Kümne ööpäeva jooks ei ole sama uhke ajalooga kui kuue ööpäeva jooks, ent siiski levinum kui keskmine ultrajooksja ette kujutab. DUV andmebaasis on esimesed tulemused aastast 1991. Sellest aastast on pärit kehtiv naiste maailmarekord 1298 km. Samast aastast on pärit näiteks ka Ungari rekord. Meeste maailmarekord on leeduka käes aastast 2001. Maailmas on olnud 174 naist ja 338 meest, kes seda üldse teinud on. Ükski eestlane polnud seda ala varem proovinud. Niisiis, olen teerajaja. See teerajamine oleks võinud veidi väärikam olla, aga on nagu on.
Suhteliselt lühikesel ringil (meie puhul 785 m), mis on lauge ja sile, joostakse 240 tundi. Igaüks ise otsustab, millal puhkab, millal sööb. Arvesse lähevad kilomeetrid, mis selle ajaga kogunevad.
Võistluse ajal dokumenteerisin mõtteid ja pilte Facebooki albumis. Ma arvan, et ilma nendeta ma pooli asju enam ei mäletaks. Aeg kulgeb võistluse ajal eriliselt. Mõtted tulevad ja lähevad. Kui pärast küsida, millest mõtlesid, ei oskagi normaalselt vastata. Tavaliselt on kõige rohkem mõtteid lihtsad - kas ma tahan süüa või juua, kas mul on palav või külm, kas tahan pissile juba sel ringil või kannatab edasi lükata, kas see tõukeratas sõidab mulle otsa või kas see tädi astub mu rajale otse ette, kas see teine jooksja jookseb ilusasti või vaevleb. Ülipika jooksu meditatiivsus ei seisne konkreetsetes mõtetes vaid pigem meelteseisundis.
Alustasin võistlust normaalselt. Ei kiirustanud ega hoidnud ka meelega tagasi. Öösel läksin hotelli magama ja magasin ilma äratuskellata neli tundi. Umbes samamoodi nagu kuue ööpäeva jooksul rütm on olnud. Teine päev oli päris palav. Keskpäeva paiku tegin puhkepausi. Lootsin tukastada võistluskeskuse vastavas telgis. Silmaklapid ja kõrvatropid olid olemas, et end kindla peale välja lülitada. Aga und kas ei olnudki või oli see äärmiselt pinnapealne. See puhkus nagu ei mõjunudki puhkusena selles soojas telgis. Tagantjärgi tarkusena ütlen, et siin oligi mu määrav viga. Oleks pidanud minema hotelli. Hotell asus lihtsalt üle ristmiku. Üle suure ristmiku, kus sõitsid pöörased autojuhid ja valgusfoor oli aeglane. Jahutama külma dušiga jalgu ja kvaliteetselt tukastama. Pinge, et tahaks ikka korralikku sooritust ja ega ma siia magama tulnud, ja lootus, et ehk saab ka jalgu jahutamata hakkama. Vale. Kõigil järgmistel päevadel käisin hotellis puhkamas ja see oli väärtuslik. Ent hilja. Peamine kahju oli juba tehtud. Seal soojas telgis puhkamise järel uuesti liikuma hakates tundsin, et jalatallad ja pöiad on liiga paistes ja väga varsti märkasin sääre eesosas tuttavat muhku. Sellisest muhust algas mitu aastat tagasi mu esimene ja seni ainus luuümbrise põletik. Edasi oli vaja olla ettevaatlik ja tähelepanelik, et see muhk ei areneks. Mis juhtub, kui jalalabad on paistes? Hakkad ettevaatlikumalt jalga maha asetama ja see on ebaloomulik. Kõik, mis on liikumises ebaloomulik, päädib mingi jamaga. Nii pikal maal tuleb säilitada kergus, lõtvus ja loomulikkus. Ainult nii on võimalik suurematest jamadest hoiduda.
