Kuue ööpäeva jooks 2023

Sel aastal oli mitu asja teisiti. Kuidas oli kahel eelmisel korral, saab lugeda siit ja siit. 

Mulle jätkuvalt meeldivad pisikesed külajooksud ja 24 tunni jooks. Vahepealsed distantsid nagu maraton ja poolmaraton mitte. Mitmepäevajooks on eriline, see teeb mind õnnelikuks. Praegu võin öelda, et olen leidnud "oma". Siin tunnen, et suudan areneda ja ka konkurentsis olla. Kuigi kuue päeva jooks on pikaaegsete traditsioonidega spordiala, olen kõigi aegade ja hooaja edetabelites täitsa korralikul positsioonil. Maailma tipust küll kaugel, aga mitte teises universumis. Kõigi aegade edetabelis DUV andmebaasis algavad naiste tulemused aastast 1984. Põhjalikumalt selle distsipliini ajaloost saab lugeda siit. Tänapäevase formaadi alguseks võib pidada 19. sajandi lõppu. Tänapäevase formaadi all pean silmas suhteliselt väikesel ringil liikumist, mitte punktist punkti kulgemist.

Minu tulemus 541,107 km on Eesti tipptulemus. Minule oli latt ette seatud aastal 2000. Ükski Eesti mees pole seda formaati veel proovinud. Ööpäevade kaupa jagunesid kilomeetrid nii: 106, 85, 78, 83, 94, 95.

Siia lisan andmed DUV andmebaasist võrdluseks. Maailma selle hooaja edetabelis olen naistest 27. kohal (üldse 113 tulemust), oma vanuseklassis 5. kohal (üldse 26 tulemust). Kõigiaegade edetabelis olen Euroopa 138. (üldse kokku 396 tulemust) ja maailma 230. (üldse on edetabelis 726 tulemust).

Minu tugevused selle alaga tegelemisel on kõht ja pea. Mul ei teki seedehäireid nagu paljudel teistel. Söön päris toitu tunde järgi, mitte eelnevalt koostatud plaani järgi. Joogiveele lisan elektrolüüte. Eriti, kui on nii higistamist soosiv ilm nagu sel aastal. Päris palju naudin gaseeritud mineraalvett. Pea all pean silmas valmisolekut nautida väikesel ringil tiirutamist. Ma ei vaja välist stimulatsiooni, naudin liikumist ennast. Suurema osa ajast ei soovi ka kõrvaklappidest midagi kuulda. Nii saan keskenduda iseendale.

Välise stiimuli alla võib paigutada numbrid ehk vahetulemuste jälgimise. Mäletan stressi aastast 2021, kui tahtsin magama minna alles pärast ühe ümmarguse tulemuse saavutamist. Juba järgmiseks aastaks tegin järelduse, et sellist stressi ma ei vaja. Aastal 2022 seadsin vaid kellaajalisi sihte. Näiteks, kella 20.30-ni jooksen ja siis lähen massaaži. See oli parem. Seekord juhtus üsna juhuslikult, et ma ei tahtnud kella käe peal kanda (panin selle taskusse, et hiljem statistikat näha). Mis silmist, see meelest. Mulle meeldis see, et ma ei teadnud ei oma tempot ega kilometraaži. Kui see mulle kohale jõudis, palusin vabatahtlikel mulle lipukesi mitte anda ja tulemusi mulle mitte öelda. Muidu on iga 100 km täitumisel võimalik vastava lipukesega ring joosta ja niiviisi kaasvõistlejate õnnitlusi saada. See on armas vahepala ja eelmisel aastal nautisin seda. Ma ei halvusta seda mitte mingil juhul, aga seekord ma ei tahtnud teada vahetulemusi. See võimaldas olla hetkes kohal ja tõi mulle mingi erilise hingerahu. 

Mul ei olnud mingit plaani, kas ja millal vahetulemust vaatan. Viimasel hilisõhtul ütles toanaaber, et loodeteavasti ma ei pettu oma tulemuses. Korraks pani mõtlema, mis see minu jaoks tähendab. Kui teaksin oma vahetulemusi, kas pingutaksin rohkem? Olin kogu võistluse kestel pingutanud täpselt nii palju kui sel hetkel mõistlik ja võimalik. Mõistlik on algul end tagasi hoida ja rohkem puhata. Võistluse keskel on mõistlik pingutama hakata, et poleks tühja aega. Kui puhata, siis täisväärtuslikult, kui liikuda, siis täisväärtuslikult. Niiviisi ma toimisingi, numbreid teadmata. Viimase öö hakul umbes kell 22 tuli tunne, et tahan oma vahetulemust teada. 66 km Eesti rekordini. Tehtav. Keskmine kiirus peaks olema alla 5 km tunnis. Keskmine, st sisaldab vajalikke wc-peatusi, söögipeatusi, võib-olla korraks jalad seinale või ise pikali viskamist. Garanteeritud pole midagi, aga lootust on.

Viimasel ööl ja hommikul oli magamatus ja väsimus piisavalt kuhjunud, nii et paaril korral hakkasin väga kõvasti tuikuma ja slaalomit tegema. Ma kõndisin nii sageli kui võimalik kinnisilmi. Sageli oli tunne nagu astuksin teest mööda või läbi. Mõnikord vajus jalg alt ära, nagu oleks libe. Mõistlik oli tukastada. Esimene kord panin äratuskella 20 minutiks, aga sisemine kell äratas minut enne üles. Üleüldse on mul sisemise kellaga head lood. Kordagi pole võistluse ajal äratuskella vajanud. Keha on tark. Saab aru, kui palju und on vaja, kuid saab ka aru, et võistlus on käimas ja üle miinimumi ei luba magada. Teine tukastamine oli 10 minutit. Lihtsalt täisriietes pikali ja tuled kustu (otseses ja kaudses mõttes). Arusaadav, et iga paus vähendab kõndimise aega ja suurendab jooksmise vajadust. Muidu eesmärki ei saavuta. Kõndisin ja jooksin vaheldumisi. Graafikul on näha ringiajad. Kõrgemad tipud näitavad pikemaid pause. Algul olid pikemad, pärast lühemad.

Hommikul, mõni tund enne finišit hakkasin rohkem kella ja tulemusi vaatama. Mida lõpu poole, seda rohkem sassis ma omadega olin. Ma ei suutnud välja arvutada, mitu ringi pean veel tegema. Teadsin, et oma tulitavaid jalgu pole mul aega jahutada. See oli asi, mille pidin hambad ristis ära kannatama. Tulitavad jalad lähevad paiste ja tekitavad liikumisel valu. Kõndides rohkem kanna piirkonnas, joostes pöia piirkonnas. 

Hetkel, kui ületasin oma isikliku rekordi, tundsin vaid kerget rõõmu. Eesti rekord oli nii jõuliselt silme ees, et isiklik rekord ei pakkunud rahulolu. Kui oma sassis peaga lõpuks tablool Eesti rekordi numbrit nägin, ei uskunud ma ei ennast ega tablood. Kindlasti pidin ühe ringi lisaks tegema, et veendunud olla. Aga siis hakkas juba finiš paistma ja juhtus see, mis alati. Panin viimase välja. Võistluse viimased kaks ringi olid võistuse kiireimad. Vaid nii tunnen täit naudingut! Täiega lõpuni! Selle nähtuse nimi on "Aedu sirge" :) 

See oli nüüd jutt aja jälgimise ja kulgemise kohta. Lähen tagasi võistluse muude detailide juurde.

Päeval oli liiga raske joosta. Ma proovisin. Jalad liikusid kenasti, aga hakkasin kohe lõõtsutama. Päeval peamiselt kõndisin. Piisavalt sageli jahutasin pead külma veega. Veidi harvem jalgu. Iga kord pärast jalgade jahutamist oli vaja need uuesti Bepanthen salviga kokku määrida. Õhtul, öösel ja hommikul leidsin lihtsasti endale sobiva tempo jooksmiseks. Lihased ei saanud kordagi piiravaks asjaoluks. Minu jooksutehnika on lihaseid säästev. Ma ei peksa end vastu asfalti vaid maandun pehmelt pöia keskosale. Sellele aitavad kaasa jalanõud, millel pole kannakõrgendust. Kõnnitehnikaga olen teadlikult tegelenud viimase aasta jooksul, ka see on säästlikumaks läinud. Massöörid kiitsid samuti lihaste seisundit. Massaažis oli esimesel õhtul kõige kangem kehaosa selja ülaosa ja kael. Teisel ja kolmandal päeval polnud mitte miski kange. Järgmistel päevadel lasin vaid pöidasid mudida. Massaažile kulutatud aeg peab olema väärtuslik, et paremini edasi liikuda. Niisama mõnulemist ei saa lubada. Lihased said lõpuks valu viimasel hommikul kui ma end üldse tagasi ei hoidnud ega säästnud. 

Eelmistel aastatel on suureks piiravaks asjaoluks olnud villid. Ma olin täitsa meeleheitel, et ei saa end realiseerida mingite lollakate villide pärast. Aga olen väga hoolikalt õppinud ja katsetanud. Tulemus - null villi. Null villi! Ma ei hakka siin mingit retsepti tõe pähe kuulutama. Iga inimese jalad on erinevad. 

