Kümne ööpäeva jooks 2025

Kümne ööpäeva jooks ei ole sama uhke ajalooga kui kuue ööpäeva jooks, ent siiski levinum kui keskmine ultrajooksja ette kujutab. DUV andmebaasis on esimesed tulemused aastast 1991. Sellest aastast on pärit kehtiv naiste maailmarekord 1298 km. Samast aastast on pärit näiteks ka Ungari rekord. Meeste maailmarekord on leeduka käes aastast 2001. Maailmas on olnud 174 naist ja 338 meest, kes seda üldse teinud on. Ükski eestlane polnud seda ala varem proovinud. Niisiis, olen teerajaja. See teerajamine oleks võinud veidi väärikam olla, aga on nagu on.

Suhteliselt lühikesel ringil (meie puhul 785 m), mis on lauge ja sile, joostakse 240 tundi. Igaüks ise otsustab, millal puhkab, millal sööb. Arvesse lähevad kilomeetrid, mis selle ajaga kogunevad.

Võistluse ajal dokumenteerisin mõtteid ja pilte Facebooki albumis. Ma arvan, et ilma nendeta ma pooli asju enam ei mäletaks. Aeg kulgeb võistluse ajal eriliselt. Mõtted tulevad ja lähevad. Kui pärast küsida, millest mõtlesid, ei oskagi normaalselt vastata. Tavaliselt on kõige rohkem mõtteid lihtsad - kas ma tahan süüa või juua, kas mul on palav või külm, kas tahan pissile juba sel ringil või kannatab edasi lükata, kas see tõukeratas sõidab mulle otsa või kas see tädi astub mu rajale otse ette, kas see teine jooksja jookseb ilusasti või vaevleb. Ülipika jooksu meditatiivsus ei seisne konkreetsetes mõtetes vaid pigem meelteseisundis. 

Alustasin võistlust normaalselt. Ei kiirustanud ega hoidnud ka meelega tagasi. Öösel läksin hotelli magama ja magasin ilma äratuskellata neli tundi. Umbes samamoodi nagu kuue ööpäeva jooksul rütm on olnud. Teine päev oli päris palav. Keskpäeva paiku tegin puhkepausi. Lootsin tukastada võistluskeskuse vastavas telgis. Silmaklapid ja kõrvatropid olid olemas, et end kindla peale välja lülitada. Aga und kas ei olnudki või oli see äärmiselt pinnapealne. See puhkus nagu ei mõjunudki puhkusena selles soojas telgis. Tagantjärgi tarkusena ütlen, et siin oligi mu määrav viga. Oleks pidanud minema hotelli. Hotell asus lihtsalt üle ristmiku. Üle suure ristmiku, kus sõitsid pöörased autojuhid ja valgusfoor oli aeglane. Jahutama külma dušiga jalgu ja kvaliteetselt tukastama. Pinge, et tahaks ikka korralikku sooritust ja ega ma siia magama tulnud, ja lootus, et ehk saab ka jalgu jahutamata hakkama. Vale. Kõigil järgmistel päevadel käisin hotellis puhkamas ja see oli väärtuslik. Ent hilja. Peamine kahju oli juba tehtud. Seal soojas telgis puhkamise järel uuesti liikuma hakates tundsin, et jalatallad ja pöiad on liiga paistes ja väga varsti märkasin sääre eesosas tuttavat muhku. Sellisest muhust algas mitu aastat tagasi mu esimene ja seni ainus luuümbrise põletik. Edasi oli vaja olla ettevaatlik ja tähelepanelik, et see muhk ei areneks. Mis juhtub, kui jalalabad on paistes? Hakkad ettevaatlikumalt jalga maha asetama ja see on ebaloomulik. Kõik, mis on liikumises ebaloomulik, päädib mingi jamaga. Nii pikal maal tuleb säilitada kergus, lõtvus ja loomulikkus. Ainult nii on võimalik suurematest jamadest hoiduda. 

Muide, see valge kleit oli palaval päeval väga hea päikesekaitse. Kui kaua sa jaksad kreemitada? Terane silm märkab, et mul on midagi ninas. See on paberinutsakas, et veri peatuks. Pidevast nuuskamisest (farmer's blow) hakkas äkki ninast verd jooksma. Valge kleidiga võinuks see eriti dramaatiline olla, aga sain jaole. Ja see kleit on tegelikult XXL särk Realiseerimiskeskusest. Numbrivöö on vanalt väljaveninud Compresspordi särgilt ära lõigatud alumine serv. Palju meeldivam kui "päris" numbrivööd.

Teisel õhtul liikusin kenasti kiirkõndi tehes. Oli hea vaheldus jooksmisele, ent tempo polnud üldse kehv. Mõnikord kõndisin jooksjast mööda. Ei märganudki, kui tolle jalatsi talla serv mõlemal jalal hõõrus. See pole kõige hullem koht villide jaoks, aga nõme ikka. Nüüd enam ei mäletagi, kuidas mul päkaalune vill tekkis. See häirib liikumist rohkem. Siinkohal tuletan meelde oma ultrajooksu karjääri algusaegu ja ka esimest kuue ööpäeva jooksu. Ma kirjutasin toona meeleheites, et tahaks oma väikesed varbad maha lõigata, sest neile tekivad villid, mis teevad liikumise kohtuavalt valusaks. Usute või mitte, aga see ei ole enam mitu aastat probleem. Kuidas? Järjekindel uudishimu ja lahenduste otsimine. Ühest küljest harjutused, et see pisike varvas iseseisvam oleks ja teise varba alla peitu ei poeks. Teisest küljest just minu jaoks sobiv sokkide ja hoolitsuse lahendus. Ärge uskuge kedagi, kes teab ühtainsat tõde. Sellist pole olemas.

Ausalt öeldes pärast seda, kui ma tulemuse saavutamise lootusest ilma jäin ja säästurežiimile lülitusin, ei ole enam päevadel palju vahet. Liikusin nii palju kui sain. Režiim ja rutiin kestsid päevi. Väga varakult hakkasin tundma nagu see kõik olekski normaalne. Kordagi ei tekkinud tunnet, et mis ma siin ikka pingutan või et ei viitsi hotellist rajale tagasi minna. Võtsin liikumist kui tööle minemist. Kui rütm paika sai, hakkasingi nimetama magamisevahelist aega öövahetuseks ja päevaseks vahetuseks. 

Päeval oli pargis palju rahvast. Pered, jooksjad, ratturid, koerad. Paljud näod said tuttavaks ja teadsin nende päevakava. Päeval oli ka võistluskeskuses rohkem elu. Kolm põhitoidukorda päevas valmistati kohapeal food truck'is. Oli mitmeid vahepalu, mis samuti värskelt valmistati. Öösel oli hoopis teine meeleolu. Kuidagi intiimsem. Mõnel ööl mõnel tunnil oligi vaid paar jooksjat rajal. Aga toidutelgis alati keegi toimetas. Sageli oli öösel menüüs supp ja grillvõileivad. Ühel ööl oli sinihallitus- ja valgehallitusjuust. Öine toidutelgi abiline oli päeval massöör. Tal oli kah kaks vahetust. Kõige ilusam öö oli siis, kui vihma hakkas sadama. Võistlejate telkidele tõmmati uksed ette, et sisse ei sajaks. Kulgesin mõnuga läbi lompide, eurone vihmamantel seljas ja nokats selle kapuutsi paigal hoidmas. Mitmepäevajooksjatel on kombeks ka vihmavarjuga rajal liikuda. Kuulasin tol ööl muusikat. Meid oli rajal hästi vähe ja see kõik oli nii meeletult ilus. 

Ma arvan, et minu mõtteviis ja järeleandmatus on üks mu tugevustest. Seekord sai see eriti selgeks. Arvatavasti sel põhjusel sain vahetult pärast võistlust isikliku kutse osalema tasuta ühel teisel võistlusel. Nagu staar. Vägev. Päris kindlasti ei saanud ma seda kutset tulemuse põhjal. 

Minu teine tugevus on söömine ja kolmas magamine. Magamine sel põhjusel, et ma suudan hästi magama jääda (va see üks päevane katse soojas telgis) ja tunnen ära, kui palju vaja ja võimalik on. Ma pole küll proovinud, aga seesama omadus võib olla halb backyard ultra formaadi puhul. Söömine sellepärast, et mul ei ole mingeid probleeme seedimisega ega söögiisuga. See on äärmiselt väärtuslik omadus. 

Kui juba toidust juttu tuli... 

Võistlus korraldas spirituaalne organisatsioon, mille põhimõtete hulka kuulub taimetoitlus. Mitte veganlus vaid selline, kus muna ja piimatooted on lubatud. Eks ma veidi muretsesin selle pärast, ostsin natuke vorsti ja vinnutatud liha kaasa. Kohalik toidulaud oli tegelikult rikkalik ja kvaliteetne. Kindlasti üks kvaliteetsemaid, mida kogenud olen. Mul oli kaasas oma meepakid, kust lihtsasti lutsutada saab. Loomulikult elektrolüüdipulbri pakikesed, natuke BCAA pakikesi. Mõni purk energiajooki ja nipet-näpet veel. Hotellis oli puder ja valgupulber. Loomulikult mu lemmik Kohe kohv. Mulle meeldis seda just hotellis teki all nautida. Kiirustamata. 

Elektrolüütide soolasisaldusest jäi mulle väheks, sageli lisasin teelusikatäie soola pudelisse. Nägin seda ka teisi tegemas. Seda juba teadsin, et kui pea veidi ringi käib ja silme eest on udune, siis on soolapuudus. Seekord õppisin juurde, et kui liiga sageli pissil vaja käia, siis keha ei omasta vedelikku piisavalt hästi ja ka sel puhul on soola rohkem vaja. Nii ongi. 

Söögiga seoses kogesin üht asja, mida kunagi varem pole kogenud. Kunagi seitsmendal või kaheksandal päeval tundsin, et mu suu on söömisest väsinud. Kogu aeg on midagi hammaste vahel. Kõht oli tühi ja tahtsin süüa, aga suu tõrkus. Kompromissina tarbisin mõnda aega asju, mida polnud vaja närida. Supid, kummikommid jms. 

Riietega oli tänu rohkele kõndimisele omapärane lugu. Esimesel paaril päeval joostes ikka vahetasin riideid, aga kõndides polnud selleks põhjust. Seega 2/3 kaasas olnud riietest jäid puhtaks. Jalanõusid oli mul viis paari. Sandaale kandsin ainult auhinnatseremoonial. Mustad paksu tallaga jalanõud sobisid põhimõtteliselt hästi kõndimiseks asfaldil, sest ei põruta kanda ära. Ainult et see üks ootamatu hõõruv koht. Kui need villid olid paranenud, proovisin uuesti, aga siis nad enam ei mahtunud mulle jalga. Niisiis, peamiselt oli kasutuses kaks paari Altra Escalante Racer'eid (ülikerged, õhulised ja õhukese tallaga) ning natuke pehmema tallaga Altra Torin. Taas ei pidanud nendes jalanõudes pettuma. 

Juba teisel päeval teadsin, et tahan seda kõike uuesti kogeda. Aga kas just sellel võistlusel või kuskil mujal, on omaette küsimus. Sel aastal oli see Sofias toimunud võistlus ainuke Euroopas. Paar aastat tagasi toimus 10 päeva jooks ka Itaalias. Nüüd tuleks kuhugi üle ookeani minna kui Sofias uuesti ei taha. Miks ei taha, kui seni kirjutatu ju kõik kena on? Kõik muu oligi hästi, aga võistluse kõige olulisem asi on ajavõtt ehk tulemuste dokumenteerimine. Seda tehakse Sri Chinmoy võistlustel oma guru metoodika järgi, kes on surnud ja seda metoodikat värskendada enam ei saa. Keegi teine aga ei taha. Elektroonilist ajavõttu ei olnud. Olid ringilugejad. Enamasti olid nad tähelepanelikud ja kindlustunde loomiseks ütlesid võistleja nime, kui see möödus. Aga kogesin ka seda, kui võistleja pidi üle küsima, kas teda märgati. Oletame, et sellega siiski probleeme polnud ja kõik ringid loeti ära. Iga täistunni järel värskendati tulemusi suurel tahvlil. See oli küll ligadi-logadi. Mõnikord värskendati vaid osaliselt, mistõttu puudus tervikpilt olukorrast. Juhtus vigu. Minu sõber sai tabloole 784 km ja veerand tundi hiljem oli selle asemel 780 km. Loomulikult ta küsis, mis juhtus. Tunnistati, et see esimene number oli viga. Kas kujutate ette, kui demoraliseeriv selline asi on? Ma pean saama tulemusi usaldada. Ma ei taha ise kontrollida ja ise ringe lugeda. Ma tegelikult ei tahaks isegi ringilugejat kuulda ega näha. See on peamine põhjus, miks kahtlen, kas sellise korralduse juurde tagasi tahan tulla. Veebis avaldati iga päeva koondtulemused. Viimast osalist ringi ei mõõdetud (olgu, sellist lubadust juhendis polnud, aga ikkagi, see on pigem norm kui erand tänapäeval)

Emotsionaalselt oli ehmatav ka see, kuidas korraldaja rahvusvahelise kergejõustikuliidu reeglit eiras. Ka märkuse peale ei muutnud midagi. Reeglid ütlevad selgelt, et Venemaa ja Valgevene esindajad ei tohi võistelda. Kui neist riikidest pärit sportlased tahavad osaleda, peavad seda nö individuaalselt tegema. Ilma liputa, ilma esindamiseta. Aga meil rippus uhkelt Venemaa lipp. Ja võistleja nime juures tahvlil oli samuti. Märkuse peale tänati viisakalt info eest. Ma kitusin muidugi ära rahvusvahelisele ultrajooksjate organisatsioonile, aga nad on veidi mäkud, kui päris aus olla. Ma polnud ainus ja meie võistlus polnud ainus selle teemaga. Suurem kisa tuli kuue ööpäeva jooksu MMilt. Nende erinevate signaalide peale see organisatsioon avaldas uuesti oma põhimõtted (et need on samad, mis kergejõustikuliidul, mille volituste alusel töötatakse). Lubades, et sellistel puhkudel rekordeid ei ratifitseerita. No näeme, kas jäetakse tõesti uus meeste maailmarekord kuue ööpäeva jooksus ratifitseerimata. See oleks küll signaal. 

Tagantjärgi räägin ära ka loo, mis juhtus Riias. Seal oli korraldaja samuti selle spirituaalse ülemaailmse keti liige. Ma ei saanud kohe aru, kas minust vahepeal kiirem olnud neiu tõesti kukkus oma tulmustes nii kõvasti kui tunnike enne lõppu lahkus. Aga ei, ametlikes tulemustes oli ta ikka teisel kohal minu järel. Aga autasustamisel teda polnud, mistõttu kutsuti poodiumile järgmine, kes kohal oli. Nagu loteriide puhul - saab see, kes on kohal. 