Muide, see valge kleit oli palaval päeval väga hea päikesekaitse. Kui kaua sa jaksad kreemitada? Terane silm märkab, et mul on midagi ninas. See on paberinutsakas, et veri peatuks. Pidevast nuuskamisest (farmer's blow) hakkas äkki ninast verd jooksma. Valge kleidiga võinuks see eriti dramaatiline olla, aga sain jaole. Ja see kleit on tegelikult XXL särk Realiseerimiskeskusest. Numbrivöö on vanalt väljaveninud Compresspordi särgilt ära lõigatud alumine serv. Palju meeldivam kui "päris" numbrivööd.
Teisel õhtul liikusin kenasti kiirkõndi tehes. Oli hea vaheldus jooksmisele, ent tempo polnud üldse kehv. Mõnikord kõndisin jooksjast mööda. Ei märganudki, kui tolle jalatsi talla serv mõlemal jalal hõõrus. See pole kõige hullem koht villide jaoks, aga nõme ikka. Nüüd enam ei mäletagi, kuidas mul päkaalune vill tekkis. See häirib liikumist rohkem. Siinkohal tuletan meelde oma ultrajooksu karjääri algusaegu ja ka esimest kuue ööpäeva jooksu. Ma kirjutasin toona meeleheites, et tahaks oma väikesed varbad maha lõigata, sest neile tekivad villid, mis teevad liikumise kohtuavalt valusaks. Usute või mitte, aga see ei ole enam mitu aastat probleem. Kuidas? Järjekindel uudishimu ja lahenduste otsimine. Ühest küljest harjutused, et see pisike varvas iseseisvam oleks ja teise varba alla peitu ei poeks. Teisest küljest just minu jaoks sobiv sokkide ja hoolitsuse lahendus. Ärge uskuge kedagi, kes teab ühtainsat tõde. Sellist pole olemas.
Ausalt öeldes pärast seda, kui ma tulemuse saavutamise lootusest ilma jäin ja säästurežiimile lülitusin, ei ole enam päevadel palju vahet. Liikusin nii palju kui sain. Režiim ja rutiin kestsid päevi. Väga varakult hakkasin tundma nagu see kõik olekski normaalne. Kordagi ei tekkinud tunnet, et mis ma siin ikka pingutan või et ei viitsi hotellist rajale tagasi minna. Võtsin liikumist kui tööle minemist. Kui rütm paika sai, hakkasingi nimetama magamisevahelist aega öövahetuseks ja päevaseks vahetuseks.
Päeval oli pargis palju rahvast. Pered, jooksjad, ratturid, koerad. Paljud näod said tuttavaks ja teadsin nende päevakava. Päeval oli ka võistluskeskuses rohkem elu. Kolm põhitoidukorda päevas valmistati kohapeal food truck'is. Oli mitmeid vahepalu, mis samuti värskelt valmistati. Öösel oli hoopis teine meeleolu. Kuidagi intiimsem. Mõnel ööl mõnel tunnil oligi vaid paar jooksjat rajal. Aga toidutelgis alati keegi toimetas. Sageli oli öösel menüüs supp ja grillvõileivad. Ühel ööl oli sinihallitus- ja valgehallitusjuust. Öine toidutelgi abiline oli päeval massöör. Tal oli kah kaks vahetust. Kõige ilusam öö oli siis, kui vihma hakkas sadama. Võistlejate telkidele tõmmati uksed ette, et sisse ei sajaks. Kulgesin mõnuga läbi lompide, eurone vihmamantel seljas ja nokats selle kapuutsi paigal hoidmas. Mitmepäevajooksjatel on kombeks ka vihmavarjuga rajal liikuda. Kuulasin tol ööl muusikat. Meid oli rajal hästi vähe ja see kõik oli nii meeletult ilus.
Ma arvan, et minu mõtteviis ja järeleandmatus on üks mu tugevustest. Seekord sai see eriti selgeks. Arvatavasti sel põhjusel sain vahetult pärast võistlust isikliku kutse osalema tasuta ühel teisel võistlusel. Nagu staar. Vägev. Päris kindlasti ei saanud ma seda kutset tulemuse põhjal.