Algul kirjutasin, et sel aastal oli mitu asja teistmoodi. Üks asi oli see, et läksin võistlusele pigem puhanuna kui treenituna. Detailidesse ei lasku, aga äkki see oligi hea. Pole halba heata.

Teine asi, mis oli teismoodi, oli väga suur asi. Ma osalesin võistlusel koos sõbraga. Reisisime koos ja elasime koos. Võistluse kestel mõnikord puhkasime koos, mõnikord jooksime koos, mõnikord olime vait koos. Varem olen majakest jaganud võõra inimesega ja mul pole sellestki halbu kogemusi, aga sõbraga on ikka teistmoodi. Koos veedetud puhkepausid olid totaalne puhkus. Täielik väljalülitumine. Nagu eespool ütlesin, siis puhkus peab olema täisväärtuslik. Siis saab täisväärtuslikult ka pingutada. Kohati mõtlesin, kas need puhkepausid lausa liiga täisväärtuslikud pole. Teise inimese sisse ei näe, aga mina sain sellest koos võistlemisest hästi palju tuge. 

Milliseid järeldusi ja õppetunde seekordsest kogemusest tulevikku kaasa võtan? Korrata neid asju, mis õnnestusid. See on selge. Paremaks saab esmalt muidugi treenides. Lisaks treenimisele pean järgmine kord kiiremini kohanema ilmaga ja palavuse korral üle minema öörežiimile. Puhkeaegu saab kvaliteeti kaotamata kärpida lühemaks. Mingeid toetavaid tegevusi saan füsioterapeudilt.

Vahetuid muljeid näeb ja saab lugeda fotoalbumist siit. 

Tänusõnad toetajatele:

Minu kvaliteetset puhkeaega võistluse ajal toetab KoheCoffee. Kvaliteetset ja toitaineterikast toitumist võistlustevälisel ajal toetab Lihuniku Äri. Raskematel treeningutel ja teatud hetkedel võistluse käigus saan abi Vespa Power herilaseekstraktist. Ise pean ekstraktist olulisemaks OFM (optimized fat metabolism) terviklikku lähenemist, et süsivesikuid tarbida strateegiliselt, mitte igal ajal sisse ahmides. MedPoint/Fivefingers Eesti on mulle erinevalt toeks olnud. Mõnikord nõuga, mõnikord konkreetsete asjadega. Loomulikult jalanõud, aga ka külmakotid, mida nüüd juba kaks aastat kaasas olen kandnud ja hoolikalt kasutanud. Lennukipiletitega on abiks olnud Eesti Kultuurkapital. 

Meediakajastus: 

https://sport.err.ee/1609105802/aet-kiisla-pustitas-kolmandal-katsel-eesti-rekordi-kuue-paeva-jooksus

https://rus.err.ee/1609106018/ajet-kijsla-ustanovila-rekord-jestonii-v-shestidnevnom-bege

https://pohjarannik.postimees.ee/7859121/idavirulanna-aet-kiisla-labis-ungaris-kuue-paevaga-oma-jalgadel-ule-540-kilomeetri 

https://pohjarannik.postimees.ee/7856088/aet-kiisla-alustas-ungaris-uut-kuue-paeva-jooksu-eesti-rekordi-uritust

https://pohjarannik.postimees.ee/7857479/kuumuse-ja-niiskusega-voitlev-aet-kiisla-on-nelja-paevaga-jooksnud-juba-350-kilomeetrit 

https://marathon100.com/uudised/vaata/aet-kiisla-pustitas-uue-eesti-tippmargi-6-paeva-jooksus 

https://www.facebook.com/watch?v=1475594389943985 

https://r4.err.ee/1609109948/sportklub?fbclid=IwAR0r3GzobgwcE_bYKXDXPl6UIy2Zbgno1e3N9QKJZZLxa-FCJWTk_Dwjh0U 

24 tundi Kohtla-Nõmme staadionil 2023

"Suveks saledaks" võiks olla alapealkiri. Üks alapealkirjadest. Kokkuvõtet kirjutan poolteist nädalat pärast võistluse toimumist ja see annab võimaluse veidi üldistada. Blogipostitusega kirjutan pigem sellest, mis fotoalbumist välja jäi. Aga vaadake ikka albumit ka! 

Sel korral oli mul soov proovida, mis tunne on olla abistatud. Nii, et ise ei peaks oma asjade seast midagi otsima, et aega ei kuluks millelegi muule kui edasi liikumisele. Või kui vaja, siis puhkamisele. Varasemal viiel 24 tunni jooksul ja muidugi ka kõigil teistel võistlustel olen ilma abiliseta toime tulnud. Mõned jooksjad on alati koos abilisega. Ütlen kohe ära, et mõlemad variandid on täiesti OK. Abilisega on kordades meeldivam, aga ilma abiliseta pole ka keeruline. Tabasin end korduvalt mõttelt, et muretsen abilise pärast :) Näiteks, et on külm või igav. Või et ei taha päris tühja-tähja pärast teda tülitada.

Ma enam ei mäleta, millal viimati ametlikult maratoni jooksin. Igatahes olen neid viis tükki teinud. Parimaks ametlikuks tulemuseks jäi 4:31. Reaalselt tegin aga parima maratoni teise võistluse sees, see oli kaks aastat tagasi 12 tunni jooks. Siis tuli maratoni ajaks 4:15. Seekord Kohtla-Nõmmel läks samuti väga lennukalt. Uus maratoni parim on 4:13. Päris kindlasti polnud see mu eesmärk. Lihtsalt väga hea ja kerge oli joosta. Muidugi mõtlesin juba jooksmise ajal, kas peaksin end tagasi hoidma. Ma ei suutnud välja mõelda ühtegi põhjust, miks peaks. Ma olin ilmselgelt aeroobses tsoonis, kuigi pulssi ei vaadanud. Tunnen oma keha ja tean seda kellatagi. Ma ei kulutanud selle kiire algusega ainsatki ressurssi, mida poleks samamoodi kulutanud aeglasema algusega. Neli tundi on neli tundi. 

Kummalisel kombel hakkasin umbes nelja tunni möödudes tundma teatud kangust seljas. Selline tunne nagu oleks lihased liiga nõrgad. See on välistatud, seljalihased pole mul päris kindlasti nõrgad. Üleüldse pean jõutrenni väga oluliseks ja mulle meeldib see. Bronislava masseeris mind, mis oli ülimõnus. Tol hetkel jäi see seljavalu mõistatuseks, aga õnneks läks valu mingi hetk üle. Alles mitu päeva hiljem taipasin Ruth Mariaga lobisemise abil, et süüdlaseks oli tuul. Tõepoolest, Raidu ingel Kaur isegi küsis laupäeva pärastlõunal, kas tuul ei häiri. Ma vastasin väga veendunult, et mind ei häiri miski. Jajah, Raitu häirib, mind ei häiri :) Muidugi oli tuul olemas ja ma märkasin seda. Ma lihtsalt olin meelestatud nii, et ei tahtnud tunda end millestki häirituna. Positiivne meelelaad on väga oluline. 

Õhtul pakuti meelelahutust tantsunumbrite näol. Ma ei suutnud end tagasi hoida ja lisasin ametlikule kavale oma panuse. 

Jõin ja sõin regulaarselt. Iga kolme tunni tagant võtsin pakikese Vespat, mis toetab mu enda keha võimekust rasva kütusena kasutada. Jõin elektrolüütidega vett või Vitautase mineraalvett. Öösel natuke puljongit ja kohvi. Mingil hetkel tekkis isu greibimaitselise alkoholivaba õlle järele. Seda jõin mitmes jaos, mitte kõike korraga. Üldse tarbisin kõike väikeste koguste kaupa. Ka toitu. Pärast võistlust asju kodus lahti pakkides mõistsin, kui vähe ma koguseliselt või kaloraažilt sõin. Kuigi näksisin ma tõesti regulaarselt.

Sõin pähkli-rosina segu, hästi natuke soolapähkleid, ühe kaasatehtud võileiva, ühe magusa saiakese, vist kolm banaani, tükikese šokolaadi, natuke arbuusi, natuke pastat hakklihaga, hommikul neljaviljapuder meega, pakk kondenspiima ja pannkook. Võib-olla midagi unustasin. Vaatamata väiksele kaloraažile, ei tundnud ma kordagi, et energia oleks otsa saanud. Paar korda tundsin kerget peapööritust. Sageli on see märk vähesest soolast, aga elektrolüüte ma tarbisin. Kui peapööritust tundsin, sõingi soolapähkleid. See peapööritus võis olla ka vähesest energiast. Aga ma ei tähtsustaks seda üle, sest see tunne oli hästi nõrk ja läks üle. Miks ma siis rohkem ei söönud? Osad toidud lihtsalt ei isutanud. Näiteks pähkli-rosina segu oli hea esimesel kuuel tunnil, aga pärast enam ei tahtnud. Oleks midagi pehmemat tahtnud. Puder ja kondenspiim olid lemmikud. Kondenspiim oli ka öösel OK, aga hommikul, kui see päikese käes soojaks läks, oli lihtsalt õnne tipp. Muidugi tuleb ka kogust kontrolli all hoida. Punnis või loksuva kõhuga pole kuigi meeldiv joosta. Söömine on üks minu tugevustest ultrajooksus. Statistika kohaselt on ligikaudu 60% ultrate mittelõpetamise põhjus kuidagi seedimisega seotud. Mina olen see 40%. 

