Sillamäe 12 tunni jooks

See jooks oli mõeldud lohutamaks mind, et kuue päeva jooks jälle edasi lükati. Tegime selle iseteenindusultra formaadis, st maksime kõik võrdselt ajavõtu eest. Kõik muu korraldas igaüks endale ise. Meid oli kümme jooksjat. Aega võttis Nelson, mida ma olen nüüdseks hakanud kinnisilmi usaldama, eriti just selliste ajapõhiste jooksude puhul. Keegi teine polegi neid teinud. Kogemus ka õpetab. 

Võistlust kirjeldades ei saa ma ümber toitumise kirjeldamisest. Võiks kirjeldada treeninguid, aga siin on mul tubli täidesaatja roll. Mõnikord Strava või Connecti põhjal jääb mulje, et olen kõige väiksema treeningkoormusega Eesti ultrajooksja. Mõnikord ka igatsen neid ülipikki jookse, millest teised räägivad. Aga ma usaldan oma treenerit. Mul ei ole ei füüsiliselt ega vaimselt midagi häda. Ikka on raskemaid ja kergemaid trenne ja minu aastane koormus on hästi periodiseeritud. Mul pole umbes viie aasta jooksul olnud ühtegi korda olukorda, et ei viitsiks trenni minna. Tõsiselt. Ju siis miskit on õigesti tehtud. 

Aga söök on minu pärusmaa, isegi kui mõned jooksukaaslased mõnikord seda naljatledes kahtluse alla seavad või skeptiliselt aru pärivad. Kui treening on periodiseeritud, on loogiline ka toitumist periodiseerida. Rahulikematel aegadel saab keha oma rasvast joosta. Seda saab kehale õpetada perioodilise paastumisega (lihtsamini - hommikusöögi ärajätmisega) ja madala süsivesikutekogusega toiduga. Viimane periood enne võistlust on süsivesikud peaaegu nullis ja võistluse eelõhtul veidi kõrgemad. Näiteks seekord oli selleks roaks siga, ahjukartul ja veidi hapusaia võiga. Võistlus algas kell 8, enne seda ei söönud midagi.

Vahetult enne starti võtsin sisse esimese Vespa. See on mu sponsori toode, mis toetab rasvade kasutamist kütusena. Midagi kellegi eest ära ei tee, aga toetab olemasolevat protsessi. Olen seda korduvalt katsetanud tempokrossi päevadel ja on tõesti toeks. Ma ei tea, kui palju kasu oleks siis kui oleks nö tavatoidul. Vespat võtsin võistluse kestel iga kolme tunni tagant. Jõin ligikaudu 2,2 liitrit elektrolüütidega jooki, ühe Vitautase ja ühe energiajoogi. Hiljuti olen taas rohkem lugenud kofeiinist võistluse kestel, mis lubas julgemalt riskida. Võtsin 12 tunni jooksul kolm kofeiinitabletti siis kui tundsin, et hakkan väsima. Söögiks olin kaasa võtnud kõike, mida kunagi ultrajooksul ihaldanud olen: vorstikesed, kartulikrõps, šokolaad, hapukurk, banaan, pähklite ja rosinate segu. Kui toituda nii nagu mina toitun, siis sellise intensiivsusega joostes pole liiga palju turbokütust vaja. Vajan stabiilset energiat oma olemasoleva energia toetuseks. Muidugi saab joosta ka ilma kaloriteta, aga see on mõttetu ja pole optimaalne. Ma ei oska seda selgitada, aga mul ei olnud isu mitte millegi muu järgi kui see pähklite ja rosinate segu. Nii umbes peotäie kaupa ma seda nosisin. Võistluse lõppedes hindasin pilguga pakki, mis polnud tühjaks söödud - olin söönud 200 grammi, mis pakendil oleva info põhjal on veidi üle 1000 kcal. Ma ei uhkusta, ilmselt oleks mõistlikum rohkem tarbida, aga isu polnud ja toppimine oleks võinud vale tulemuse anda. No ja... võistluse tulemus ei vihja ka, et midagi oleks valesti teinud.