Minu teine tugevus on söömine ja kolmas magamine. Magamine sel põhjusel, et ma suudan hästi magama jääda (va see üks päevane katse soojas telgis) ja tunnen ära, kui palju vaja ja võimalik on. Ma pole küll proovinud, aga seesama omadus võib olla halb backyard ultra formaadi puhul. Söömine sellepärast, et mul ei ole mingeid probleeme seedimisega ega söögiisuga. See on äärmiselt väärtuslik omadus.
Kui juba toidust juttu tuli...
Võistlus korraldas spirituaalne organisatsioon, mille põhimõtete hulka kuulub taimetoitlus. Mitte veganlus vaid selline, kus muna ja piimatooted on lubatud. Eks ma veidi muretsesin selle pärast, ostsin natuke vorsti ja vinnutatud liha kaasa. Kohalik toidulaud oli tegelikult rikkalik ja kvaliteetne. Kindlasti üks kvaliteetsemaid, mida kogenud olen. Mul oli kaasas oma meepakid, kust lihtsasti lutsutada saab. Loomulikult elektrolüüdipulbri pakikesed, natuke BCAA pakikesi. Mõni purk energiajooki ja nipet-näpet veel. Hotellis oli puder ja valgupulber. Loomulikult mu lemmik Kohe kohv. Mulle meeldis seda just hotellis teki all nautida. Kiirustamata.
Elektrolüütide soolasisaldusest jäi mulle väheks, sageli lisasin teelusikatäie soola pudelisse. Nägin seda ka teisi tegemas. Seda juba teadsin, et kui pea veidi ringi käib ja silme eest on udune, siis on soolapuudus. Seekord õppisin juurde, et kui liiga sageli pissil vaja käia, siis keha ei omasta vedelikku piisavalt hästi ja ka sel puhul on soola rohkem vaja. Nii ongi.
Söögiga seoses kogesin üht asja, mida kunagi varem pole kogenud. Kunagi seitsmendal või kaheksandal päeval tundsin, et mu suu on söömisest väsinud. Kogu aeg on midagi hammaste vahel. Kõht oli tühi ja tahtsin süüa, aga suu tõrkus. Kompromissina tarbisin mõnda aega asju, mida polnud vaja närida. Supid, kummikommid jms.
Riietega oli tänu rohkele kõndimisele omapärane lugu. Esimesel paaril päeval joostes ikka vahetasin riideid, aga kõndides polnud selleks põhjust. Seega 2/3 kaasas olnud riietest jäid puhtaks. Jalanõusid oli mul viis paari. Sandaale kandsin ainult auhinnatseremoonial. Mustad paksu tallaga jalanõud sobisid põhimõtteliselt hästi kõndimiseks asfaldil, sest ei põruta kanda ära. Ainult et see üks ootamatu hõõruv koht. Kui need villid olid paranenud, proovisin uuesti, aga siis nad enam ei mahtunud mulle jalga. Niisiis, peamiselt oli kasutuses kaks paari Altra Escalante Racer'eid (ülikerged, õhulised ja õhukese tallaga) ning natuke pehmema tallaga Altra Torin. Taas ei pidanud nendes jalanõudes pettuma.