Minu järeldus - see ei ole spordikeskne organisatsioon ja spordi kombed ning reeglid kehtivad neile vaid nii palju kui neile see sobib. See on pigem spirituaalne kokkutulek, kus muuhulgas ka joostakse ja põhimõtteliselt tulemusi ju fikseeritakse. Lihtsalt väga kummaliselt, läbipaistmatult ja ebausaldusväärselt. 

Viimane virisemine guru teemal. Ma olin uudishimulik ja lasin endale rääkida, miks selle sektiga liitutakse. Kõik on OK, inimestel on kuuluvustunne ja mõni leiab endale koha selles organisatsioonis. Ma ei saanudki aru, kas nad tõesti kummardavad Sri Chinmoy'd või oli tema mingi vahendaja inimese ja jumala vahel. Aga igal pool olid guru pildid. Ja väike paviljonike, kus tema oleks võinud istuda. Isegi padjake jalgade toetamiseks. Neid pilte oli tõesti igal pool. Mulle meenus Lenin. Aga see mind ei häirinud. Igaühele oma. Üks inimene selgitas, miks on juhendisse kirjutatud, et päeva miinimum on 43 km. See olla guru põhimõte, et ükskõik millises seisus või millise vigastusega on inimene suuteline läbima maratoni päevas. See keeras mul küll aju krussi ja tegi pahameelt. Enese kestev vigastamine ei ole OK. Kui ma oleks jätkanud luuümbrise põletikuga jooksmist, oleks järgmine aste olnud väsimusmurd. Sellest taastumine on ikka hoopis muu kui lihtsalt puhkamine nagu luuümbrise põletiku puhul. Aga kuskil polnud kirjas, kas iga päeva miinimum või kumulatiivselt :) 

Niisiis, minu päevasaagid ümardatult: 108, 87, 44, 57, 43, 38, 23, 46, 41, 74 km. Kokku 562,85 km. Ringe kokku 717. See on siis tagasihoidlik esimene Eesti tulemus. 

Taastumine tähendas seekord mulle väga põhjalikku puhkust. Mul on keeruline kirjeldada oma enesetunnet, kuna Eestis tagasi olemise teisel päeval tabas mind nohu ja tohutu nõrkus. Oli see nõrkus nohust või füüsilisest väsimusest või mõlemast kokku, ei tea. Igatahes esimese nädala jooksul hoidsin päeva sammud mõnuga alla 5000 ja kaotasin liidri positsiooni maakonna sammuvõistlusel. Siis hakkasin kodus erinevaid harjutusi tegema ja käisin kahel hommikul ujumas. Poolteist nädalat pärast võistluse lõppu ei tundnud ma enam üldse luuümbrise põletiku valu. Muid valusid ei tundnud ma enam ammu. Tegin pooletunnise proovijooksu Sinimägedes pehmel pinnasel. Üldise enesetunde mõttes oli natuke raske, aga jalad rõõmustasid. Ma olin jooksmist igatsenud. 

Sinimägedes oli ka natuke müstikat. Sinna sõites oli küll märg ilm, aga otseselt ei ladistanud. Ma ei raatsinud oma katset edasi lükata. Kohe alguses oli vaja võtta üks tõus. Tõstsin pilgu ja nägin mingit liikumatut inimrühma. Silmi kissitades tuvastasin, et need on umbes 20 sõdurit. Täpselt tee peal ees. Arvestades Sinimägede ajalugu mõjus eriliselt. Minu lähenedes hargnesid nad täiesti vaikuses kahte lehte. Ma püüdsin olla sõbraliku näoga. Hakkas sadama. Veidi hiljem kohtusid sõduritega taas otse rajal, Seekord nad liikusid ja isegi rääkisid. Inglise keeles. Nüüd ma juba naeratasin. Üks naeratas vastu. Väga tore esimene jooks. Nagu oleks hallutsinatsioone kogenud, mida ma võistlustel kogenud pole.

Nüüd siis tasa ja targu tagasi vormi. Kahe nädala pärast toimuvad Eesti esimesed meistrivõistlused 24 tunni jooksus ja mina olen platsis. See on ennustamatu, kas eelnev võistlus mõjub tulevasele võistlusele hästi või halvasti. Mingit ärevust mul sellega seoses pole. Osalen ikka rõõmuga ja loodan parimat.   

Kõik selle postituse fotod on võetud korraldaja kodulehelt.

Teaduspõhine oma õpetamise arendamine

Ülikoolis õpetamise lugu on teistsugune, kui koolis õpetamise lugu. Koolis – nii üldhariduskoolis kui huvikoolis õpetamiseks on vaja pedagoogilist haridust. Ülikoolis mitte. Ülikooliõppejõudude puhul on eeldatud iseseisvat õppimist ja kursustel osalemist. Klassikaline väide on, et õpetatakse nii nagu neid on õpetatud. Või siis vastupidi. Igal juhul näeb pilt välja juhuslik. Teaduspõhisest õpetamisest rääkides peetakse enamasti silmas seda, et sisu on teaduspõhine. Paralleelselt selle juurdunud looga on arenenud ka teine lugu. Lugu sellest, kuidas õpetamist ennast teaduspõhiselt arendada. 

Tartu Ülikoolis on olemas oma õpetamise uurimise grant. Muidugi on ka koolitused ja konsultandid, aga praegu kirjutan grandist. Grandi saajad sukelduvad oma õpetamise arendamisse sügavamalt. Grandi saamiseks peab kirjeldama mingit väljakutset või probleemi, mida tahetakse teaduspõhiselt muuta oma õpetamises. Ehk siis granti ei saa ilmtingimata staarõppejõud vaid need, kes tahavad oma õpetamist muuta. Grandikogukonnas õpitakse koos, jagatakse mõtteid ja lihvitakse oma isiklikku projekti. Grandist ning grandiakadeemiatest olen kirjutanud oma blogis eelnevaltki. Blogi saigi alguse grandist, et oma õppimise ja õpetamisega seotud kogemusi jäädvustada. 

Oma õpetamise uurimise tulemusi ja tagajärgi utsitatakse avaldama ja levitama. Üks viis seda teha on avaldada teadusartikkel. Objektiivselt pole ehk paremaid või halvemaid levitamise viise, aga minu peas olevas hierarhias on see kõige ägedam. Selle hierarhia kuskil keskmisel tasandil võiks paikneda blogi, mida päriselt loetakse. Mingis mõttes kõige normaalsem ja veenvam on isiklik suhtlus kolleegidega.

Teadusartikkel oma õpetamisest kõlab kuidagi mittetõsiselt. Selleks, et see oleks tõsiselt võetav, peab kõvasti pingutama. Ei piisa, kui jalgu trampides jaurata, et see on kah teadus.

Aastal 2024 avaldati kogumik pealkirjaga „Õppejõud koostöiselt õpetamist uurimas ja arendamas“. Avaldati see Tallinna Ülikooli Kirjastuses, autorid olid mitmest ülikoolist. Kogumiku koostaminegi käis kõrgeimal tasemel koostöiselt, aga püüan nüüd edaspidi keskenduda ühele artiklile ja selle koostöisest kirjutamisest.

Grandiakadeemia juunis 2018 oli see aeg ja koht, kui hakkasime Marge ja Mariga ühise artikli ideed arutama. Siin on kirjas tollased mõtted. Protsessi mõttes oli meil igasuguseid väljakutseid õige ajakirja leidmisega. Meie artikkel jõudis olla nii eesti- kui inglisekeelne, erineva ülesehituse ja fookusega. Protsessi kõige vahvamad hetked olid meie kohtumised. Mäletan ühte hetke Werneri kohvikus kui Marge midagi rääkis ja mul oli tunne, et tema jutt ei allu füüsikareeglitele ja helilained teevad kurvi ümber minu pea. Sotsiaalteadlane, arheoloog ja kasvatusteadlane sisenevad kohvikusse... hea anekdoodi algus. Meie ettevalmistus oli nii erinev! See kogemus oli nii hariv ja innustav! Meid ühendas soov pakkuda õppijatele sellist õpikogemust, mis päriselt toetaks neid. Vaatamata ajutistele raskustele oli sellest ühisosast küll. Tulemuseks saime mõttekäigu, mis on testitud erinevates valdkondades, mis omakorda teeb tulemused usutavamaks. 

Artikli pealkirjaks sai „Valikute pakkumine üliõpilaste õppimise toetamisel“. 

 

"Artikli eesmärk on teada saada, kuidas üliõpilased kogevad õppejõu pakutavaid valikuvõimalusi, ja analüüsida õppejõu õpetamiskogemust valikute pakkumisel. Varasemad uurimused on näidanud, et valikute pakkumine toetab õppijate motivatsiooni ja kaasatust õppimisse (Patall et al. 2008). Õppejõududel aga napib eeskujusid ja kogemust, milliseid valikuid üliõpilastele pakkuda ja kuidas need toimivad. Artiklis esitame kahe tegevusuuringu tulemusi, mille käigus pakuti bakalaureuse astme üliõpilastele ainekursuse õpetamise jooksul erilaadseid valikuid, nagu võimalus valida ülesannete tüüpi, raskusastet, hindamisviisi ja ülesannete sooritamise aega. Üliõpilaste kogemust ja tagasisidet uurisime õpipäevikute, küsimustiku ja intervjuudega. Selgus, et valikuvõimaluste olemasolu tõstab üliõpilaste rahulolu ainega. Valikuvõimalused aitasid üliõpilastel kohandada aineid nende individuaalsetele vajadustele ja eelistustele sobivamaks. Tegevusuuringu ajal talletasime õppejõududena oma tähelepanekud märkmete ja blogina. Nende analüüsil jõudsime järeldusele, et valikute pakkumine peaks olema toetatud täiendavate selgitustega valikute kohta." 

 

Selles kogumikus on väga palju huvitavaid artikleid. Väga-väga-väga soovitan lugeda õppejõududel, kes on huvitatud oma õpetamise arendamisest teaduspõhiselt. Siin näeb sisukorda.

 

 

Piirimaa

Käisime kolleegidega kolledžist ja teisest meiekandi asutustest õppereisil Taani-Saksa piirimaal. Meie piirimaa ja nende piirimaa on teatud mõttes väga erinevad. See ei tähenda, et üksteiselt poleks midagi õppida. 

Nende piirimaal oli piir siia-tänna liikunud mitmel korral. Paljusid inimesi kõnetas rohkem regionaalne identiteet kui kuulumine emma-kumma riigi külge. 1920 aga tehti rahvahääletus teemal, kuhu tõmmata piir. Piirimaa ajalugu on põnev ja kirju, mistõttu kirgi on alati olnud ja igasuguseid. Mingil hetkel leppisid kaks riiki kokku, et mõlemad toetavad nö teise riigi vähemust oma territooriumil. Näiteks vähemuskoole ja vähemusspordiklubisid. Eesmärgiks see, et need vähemused ei tunneks end halvasti ja saaks omasugustega omavahel oma keeles suhelda. Neid asutusi me külastasimegi. Igal pool kogesime, kuidas vähemuse staatus on uhkuse asi. Nagu mingi haruldane taimeliik. Nende tegevust toetasid kohati mõlemad riigid, rahaliselt olid need vähemused pigem paramas seisus kui enamused. Need vähemused pole üldjuhul tekkinud inimeste liikumise vaid piiri liikumise tõttu. Praeguse seisuga on tegemist kahe Euroopa Liidu riigiga. 

Lisaks asutuste külastamisele külastasid osade asutuste esindajad meid akadeemias, kus peatusime. Akadeemia asus piirimaal Flensburgi lähedal metsas, järve kaldal. Akadeemia oli algselt paljuski selleks loodud, et saaks piirimaa kogemust laia maailmaga jagada. Meil olid huvitavad vestlusringid, kus saime kogetut ja kuuldut oma olukorraga võrrelda. 

Vaatamata sellele, et paberil ja ettevalmistatud sõnavõttudes näeb olukord imeline välja, näeb ja kuuleb õppesõidu ajal ka seda, mis jääb kirjalikust tekstist ning ettevalmistatud sõnavõttudest välja. See teebki ise kohalkäimise ja inimestega rääkimise ainulaadseks. See on subjektiivne nii rääkija kui kuulaja seisukohast. 

Taani vähemuse esindajad Saksamaal olid väga uhked oma taanisuse üle. Lippe oli palju. Kohtasime ka mittetaanlasi, kes identifeerisid end kõige taaniliku austajaks. Friisid on huvitav vähemus, ühe üldpealkirja all on palju erinevaid friise, kellest suurem osa on Hollandis. Meie kohtusime Põhja-Friisi alarühmitustega. Nad ise ei suutnud kuidagi sõnastada, mille poolest friisid teistest eristuvad või mis teeb friisiks. Aga võib-olla oli see raske küsimus. Mittefriisid oskasid paremini friise iseloomustada. Saksa vähemus Taanis on aga eriline frukt. Kui taanlased Saksamaal tahavad hoida taanisust, siis sakslased Taanimaal tahavad mitmetes asjades rohkem sarnaneda taanlastega, ent saksa keeles. Korduvalt kuulsime, kuidas mitte keegi ei tahaks õppida tüüpilises saksa koolis. Korduvalt! Teisi põhjuseid, miks Saksamaad või saksapärasust ei armastatud, oli veel. Näiteks koroona ajal kolisid paljud inimesed Taani leebemate piirangute tõttu. 

Kui Taani lippe oli igal pool palju, ka Saksamaal, siis Saksa lipuga on kurvad lood. Teine maailmasõda on ikka veel liiga värskelt inimestes sees. Me kuulsime, et ikka veel on pahameelt just sõjaga seoses. Lipu kohta kuulsin kahel korral, et neid lehvitatakse ainult jalgpalli MMi ajal. See tuletas mulle meelde ühe ammuse vestluse sakslasega Narvas. Jalutasime jõe ääres ja ma ütlesin meie lippu vaadates, et hästi soe ja uhke tunne on. Küsisin, mis tunne tal oma lipuga seoses on. Ta ütles, et teda on kasvatatud nii, et lipuga seoses ei tohi olla häid tundeid. Päris kurb. Nädala jooksul hakkas mul lõpuks sakslastest Saksamaal päris kahju. Natuke üldistades, hakkas kahju enamustest. Enamus on meinstriim, enamus ei ole abikõlblik. Teadlasi ja ajakirjanikke ei huvita enamused.

Olla eestlane venekeelses piirkonnas on minu hinnangul põnev, aga mõnikord väsitav. See ei ole raske elu, mida peaks kangelaslikuks pidama, aga see pole ka tavalise eestlase elu kesk-Eestis. Iseasi, kes tahab olla tavaline :) Mõnikord oleme haruldase taimeliigi moodi, mõnikord paha Eesti riigi või vähemalt keeleinspektsiooni käsilased. Kuidas kunagi. 