Päris kindlasti kulutasin võistluse ajal rohkem energiat kui seda tarbisin. Sellest ka alapealkiri "suveks saledaks". Eriti külma ilma tõttu. Öösel läks toidukarbi kaas jäässe, ajavõtumatt libedaks. Tänu Aleksandrale sain väga õigel ajal ja aja mõttes ökonoomselt riietuda, selles mõttes probleemi ei tekkinud (nagu eelmisel aastal, kui läbi külmusin ja end auto istmesoendusega üles sulatama pidin). Pikki pause mu liikumises ei olnud. Vaatasin selle osa ka hiljem ringiaegade pealt üle. Kui peatusin, siis selleks, et korraks puhata. 

Puhata sain ka kõndides. Ma olen rahul, et sügisel ja talvel veidi ökonoomsemat kõndimist õppisin. Ma ei jaksanud küll kogu aeg kiirkõndi teha, aga minu kõnd oli raudselt edukam ja säästvam kui varasematel võistlustel. Graafiku pealt on näha liikumise tempo. Kõndimisega puhkasin jooksulihaseid ja seetõttu suutsin ka lõpupoole joosta. Enne lõpus uuesti jooksma hakkamist proovisin mitu korda poole staadioniringi kaupa. Mingitel hetkedel tundsin, et jooksmine on liiga suur pingutus ja see pingutus ajas vaatamata olematule tempole pulsi kõrgeks. See oli vaevaline ja seetõttu ma seda rohkem ei teinud. 

Kõige kiirema ringi tegin hommikul, kui enam polnud mingit vajadust end säästa ja tagasi hoida. Tegin seda "päikeseratas-päikeseratas" laulu ajal, loomulikult. 

Villid väärivad eraldi lõiku või paari.

Paar päeva enne võistlust käisin pediküüris. Tagantjärgi tarkusena oleks pidanud väikeste varvaste küüned õhemaks poleerima. Need lisasid survet varbale. Võistluse ajaks teipisin väiksed varbad ära ja lisasin varvassokkide peal neile väikestele varvastele veel pehmendavad kaitsmed. Selline kombinatsioon on varem edukas olnud. Eelmise aasta samal võistlusel pidasid teibitud varbad vastu kauem. Alles hommikul vahetasin Altra'd Fivefingers'i vastu. Sel aastal pidin tegema seda liiga vara, juba õhtul. Väikestel varvastel oli tavalise tossu sees valus. Ja minu tavalised tossud on kõige laiema varbaosaga Altrad, mitte mingid kitsa ninaga peokingad. Fivefingers ehk varvikud on loomulikult päästerõngas, aga väga pika võistluse ajal eelistaks natukene rohkem tuge või pehmendust. Varvikute puhul on kogu pehmendus su enda jalas, mitte tossu tallas. Ma olen palju jooksnud varvikutes ja see ei ole probleem, aga ultra ajal ainsa variandina pole see ideaalne. 

Roosades varvikutes, millega liikusingi kõige rohkem, hakkas vasakul jalal suure ja järgmise varba vahele natuke suruma. Ei teagi, miks. Anatoomiline eripära ehk. Selle surve tulemusena tekkis sinna vill, mis õnneks väga aeglaselt edasi arenes. Hommikul hakkas see valu tegema. Kaalusin niidi läbitõmbamist, aga jätsin selle tegemata. Tundus liiga tülikas, kuigi kõik vahendid olid kaasas. Kui valu liiga häirivaks muutus, proovisin sokkis liikuda. Sain teada, et staadionikate on väga kare. Asendasin sokid oma kõige-kõige õhemate ja venivamate varvikute vastu. Nende sisse mahtusid ära kõik villid. See jalanõuvahetus võimaldas mul paaril viimasel tunnil edukalt liikuda ja viimasel 40 minutil ka joosta. See oli tore. 

Hommikul teadsin, et isiklik rekord oleks teoreetiliselt tehtav. Mu abiline tuletas seda mõned korrad meelde. Nagu eespool kirjutasin, sain hommikul joosta, aga ma ei usu, et oleksin lõpetanud võistluse hea tundega, kui oleksin hambad ristis varem jooksma hakanud. Mingil põhjusel ei tundunud see nii oluline. Oleks mul mingi suurem saavutus käeulatuses olnud, näiteks 170 km, siis võib-olla oleksin teisiti mõelnud. Igatahes isiklikust rekordist jäi puudu 1,2 km. Ja ometigi ei pea ma seda läbikukkumiseks. Ma tahtsin teada, mis tunne on abilisega joosta ja seda ma kogesin. Sain teada, et see ei garanteeri edu, kuid teeb kogu asja kordades meeldivamaks.

Mul polnud kordagi sellist tunnet, et miks kurat ma siin olen ja miks ma seda teen. Kuigi vahepeal oli nägu valust veidi krimpsus, siis hommikul ma jälle naeratasin. Ma olin õnnelik.

Pärast võistlust läksin loomulikult Purtsesse sööma. See oli ilus. Mind pakiti teki sisse ja toideti kolmekäigulise lõunaga. See oli peaaegu ainus seltskond, mis mind nii puise ja kangena nägi. Õhtul Sillamäel läksin kindlameelselt jalutama, et natukenegi liigutada ja taastumisele kaasa aidata. No see oli muidugi naljanumber. Oma kangete jalgadega ja villidest valusate varvastega komberdasin mereni ja tagasi. 400 meetrit kokku. Ei mäleta, kui palju see aega võttis.

Esmaspäeval ehk järgmisel päeval venitasin end pärast ärkamist. Reaalselt oli selline tunne, et sikutasin lihased õigesse pikkusesse tagasi. Nii hea hakkas! Ja siis ujulasse. Ma arvan, et enam ei saanud keegi aru, et mul midagi viga oleks. Ise tundsin veel lihastes valu nagu oleks eelmisel päeval kõvem trenn olnud. Ja villid vajasid ka veel ettevaatlikkust. 

Teisipäeva hommikul ujusin 15 minutit ja pärastlõunal sõitsin rattaga 45 minutit. Lihasvalu enam polnud ja osad villid olid valutuks muutunud.

Kolmapäeval käisin jõusaalis. Saunas tuli viimane villiplaaster ära ja ei tundnud vajadust midagi asemele panna. Ei olnud valus. Minu keha jaoks ja minu enda tunde järgi olin taastunud. 

Nädal hiljem kolmapäeval läksin esimesele jooksule. Appi kui imeline spordiala! Lust ja rõõm! Suu kõrvuni! Tahan veel! Juba vaatasin võistluskalendrisse, kas on ehk lähedal midagi ägedat toimumas. Treener kutsus maa peale tagasi. Olgu. Laupäeval jooksen 5 km Narva Linna Jooksul. Siis vaatame edasi. 

Kirjutasin, et söömine on minu tugevus ultrajooksjana. Veel on mu tugevus hea taastumine, aga see on paljuski enda teha. Hea taastumine algab heast ettevalmistusest. Järjekindel treening, nii jooks kui jõutrenn; kvaliteetne toit, mõistlik üldine stressitase, hea uni. Ja kolmas tugevus on "kõva pea" ehk meelelaad. Mulle päriselt meeldib jooksmine, see ei nõua mult tahtejõudu. Meeldib pingutamine ja meeldib rahulik kulgemine. Võistluse ajal on sama tunne. 

Mis on mu nõrkused, millega pean veel tööd tegema? Imelik niiviisi öelda, aga ma ei tea. Kindlasti nuputan ja katsetan edasi villide teemaga. See on päris suur kurja juur. Lihasvaluga saan joosta, aga villivalu on terav ja ühest hetkest talumatu. Selge see, et ka üldist treenitust saab tõsta. Kiirust ka. Päris kindlasti pole ma saavutanud oma tippu. Kõik on veel ees. 

Ma ei saa jätta tänamata mõnda ettevõtet, mis on mind toetanud. Lihuniku Äri annab head hakkliha, kus on lisaks lihastele sees muud siseelundid. Vespa Power on naljakas geeli moodi vedelik, mis toetab mu enda võimekust rasva kütusena kasutada. Fivefingers Eesti võimaldab mul joosta ka siis kui varbad on villis. Kohe Coffee laseb aega kokku hoida, kuid mitte maitse arvelt. 

 

Hübriidõuesõpe

Mulle on alati meeldinud teatud dünaamika õppetöös. Õppimine nõuab pingutamist, muidu arengut ei toimu. Ent üldjuhul võiks õppimine ka lõbus olla. Lõbu ja pingutus ei ole vastandid. 

Sel kevadel olen korduvalt mõelnud, miks ma üliõpilastega õues ei käi. Varem olen ju käinud. Mul oli igasuguseid ideid, aga need ei selgitanud olukorda täielikult. 

Täna oli lihtsalt nii ilus ilm, et ma isegi ei kaalunud tuppa jäämist. Raekoja plats on õppimiseks peaaegu sobilikuks arenenud. Vähemalt on ilus. Enne majja sisenemist ja üliõpilaste kutsumist testisin, kas raekoja platsil ka internet töötab. Ilma ei saa, kui on lubatud ka virtuaalruumis osaleda. Ja seda ma luban. Mingi kasu peab sellest paari eelmise aasta jamast olema. Regionaalses kolledžis õppimine ei pea tähendama iganädalast motivatsiooni ja lojaalsuse testi. Vaevalt, et ükski üliõpilane usub, et virtuaalruumis on kõike parem teha. Koos kaaslastega ja igas mõttes kohal olles on palju lihtsam õppida. 