Juba teisel päeval teadsin, et tahan seda kõike uuesti kogeda. Aga kas just sellel võistlusel või kuskil mujal, on omaette küsimus. Sel aastal oli see Sofias toimunud võistlus ainuke Euroopas. Paar aastat tagasi toimus 10 päeva jooks ka Itaalias. Nüüd tuleks kuhugi üle ookeani minna kui Sofias uuesti ei taha. Miks ei taha, kui seni kirjutatu ju kõik kena on? Kõik muu oligi hästi, aga võistluse kõige olulisem asi on ajavõtt ehk tulemuste dokumenteerimine. Seda tehakse Sri Chinmoy võistlustel oma guru metoodika järgi, kes on surnud ja seda metoodikat värskendada enam ei saa. Keegi teine aga ei taha. Elektroonilist ajavõttu ei olnud. Olid ringilugejad. Enamasti olid nad tähelepanelikud ja kindlustunde loomiseks ütlesid võistleja nime, kui see möödus. Aga kogesin ka seda, kui võistleja pidi üle küsima, kas teda märgati. Oletame, et sellega siiski probleeme polnud ja kõik ringid loeti ära. Iga täistunni järel värskendati tulemusi suurel tahvlil. See oli küll ligadi-logadi. Mõnikord värskendati vaid osaliselt, mistõttu puudus tervikpilt olukorrast. Juhtus vigu. Minu sõber sai tabloole 784 km ja veerand tundi hiljem oli selle asemel 780 km. Loomulikult ta küsis, mis juhtus. Tunnistati, et see esimene number oli viga. Kas kujutate ette, kui demoraliseeriv selline asi on? Ma pean saama tulemusi usaldada. Ma ei taha ise kontrollida ja ise ringe lugeda. Ma tegelikult ei tahaks isegi ringilugejat kuulda ega näha. See on peamine põhjus, miks kahtlen, kas sellise korralduse juurde tagasi tahan tulla. Veebis avaldati iga päeva koondtulemused. Viimast osalist ringi ei mõõdetud (olgu, sellist lubadust juhendis polnud, aga ikkagi, see on pigem norm kui erand tänapäeval)
Emotsionaalselt oli ehmatav ka see, kuidas korraldaja rahvusvahelise kergejõustikuliidu reeglit eiras. Ka märkuse peale ei muutnud midagi. Reeglid ütlevad selgelt, et Venemaa ja Valgevene esindajad ei tohi võistelda. Kui neist riikidest pärit sportlased tahavad osaleda, peavad seda nö individuaalselt tegema. Ilma liputa, ilma esindamiseta. Aga meil rippus uhkelt Venemaa lipp. Ja võistleja nime juures tahvlil oli samuti. Märkuse peale tänati viisakalt info eest. Ma kitusin muidugi ära rahvusvahelisele ultrajooksjate organisatsioonile, aga nad on veidi mäkud, kui päris aus olla. Ma polnud ainus ja meie võistlus polnud ainus selle teemaga. Suurem kisa tuli kuue ööpäeva jooksu MMilt. Nende erinevate signaalide peale see organisatsioon avaldas uuesti oma põhimõtted (et need on samad, mis kergejõustikuliidul, mille volituste alusel töötatakse). Lubades, et sellistel puhkudel rekordeid ei ratifitseerita. No näeme, kas jäetakse tõesti uus meeste maailmarekord kuue ööpäeva jooksus ratifitseerimata. See oleks küll signaal.
Tagantjärgi räägin ära ka loo, mis juhtus Riias. Seal oli korraldaja samuti selle spirituaalse ülemaailmse keti liige. Ma ei saanud kohe aru, kas minust vahepeal kiirem olnud neiu tõesti kukkus oma tulmustes nii kõvasti kui tunnike enne lõppu lahkus. Aga ei, ametlikes tulemustes oli ta ikka teisel kohal minu järel. Aga autasustamisel teda polnud, mistõttu kutsuti poodiumile järgmine, kes kohal oli. Nagu loteriide puhul - saab see, kes on kohal.
Minu järeldus - see ei ole spordikeskne organisatsioon ja spordi kombed ning reeglid kehtivad neile vaid nii palju kui neile see sobib. See on pigem spirituaalne kokkutulek, kus muuhulgas ka joostakse ja põhimõtteliselt tulemusi ju fikseeritakse. Lihtsalt väga kummaliselt, läbipaistmatult ja ebausaldusväärselt.
