esmaspäev, 24. september 2018

Sillamäe ultra: 24 tunni jooks

Nagu ikka, pean alustama sellest, et ütlen kuivõrd algaja jooksja ma olen. Mulle on korduvalt öeldud, et enne ultrat tuleks ikka rohkem kilomeetreid läbida. Olen võtnud ultrat kui õppimiskogemust, mistõttu see kokkuvõte siia blogisse sobibki. Treeningutega on kõik hästi ja kontrolli all, selles osas aitab targem inimene ehk treener. Kõik muu ja ultrasse puutuv on ka väga tähtis. Olen päris palju lugenud erinevaid ultrajooksjate blogisid ja tean kui palju neist kasu on olnud. Seetõttu kirjutan ka ise. Ei või iial teada, kellele ja mil moel sellest kasu on. 

Ettevalmistus võistluspäevaks seisnes pakkimises. Mingit süsivesikute laadimist ega muid maratonieelseid trikke ei teinud. Nädalake enne võistlust olin kergelt tõbine ja trenni mitu päeva üldse ei teinud. Toitusin normaalselt ja jõin mineraalvett. Pakkimiseks oli kolm kotti: 1) korraldamisega seotud kott, mis antud kontekstis pole oluline 2) kott, mille jätan spordikompleksi riietusruumi 3) asjad, mis on rajal kaasas.
Riietusruumi kotis oli arusaadavalt saunalina, SiS proteiinigeel, vastiku haisuga kreem, kompressioonisäärised, riided autasustamiseks, plätud, mille sisse väsinud jalad ära mahuvad. Rajale kaasa võtsin asjad plastikust kastis, et vihma korral jama poleks. Loogika - parem rohkem asju kui vähem. Oli mitu särki kui on vaja kuivi riideid, kolm peakatet. Olid paksemad ja kerge shield-iga pikad püksid. Olid lisajalanõud. Oli erinevaid toiduasju nagu banaan, maapähklivõi, kondenspiim, geelid. Oli valuvaigisti, ninasprei, Compeed plaastrid, külmasprei, huulepalsam, elastikside, bepanthen salv ja kofeiinitabletid. Olid juhtmed ja kaks akupanka kella laadimiseks jooksu ajal ning igaks juhuks ka vahend akupankade laadimiseks kui ei peaks jätkuma. 

Rajale jõudsin siis kui tillujooks ja rahvajooks olid juba ära olnud. Jällegi, pole selle postituse teema, aga jube hea kui saab partnereid usaldada. Seekord on see kuidagi eriti oluliseks teemaks kujunenud. Eelnevatel päevadel ei suutnud ära otsustada, kuhu auto jätta. Kui jätta alla raja äärde, siis saan pärast jooksu transfeeriga spordikompleksisse, aga pärast peab ikkagi autoni tagasi saama. Parkisin ikka raja juurde. Äkitselt oligi aeg käes jooksjate tutvustamiseks, spordiliidu juhataja ja linnapea kõnedeks ja pidi stardijoone poole liikuma hakkama. Lahe kuidas mitte keegi ei tormanud stardist minema. Isegi maratonidel on neid tormajaid, kes niikuinii varsti taltuvad. Lühidalt esimese kuue tunni kohta - hoidsin tempot ja pulssi. Teadsin, et elevus on minu vaenlane. Jälgisin, et pulss üle 150 ei läheks. No mõnikord ikka natuke läks, aga põhimõtteliselt sobis see pulss hästi. Natuke jälgisin ka tempot, sest mõnikord pulss valetab. Tempot pidi algul hoidma nii, et 6.40-st mitte mingil juhul kiiremini ei jookseks. Pidasin 7 min/km ideaalseks. Kui maratonidistants läbitud sai, oli absurdelt kerge ja hea olla. Kui 6 tundi läbi sai, sain eelmise aasta 6 tunni jooksuga võrrelda. Pea meetri täpsusega sama tulemus, ainult et enesetunne sada korda parem. Nagu oleks aasta otsa trenni teinud. Kell 18 olid menüüs makaronid tomatikastme ja lihakäntsakaga. Võistluseelsetes intervjuudes ütlesin, et ultrajooksus on minu tugevaim külg söömine. Kuna ma söön pidevalt ja palju, siis paratamatult olen harjunud ka täis kõhuga treenima. Sõin jooksu ajal korrapäraselt ja kõhutunde järgi. Vahepeal geel, vahepeal banaan, rosina-pähkli segu, paar hapukurki, natuke kondenspiima. Kui juhendis olid makaronid, puljong japuder, sõin ka needära. Jõin ainult SiS spordijooki ja mõnel korral kohvi koorega. Nii mõnelgi kaasvõistlejal tekkisid kõhuhädad, mul ei miskit. Ma tulen veel jutuga toidu juurde tagasi.

