Rühmajuhendamine massidesse vol 2 ja 3

Ma ikka ei oska oma vaimustust endale hoida. Tartus kolleegidega koos läbiviidud lõputööde grupijuhendamise koolitus andis mitmeid uusi mõtteid. Samuti registreerusin lõputööde juhendamise koolitusele, mis aasta jooksul ühepäevaste kohtumistena toimub.
Hiljuti paluti, et räägiksin grupijuhendamisest ja selle kombineerimisvõimalustest individuaaljuhendamisega TLÜ Rakvere kolledži kolleegidele. Oli õpetlik. Muidugi oli huvitav kuulata kolleegide kogemusi. Sain hea kogemuse, kuidas selleteemalist koolitust läbi viia. Tagasi vaadates oleks ühtteist saanud paremini teha. Arutelu tempo rauges vahepeal, lõpus jäi mõttekäik veidi õhku rippuma. Olin just jõudnud enda jaoks järeldused teha kui sain ka järgmise kutse grupijuhendamisest rääkima. See TÜ kolleegidele sotsiaalteaduste valdkonna sügispäevadel.

Arusaadavalt tahan koolitusi läbi viia nii, et need moodustaks mingi selge terviku ja et oleks mitmekülgset tegevust ja et sisaldaks istumisele alternatiivseid tegevusi. Algul rääkisin sissejuhatuseks arenemisest ja õppimisest, vihjega sellele, et ka juhendaja õpib.

Rääkisin mugavustsoovist ja sellest väljatulemisest. Siinkohal kasutasin juhendamise koolitusel nähtud joonist, mida endale käepärasemaks kohendasin. On mugavustsoon, on õppimise või arenemise tsoon ja siis on paanika või ületreeningu tsoon. Minu arvates hästi universaalne joonis.

Siinkohal rääkisime piiridest, mida juhendaja endale seab ja neis ei kahtle. Näiteks juhendatavate arv, teema sobivus. Mina arvan, et need piirid pole absoluutsed. Teemat võib kõrghariduse esimesel astmel juhendades mitte vallata kui seda teeb üliõpilane ise või on kaasjuhendaja. Tõin näiteks paar oma teemat, mis mul ausalt öeldes juhtme kokku ajas, aga sain hakkama, sest üliõpilane tundis valdkonda. Juhendatavate arv ongi see, mis võiks mängulisust luua. Igal juhendajal on mingid oma nipid, aga minu asi oli oma nippe tutvustada. Peaasi, et oma piiridesse ülemäära tõsiselt ei suhtutaks.

Edasi andsin ülevaate sellest, mida esimesel koolitusel Mari rääkis ja mida eelmisel suvel norrakad rääkisid. Ehk siis individuaaljuhendamise ja erinevate gruppide kombineerimisest. Norrakatel oli see kohustuslik üliõpilaste kogunemine, kus ükski õppejõud ei sekkunud ja sai hingel kõik ära rääkida ning üksteist toetada. Niisiis, individuaaljuhendamine on eksklusiivne ja luksuskaup, seda aega ei tohiks raisata tegevustele, mida on võimalik grupiviisiliselt teha või kuskil aines õppida. Siis on nn lõputöö seminari tüüpi ained ehk formaalne grupijuhendamine. Aine läbimiseks on teatud tingimused, on tunniplaan jne. Mitteformaalne grupijuhendamine on see nipp, mida olen harjutanud ja mille käigus saadud kogemusi nii siin blogis kui ka koolitustel peamiselt jagan.

Seejärel tegime laudkondades arutelud. Igal laual oli ühe teemaga suur paber, kuhu kõik laudkonnad järjest midagi kirjutasid. Loomulikult ei liikunud paberid vaid inimesed. Algul ütlesin kui oli aeg edasi liikuda, varsti kujunes see iseenesest välja. Kui ring oli peale tehtud, tegi iga laudkond temani jõudnud paberist sütitava ettekande. Võis teha kokkuvõtte, väljavõtte või lihtsalt improviseerida etteantud teemal. Siia panen video kõige sütitavamast etteastest.

Selle postituse kirjutasin Amsterdami lennujaamas teel Cardiffi sellisele konverentsile:

Developing Teaching Excellence: Supporting and Developing the Work of Groups and Teams