Raekoja platsil põhimõtteliselt internetti ei olnud. Natuke võimaldas ut-public võrku, aga see oli nõrk ja ebastabiilne. Mobiilne internet oli alternatiiv, mida kasutada tuli. Ma vist liikusin ja näppisin oma telefoni liiga palju, sest ka sealt viskas mind mõned korrad välja. Virtuaalruumis olevad inimesed minu hinnangul ei saanud täies mahus õppetöös osaleda. Ise olid nad positiivsemad. Tõesti, alternatiiv olnuks üldse mitte osalemine. Vahepeal tegid möödasõitvad autod müra, siis erinevad inimseltskonnad - linnas ongi autod ja inimesed, loogiline. Nii et me ei kuulnud üksteist pidevalt hästi. 

Järeldus: teha kellelegi ettepanek wifi võrgu lisamiseks. Võimalik, et see on kunagi niikuinii plaanis. Võib-olla siis, kui raekotta mingi tegevus kolib. Mainisin juba meie oma haldusjuhile. Ma otsekohe aktiivseks ei hakka. Las saab see raekoda ja raekoja plats lõplikult valmis. Anname aega.

See aktiivsus ja millegi küsimine on oluline. Küsija suu pihta enamasti ei lööda. Kindel on see, et kui ei küsi, siis kindlasti ei saa. Selle kohta oli tänase loengupäeva lõpetuseks ideaalne näide.

Sügissemestril oli mul üks aine alati keldrisaalis. Kunagi ei teadnud, milline on seal mööbli paigutus. Kas ja kui palju on toole? Kas ja millised on lauad? Algul tegi see mind veidi pahuraks, et pean iga kord sellise asjaga tegelema. Siis aga tekkis võimalus üheks mu lemmikmõttekäiguks - kuidas pöörata ebasoodne olukord lotovõiduks? 

Sügissemestril lahendasime olukorra nii, et mõnikord kasutasime kohviku cateringi-laudu seisulaua rollis. Mõnikord lohistasime endale fuajeest kott-toolid. Mõnikord olime neljakäpukil maas. Mõnikord istusime päris toolil päris laua taga. Igaüks sai enda tujule vastava õppimisasendi võtta. Siis läkski lambike põlema, et see on ju hea, et ei sunnita sundasendisse. Küsisin üliõpilastelt, kas neile meeldiks kui saaks ise valida, millises asendis õppida. Mu enda vaimustus oli kindlasti suurem, aga pigem oli soosiv hoiak. 

Tegin juhtkonnale ettepaneku mitmekesistada mööblit meie auditooriumides. Rääkisin eelneva jutu juurde, kuidas sunnitud ühesugune asend on kõige hullem. Valik on parim. 

Täna, sel imailusal päikesepaistelisel päeval sain teada, et minu ihaldatud mööbel on kohal. Peenem kui oodata oskasin. Ei ole üldse mitmekülgne! Kõik toolid ja lauad näevad ühesugused välja, kuid on reguleeritavad!

Kui ei küsi, siis ei saa. Tean, et mõned õppejõud jagavad mu rõõmu. Loodetavasti tekib meid juurde. Lõpuks on eesmärk õppimise toetamine, mitte mingi tilu-lilu. Tooli kuju ei ravi diabeeti ega rasvumist, ei asenda liikuvat eluviisi. Õppimise mitmekülgsem keskkond laseb kehal elada ja seeläbi saab aju õppimisele keskenduda (Kiisla 2023) :) 

Digitaalne loo jutustamine

Mõnikord tundub mulle, et olen kõik loogilised koolitused läbinud. Samas, õppida ja areneda mulle meeldib. Lage pole olemas. Loomulikult mõtlen sageli, milliseid oskusi või omadusi endas arendama peaks. See on minu töö puhul enesestmõistetav. Lugedes üliõpilaste tagasisidet saan vastuolulist infot. Samade asjade eest, mille eest mõned üliõpilased tänulikud on, on teised jällegi väga pahurad. Samad meetodid ja võtted, mis ühtesid toetavad ja motiveerivad, on teistele häirivad. Need üliõpilased kirjutavad mõnikord, et ma ei mõista neid ega toeta neid nii nagu nad seda vajavad. Ütlen ka ise, et ma ei mõista kõiki üliõpilasi (ja inimesi) võrdselt hästi. Kas kellelgi see õnnestub? Loomulikult saan paremini hakkama avameelsete ja avatud inimestega. Mõtteid ja tundeid ei oska ma lugeda. Aga ma annan endale aru, et ka suletumaid ja õrnahingelisemaid üliõpilasi pean nende õpingutes toetama. Ja ma tahan seda teha. 

Niisiis, empaatiavõime. 

Sattusin lugema teadet koolitusest, mis andis lootust, et selle abil saan oma empaatiavõimet arendada ning õppida selgeks uue õppemeetodi, mis toetab õppijate emotsionaalset eneseväljundust vms. 

Koolitus toimus Budapestis ja kestis terve nädala. Teemaks digitaalne loo jutustamine (digital storytelling). Minu koolitus algas laevale minekuga, sest kohtusin Liisiga, kellest sai minu jaoks nädala staar. Väga kiiresti selgus, et meis on palju erinevat ja palju sarnast. Erinevused olid väga suured ja sarnasused väga tugevad. Vahva kombinatsioon. 

Koolituse esimene päev oli täielikult pühendatud rühmaliikmete omavahelisele tutvumisele. Minu jaoks oli siin liiga suur tähtsus pandud nimede päheõppimisele ja selle kontrollimisele. Muidugi oli ka sisulist tutvumist. Jah, tutvumine on oluline, kui pärast hakatakse tiimides töötama. Lihtsalt võib-olla oleks võinud seda üldist tutvumist teha vähem ja pärast reaalsete töörühmade loomist lisaks. See pole kriitika, vaid tähelepanek iseenda jaoks. Et teiste vigadest õppida. 

Järgmisel päeval tutvusime meetodi endaga ja tegime ettevalmistusi oma loo loomiseks. Minule jäi väheks seda osa, kus meetodi erinevaid rakendamisvõimalusi tutvustati. Oleks rohkem tahtnud teada, milliste mehhanismide kaudu ja kuidas see toimib. Igaüks tutvustas üht võimalikku lugu ja siis pidigi rühmakaaslased leidma. Huvitav väljakutse, sest lood olid isiklikud, aga töötama pidi lõpuks ühe looga ja tiimis. 

Me alustasime neljaliikmelises rühmas. Üks noormees teatas, et ta tahab üksi ühe loo teha, ent soovib ka tiimis töötamist kogeda. Üks naisterahvas ütles, et ta järgmisel päeval ei saa koolitusel osaleda, kuid tuleb ülejärgmisel päeval tagasi. Meie Liisiga olime siis paratamatult "tuumik". Kuigi algne lugu pidi olema selle naisterahva jutustatud lugu. Sellises olukorras algas kõige keerulisem etapp, st stsenaariumi (storyboard) koostamine. Ma ei raatsi mainimata jätta, et sellele naisterahvale osutus häirivaks minu lihalembus. Ta ise oli vegan.

Kolmandal ja neljandal õppepäeval oli fookuses tehniline teostus. Lisaks anti ka loole sisulst tagasisidet. Meie lugu muutus päris kõvasti võrreldes plaanituga. Meid suunati lihtsustamise teele, mis oli igati õige. Algselt üritasime kangesti erinevaid lugusid kombineerida, aga see oli liiga kirju. Oluline on mainida, et valminud produkt ei olnud ise eesmärk vaid osa õppeprotsessist. Osa protsessist oli ka see, et lõpuks olime kahekesi tiimis :) Kuna me mõlemad olime õppima tulnud, siis töötasime loo tehnilise lahendusega eraldi, et saaks kätt proovida. Kasutasime DaVinci programmi, mille kohe pärast koolitust oma arvutist ära kustutasin. Hull energiaröövel! :D 

Lugu ise on siin: 

Ma rabelen nüüd kiusatusega selgitada, mida me siin öelda tahtsime. Samas, lugu peaks end ise jutustama. Facebooki fotoalbumis proovisin ka sellist lähenemist, et ei kirjuta midagi juurde. Üks pilt olevat rohkem kui tuhat sõna :) Ma olen ikka rohkem sõnade usku, ei usalda jutustamist piltidele. 

Kokkuvõttes oli koolitus pigem positiivne. Õppida on alati võimalik. Natuke pidin eile iseseisvalt juurde lugema, et meetodi kasutusvõimalusi enda jaoks selgemaks saada. 

 

 

Koos õpetamine

Vastastikune lugupidamine! Kuidas me selle unustasime? Selliste mõtetega lahkusime “õppejõult õppejõule” konverentsilt, kus esitlesime oma posterit koos õpetamisest. Panime posterile kirja kõige olulisema ja suuliselt püüdsime üldistada ning illustreerida. Rääkisime koos õpetamise olemusest, kasust õppijatele ja meile endile, võimalikest ohtudest ja meie lahendustest ohtude ennetamiseks. Aga vastastikune lugupidamine oleks pidanud olema nagu vesimärk suurelt üle kogu posteri. Sest ilma selleta poleks kogu see asi võimalik. 

Mul on samaaegselt olnud tähelepanu all seesama koos õpetamine ja üliõpilaste toetamine rühmas töötamisel. Kumbki teema pole uus. Koos õpetamisest olen varemgi kirjutanud, aga nüüd on mitme kolleegiga koostöökogemus kuhjunud ja vajas väljundit teistele jagamise näol. Üliõpilaste koostööoskusedki on vana asi. Auditooriumis ühe kohtumise piires pole midagi selle vastu, kui ühe suure paberi kallal värviliste pliiatsitega saab koos töötada. Raskeks läheb siis, kui ülesanne on vastutusrikkam ja pikema kestusega. Olen naljatledes öelnud, et sunnin üliõpilasi koos töötama nii kaua kuni nad selle vastu põtkivad. See ei ole mugav. Üksi on mõnusam.

Minu peas on kogu see teema hästi sota-pota. On asju, mille olen selgeks saanud ja on asju, mille kallal pean veel töötama. On asju, mis on minu võimuses muuta ja asju, millega pean leppima. Olen aru saanud, et kui miski on halvasti, ei ole see täielikult minu süü. Koos töötamisel on alati mitu osapoolt ja üksi ei saa süüdi olla. Nii nagu ei saa ka edu puhul võtta kogu au endale. Sõna “sünergia” on müstiline ja äralörtsitud sõna. Aga see on päriselt võimalik. 

Ainet Bakalaureusetöö seminar olen õpetanud kolme erineva kolleegiga ja see on alati meeldiv kogemus olnud. Koos õpetamine tähendab kõige tegemist koos, mitte tööde ära jaotamist. Korraga on üliõpilaste ees ja seas kaks õppejõudu. Kummalgi erinev juhendamiskogemus, õpetamiskõgemus ja erialane taust. Paaril korral on õppejõud ka kahes erinevas keeles rääkinud. Igal õppejõul on erinev stiil. Üliõpilased saavad kõigele kaks vaadet. 

Koos auditooriumis olles on dünaamika hoopis teine, ei teki asjatuid mõttepause. Kui üks alustab või veab mingit teemat, saab teine rohkem tähelepanu pöörata õppijate reaktsioonidele ja kolleegi jutule vahele segada oma täiendustega. Käib nauditavalt intensiivne ping-pong. Niimoodi saab üliõpilastele ka demonstratsioonesinemisi teha – kuidas soovime, et nad üksteist toetaks. Näiteks tegime sellise näitemängu selgitamaks, kuidas üliõpilased peaks üksteist küsimustega toetama lõputöö uurimisprobleemi sõnastamisel.

Kuigi agiteerime üliõpilasi füüsiliselt kohale tulema, siis alati kõik ei saa. Meil on alati olemas virtuaalruumis osalemise võimalus. Kui virtuaalruumis on rohkem inimesi, on üks õppejõududest rohkem ninapidi arvutis ja toetab sealsetes rühmades arutelusid. Mõlemas ruumis osalejad saavad õppetööst võrreldava kogemuse, nii nagu heale hübriidüritusele kohane. 

Kirjalikele töödele tagasiside andmisel lepime näiteks kokku, et üks alustab hilisematest ja teine varaseimatest esitajatest. Jälgime, et anname enam-vähem sama detailsuse astmega tagasisidet. Lepime kokku, kui palju anname lisaaega puuduste kõrvaldamiseks. Segasemad juhtumid arutame koos läbi. Ausalt öeldes on mõnikord ka hea auru välja lasta. Mõnikord tunned, et oled kõik vahendid ära kasutanud, aga üliõpilaseni pole sõnum jõudnud, siis on parem omavahel susiseda kui üliõpilase peale pahurdada.

Et ei jääks kõlama nagu tegeleksime kogu aeg millegi kokku leppimisega, kinnitan, et mänguruumi oleme endale küllaldaselt jätnud. Aga olulistes asjades ongi vaja kokku leppida. Loengus räägitavat juttu me täpselt kokku ei lepi. Ei ole mingit stsenaariumit. Räägime läbi, mida ja kuidas teeme, aga teemasid või rolle omavahel ära ei jaga.

Aine koos õpetamine on samal ajal ka kui täienduskoolitus õppejõududele või nagu kolleegi õppetöö vaatlus. Ma mõtlesin uue sõna välja, see on loenguosalusvaatlus! Ma olen kolleegidelt nii palju õppinud! Ja see on nii lõbus viis õppimiseks!

Muudan järsult teemat. Miks üliõpilased koostööd samamoodi ei naudi nagu meie? Ei tohi üldistada, kindlasti keegi naudib, aga silma torkavad draamad. 

Lihtsa guugeldamisega saab teada rühmatöö faasid ja seal on enne koostöö faasi konfliktifaas. Muidugi pole see kohustuslik, aga suurema ja raskema töö puhul võõraste inimestega üpris loomulik. Põhiline probleem seisneb selles, et töö tegemise rütm on erinev ja ootused tulemusele samuti. Keegi on pahane, et teine looderdab, teine on pahane, et teda on kõrvale jäetud. Aastast aastasse. Saan aru, et koostööoskust ei arendata üldhariduskoolides piisavalt. Ka kolleegid ülikoolis ei tee seda nii palju kui võiks. Inimlikult saan aru – ebamugav. Hindamisel tekib ebakindlus, kas nii on ikka õiglane. Olen püüdnud õppijaid toetada, aga annan endale aru, et võiks paremini. Ma ei taha liiga palju toetada, sest see pärsib ise avastamise võlu. Toetamata ei saa jätta, sest täielikus teadmatuses ja ebakindluses olles ei tarvitse arengut toimuda. 

Tegin nii endale, kolleegidele kui õppijatele mõeldes ühe vahva intervjuu. Kohe paar päeva pärast selle intervjuu tegemist osalesin rühmatöö toetamise koolitusel. 

Koolitusest võtsin kaasa mitmeid häid teaduslikke materjale ja praktilisi vahendeid. Enda jaoks võtsin kaasa ühe põhilise järelduse, et koostöö algusesse pean rohkem energiat suunama. Tutvumismängud kõlavad totakalt, aga ilmselt on need algajaile koostöötajatele vajalikud. Õppijad peavad omavahel arutama ja ka ise mõtlema, mida nad peavad teadma üksteisest, et koostöö oleks edukas? Internet on täis igasuguseid versioone rühmatöös esinevatest rollidest. Nendega tutvumisest ja iseenda tugevamatest-nõrgematest külgedest teadlik olemisest on kasu. Selle protsessi toetamiseks on olemas igasuguseid töölehti. Võib proovida kaardistada võimalikke ettetulevaid probleeme. Rääkida varasemast koostöökogemusest. Sõnastada rühmatöö edu kriteeriumid ja töö lõppedes anda nende saavutatusele hinnang. Leppida kokku, millistel põhjustel keegi rühmast välja jäetakse. Leppida kokku töökorraldus ja vahetähtajad. Siin saan ka mina õppejõuna abiks olla ja ise vahetähtaegu määrata.

Mõtlen, kas peaks sarnaseid võtteid kasutama ka siis kui mul endal on vaja teha koostööd kolleegidega, kellega ei lähe nii intuitiivselt ja ladusalt nagu eespool kirjeldatud õppeaines. Mul on äärmiselt raske ette kujutada, et suudaksin selle kolleegidele maha müüa. Mind ignoreeritaks või saadetaks kukele :) Äkki on see just see koht, kus tuleb olukorraga leppida. Koostöö ei peaks olema ideaal, mida igas olukorras taga ajada. Paljudes olukordades piisab, kui hoiame lugupidavalt üksteisest eemale ja anname ruumi. Aine terviklikkuse huvides on vaja kokku leppida põhiasjad ja kokkulepetest ka kinni pidada. Sellest ma ei tagane.

Niisiis, vastastikune lugupidamine. Võib-olla ei tule see meelde puhkudel, kui kõik toimib ja koostöö on nauditav. Ilmselt on põhjuseks mingid sõnastamata jagatud väärtused ja sarnane hoiak. Muudes asjades on erinevused rikastavad. Ma ei usu, et kedagi saab kohustada lugu pidama. 

Kuue ööpäeva jooks 2022

Kuus ööpäeva, aga seitse päeva. Oma võistlust kirjeldades läheb mul pidevalt sassi, mis päeval miski juhtus. Täpsem reportaaž toimus võistluse ajal Facebooki fotoalbumis. Selles postituses ma neid asju liialt ei korda, püüan üldisemalt kirjutada. Kindlasti viitan ka eelmise aasta võistluse ülevaatele, millest mul endal palju kasu oli. Õppimise ja õpetamise blogis ongi asjakohane oma kogemusest õppida. See õnnestus mul päris hästi. 

Eelmisel aastal nimetasin kogu ettevalmistust ja võistlust hellitavalt "brutal fun". Kohe pärast võistlust sain aru, et see on täiesti vale nimi. Kuue ööpäeva jooksus pole mitte midagi brutaalset. Vastupidi, see on rahu, rõõm ja õnnetunne. Mitmepäevajooks erineb märkimisväärselt 24 tunni jooksust. Nii füüsiliselt kui vaimselt. 24 tunni jooks nõuab pingutust, kuue ööpäeva jooks nõuab mugavustsooni leidmist ja selles püsimist. Pingutamiseks on vaid viimane päev. 

See intiimne tunne oli tugevaim öösiti. Noh, nagu ikka :) Ööd olid erilised, aga enamik öödel ma vähemalt osaliselt magasin. Viimasel ööl tahtsin olla võimalikult palju rajal ja liikumises. Selle nimel tegin eelmisel keskpäeval kuumemal ajal lõunauinaku. Viimasel ööl olid mu jalad päris valusad. Eelkõige jalatallad. Kõndimise tegi valusaks kanna all olevad villid. Jooksmise tegid valusaks varvaste lähedal päka all olevad villid. Lõpuks andsin järele paljude inimeste soovitustest tulenevale survele klappidest muusikat kuulata. Ma ei tee seda kunagi! Mõnikord kergemates ja pikemates trennides kuulan podcaste, aga muusikaga ei ole sõbraks saanud. See viib mõtted oma keha tajumiselt mujale. Aga ju just seda mul vaja oligi, et mitte panna tähele kuhjuvat väsimust ja valu. 

Niisiis, esimesel poolikul päeval tegelesin sisseelamisega. Tutvusin rajaga. Ses mõttes, et otsisin optimaalset trajektoori ja harjutasin seda endale lihasmälusse. See oli minu jaoks väga oluline, sest eelmisel aastal tegid järsemad pöörded mu jalale pikapeale haiget. Kombinatsioonis tavaliste plätudega käimisega viis see luuümbrise põletikuni, mis ei lubanud mul viimasel ööpäeval üldse liikuda. See optimaalse trajektoor pidi olema sarnane ralliauto sõitmisega. Kuidas kurvidesse sisse sõita ja kuidas neist väljuda. Samuti kõndimine - millistes kohtades rajal on mõistlik alati kõndida ja kus võib tunde järgi nii joosta kui kõndida. Esimese pooliku päeva eesmärk oli minna magama ilma igasuguste probleemideta ja ilma selge väsimuseta. See õnnestus.

Nii nagu eelmisel aastal, nii ka seekord ei pannud ma äratuskella. Magasin nii palju kui vaja. Keha pole rumal. Ta teab, et on võistlus ja tavalist kaheksat tundi ei saa. Samas teab keha, kui palju on hädavajalik, et olla tegus. Seekord kulutasin magamiseelsetele ja magamisjärgsetele tegevustele vähem aega kui eelmisel aastal. Massaažisaapad olid eelmisel aastal küll väga head ja asjakohased, aga sel aastal panustasin igaõhtusse päris massaaži. Seda mitte magamise eel vaid õhtul kella 21-22 paiku. Tänu sellele sain väga mõnusalt veel paar tundi liikuda. Õhtune aeg oligi liikumiseks väga mõnus. Ei olnud enam palav ja "lõpp on lähedal" tunne oli kah mõnus. 

Magamise eel on kindlasti mõistlik süüa. Üleüldse on söömisel suur tähtsus nii pika väitluse puhul. Süüa tuleb kehasõbralikke toite ja võimalikult energiatihedaid. Une-eelseks toiduks kujunes enamasti banaan pähklivõiga. 

Esimesel ööl magasin kolm tundi. Hommikusöögiks puder ja kohv. See oli samamoodi eelmisel aastal ja toimis hästi. Ma väidan, et ilma oma kohvita oleks ma suures hädas. Muidugi oli olemas kohv ka ühisel toidulaual, aga see oli toidulaual, mitte minu toas. Ja see polnud selline nagu ma päeva esimeseks kohviks tahan. Ühise toidulaua puder või munaroog tuli alles kell 8. Seega, oma toa hommikusöök oli kohustuslik. Ma pean taas kiitma ainuvõimalikku kohvivalikut, milleks oli Kohe Coffee. Tavalist lahustuvat kohvi ei tahaks ma nii mitu päeva järjest juua ja purukohviks polnud aega. Olen õnnega koos, sest sain võistluse ajaks kohvi kaasa kingitusena. 

Toitumisega on seotud ka minu teine toetaja Vespa. See pisike geelilaadne toode toetab mu oma keha oskust rasva kütusena kasutada. Kõhnaks nii ei saa, aga energia ei saa kunagi otsa ja haamer on mulle tundmatu asi. 

Niisiis olin rajal tagasi kella 4 paiku. 

Päeva jooksul ma kilometraaži eriti ei jälginud. Talitasin tunde järgi. Kui oli hea jooksutunne, siis jooksin. Kui oli tunne, et tahaks puhata, siis kõndisin. Päeva lõpetamiseks ei seadnud ma samuti kilomeetrites sihte. Mõnikord tegin otsuseid kellaaja järgi. Näiteks kui võistluse ööpäev kell 12 täitus, tegin lõunapuhkepausi. Peaaegu kõigil päevadel tähistasin ööpäeva täitumist jäätisega. Kes tahab palju energiat saada, söögu jäätist. Nii saab ka paksuks kui palju jäätist süüa. Puhkepaus oli hea jalgade jahutamiseks ja Facebooki väikese vahekokkuvõtte tegemiseks. Reportaaži jaoks ei võtnud ma kunagi eraldi aega. See oli alati samaaegselt puhkamisega ja jahutamisega. Jahutasin külmakottidega, mille andis kaasa MedPoint. 

Pärast lõunapuhkust oli ilm veel üpris palav, mistõttu jooksin vaheldumisi kõndimisega. Sel korral polnud mul suuri probleeme, mida tulnuks ravida. Selle asemel sain tegeleda väikeste probleemidega, milleks oli jalgade tulitamine ja villid. Ma ikka väga-väga tahtsin, et neid suuri probleeme ei tekiks. Kiirusest ega tugevusest pole mingit kasu kui saad vigastuse. Nii pidi juba teisel päeval rajalt lahkuma noormees, kelle nimel on seitsme päeva jooksulindil jooksmise maailmarekord. Põlvevigastus. Oli üks mees, kes jäi palavikku. Oli mitu-mitu inimest, kes võistluse teisel poolel olid hädas luuümbrise põletikuga.

Oma soorituse puhul olen kõige rõõmsam stabiilsuse üle. Jah, üks ööpäev oli kilometraaži mõttes nadi, aga see oli keskel, mitte lõpus. See näitab, et sain vahepealsetest probleemidest jagu. 

Ööpäevade kilometraažid: 100, 85, 90, 59, 97, 84. Üldjärjestuses päevade kaupa: 55, 44, 36, 36, 33, 28. Üldjärjestus on nii pika võistluse puhul asjakohane, sest naiste ja meeste sooritused mõnevõrra ühtlustuvad. Aga olgu seegi märgitud, et 15 naise seas oli mul 6. koht.

Ametlik lõpptulemus 514,695 km. Keskmine kiirus (sisaldab kõiki pause, sh magamist) 3,574 km/h (tempo 16,8 min/km). Vanusekoefitsiendiga arvestatud tulemus 564,235 km. Kuna kehtiv Eesti rekord 537,520 km on tehtud noore inimese poolt ja tema vanusekoefitsient tulemust ei muuda, siis tinglikult ma siiski tegin Eesti rekordi :) Ma tean, et see ei loe, aga ikkagi on egole pai.

Eesti rekordiga seoses on vast sobilik öelda, et mu võistlust toetas Eesti Kultuurkapital. Ausalt öeldes poleks ma ise selle peale tulnud, et isiklikel eesmärkidel toetust küsida, aga sain healt inimeselt vihje. 

Maailma hooaja edetabelis annab mu tulemus 28. koha, Euroopas 17. Kõigi aegade edetabelis 270. koha.

Endale teeb rõõmu ka see stabiilsus, et kui jooksin, siis kogu aeg ühtmoodi. Filmides esimesel või viimasel päeval mu jooksutehnikat, ei näe olulist erinevust. Seda nägin ise paarilt fotolt ja seda mainis paar teist jooksjat.

Mitte kordagi ei olnud mul vaimselt raske. Füüsiliselt ka kõige keerulisematel hetkedel tundsin mingit õnne ja rahu tunnet. Oli vaid üks hetk, kus olin tiba pahur. Minu kõige väiksema kilometraažiga päeval kui jalatallad tulitasid ja maailma kõik villid hakkasid minu jalgadele kogunema, üritasin sandaalide rihmasid kohendada. Ma arvasin, et sandaalid on sellises olukorras ainuvõimalikud jalanõud. Need sandaalid oli esimese õhtu vihmasajus super! Kuigi mu jalad polnud otseselt paistes, siis natuke suuremad olid need ikkagi. Pärast poolt ringi tundsin vajadust rihmasid veidi kohendada. Ühe sandaali puhul õnnestus see normaalselt, aga teisega läks kõik vussi. Rihmad läksid lausa puntrasse. Püüdsin teha täpselt nagu teisel sandaalil, aga no lausa hullult puntrasse läks kõik. Püüdsin säilitada rahu ja võtta aega meisterdamiseks, aga sellest polnud mingit kasu. Siis tuli torisemise ja jonnimise tunne peale. Kummaline, aga ma ei mäleta enam, kuidas see asi lõppes. Oma meisterdamisega tegelesin ma ringi keskel ja ilmselt läksin oma majani paljajalu. Aga edasi ei mäleta. Enam vahet polegi.