Olin jooksnud vast 7 tundi kui väiksel varbal hakkas vill valu tegema. Varba plaasterdasin ära, aga eks ta ikka veidi tunda andis. Nüüd hakkasin veidi vähem pöiale maanduma, samm läks veidi ümaramaks. Kui oli joostud umbes 9 tundi, tundsin nagu oleks varvas plahvatanud, lausa karjatasin teravast ja järsust valust. Vaatasime meedikuga üle. Plaaster hoidis ideaalselt, aga plaastri all oli vill katki läinud. Sättisime, mis me sättisime, tosse ma uuesti jalga ei saanud. Loomulikult olid tavalisest 1-1,5 numbrit suuremad tossud. Lihtsalt varba peale surus. Ma ei suuda kokku lugeda kui paljud kaasvõistlejad mulle oma varujalanõusid pakkusid. Sellised nad ongi, ultrajooksjad. Toetavad üksteist.

Mul olid jalas varvassokid. Tegin mõned sammud niisama, sokkis. Selgus, et väga hea on. Seniks kuni mõtlesin, kuidas edasi toimida, jooksin umbes 6-7 km sokkide väel (tervitusi Mukungale!). Siinkohal tundsin kuivõrd on kasu olnud neist regulaarsetest sulghüpetest ja ka sellest, et olen vibramitega trenni teinud. Kui joostud oli 11 tundi, otsustasin, et peaksin proovima vibramitega joosta. Paraku polnud ma isegi hetkeks mõelnud, et ultrale vibramid kaasa võtta. Ultrale soovitatakse ju hästi toetavaid ja poputavaid jalatseid. Sõitsin Narva. Mul polnud midagi kaotada. Kui vibramitega õnnestub joosta, saan edasi võistelda; kui ei saa, pole enam vahet, igal juhul tuleks katkestada. Tunnine paus oli samas ka väikeseks puhkuseks. Selleks hetkeks olin läbinud 75 km. Kepseldes üles neljandale korrusele ja pärast alla. Kodus vaatasin ka teised varbad üle ja plaasterdasin ära. Tulin tagasi ja jätkasin rahumeeli jooksmist. Enesetunne ja füüsis olid igati OK. Varvastel oli igaühel oma lahtris väga hea olla. Taas hakkasin pöiale maanduma - mitte et oleks valikut olnud. Hea kerge oli olla. Tundsin, et 100 km on mingi verstapost, milleni kindlasti pingutan ja siis võib-olla natuke kõnnin ja võtan vabamalt. Enne võistlust olin mõelnud, et kui kõik väga hästi läheb, võiks tulemus olla 140 km. Ei tea, miks. Kõigi aegade edetabelis oleks tollase seisuga see 10. koht.

100 km läbimiseks kulus mul kokku 15 tundi ja 10 minutit. Tundus reaalne ka 140 täis saada. Tegi ka endale nalja kui peast käis läbi sõnastus "ainult 40 km veel". Paraku hakkas tasapisi väsimus tekkima ja üha rohkem kõndisin. Hommikul 7.30 paiku tuli selline pöörane unisus, et hakkasin sõna otseses mõttes tuikuma. Kell 8 oli pudruaeg. Kõndisin autoni, keerasin istmesoenduse sisse ja tukastasin veerand tundi. Puder meega söödud, hakkas jälle hea. Uskumatult hea puder! Puder on alati hea, aga kui oled seda putru pool ööd endale motivatsiooniks seadnud, on veel parem. Kõndisin edasi. Pärast puhkepausi on veidi raske liikuma saada. Miskipärast tekkis isu ühe sooviloo järgi. Tellisin päikeseratta. Mõjus ootamatult. Taas tekkis soov sörkida. Seda siis kella 9 paiku hommikul kui selja taga 21 tundi jooksu. Mingil hetkel hakkasin rohkem huvi tundma, kui palju neid kilomeetreid ikka kogunenud on. Noored tegid kõndimise pealt intervjuu, kus ka ütlesin et 140 saan täis, aga kui aega veel jääb, teen vast 1-2 kilomeetrit lisaks. Ühtäkki hakkas rahvast raja äärde kogunema. Fotograafe tundus kuidagi eriti palju olevat. Umbes 11.40 anti igale rajal liikuvale jooksjale noored Sillamäe kergejõustiklased kaasa, kes siis finišihetke asukoha fikseerivad ja mõõtmist ootama jäävad. Ahjaa, miks ütlen "rajal liikuvale jooksjale". Mitu jooksjat oli selleks hetkeks juba pillid kotti pakkinud. Erinevatel põhjustel. Kell 12 oli finiš. Viimased 200 m suutsin sörkida. Tulemuseks 143 km ja 58 meetrit. 20 jooksja seas 12. koht, selja taha jäi nii mehi kui naisi. Naistest 5. koht. Kõigi aegade edetabelis peaks see andma 10. koha, arvestades ka teiste jooksjate tulemusi.