Pärast võistlust kodus püüdsin süüa eelnevalt valmis tehtud sööki, aga ma ei olnud väga edukas. Meega tee sobis, natuke kartulit ja natuke kana läks ka, aga tõesti natuke. Natuke hakkasin isegi muretsema, aga mitte liigselt.

Öösel ei maganud ma eriti hästi, aga hommikul mõõdetud puhkeolekupulss oli vaid 5 lööki tavalisest kõrgem. Hommikul kell 6 sõin aeglaselt päris suure kausitäie putru, mille sees oli valgupulbrit, banaan ja muna. Ehk siis ideaalne taastumiseks. Ja ma lausa tahtsin seda. Mõned tunnid hiljem läksin lemmikrestorani ja sõin kolm käiku. Natuke väiksem isu oli kui tavaliselt, aga kõik oli nii pööraselt maitsev, et sõin ikka ära. Toidust nüüd kõik.

Võistluse käigust. Pulssi ei mõõtnud. Selle asemel tegelesin pideva body-scanninguga. Skaneerisin, kuidas maandun, kuidas puusad õiges asendis on, kuidas käed vabalt liiguvad, kuidas õlad parajalt taga on, et tervete kopsudega hingata saaks, milline on peaased, millise tempoga hingan. Ja nii pidevalt, algusest lõpuni. Pulss ei anna sellisel jooksul mitte mingit kasulikku infot. Üsna pidevalt oli meeles Diana soovitus "jäta kõik rajale". Pakun, et ei jätnudki. Lõpukiirenduseks erilist särtsu ei jätkunud. Kiirendasin ikka, aga mitte nii nagu mõnel varasemal korral.

Võistluse eelõhtul kui võistluse hommikul määrisin varbad heldelt Bepantheni salviga kokku ja tõmbasin jalga varvassokid. Alustasin ilusate valgete Saucony tossudega, mis säästavad jalga. Kaheksa tunni täitudes käis juba tuttavaks saanud hele plaks ja parema jala toss valgus sooja vedelikku täis. Kohe kui uuesti oma asjade juurde jõudsin, tõmbasin jalga Vibrami varvikud, mis jäid lõpuni jalga. Varvastega rohkem probleeme polnud. Naljakas oli õhtul kodus avastada, et see plahvatanud vill jõudis nii pika aja peale äragi paraneda. Teise jala samal varbal oli mõõdukas vill, mis ei teinud valu. Kiire jalanõudevahetus oli võtmetähtsusega. Vibramitega jooksmine on mulle juba harjumuseks saanud ja sulghüpetega on pöida tugevdatud, mistõttu amortisatsioon toimib piisavalt. Kui enam väga piisavalt ei toimi, lendan madalamalt. Sel viisil ei ole ma kunagi Vibramitega joostes jalgu ära põrutanud. Mõeldes kuue päeva jooksu peale, pole selline strateegia siiski piisav. Võtan end kokku ja ostan Altra'd. 

Kohe algusest peale valisin tempo, mis poleks logelemine, kuid ei tõmbaks liiga kiiresti rihmaks. Aegajalt lõbustasin end tähelepanekuga, et keskmine tempo on kehtiva Eesti rekordi graafikus. Samal ajal see rekordiomanik tegi mulle järjest ringe sisse. Seda keskmist tempot jätkus mul peaaegu viieks tunniks. Kui olin jooksnud 3,5 tundi, hakkasin mõtlema, mis see maratoniaeg võiks tulla. Iga ringiga muutus tõenäolisemaks, et teen 12 tunni jooksu sees oma maratonirekordi. Selle 4:31 olin teinud 2017 ja ühel hilisemal katsel see ei paranenud. Siis tüdinesin maratonist ja liikusin edasi. Uus isiklik 4:16:04. Veerand tundi parandust. Treener rikkus selle elevuse kohe ära kui küsis, mida Garmini kell ennustas. 3:23 ennustas. Aga mina ei usu Garminisse. Viimastel maratoni ringidel pingutasin päris korralikult, elevus aitas kaasa. Pärast seda tegin puhkepausi. Muide, ma ei kõndinud kogu võistluse jooksul eriti palju. Vaid paar minutit järjest aegajalt. Puhkasin seistes või lamades. Hiljem vaatasin Garminist liikumises olnud aega ja sain teada üsna ehmatava fakti - ma EI liikunud 1 tund ja 14 minutit! Kui kokku keskmine tempo oli 7:04, siis liikumises olemise keskmine tempo oli 6:24. Tavaline pika jooksu tempo trennis on 6:30-7. Minu jaoks on see erakordselt huvitav ja mõtlemapanev fakt. Äkki see totaalne puhkamine pikali ongi hea.