Olen palju mõelnud füüsilise ja vaimse peale. Nii pingutuse, rahu kui eneseväljenduse mõttes. Kõige paremini sõnastas selle võitja. Tõlge ungari keelest inglise keele kaudu eesti keelde kõlaks umbes nii: Me oleme enamat kui meie keha. Kui keha on väsinud ja valus ning isegi pea otsib võimalust ettevõtmise saboteerimiseks, siis mis on see, mis ikka edasi viib? Keha on instrument ja vahend oma olemuse ning tahte väljendamiseks. 

Üks asi, millest veel soovin kirjutada, on teiste jooksjatega vestlemine. Baladev ütles võistlusejärgsel päeval, et ta tavaliselt eriti ei jutusta kellegagi. Mina olin teda palunud, et ta ütleks kindlasti kui ma olen tüütu ja ta ei soovi rääkida. Ta ei öelnud midagi sellist ja vestles minuga. Mul oli miljon küsimust 3100 miili jooksu kohta, millel ta osalenud on. Teinekord on lihtsam aru saada, kas keegi tahab rääkida või mitte. Sageli sõltub ka tempost, kas klapib omavahel või mitte. Mitme jooksjaga sattusin jutustama viimastel päevadel. Siis oli jutustamine kui valuvaigisti, viis mõtted väsimuselt ja valult mujale. Tegelikult tunneb sidet ka nende jooksjatega, kellaga sõnagi ei vaheta. Ma ei oska seda kirjeldada. See on mingi väga intiimne tunne.

Kohe kui muusika mängima panin, tuli põhjendamatu tuhin joosta. Tegin paar kiiremat ringi ja see äratas mõneks ajaks üles. Oli tore, aga mitte jätkusuutlik. Edasi kõndisin. Nagu zombi. Mingil hetkel oli kõnnitrajektoor juba liiga tiira-taara. Haigutasin lõualuud paigast, silmad vajusid kinni. Riietes nagu ma olin, viskasin kümneks minutiks pikali ja jäin otsekohe tukkuma. Pärast tukastamist oli paar tundi jälle parem olla. Niimoodi käisin kaks korda kümneks minutiks magamas. Isegi jalanõusid ei võtnud jalast. Öösel oli küllaltki vähe inimesi rajal. Hommikupoole hakkas neid juurde tulema ja mina hakkasin ka oma mullist vaikselt väljuma. 

Mingil hetkel hommikupoole hakkas silme ees terendama 500 km täitumine. Kuigi kirjutasin siin eespool, et kilomeetrites endale sihte ei seadnud, siis eks see ikka meelitas. Oma isikliku rekordi olin esimese viie ööpäevaga ära teinud. Selles mõttes oli juba tunne hea. Aga ikka on tore kui mingid uued ilusad tulemused teoks saavad. Viimastel kilomeetritel 500 suunas olin ninapidi telefonis nagu teismeline. Mu parimad jooksusõbrannad viskasid hagu alla ja andsid igasuguseid lubadusi ning korraldusi seoses 500-ga. Pärast 500 täitumist korraldused ja soovitused jätkusid. Ma polnud mõnda aega mõelnud mingile võistluse edetabelile, aga nüüd tuli soovitus sakslanna kinni püüda. Vaatasin tulemuste veebilehte ja sain aru, et see on teostatav. Ettevaatlikult kiikasin ka järgmist võimalikku kinnipüütavat. See oli juba keerulisem, ent mitte välistatud. 

Võistluse lõpuni oli paar tundi kui hakkasin igal ringil veidi rohkem jooksma ja vähem kõndima. Ma teadsin, et ainult jooksmiseks pole mul jaksu. Aga ma teadsin ka seda, et lõpus tahan joosta. Hingetuks! Ma väga tahtsin, et võistluse lõpp oleks võistluse lõpu moodi pingutus. Kuigi nägin rajal üha rohkem neid, kes olid kuulutanud oma võistluse lõppenuks. Nad jalutasid ja tundsid rõõmu tehtust. Ma leian, et see on lugupidav võistluse suhtes kui pingutan lõpuni. Samuti enda suhtes, sest ma tahan jätta rajale nii palju kui minus olemas on. Ma ei taha järgmisel päeval mõelda "oleksite" teemal. 

Võisltejad pidid võtma oma numbriga väikese veepudeli, mis finišisingaali kõlades tee peale panna. See viimane osaline ring mõõdetakse ning lisatakse täisringidele. Ma ei osanud õigesti hinnata, millal see pudel võtta. Jooksin päris mitu ringi veel koos pudeliga. Mulle meeldis mõte lipuga jooksmisest, aga see oleks olnud tempo arvelt. Jätsin ära. Pingutasin. Minu viimane täisring oli kiireim kogu võistluse kestel. Strava oskas ka kilomeetrite aegu öelda. Kilomeetri kohta 5.40 pärast seda kui üle 500 km juba joostud. 

Kui kõlas finišisignaal, olin läbimärg ja hingetu. Ja pööraselt õnnelik. Praegugi seda kirjutades tulevad õnnepisarad silma. Miks ma seda teen? Sest see teeb mind õnnelikuks. 

  

24 tundi Kohtla-Nõmme staadionil

Kui see oleks kerge, teeks seda kõik. Kuidagi iseenesest tekkis selline mantra. Tekkis ta hetkel kui ultra päriselt pihta hakkas. Kui muidu ütleb mu sisetunne, et päris ultra algab öösel, sest alles siis hakkab raske, siis seekord algas veidi varem. Ja ma tundsin selle alguse ilmeksimatult ära. See tõi mu näole laia naeratuse, kuigi oludega see ei sobinud. Vihm oli see, mis tekitas selle tunde! Oi ja see polnud lihtsate killast vihm. Pealtvaatajad teadsid rääkida, et oli äikesevihm. Ise nägime ka raheterasid. 

Aga olgu siis natuke ka kergest algusest juttu. Algas kell 12 päeval ilusa ilmaga. Ilma teema oli aktuaalne juba enne võistlust, sest osad inimesed jälgivad ilmateadet. Ma ise võtsin teadmiseks, et ilm võib olla heitlik. Nagu Eestis ikka. Mida ilma etteteadmine mulle annab? Niikuinii võtsin kaasa võimalikult erinevaid riideid ja jalanõusid. Treeningud on toimunud samuti iga ilmaga. Treeninguid ilma tõttu pole eales ära jätnud, vaid mõnikord kellaaega tibake nihutanud. Nagu öeldakse, tahtejõud on piiratud ressurss. Ma ei kuluta seda otsustamisele, kas või millal minna trenni. Tahtejõudu on mul muudeks asjadeks rohkem vaja. Distsipliin ja harjumus on need, mille järgi trenni lähen. Kui kavas on kirjas, siis lihtsalt teen.

Ega ma kellaaegu täpselt ei mäleta, aga kunagi pärastlõunal tuli esimene vihmasabin. Õhtupoole see karmim laks (vaadake seda Ivo tehtud klippi!). Kilekas selga, veekindel nokats pähe, kapuuts veel selle peale ja nööridega lõua alt kinni. Kukkus välja selline vahva tunnelnägemine. Lõin endale kitsa silmaringi ja see aitas eriti mõnusasti keskenduda. Mõnel korral oli oht kaasvõistlejale otsa joosta, aga õnneks jõudsin korraks ikka nina kõrgemale tõsta ja märkasin kõrvale põigata. Siis naeratasingi eriti laialt ja mõtlesin - oleks see kerge, teeks seda igaüks. Ma pööraselt nautisin seda, et vihm mind ei heidutanud. Olin rõõmus kõigi nende trennide üle, mis niisugust mentaliteeti olid tugevdanud. Ilm lihtsalt on, ma ei saa seda mõjutada. Saan mõjutada oma käitumist ja oma suhtumist. Õigemini, ainult oma suhtumist, sest käitumist olen otsustanud ilma põhjal mitte muuta.

Kohtla-Nõmme kooli staadion on 308 meetrit pikk ja tartaankattega. Hästi inimsõbralik. Lauad oma asjadega saime jätta otse raja serva ja autodki kohe kõrvale muru peale. Osadel jooksjatel olid kaasas abistajad, paljudel mitte. Olles hea jooksurütmi kätte saanud, ei raatsi seda lõhkuda joogipudeli järele tulemisega või karbist millegi söödava otsimisega. Karbist välja ei saanud vihma tõttu tõsta. Iga kord niimoodi sahmida lõhkus jooksurütmi ja mõnusat kulgu ning pikapeale kogunes palju raisatud minuteid. 

Teadsin, et Kristel tuleb kunagi läbi, sest tal pesakonnaga Ida-Virumaa tripp käsil. Hästi meeldiv oli neid näha, kohe läks tempo reipamaks. Pidin end vaos hoidma. Ühtäkki tekkis staadionile Diana, kelle nägemine täielik üllatus oli. Jälle tempo parem kui vaja. Aga see oli nii tore. Diana öeldud sõnad aasta tagasi enne 12 tunni jooksu on mulle pealuu sisse kulunud ja palju abiks olnud. Midagi sellist, et jäta kõik rajale. Täpset sõnastust ei mäleta. Aasta tagasi oli see minu põhimantra, aga seegi kord tuli aegajalt pinnale.