Viimane virisemine guru teemal. Ma olin uudishimulik ja lasin endale rääkida, miks selle sektiga liitutakse. Kõik on OK, inimestel on kuuluvustunne ja mõni leiab endale koha selles organisatsioonis. Ma ei saanudki aru, kas nad tõesti kummardavad Sri Chinmoy'd või oli tema mingi vahendaja inimese ja jumala vahel. Aga igal pool olid guru pildid. Ja väike paviljonike, kus tema oleks võinud istuda. Isegi padjake jalgade toetamiseks. Neid pilte oli tõesti igal pool. Mulle meenus Lenin. Aga see mind ei häirinud. Igaühele oma. Üks inimene selgitas, miks on juhendisse kirjutatud, et päeva miinimum on 43 km. See olla guru põhimõte, et ükskõik millises seisus või millise vigastusega on inimene suuteline läbima maratoni päevas. See keeras mul küll aju krussi ja tegi pahameelt. Enese kestev vigastamine ei ole OK. Kui ma oleks jätkanud luuümbrise põletikuga jooksmist, oleks järgmine aste olnud väsimusmurd. Sellest taastumine on ikka hoopis muu kui lihtsalt puhkamine nagu luuümbrise põletiku puhul. Aga kuskil polnud kirjas, kas iga päeva miinimum või kumulatiivselt :)
Niisiis, minu päevasaagid ümardatult: 108, 87, 44, 57, 43, 38, 23, 46, 41, 74 km. Kokku 562,85 km. Ringe kokku 717. See on siis tagasihoidlik esimene Eesti tulemus.
Taastumine tähendas seekord mulle väga põhjalikku puhkust. Mul on keeruline kirjeldada oma enesetunnet, kuna Eestis tagasi olemise teisel päeval tabas mind nohu ja tohutu nõrkus. Oli see nõrkus nohust või füüsilisest väsimusest või mõlemast kokku, ei tea. Igatahes esimese nädala jooksul hoidsin päeva sammud mõnuga alla 5000 ja kaotasin liidri positsiooni maakonna sammuvõistlusel. Siis hakkasin kodus erinevaid harjutusi tegema ja käisin kahel hommikul ujumas. Poolteist nädalat pärast võistluse lõppu ei tundnud ma enam üldse luuümbrise põletiku valu. Muid valusid ei tundnud ma enam ammu. Tegin pooletunnise proovijooksu Sinimägedes pehmel pinnasel. Üldise enesetunde mõttes oli natuke raske, aga jalad rõõmustasid. Ma olin jooksmist igatsenud.
Sinimägedes oli ka natuke müstikat. Sinna sõites oli küll märg ilm, aga otseselt ei ladistanud. Ma ei raatsinud oma katset edasi lükata. Kohe alguses oli vaja võtta üks tõus. Tõstsin pilgu ja nägin mingit liikumatut inimrühma. Silmi kissitades tuvastasin, et need on umbes 20 sõdurit. Täpselt tee peal ees. Arvestades Sinimägede ajalugu mõjus eriliselt. Minu lähenedes hargnesid nad täiesti vaikuses kahte lehte. Ma püüdsin olla sõbraliku näoga. Hakkas sadama. Veidi hiljem kohtusid sõduritega taas otse rajal, Seekord nad liikusid ja isegi rääkisid. Inglise keeles. Nüüd ma juba naeratasin. Üks naeratas vastu. Väga tore esimene jooks. Nagu oleks hallutsinatsioone kogenud, mida ma võistlustel kogenud pole.
Nüüd siis tasa ja targu tagasi vormi. Kahe nädala pärast toimuvad Eesti esimesed meistrivõistlused 24 tunni jooksus ja mina olen platsis. See on ennustamatu, kas eelnev võistlus mõjub tulevasele võistlusele hästi või halvasti. Mingit ärevust mul sellega seoses pole. Osalen ikka rõõmuga ja loodan parimat.
Kõik selle postituse fotod on võetud korraldaja kodulehelt.
