Lahkumissümfoonia ja kümme neegrit

Jätkan grupijuhendamistega. Iga kord kaalun erinevaid teemasid ja tegevusi, mida ette võtta. Selge, et minu valitud lähenemine seab teatud piirangud. Minu jaoks on oluline, et kõik oleks väga vabatahtlik ja puudumisi ei panda pahaks. Oluline, et osalemise eelduseks ei ole kodune iseseisev töö, kuigi eks see mõistlik ole. Need "olulised" tähendavad, et pole ühiseid teemasid, kõik tööd on erinevas arengujärgus ja igal autoril on mingid omad mured ja rõõmud. Tudengil ei tohiks jääda tunnet, et kohtumas käimisest pole mingit kasu. Iga kord peaks midagi andma.

Eelmine kord leppisime koos kokku uute kohtumiste ajad. Lappasime kalendreid ja otsisime sobivaid aegu. Seetõttu olin üpris üllatunud, kui kokkuleppijates oli kohal vaid üks inimene. Õnneks olid kohal kolm uut kirjutajat. Mul olid eelnevalt veidi teised plaanid, aga pidin ümber mängima vastavalt oludele. Selleks ongi hea kui iga kord on läbi mõeldud mitu stsenaariumi.

Tegime seda, mida oleme ka varem teinud. Rääkisime töö probleemist ja esialgsetest mõtetest, kuidas lahendada. Kuna osalejaid oli neli, kasutasime selleks vestluseks spiiddeiti vormi, st kõik rääkisid kõigiga. Loodetavasti iga järgmise rääkimisega läks nii endale selgemaks kui ka eneseväljendus paranes. Seejärel võtsime kõik järjest "letti" ja arutasime üpris põhjalikult. Nagu alati, keegi sai kellestki valesti aru ja see oligi väärtuslik tagasiside. Lõpetuseks sai sõna ka see, kelle tööst räägiti. Sai kirjeldada, kuidas jutt iga korraga arenes ja mis järeldused kaaslaste tagasisidest saab teha. Viidates mõnele varasemale postitusele - üliõpilased olid üksteise kummipardid.

Mingil hetkel hakkas pihta Haydn'i lahkumissümfoonia või Christie kümme neegrit. Oli neli, siis kolm ja siis jäi kaks... Viimastega jõudsime nende tööde ajakavast, järgmistest konkreetsetest sammudest ja isegi meetoditest rääkida. Ehk siis jõudsime tegelikult individuaaljuhendamiseni.

Meil oli suurema seltskonnaga kokku lepitud ka teine kohtumine. Taas puudusid pea kõik, kes kokkuleppe sõlmimises osalesid. Aga jälle sai rõõmustada ühe täiesti uue kirjutaja üle. Eks me rääkisime igasugustest asjadest - uuesti probleemist, natuke teaduskirjanduse otsimisest, meenutasime varasemaid kohtumisi ja vanniparti. Rääkisime kirjutamislaagrist. Aga peateemaks oli lõputöö kirjutamise ajakava. Printisin välja kalendri, mida sodida. Ekraanile kuvasin akadeemilise kalendri, kus kõige olulisemad tähtajad kirjas. Meie seltskonnas oli kolm erineva sihiga kirjutajat. Andsin aega esmased verstapostid läbi mõelda, alustades lõpust. Püüdsin anda ka veidi juhiseid kui palju miski aega võib võtta ja kui suur proportsioon kogu töös on lugemine ja kustutamine, mida keegi ei näe. Kui suur osa ajast kulub pusletükkide ümbertõstmisele ja siis nende loogilisele sidumisele.

Ja siis kasutasime taas ära väikese grupi omapära. Rääkisime järjest kõigist ajakavadest. Siin tahan eriliselt kiita seekordseid osalejaid, sest kuulati ka neid kommentaare, mida teistele tehti. Nägin kuidas oma ajakavas korrektuure tehti kui kellegi teise ajakavast rääkides miski puudutas. Justkui väike asi, aga ilmselt iga õppejõu unistus.

Lõpetuseks kopeerin siia mõtte, mille allikat enam ei mäletagi. Kui meelde tuleb, lisan. Kirjutasin selle mingil hetkel kiiruga e-maili. See on nüüd tükk aega oodanud, et sellega midagi peale hakkaksin. Selge, et lause on väärtuslik nii mulle kui mu juhendatavatele. Kõlab ilusasti ja targalt, aga järgida pole seda üldsegi ülemäära lihtne. "Hea artikkel (lõputöö) peaks olema loetav mitte ainult vertikaalselt (peatüki kaupa) vaid ka horisontaalselt (teemade või mõttelõngade kaupa läbi erinevate peatükkide)."

Aga homme on järgmine grupijuhendamine ja 17.-19. märtsil kirjutamislaager.