See, mida tundsin lõpus ja poolteist tundi hiljem autasustamisel, oli suur väsimus ja lihasvalu. Duši all märkasin, et käelabad on paistes. Teised naised mainisid midagi vedelikuga seoses, aga ma ei saanud aru. See oli ajutine. Miskipärast olid huuled valusad, kuigi olin regulaarselt huulepalsamit määrinud. Miks need huuled üldse kogu aeg kuivaks läksid, ma ei tea. Peale villis varvaste ja lihasvalu polnud häda midagi. Koju jõudes pidin mõned kastid neljandale korrusele saama ja see oli juba väljakutse. Esimesed mõned tunnid proovisin olla liikumatult, sest nii valus oli igalt poolt. Väike uni tegi asja paremaks. Tegin ka mingi mähise, mille MedPointist ostsin. Õhtupoole sain natuke kergemaks olemise. Käisin korrus kõrgemal Juku ja Taneliga "joomas". Hea plaan, aga paraku pooleliitrisest õllest suutsin ära tarbida heal juhul kolmandiku. Aga tore seltskond, alkohol ja suitsuhais klappis hästi. Mind mässiti hoolitsevalt paksu teki sisse, et ma lahtise akna tõttu ei külmetaks. Juku ütles, et ma kõnnin nagu vanamees, kellele on intiimsesse piirkonda virutatud.

Väike ülevaade ka kaasavõetud kraami kasutamisest. Riideid lisasin tasapisi. Seda aega kui täiesti kubujuss olin, ei tabanud ükski fotograaf. Hommikupoole võtsin kõige pealmise kihi maha ja nägin välja nagu talvine luuraja. Külmaspreiga ei taibanud ma midagi teha. Ka haisvat kreemi ei tahtnud. Pärast pesemist polnud ka tahtmist kompressioonisääriseid panna. Ma nii ehedalt kujutasin ette kuidas söön putru kondenspiima ja maapähklivõiga, aga seda isu siiski ei tekkinud. Jäi vaid puder meega, mis juhendis kirjas. Geele jäi ka kõvasti järgi. Valuvaigistit ikka tarbisin. Enda arvates mõõdukalt. Siis kui tundsin, et liikuda ise tahaks, aga lihased mitte eriti.



Esmaspäeva hommikul on jalad üsna normaalsed, ainult jalalaba on veel veidi paistes ja natuke põlvede ümbert. Tunda ei anna. Kõnnin ettevaatlikult mitte lihaste pärast vaid varvaste pärast, mida püüan maha mitte lasta. See üks varvas, mis jooksu ajal plahvatas, näeb välja nagu puu otsast allapotsatanud ploom. Aga mitte ploomi värvi vaid varba värvi.

Kummalisel kombel ei ole erilist söögiisu. Natuke näksin ühtteist, aga aeglaselt ja vähe. Mõistus sunnib sööma. Kella 15 paiku tunnen, et kõik on hästi ja treeneri soovitus väike veloergomeeter teha polegi veider.

Mida ma siis õppisin? Sain kinnitust oletusele, et vastupidavust mul on ja et süüa ma oskan. Sain kinnitust väitele, et kõik on peas kinni. Selles mõttes, et joosta tuleb mõttega, mitte nii nagu hetketunne on. Veel klišeesid: valu kaob, emotsioon jääb; tapab tempo, mitte distants.

Siirad tänusõnad kõigile toetajatele, kes nii kohapeal käisid kui ka veebis või telefonitsi kaasa elasid!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar