Rühmajuhendamine massidesse!

Kui mõni aeg tagasi tehti ülikoolis lõputööde juhendamise auditit, jäi meiliaruteludes pidevalt kõlama see kui hõivatud kõik juhendajad on ja kuidas juhendamist ei väärtustata ülikoolis piisavalt. Olin tookord värskelt valgustatud rühmajuhendamise mitmekülgsetest rakendusvõimalustest ja surusin selle mõtte ka auditi raportisse ühe võimaliku soovitusena, kuidas olukorda leevendada ja parandada. Auditi raport käis läbi kõikvõimalikud otsustuskogud ja jõudis SV õppekomisjoni, kus me seda ka omalt poolt arutasime. Toetasin auuditis tehtud ettepanekut korraldada rühmajuhendamise (või grupijuhendamise, mis mulle seni suupärasem) koolitusi. Loomulikult pakkusime, et meie valdkond võiks olla esimene. Mind volitati - õigemini ma lasin end volitada - läbirääkimisi pidama kursuse sisu ja ülesehituse teemadel.

Igatahes nüüd see koolitus toimuski. Mari tegi ülevaate teoreetilistest alustest, mis andis ettekujutuse a) rühmajuhendamise mitmekülgsetest võimalustest (mitu juhendajat, mitu juhendatavat, millises vormis jne) ning b) kuidas rühmajuhendamine kombineerub individuaaljuhendamisega. Paljuski sai viidata norrakate tehtud inimkatsetele ja vastavale uuringule (Dysthe, Samara, Westrheim 2006). Kirjutan nüüd Mari jagatud lendlehelt maha rühmajuhendamise eesmärgid: vähendada juhendaja juhendamiskoormust, kaasata juhendajate erinevaid teadmisi ja oskusi, toetada üliõpilasi lõputöö koostamise protsessis mitmel viisil, tasakaalustada juhendajate erinevaid juhendamisstiile, luua üliõpilastele võimalusi õppida koostööd, tagasiside andmise oskust, luua üliõpilastele võimalus keskenduda.

Ma vahepeal märgin igaks juhuks ära, et kirjutan siin üldiselt ilma spikrita nii nagu meelde jäi. See tähendab, et kõik kuuldu on juba minu isiklikus soustis läbi ligunenud ja ei vasta täpselt sellele, mida tegelikult räägiti.

Järgmisena kirjeldas Anne IT-valdkonnas rakendatud tehnilist lähenemist. Kaks või kolm juhendajat ühiselt juhendavad tervet hulka tudengeid. Aja jooksul on rollid ja ajastus välja kujunenud. Lahe mõte on see, et töö tiitellehe asemel on hoopis logiraamat. Kui autor on midagi teinud, siis teeb ta vastava märke koos kuupäevaga. Kui keegi juhendajatest on töösse märkusi lisanud, siis teeb ta vastava märke logiraamatusse. Autor töötab märkused läbi ja teeb, mis vaja. Kui soovib, võib ka ignoreerida. Kui märkusele on reageeritud, siis kustutatakse see lihtsalt ära. See kõik toimub Google docis. Täitsa usun, et mitme juhendajaga on sellisel lähenemisel eriti suur kasutegur. Sealsamas Google kaustas on ka teiste tööd kõigile kaasõppuritele nähtavad. Selles kaustas on veel alamkaustad, kus saab huvi korral varasemaid ja juba kaitstud töid lugeda. Lisaks elektroonilisele tööle toimuvad teatud regulaarsusega ka kohtumised, mis on vabatahtlikud.

Sirli rääkis kirjutamisgruppidest. Mulle tundub, et ma lihtsalt kuulasin suu ammuli ja seepärast ei kirjutanud midagi üles. Ja nüüd ei mäleta midagi. Tegemist oli ainega eesti keele kirjaliku väljenduse õpetus. Tööd tehti rühmas, kus kõigil oli lugemiseks ja läbitöötamiseks sama artikkel. See tegi üksteisemõistmise lihtsamaks ega nõudnud eraldi süvenemist võõrasse teemasse. Mingi töö valmissaamise protsess oli tükkideks lahti võetud ja skemaatiliselt esitatud. Pole midagi teha, küsisin Sirlilt tema presentatsiooni uuesti näha. Mõnikord tuleb lihtsalt tunnistada kui lubjatükk on ette ujunud ja õppimine on ebaõnnestunud. Olen kindel, et kui presentatsiooni avan, meenub kõik.

Mina rääkisin oma kogemusest äärmiselt mitteformaalsest rühmajuhendamisest. Püüdsin ka konteksti panna. Esmalt on üliõpilastel mingid uurimistöö ained. Siis on lõputöö seminari tüüpi formaalsed ained. Ja siis on individuaalne juhendamine. Minu teema on kombinatsioon kahest viimasest. See on väga mitteformaalne, sellel ei ole mingit ainekava ega ajakava, sellel pole püsivat osalejaskonda. Osalevad nii oma juhendatavad kui võõrad. Sisusse ei sekkuta. Tehakse erinevaid harjutusi mõtteselguse saavutamiseks, motiveerimiseks, kirjutamisharjumuse kujundamiseks jms. Oluline rõhuasetus on sellel, et õppejõud loob vaid raamistiku ja natuke toetab. Üliõpilased toetavad üksteist. Norrakate näites oli üliõpilaste rühmakohtumine lausa eraldi formaalne osa süsteemist. Minu lähenemise miinus on kindlasti see, et planeerimisel tuleb mõelda mitme stsenaariumi peale ja et töödesse ei süveneta. Aga selleks on individuaaljuhendamine. Olengi varasematel individuaaljuhendamistel ebaproportsionaalselt vähe sisuga tegeleda saanud. Minu lähenemise pluss on stressivaba õhkkond, sest keegi ei pea midagi ette valmistama. Ei julge kõigi osalenute kohta öelda, aga mõnedele on need kokkusaamised innustavalt mõjunud ja on mingeid nippe saadud. Eks ta vist rohkem tugirühm ole kui "päris" juhendamine. Kindlasti on mõnikord kasulik oma mullist välja tulla, oma tööst teistele rääkida ja teistelt nende tööde kohta kuulata.

Pärast neid tutvustusi tegime kiire rühmaülesande, et saadud mõtteid kinnistada ja tegudele häälestuda. Jaguneti neljaks. Laual olid lehed. Ühele lehele pidi kirjutama formaalse rühmajuhendamise (päris aine, kava, kindel osalejate hulk nagu tüüpilistel lõputöö seminaridel) tugevused ja plussid ning milleks selline lähenemine hea on. Teisel lehel olid sama lähenemise riskid ja miinused. Või ka see, kellele või millises olukorras see ei sobi. Kolmandal ja neljandal lehel olid samad küsimused mitteformaalse lähenemise kohta. Kõik rühmad käisid kõik lehed läbi ja lisasid sinna oma mõtteid ning lugesid juba kirjapanduid. Kui igaüks jõudis oma esialgse leheni tagasi, tegi selle põhjal sütitava kõne kõigile teistele. See kõik pidi olema hästi kiire, et ei läheks heietamiseks. Ülesande eesmärk oli kogutud mõtteid koos teistega süstematiseerida, seedida ja kinnistada.

Pärast koolitust jäi suhu hea maitse. Kindlasti polnud kõik osalejad 100% rahul. Kui mõelda alguse peale kui kõik oma senist kogemust kirjeldasid, siis usun küll, et tööriistakast läks mahukamaks ja mõtteid järgiproovimiseks tekkis.

PS. sellise õppejõudude koosseisuga julgeks ka ringreisile minna, et rühmajuhendamise mõtet levitada.