Grupijuhendamine, uus raund

Lõputööde grupijuhendamine kandis oma esimesed viljad, on aeg edasi liikuda. Kuulutasin seekord laiemalt. Saatsin kutse kõigile KOV tudengitele ja kõigile minu juhendatavatele erinevatel erialadel. Tegelikult pole vahet, kes kokku tulevad. Oligi nii uusi kui vanu, kõik erinevatel teemadel ja erinevas arenguetapis töödega.
Kangesti tahtsin kasutada neid ülesandeid, mida varemgi teinud, aga täpselt samamoodi korrata poleks sobinud, sest osad on sedasama juba arem teinud. Niisiis, algul tutvustasin veidi grupijuhendamise olemust; näitasin natuke abimaterjale, mis igas etapis toeks võivad olla ja andsin valiku teemasid. Igaüks võis valda endale asjakohaseima.

Räägiti paaris või kolmikus. Nagu ikka - igal suvalisel ajahetkel võib esitada küsimuse "miks?" Kui üksteisele räägitud, siis tegime räägitu avalikuks. Igaühe kohta rääkisid grupikaaslased, mida nad teada said ja mida nad ise asjast arvavad või mida soovitavad. See on hea võte testimaks, kas suudad end selgelt ja üheselt mõistetavalt väljendada.

Sellest vestlusringist tuli välja üks levinuim mure - kuidas kirjutama hakata.
Esiteks, kui on raske end teistest tegevustest eemaldada: võta vastu otsus, et nt 20 minutit järjest ei tee mitte midagi muud, ainult kirjutad. Ei reageeri ühele teavitusele Facebookis ega e-mailis. Lapsed, koerad ja abikaasad on kõrvaldatud. Lohutuseks ja konkreetsuseks on abiks, et pärast selle aja lõppemist on lubatud 5 minutit teha seda, mida muidu oleks kirjutamise vahepeal teinud. Ja siis sama asi uuesti. Asja nimi on PomidoroTechnique ja veebipõhine keskkond on siin.
Teiseks, seda ma küll sellises sõnastuses ei rääkinud, aga siinkohal kasutan ka toredat nimetust - Rubber Ducking.

Mul on korduvalt juhtunud, et kellelegi oma tööd kirjeldades jõuan mingi selguseni, mida omaette mõtiskledes ei olnud. See võib juhtuda erialasel konverentsil, aga võib ka suvalisele tuttavale rääkides. Põhimõtteliselt võib see sõbralik "kuulaja" (tegelikult ei pea kuulama, võib niisama naeratada) olla naabrimees, baaridaam, laps, koer, ... või kollane kummist vannipart. PS. mul on selline täitsa olemas, kuigi tema pole seni mu teadustööst midagi kuulama pidanud.

Kolmandaks võib proovida sellist asja nagu vaba kirjutamine või Free Writing. Siinkohal on kogu rõhuasetus kirjutamisel kui tegevusel. Millest kirjutada, pole ilmtingimata oluline. Peaasi, et näpud tööle saaks. Ma ise tegin eelmisel nädalal artikli abstracti sellisel moel. Kui ma oleks jupp jupi haaval seda inglise keeles kirjutama hakanud, oleksin takerdunud detailidesse ja üldpilt oleks hägustunud. Panin kiiresti kirja kõige olulisema. Algul tegin seda emakeeles ja suhteliselt ebaakadeemilises keeles. Alles seejärel hakkasin seda korrigeerima ja toimetama ning tõlkisin selle inglise keelde. Eelmisel suvel ühel koolitusel proovisime veel vabamat vabakirjutamist. Seda tegime ka nüüd, üliõpilastega. Lõputöö võib tõesti mingit aupaklikkust, kirjutamiskrampi ja hirmu tekitada. Kirjutamine peaks aga tegelikult olema mingi huvitava asja kirjapanek. Niisiis, palusin kõigil kirjutada 5 minutit, ilma ühtegi parandust ega mõttepausi tegemata. Et teema üle mitte mõelda, palusin kirjutada inimesest, kes lapsepõlves mingit mõju osutanud. Järgmine samm oli see kui oma kirjutisest paarilisele suuliselt kokkuvõte tehti. Ma algul ei plaaninud seda pildistada, aga see oli niivõrd ilmekas. Neis nägudes ei olnud ei hirmu, krampi ega aupaklikkust. Minu sõnum oli, et sellise emotsiooniga tuleks püüda ka oma lõputööd kirjutada. Mina soovitan hoida eraldi a) mõtete vaba kirjapanemise ja oma mõttekäigu selgitamise ning b) teksti sisulise toimetamise, stiili parandamise, viidete otsimise ja lisamise.