Meie koolid ja spordiklubid ei vaja omasuguste mulli. See mull on välja kujunenud aastakümnetega. Meie olukorras on tähtis integratsioon ehk terviku loomine. Pigem mullide lõhkumine, aga ka teatud mullide aktsepteerimine. Vähemuse kaitse asemel on mõnikord vaja kaitsta riigi mõttes enamust ehk kohalikku vähemust. Meie eestikeelsed õppeasutused on erilised. See on keeruline teema ja ma praegu sellest ei kirjuta. Aga eesti keel vajab meie regioonis erilist tähelepanu ja toetust. Meil ei ole vaja Vene riigi raha selleks, et meil saaks venelased venelastega jalgpalli mängida. Taani-Saksa näide mõjub selliselt sõnastatud absurdsena. Kas meil on vaja hambad ristis nõuda eestikeelseid jalgpallitrenne ja ujumisklubisid? Mulle ei meeldi ka see mõte. Ma eelistaks sellist ujumisklubi, kus treener oskab mõlemat keelt. Nagu üks tuttav kunagi rääkis, keeldus ujumisklubi eestikeelse lapse vastuvõtmisest, sest "sa upud ära kui vene keelest aru ei saa". Või midagi seesugust. 

Õppereisi üks oluline boonus muul moel teadmiste kogumise ees oli kindlasti rühm. Me suhtlesime omavahel nagu inimesed ikka. kellegagi rohkem, kellegagi vähem. Meie rühma inimestel oli parajalt ühisosa, parajalt erinevusi. Meil oli piisavalt erinevaid arvamusi, aga kõige olulisem oli sama - soov midagi paremaks teha, alustades iseendast. Ühine kogemus õppereisist võib tulevikus meile veel mitut moodi end meelde tuletada. 

Kui keegi kuuleb võimalusest kuhugi õppereisile minna, palun kutsuge mind ka. Kui teema vähegi huvitab, tahan osaleda.

Fotoreportaaž asub siin: https://www.facebook.com/media/set/?set=a.10162679858666414&type=3 

See on lihtsalt illustratsioon :) 

Kuue ööpäeva jooks 2024

Aasta jooksul on mul tavaliselt kaks ultrajooksu võistlust. Viimastel aastatel on kujunenud rütm: suve hakul 24 tunni jooks, sügisel kuue ööpäeva jooks. Sel aastal jäin oma 24 tunni tulemusega rahule, kuid ikka veel tean, et on arenguruumi. Sel aastal läks kõik kuidagi liiga libedalt. Liikusin ühtlaselt ja kavatsesin pingutada alles lõpus. Hiljem sõbraga arutades sain mõtte, et võib-olla tasub lühemaid pingutamisi teha kogu võistluse kestel. Mitte liiga palju, et kurnaks, aga et veidi kilometraaži suurendada.

 

Sama mõttega tulin kuue ööpäeva jooksule. Eelmise aasta kogemuse põhjal teadsin, et ühtlaselt liikumine on mu mugavustsoon. Kui mult talvel küsiti, mis on mu järgmine eesmärk, vastasin mittenumbriliselt. Kõigil eelmistel aastatel oli mul numbriline motiveeriv eesmärk, mille kolmandal katsel saavutasin. Olin selle üle õnnelik. Aga enam mind number niiväga ei huvita. Tahan areneda ja otsida oma tugevusi. Minu uued eesmärgid on rohkem sisulised kui numbrilised. Mitte et mul suurte numbrite vastu midagi oleks. Ei ole. Oleksin silmakirjalik kui ütleksin, et ei taha Eesti rekordit tagasi oma nimele. Aga see ei ole mulle enam motivaator vaid oleks boonus. 

Treeningud on mul kenasti kulgenud. Liiga detailselt pole planeerinud. Jälgin loogilist treeningtsükli ülesehitust ning et iga nädal oleks teatud tüüpi treeningud. Mahud pigem väikesed. Lisaks ootuspärastele trennidele päris palju kõndimist. Mingeid pause pole tekkinud, olen olnud terve.

Kuue ööpäeva jooks Balatonfüredi kämpingus on nüüdseks tuttav võistlus. Tean, mida kodust kaasa võtta, mida kohapeal osta, mida korraldajad pakuvad. See kogemus teeb rahulikuks. Selle poole pealt oli kõik väga hästi. 

Seekord oli üks uus nüanss. Võistlus oli kuulutatud maailma meistrivõistlusteks. Tiitlivõistlustel järgitakse reegleid suure hoolega. Või siis püütakse järgida. Mõned reeglid on häguselt sõnastatud ja mõned reeglid on tobedad. Näiteks reeglites on kirjas, et telefoni ei tohi kasutada. Arusaadav, nõus. Telefoni näppiv jooksja võib end unustada ja jääb teistele jalgu. Reeglites on kirjas, et muusikat tohib kuulata walkman'ist või raadiost. Walkman? Tõesti? Reeglites pole kirjas kõrvaklappide kasutamise kohta. Enne võistlust mainiti, et üks kõrvaklapp on OK, kaks ei ole OK. Tegelikult on 24h+ võistlustel muusika kuulamine klappidest lubatud ja oli ka seekord. Telefonist. Üks reegel pahandas mehi - palja ülakehaga jooksmist ei lubatud. Naised võisid sporditopis joosta. Miks see probleem on? Esiteks palavus, teiseks nibud. Ja miks ei tohiks? Igal reeglil peaks olema põhjus. 

Avatseremoonial jagati kõigile rahvuslippe. Sellega pidi lavale minema. Kogu tseremoonia oli minu jaoks väsitav. Ma tulin sellele, et vanade tuttavatega kohtuda ja suhelda, aga selleks palju võimalusi ei tekkinudki. Tseremoonia järel oli tehniline koosolek, see oli asjakohane ja vajalik. Avatseremoonia ajal tundsin, et järgmisel aastal ma siia tagasi ei tule. Tundsin, et vajan vahelduseks midagi muud. 

Esimese ööpäeva jooksul otsustasin olla piisavalt mänguline ja vaba. Aegajalt liikuda kiiremini, vahepeal rahulikumalt. Pause teha ainult siis kui täpselt teadsin, milleks. Vastupidiselt paljudele soovitustele, otsustasin magada pigem vähem kui rohkem. Ma juba tean, et esimesel ööl magamine on hea mõte. Aga ma tahtsin proovida midagi uut. 

Täpselt nii tegingi. Kella viie paiku (5 tundi stardist) tundsin, et olen end soojaks jooksnud ja aeg on teha üks ergutav massaaž. Põhimõtteliselt on selle massaaži mõte vabastada võistluse alguse kangusest. Pärast on keha mõnusalt kerge ja liigub loomulikumalt. Massaaž kestis ligikaudu pool tundi. Öösel kui liiga palju tuigerdama hakkasin, magasin umbes tunnikese, riideid ei hakanud seljast võtma. Ööpäeva möödudes stardist olin läbinud 130 km. Olin tulemuse ja protsessiga väga rahul. Oli aeg esimeseks pausiks. Nimelt, ma lootsin rohkem magada palaval ajal päeval ning rohkem liikumises olla öösel. 

Esimene tagasilöök. Olin väsinud ja unine, aga magama ei jäänud. Võimalik, et olin liiga väsinud. Käisin õues palavuses liikumas. Panin mängu kõik teadmised keha jahutamisest. Oli palav ja päike praadis korralikult. Selline ilm, kus päikesekaitsekreemi asemel on mõistlik heleda hingava materjaliga end kaitsta. Proovisin uuesti magada. Ei õnnestunud. Pärast õhtusööki verandal istudes tundsin, et ei taha tagasi jooksma minna. See oli nii uus ja ootamatu tunne, mida ma mitte kunagi kogenud pole. Mitte kunagi! Kurk oli veidi valus. Ninakinnisust hakkasin tundma veidi hiljem. Täpselt ei tea, aga võib-olla oli tuuletõmme ja minu liiga agar jahutamine koostöös magamatusega mu probleemide põhjuseks. Siiani ei tea. 

Põhimõtteliselt olid mu numbrid sellised, et kui oleksin teisel ööl normaalselt liikunud, oleks kõik väga hästi ka pärast neid pikemaid pause päevasel ajal. Kahjuks päevased pausid ei sisaldanud magamist ja see ei teinud mu öist liikumist lihtsaks. Lühidalt, siit algas teistsugune reaalsus. Jäin ilmselgelt haigeks ja prioriteediks sai ravimine. Paaril viimasel päeval sain taas liikuda. Algul ettevaatlikult, viimasel päeval veidi julgemalt. Haige keha ei lasknud palju pingutada, iga kiirem liigutus ajas hingeldama. Rahulikus tempos oli lõpuks hea joosta. Haiguse ajal olid lihased puhata saanud. 

Kuue ööpäeva jooks on imeline. Selle sisse mahub nii palju. Jõuab teha korraliku soorituse, jääda haigeks ja saada terveks. "Päevad" algavad ja lõpevad; vill tekib ja paraneb. Ilmselgelt ei olnud see tulemuse mõttes hea võistlus, aga formaat mulle jätkuvalt meeldib. Olen rahul sellega, kuidas ootamatus olukorras toime tulin ja positiivse hoiaku taastasin. Sain aru, et ma poleks osanud haigust kuidagi ennetada või ära hoida. Kui ma ei oskaks ka tagantjärgi tarkusega midagi muuta, pole kahetseda midagi. 

Illustreerimaks minu võistlust (või treeninglaagrit), ööpäevade kaupa ümardatud numbrid: 

130 km
34 km
6 km 😆 
27 km 
33 km 
69 km 

Kokku 303,4 km. Võrdluseks eelmise aasta tulemus 541 km.

Auhinnatseremoonia jättis sama tunde nagu avatseremoonia. Pikk ja väsitav, ei jõudnud ära oodata, millal süüa saab. Suhelda kaasvõistlejatega polnud praktiliselt võimalik.

Võistluse eelviimasel päeval registreerusin Jõhvi rahvajooksule, mis toimus paar päeva pärast kodumaale jõudmist. Keha äratamiseks või umbes nii. Juba enne Ungarisse sõitmist olin end kirja pannud 100 km võistlusele Sillamäel, mis toimub poolteist nädalat pärast Ungari võistluse lõppu. Muidugi ei eeldanud ma, et olen parimas vormis, aga tahtsin ajaloolisest võistlusest osa saada. Esimest korda toimuvad Eesti meistrivõistlused ultradistantsil. Olin valmis selleks, et ei mahu kontrollaega. Nüüd, pärast seda toredat puhkust ja mahukaid treeninguid, püüan siiski kontrollaega ka mahtuda. 

Tagasi kirjutise alguse juurde. Edaspidi teen mingeid asju teistmoodi. Kuidas täpselt, ei tea veel. Oma treeningutega olen rahul. Olen leidnud oma rütmi. Küsimus on selles, millistel võistlustel osalen ja milliseid eesmärke sean. 

Lõpetuseks üks tore tsitaat legendaarse võistluse Badwater võitjalt. Ta ütles mulle: "хреново бежишь" 😉 Ilma kontekstita on see parim! 

Grandiakadeemia 2024

Oma õpetamise uurimise grandiga kaasneb grandiakadeemia. Seda blogi siin alustasingi kui sain grandi. "Õppimine ja õpetamine” on osutunud piisavalt laiaks pealkirjaks, et selle all kirjutada ka ultrajooksudest. Sest need on üks pidev õppimine. Grandiakadeemia on kahepäevane üritus, kus saavad kokku grandisaajad ja grandi juba ammu “ära” saanud. Jututeemad on kõik oma õpetamise uurimisega seotud. Teisi kuulates saab palju häid mõtteid oma õpetamise arendamiseks. Minu jaoks on eriti väärtuslik see, et siin on inimesed erinevatest valdkondadest, aga kedagi pole vaja veenda, et hea õpetamine on hea asi.

Esimesel päeval rääkisid oma tegevusest grandiperioodi lõpetajad. Mulle hakkasid kohe kõrva teatud mõttekäigud, mis erinevas sõnastuses ja kontekstis kordusid.

Esiteks. Julge ja varjamata kriitika erinevates suundades, nt adminni suunas. Väited stiilis: “eksamitulemused olid liiga head”, “endal on hästi huvitav”. See viimane pole justkui kriitika, aga tegelikult on ka. Meil kõigil on liiga palju neid kolleege, kes kogu aeg kohutavalt töökad tahavad näida. Vahet pole, kas nad seda on või ei ole. Miks peaks üldse töökust idealiseerima kui teinekord saab nutikusega paremaid tulemusi kui töökusega? Ja miks peaks häbenema seda kui endal on hea olla?

Kriitika saab olla ka enda suunas ja see ei pea üldse negatiivne olema. Näiteks oli korduvalt kuulda Moodle tagasisides kriitika üle rõõmustamist. "Arvasin, et pärast muudatusi läheb halvemaks, läkski”. Siia taustaks mõtlen juhtumitele, kui maksimumist madalama tagasisidenumbri põhjal õppejõud ja õppeaine üksteisest lahutatakse. Tahaks nutta. Oleks siis veel, et tagasisides on sõnaliselt midagi järjepidevalt ja andestamatult halba kirjutatud. Üksikute rahulolematute või puhtalt numbrite põhjal kellegi vallandamine on lihtsalt nii haige ja rumal käitumine, et ei mahu mulle kuidagi pähe. Sellest ka rõõm, kui teistsugust reaktsiooni kohtan. Kuigi ÕISi tagasiside ei tarvitse näidata läbikukkumist, siis ka päriselt toimunud läbikukkumiste aus tunnistamine ja sellest järelduste tegemine - see on see, mis peaks olema normaalsus.

Teiseks, töökus veidi teisest vaatenurgast. Julgus mitte näida kohutavalt töökas. Tudengite suunamine rohkem töötama. Tudengid tagantjärgi väärtustavad pingutama õppimist. Tuleks vähem “aidata” tudengeid. Luua turvaline keskkond, kuid mitte teha liiga palju nende eest ära teha.

Niiöelda mitteametlik osa grandiakadeemiast on loomulikult väärtuslikumgi kui ametlik. Mul on siiralt raske mõista neid inimesi, kes sellest teadlikult kõrvale hoiavad. Selline mitteformaalne suhtlus on täpselt see, mis sünnitab kõige huvitavamaid koostööprojekte. Need kohati totratel või suvalistel teemadel vestlused, kus igaüks oma valdkonna vaatepunktist midagi arvab, on täielik rosin. Näiteks hommikusöögilauas olnud “kas see on metstuvi”. Kuidas saab selline küsimus nii lõbusaid arutelusid tekitada, saab selgeks vist ainult sellises seltskonnas reaalselt viibides.

Teisel päeval oli fookuses oma õpetamise arendamine. Mõni mõtles sellele grandi kontekstis, aga seda saab ju igavesti teha. Korduvalt sai tugineda esimesel päeval kuuldule. Kui ma nüüd oma õpetamise arendamisele mõtlen, siis praegu ei ole mul ühtegi selgepiirilist probleemi, mida ma ise lahendada saaks. Võrdluseks probleem, kui grandikogukonnaga liitusin - arvutiõpetuse aines oli hästi palju rahulolematust. Mina olin veendunud, et selles aines ei tohiks liiga palju ette näidata ja õpetada. Sest reaalse elu arvutimaailmas asjad pidevalt muutvad. Inimene peab suutma ise lahendusi leida. Aga kui tudengid ei ole harjunud sellega, et on “liiga palju vabadust”? Mida saan teha enda põhimõtetest loobumata? Seda ma siis uurisingi ja muutsin. Saan ausalt tunnistada, et oli kasu, ja nüüd on parem kui varem. Praegu aga tunnen, et olen kui “lüka-tõmba”. Minu praegused probleemid pole seotud õpetamisega ja kohati ei sõltu nende lahendumine minust. Olen kui käsutäitja ja kuuletuja. Adminn otsustab minuga rääkimata. Nii ma tunnen. Tunne ei ole õige või vale. See lihtsalt on. Kuna ma ei tea, kuidas ise adminniks hakkamata olukorda muuta, siis püüan lihtsalt üle elada ja tegelen aktiivselt olukorraga leppimisega.

Teisel päeval sai rohkem kuulda uute projektide kohta, kus kõik on veel lahtine. Nii põnev. Algsed ideed võivad ju kahe grandiaasta jooksul nii palju muutuda. Keegi ei tea midagi ja see on OK. Oma õpetamise uurimine on kõigile uus asi ja uues asjas on nii lihtne enda küündimatust taluda. Selles on midagi imelist.

Loomulikult tegin ka detailsemaid märkmeid kui siia kirja panin. Aga mul on hea meel, et üle mitme aasta oskasin grandiakadeemiast postituse kirjutada. Miskipärast pole mitmel aastal seda suutnud. Alati on meeldinud osaleda, aga vat seda postituse tunnet pole tekkinud.

Fotol on grandi esimesest lennust Merje ning Männiku metsatalu tiik, mis seekord oli erakordselt roheline. Merje viib läbi hommikuvõimlemist. Üleüldse on grandikogukonnas kenasti läbi mõeldud see, kuidas mitte ainult istuda. See kukub väga loomulikult välja kui see on 1) läbi mõeldud 2) harjumuseks arendatud. Männiku metsatalu on grandiakadeemia pesaks olnud palju kordi. Põhjusega. Siin on hea olla. Toit on hea.

24 tunni jooks pisikesel staadionil

Seekordse postituse läbivaks teemaks on rõõm ja tänutunne. Rõõm iseenda arengust ja sooritusest, tänutunne päris mitme inimese suunas. 

Möödunud aasta suve lõpus lõppes treeneri koostatud kava järgi treenimine. Olin seda päris kaua teinud, mistõttu teatud rütm kenasti sisse harjunud. Mu treeneri mõju ei lõppenud kava lõpuga. Ta õpetas mind treenima ja selle käigus iseennast tundma. Natuke lugesin maailmakuulsa ultrajooksutreeneri treeningpõhimõtteid, vaatasin seniseid kavasid ja tegutsesin laias laastus nende järgi. Ent ma ei jälginud minuteid ega kilomeetreid täpselt. Tegutsesin paljuski tunde järgi. Tunde järgi tegutsedes osutus suurimaks erinevuseks võrreldes varasemaga treeningmaht. Mu jooksud olid palju lühemad, eriti "pikad otsad". Samas, ma kõndisin palju. Jõutrenni ja ÜKEt tegin jätkuvalt regulaarselt, trennide sagedus oli sama (5 korda nädalas). Iga nädal oli üks särtsakam ja üks pikem trenn, teised rahulikud lühemad jooksud.

See võistlus tekitas elevust, et kuidas ma niimoodi omaette tegutsedes arenenud olen. Päris kindlasti olin ma võistluse eel välja puhanud.

Minult on korduvalt küsitud, kas väiksel ringil tiirutamine tüütu pole. Ei ole. Toredad inimesed saavad kokku ja teevad, mis meeldib. Palju tuttavaid, mõned uued näod. Kogu aeg on kõik koos ja saab üksteisele kaasa elada. Mitte häälekalt vaid hinges. Saab jälgida, kuidas keegi hakkab kohe algusest peale pingutama ja kuidas keegi järgib mingit huvitavat jooksu-kõnni strateegiat. Näeb, kui kellelgi on raskused ja kui keegi enne lõppu katkestab.

Hakkasin kohe algusest peale hästi rahulikult, kuid ühtlases tempos kulgema. Hästi korraks testisin ühe neidude seltskonna tempot, aga ei olnud jõukohane. Ja nii jäigi. Ühtlne tempo, lühikesed pausid kui selleks vajadus oli. Pausid olid vaid söömiseks, joomiseks, riiete vahetamiseks, varvaste kreemitamiseks. Seekord ma ei kõndinud ega maganud. Kõnnisammu oli vaid hetkedeks kui pärast pausi hoogu kogusin. Ei tea, kas tervet ringigi korraga tuli. Ka öösel ei hakanud ma kõndima vaid jätkasin ühtlases tempos liikumist. Korduvalt mõtlesin, et ma ei julge kõndima hakata. Pärast on nii füüsiliselt kui moraalselt raskem uuesti jooksma hakata. Ja otseselt vajadust ka polnud. 

Oli kaks pikemat pausi 11 ja 15 minutit kui sõin sooja toitu.

Olen pööraselt tänulik Renele, kes mu tulemust avalikult ei kuulutanud. Mu oma kell oli taskus. Ma ei teadnud mitte midagi. Keskendusin iseendale, mitte numbritele. Alles pärast võistlust vaatasin, mis numbriliselt toimus. 

Selgus, et see oli mu elu aeglaseim 12 tunni jooks! Võistluse esimene ja teine pool olid peaaegu võrdsed. Esimene pool oli 52%. Hiljem numbreid vaadates nägin, kuidas algul olin kuskil pingerea teises pooles ja kunagi öösel olin oma ühtlase tempoga jõudnud ülemisse otsa. 

Hommikusöögi järel kella 8 paiku olin nõus numbreid teadma. Selgus, et olin naistest esikohale jõudnud. Üldarvestuses hoidsin kolmandat kohta. Esimest kohta hoidev Szilard hakkas tasapisi kihutustööd tegema, et ma 1) 160 km täis jookseks 2) teise mehe kinni püüaks. 160 km jutu peale ütlesin mõtteis vastuseks, et miinimum on 159, sest siis tuleb isiklik rekord. Mõistusega sain siiski aru, et 160 km on üsna tehtav. 

Teise mehe kinni püüdmiseks oleks pidanud tempot tõstma. Aga tempo tõstmiseks ei olnud jõudu. Paar tundi enne lõppu ma ikka proovisin, aga ega see hästi ei õnnestunud. Szilard pidevalt ergutas. Kiitis mu stabiilsust ja upitas mu ego. Me ei jooksnud liiga palju koos, aga tema tugi oli kogu aeg tunda. Ka siis kui ta mõni meeter minu ees või taga liikus. Ka siis kui ta midagi ei öelnud. Neil hetkedel kui me siiski koos jooksime, olid meil sageli sammud sünkroonis. Me oleme ka trennis koos jooksnud ja seda juhtub sageli. Vahva pilt. Öösel jäi kaamera vaatevälja see, kuidas me korraks aja maha võtsime ja tantsisime.

Niisiis, esimest korda elus võitsin jooksuvõistluse. Üldarvestuses kolmas koht. Kokku oli osavõtjaid 17, neist 10 naised. Siin on ülitore finišivideo, mida olen vist sada korda vaadanud. "Võidupaar" :) 

Tulemus 164,506 km.

Vaatamata reipale finišile olin päris läbi. Mitte miski ei jäänud kripeldama. Ma ei teeks mitte midagi teisiti! 

Lõpetuseks tänan veelkord ja sõnaselgelt. Rene, et kogu seda asja korraldab ja ultrakiikse talub. Aivar ilusate fotode ja ilmselt veel millegi eest, mida ma ei tea. Peakohtunik Andrus, kes muuhulgas mulle poest jogurtit tõi ja regulaarselt kohviga varustas. Piret, kes on lihtsalt nii armas ja innustav inimene. Kõik vabatahtlikud peaks teadma ja uskuma, et nende töö on raudselt raskem kui jooksjate töö. Meie peame vaid ühte asja tegema ja ainult iseenda peale mõtlema. Tänan treener Margust tehtud töö eest. Tänan maailma parimat jooksukaaslast Szilardit, kes seekord ka kogu mu kraami võistluse järel autosse korjas.

Igasugust olulist infot saab siit: https://gurmeejooksud.ee 

 

Pildiga tekstile appi

Ma olen alati veidi silmi pööritanud, kui mingid seltskonnad suudavad mõelda vaid siis, kui käes on värvilised markerid ja laual on suured paberid. Liiga sageli piirdub selline "mõtlemine" pinnapealsusega. Ei tehta mingit ettevalmistust ja nauditakse vaid omavahelist suhtlemist. Õppejõuna näen liiga sageli, kuidas lugemisoskus on nigel. Kirjutad läbimõeldud teksti, püüad teha seda piisavalt lühidalt ja selgelt, ent nii, et midagi poleks ka puudu. Ja siis hakkad saama küsimusi, mille vastused tekstis kirjas on. Sest küsimine on ju OK. Muidugi on küsimine OK, aga lugemine võiks kah elementaarne olla. 

Teisalt olen kogenud seda, kuidas vorm toetab sisu, kuidas visuaal toetab teksti. Minu peas käib siia lahtrisse ka teksti korrektne vormistamine. Visuaal (nt slaidide kujundus) ei tohi mõtteid teemast eemale viia vaid peab toetama teksti. 

Loodan, et see ei kõla ülbelt, aga tavalised tööalased koolitused olen ma ammendanud. Muidugi on hea aegajalt teadmisi värskendada, aga see pole sama, mis uute teadmiste ja oskuste omandamine ning nende rakendamine. Seetõttu olen avatud esmapilgul seosetutele koolitustele. Nii oli eelmisel aastal selleks Digitaalne loo jutustamine. Nüüd toda kokkuvõtet uuesti lugedes leidsin, et mitte miskit pole muutunud. Põhjendasin tolle koolituse valimist samamoodi nagu siin seekordset koolitust. Niisiis, koolituse pealkiri oli "Värvilised käed". Sisu tutvustus andis aimu, et tegemist on kunstiprojektiga, kus eelnev kunstikogemus pole vajalik. Oma avalduses kirjutasin ausalt, et seda kogemust ega kunstiga seotud oskusi mul pole. 

Koolitus toimus Hispaanias Astuuria piirkonnas. Keegi on sellest kuulnud? Turistipiirkond see igatahes pole ja selleks on loogilised põhjused. Näiteks ilm. Seda teab isegi eestikeelne Vikipeedia. Koolitus toimus imepisikeses linnas, kuhu lennujaamast iseseisvalt põhimõtteliselt ei saagi. Korraldajad saatsid vastu bussi, mis oli väga hea algus. 

See oli korraldusliku poole pealt üks parimaid koolitusi, millel osalenud olin. Korralduse all pean silmas kõike, mis pole otseselt sisu. Ka õppemeetodite komplekti ja koolitajaid. Sellest sain palju mõtteid iseenda töö jaoks. Kombineeriti lihtsamaid lühemaid harjutusi ja pikemaid keerulisemaid; individuaalseid ja rühmades; pikaajalisi rühmasid ja korraks loodud rühmasid; erinevaid paiku selles linnakeses. Sai olla toas ja õues (kui ei sadanud või polnud päris null kraadi).

Ma ei hakka tervet koolitust detailselt ümber jutustama. Teatava ülevaate saab minu fotoalbumist. Üldisemalt rääkides sai üpris kiiresti selgeks, et olin reklaami põhjal koolituse sisust veidi valesti aru saanud. Tegelikult oli parem ja kasulikum kui ootasin. 

Mõiste on graphic facilitation. Eesti keeles kasutatakse väljendeid teadlik kritseldamine või visuaalne lihtsustamine. Üks stiilinäide on Joonmeedia lehel: https://fb.watch/rWP8Gi86sJ/ Joonmeediaga olen varemgi kohtunud igasugustel üritustel ja konverentsidel. Seal teevad nad sageli seda, mida nimetatakse graphic recording'uks. Ehk dokumenteerivad arutelusid pildikeeles. Eesti keeles on kritseldamise teemal üks Facebooki grupp ja raamat. 

Minu jaoks oli huvitav mõelda, kuidas seda kõike oma õppetöös ja teadustöös kasutada saan. Teadustöös oleks lihtsaim näide posterettekanne, aga teatud puhkudel ka joonised teadusartiklis. Samuti kritseldamine kui mõtlemise abivahend. Mul üks ammune kogemus on, kui kritseldamine aitas mõtteid selgemaks mõelda. Õppetöös saab oma teksti toetada visuaalidega, mis aitavad teksti paremini mõista ja süstematiseerida. Hea visuaal aitab tõmmata tähelepanu, kui muidu on teema vastu leige huvi. Õppetöös saab lasta õppijatel midagi skemaatiliselt kujutada, et mõtlemist toetada, aga seda teen juba niikuinii. Nüüd vast teadlikumalt. 

Naasnuna koolituselt, osalesin üritusel, kus proovisin oma märkmikus vestlusi dokumenteerida. See on erinev märkmete tegemisest. Ilmselt on parim variant ikkagi pildi ja teksti kombineerimine. Seekord ma meelega vältisin teksti. Lihtsalt proovimise huvides. Mulle tundub, et kuulasin tähelepanelikumalt ja püüdsin rohkem märgata detaile. Märkmete tegemisel pööran rohkem tähelepanu just suuremale pildile ja olulisematele mõtetele. Visuaalse dokumenteerimise puhul on raske see, et nii nagu kõik oluline pole mõõdetav, pole ka kõik oluline visuaalselt kujutatav. Samas, ainult tekstilised märkmed jäävad kuivaks ja kui teema pole pööraselt huvitav, siis läheb kiiresti meelest ja märkmikku selle koha pealt enam ei ava. Piltidega jääb paremini meelde ja koged juttu mitmekülgsemalt. Tühja minust, aga see on õppijatele mõeldes oluline.

Nagu näha, pole ma värviliste markerite usku üle võtnud. Ilmselt üks värv lisaks oleks OK, aga mitte rohkem. 

Koolitusjärgsel nädalal oli mul üks aine, kus sain veidi kasutada ka metoodilisi nõkse. Neis polnud minu jaoks midagi põhimõtteliselt uut, aga mõned uued nüansid. Eelkõige rühmades töö korraldamise osas.

Erasmus pluss on hea võimalus oma maailma rikastada. Kes ei proovi, ei tea. 

www.partnerupestonia.org

https://www.ayalguina.com/

https://yowopoland.org/