Kokkulepitult kella 19 paiku tuli staadionile Purtse linnuses tegutseva restorani peakokk Mihkel. Viisime gurmeejooksud uuele tasemele. Teistel olid abistajad, aga minul oli catering. Õhtusöögiks oli veisesüdame tartar. Ühe ringi kõndisin seda süües, jooksukaaslased valdavalt naeratasid. See oli imemaitsev. Taldrikut tagasi andes mõmisesin, et siia sobiks nüüd üks vein. Veini tal polnud, aga ilusa klaasi sisse valas mingit mõttetut, ent ilusat värvi morssi. Nägi välja nagu rose. Ühe ringi kõndisin siis pokaal näpus. Elu on ilus. Ja mitte ülearu tõsine.

Muul ajal toitusin kõhutunde järgi. Teadlikult püüdsin juua ja süüa mitte liiga suurte pausidega ja seda, mis parajasti isutas või vastu ei hakanud. Õhtupoole läksid mingid peened vorstikesed ja kuivatatud puuviljad. Proovisin kummikarusid, sest olin kelleltki kuulnud, et jube mõnus. Ei ole mõnus. Karu läks kurku. Need karud on mul siiani alles. Regulaarselt iga kolme tunni tagant võtsin paki Vespat, millest ma praegu pikemal ei kirjuta, aga olen seda korduvalt varem teinud. Pärast keskööd otsustasin natuke aega kõndides puhata. See on parim aeg millegi enama söömiseks. Siis sõin käigu pealt ära paar vorsti-juustu võikut. Kusjuures saia tegin ise haputaigna baasil. Tainast ise ei teinud. Öösel muutusid eriti popiks banaanid ja šokolaad, mitmel korral kombinatsioonis hapukurgiga. Hommikul oli maailma parim asi soe puder meega. Taas olin igaks juhuks palju rohkem igasuguseid toiduasju kaasa võtnud kui reaalselt tarbisin. Aga see ongi mõistlik.

Energia jäävuse seadus on väga oluline seadus ultrajooksja jaoks. Energia on nii soojusenergia kui toiduenergia. Nii mõnigi kord hakkab külm kui pole piisavalt söönud. Põnev asi. 

Kesköö paiku tuli jälle Kristel. See oli oluline. Ööks valmistumine tähendas riietumist. Ja nüüd sain tunda kui palju lihtsam on elu kui on abiline. Uks! Toss! Püksid! Müts! Või siis - palun pane siia pudelisse pooleks sooja ja külma vett. Siia topsi kohvi piimaga. Võta karbist riba šokolaadi. Justkui väikesed asjad, aga tohutult aitab aega kokku hoida kui ise sellega ei tegele. Jällegi - säästetud energia. 

Kentsakas, aga mõni päev hiljem seda blogi kirjutades ei meenu eriti midagi ööst vahemikus umbes 1-6. Tean, et olin väsinud ja jalalihased olid valusad. Märkasin, et väikestel varvastel oli villid nagu alati, aga need tekkisid palju hiljem kui tavaliselt ning häirisid palju vähem kui tavaliselt. Jalas olid algusest peale olnud Altra Escalante Racer tossud, mis on hästi kerged, jalakujulised ja elastse pealsega. Hästi kiiresti kuivasid ära pärast vihma. 

Alates päikesetõusust hakkasin ootama, et hakkaks soojem. Aga ei hakanud. Ühel korral šokolaadi võttes jäin jänni, sest hammas ei hakanud peale. See mõjus kui tõehetk. Nii külm oli, et šokolaad oli liiga kõva! Sel hetkel jõudis kohale, et äkki ma ei peaks ootama kliima soojenemist vaid paneks ikka riideid peale. Läksin autosse riietuma, et kiiremini sooja saada. Istmesoendus ja küte sisse. Ja siis jõudis päriselt-päriselt kohale, et olin läbi külmunud. Autos istudes hakkasid reaalselt hambad plagisema! Soojenesin 15-20 minutit ja komberdasin autost välja. Mis juhtub siis kui oled liiga kaua istunud? Liikumatus. Koomiline vaatepilt võis see olla, kuidas ma komberdasin ja algul tõesti aegluubis kõndima üritasin hakata. Kiiresti see ei läinud, aga tasapisi taastus normaalne kõnnitempo.

Kella 8 paiku oli tunne, et enam mu varbad koos olla ei taha. Aga mulle tundus, et auto on nii kaugel ja jalanõude vahetamisel vajan abi. Vat kui kiiresti tekib abituse tunne kui oled korraks head elu maitsta saanud. Õnneks Raidu abilisel oli mahti ka mind aidata. Palusin tema soojal ja kuival toolil istet ning palusin autost Vibrami varvikud tuua. Needsamad varvikud, mis päästsid mu esimese 24 tunni jooksu ja mille ostsin enne jooksukarjääri algust. Huvitav, millal nad ära kuluvad? 

Proovisin jooksusammu. Jalatallad tundusid ümmargused ja hellad olevat. Ei mõjunud usutavalt, et võiks jooksmisega tegeleda. Jätkasin kõnniga. Nüüd hakkasin esimest korda matemaatikaga tegelema, st kas saanisikliku rekordi ületatud. Minu energiat ei jätkunud selleks matemaatikaks. Tundus, et napilt ületan. Kuna kõndisin teisel rajal, siis läbisin palju lisameetreid. Hommikuks olid osad jooksjad lahkunud või raja kõrvale jäänud. Kasutasin hõredust ära ja püüdsin ka kõndides kurve lühemaks teha. Jälgides, et paarile jooksusammul liikuvale inimesele jalgu ei jääks. 

Kuskil 10 paiku hakkasin Kristeli peale mõtlema. Et kui ta nüüd varsti tuleks, sätiks natuke riietumist. Aga kui ta niipea ei tule, peab selle ikka ise ära tegema. Sel hetkel ei osanud ma nii täpselt hinnata kui palju abistaja aitab aega kokku hoida, aga hiljem tegin arvutused. Strava teab kui palju on liikumises oldud aega. Mina tean, et oli kaks pausi, kus ma reaalselt puhkasin puhkamise pärast. Üks kestis viis minutit kui veidi masseerisin jalgu. Teine oli see eelpool kirjeldatud soendamise paus. Kõik teised pausid olid nö logistilised. Raske on riideid vahetada käigu pealt, kuigi maailmarekordeid tehakse just nii. Samuti on raske ise karbist süüa või vahetusriideid otsida. Isegi laua pealt joogi võtmine ja tagasi panemine võtab aega. Võiks öelda, et ka logistilise pausi ajal puhkab, aga see ei ole nii. Karbis sahmimine ei ole puhkus, see vaid hakib jooksurütmi. Kokkuvõttes aidanuks abiline säästa umbes 45 minutit. See ei ole kõige optimistlikum ega kõige konservatiivsem hinnang vaid kuskil vahepeal. Ise küsimus, mida selle 45 minutiga jooksja teha suudab. Muidugi ei garanteeri see paremat tulemust. Aga võimalus oleks suurem.

Umbes pool tundi enne lõppu sain teada, et olen oma isikliku rekordi ületanud. Võib-olla keegi oleks selle teate peale liikumise lõpetanud, aga mul tegelikult ei olnud üldse halb olla. Lihtsalt väsinud ja arvasin, et jooksmiseks on jalad liiga valusad. Rõõmusõnum tõi kergendustunde, millest sain energiat äkitselt jooksma hakata. Lihtsalt hakkasin ja kõik. Polnud see mingi teadlik otsus või eneseületus. Lihtsalt hakkasin jooksma ("just felt like running" Forrest Gump). Tempo oli samasugune nagu eelmisel päeval, aga samm raskem ja vaadata inetum. Pool minutit enne lõppu tegin ka kiirenduse, mis on omade seas tuntud väljendina "Aedu sirge". 

Kallistamised-õnnitlemised-rõõmustamised. Paar ringi sundisin veel Kristelit endaga kaasa kõndima, lihtsalt tahtsin veel kõndida. 

See oli imeline jooksukogemus. Jooksmine teeb mind õnnelikuks. Mitte midagi ei ole kahetseda, isegi õppetunnid on positiivsed. Mitte nii nagu mõnikord, et läbikukkumine on õppetund. 

Aftekaks läksime Kadri ja Anuga Purtsesse sööma. Seal tulid veel jalad ajutuks, et ei taha teada, mis tossu sees toimub. Alles kodus duši alt tulles tegin inventuuri. Villid olid ainult väikestel varvastel. Mingeid muid kahjustusi ei tuvastanud. Magasin hästi. Hommikul ärgates olid jalad kangepoolsed, aga ei midagi hullu. Tööl kasutasin lifti. Teisipäeval polnud muud enam midagi, ainult trepis allaminek oli veidi kohmakas. Kolmapäeval olid alles jäänud vaid mälestused. Neljapäeval tegin jooksutiiru ja see oli imekerge ning mõnus. Lõpp. 

Toiduga seotud pildid Kadri Kuurmann, suunamuutuse video Diana Kaljuvee, lõpuvideo Kristel Vallaste, ülejäänud fotod Kaidi Sootalu.