Järgmiseks sihikuks võtsin 50 km ja 6 tunni rekordid. Kui need ka käes olid, langesin väsinult pikali ja teatasin teiste jooksjate abilistele, et nüüd olen ma elus kõik saavutanud. Päriselt ka, järgmiste verstapostideni tundus liiga palju maad olevat. Järgmine pidi olema senine parim 12 tunni rekord ehk 92 km kopikatega. See vahe oligi kõige raskem vist. Tegin rohkem pause, aga ilus ilm aitas kogu aeg rõõmsat meelt hoida. Norgu ei vajunudki vist kordagi. Igatahes jõudsin ma 92-ni ja teadsin, et 100 km on võimalik. Puhas matemaatika. Sellegipoolest ronisid pähe mõtted, et tegelikult olen niigi palju ära teinud ja ei peaks nukrutsema kui 100 täis ei saa. Ja siis kohe - jäta kõik rajale! Ma olin ikka päris rõõmus kui 100 km täitudes kriidi sain, et 12 tunni täitudes asfaldile finišeerumise koht märkida. Proovisin tempotki lisada, aga ega seda palju tulnud. Kokkuvõttes läks kirja 101,651 km. Ma olen sellega väga rahul. See seab mind kõigi aegade Eesti naiste edetabelis kaheksandale kohale. Ka vahetulemused 6 tundi ja 100 km on igati arvestatavad tulemused. Kriidiga märgitud kohast võistluskeskuse poole jalutades särasin õnnest ja tundsin, et teen just seda, mida mulle meeldib teha.

Ksenia küsis pärast, kumb on raskem, kas 24 tundi või 12 tundi ja ma jäin vastuse võlgu. Jään ikka veel. 12 tundi on jooksuvõistlus. 24 tunni puhul on muutujaid rohkem. 

Lõpetuseks magustoit. Liina ja Vova tegid uued Eesti rekordid. Mitu jooksjat uuendasid isiklikke rekordeid. Mida veel tahta?

Õhtul mõnulesin kaua kuuma duši all, lugesin ära kõik teavitused, mis olid 12 tunniga kogunenud ja tegin oma keha inventuuri. Nagu eelnevalt öeldud, villidega OK. Aga 2018 Sillamäe ultraga võrreldes olid ikka mõned asjad väga teistmoodi. 2018 postitused kirjeldasin kuidas olin paistes ja kuidas vaevaliselt kõndida sain. Tol ajal toitusin nii nagu kõik teised. Normaalne toidupüramiid. Nüüd ei ole minu kehas enam neid aineid, mis laseks põletikulistel protsessidel niimoodi möllata kui toona. Isegi võistluspäeva õhtul polnud ükski koht paistes. Isegi mitte pahkluud, mis vanasti esimese asjana paisusid. Võistlusjärgsel päeval käisin ringi ja toimetasin igapäevaasju, käisin jalutamas ja ilmselt ei olnud minu kõnnakust aimata, et oleks eile endale kuidagi liiga teinud. 

Uudis: https://www.err.ee/1608229689/sillamael-toimus-iseteenindusjooks