Karastamine harjumuseks?

Karastamise kohta on eesti keeles vähe ja ainult pealiskaudne info. Inglise keeles on mitmeid-mitmeid populaarteaduslikke allikaid. Soovides ikka päris usaldusväärset infot saada, tegin otsingu Pubmed andmebaasis. Jeerum! Loen abstracte ja saan aru vaid sideaõnadest... Nii palju kui ma aru sain, siis konsensuslikku teadmist sel teemal ei paista olevat. Kui keegi oskab usaldusväärseid inimkeelseid allikaid soovitada, olen tänulik.

Aga miks? Kõik ju teavad, et karastamine on kasulik. Nojah... aga #kustsatead? Räägitakse, et kui karastada, siis ei jää nii lihtsasti haigeks. Tore, aga ma polegi viimastel aastatel eriti põdenud. See argument ei ahvatle. Mulle soovitati karastamist kui kurtsin, et mul on pidevalt külm. Tõsi, karastamise hetkel ja vahetult mõned minutit pärast talisuplust või külma vanni ongi hea soe. Aga juba tunnikese pärast on mõju läinud. Ausalt, ma väga tahaks uskuda, et talisuplus kuidagi pekikihile mõjub. Ühes eestikeelses artiklis mainiti, et paari esimese nädalaga olevat kellelgi kolinal kilod kadunud. Kui ma veel loen, et millegi tagajärjel kolinal... Ma võin kihla vedada, et minul ei ole mingit kolinat. Mõnikord mõtlen, et mul lausa vastupidi. Sama asi paastumise ja keto-toitumisega. Palju muid kasutegureid, mis mind rõõmustavad, aga ei mingit kolinat. Hiljuti mõõtsin kehakoostist ja pekk on normaalsuse ülemise piiri ületanud. Õnneks kõik muu on hästi. Ka vistseraalne rasv on normis ja mitte napilt. Ehk siis nahaalune rasvkude vohab.
Nagu mainitud, Pubmedi abstractide põhjal tegin järelduse, et tõde taaskord olemas pole. Näiteks oli mõõdetud soomlasi erinevates kombinatsioonides - talisuplus + toatemperatuur, talisuplus + saun, saun + toatemperatuur ja saun + külm dušš. Keegi targem võiks mulle inimkeeli tõlkida, mida nad siin siis järeldasid. Võimalik, et väheneb lõdisemine. Siis oli üks uuring sportlaste kohta, kes 14-kraadises vees pikemalt viibisid. Sel puhul täheldati, et kaitsekiht ehk pekk isegi suurenes veidi. Arusaadav, et külmem vesi ja lühem sulpsatus võib teisiti mõjuda. Üsna tuntud trennijärgne võte on külm vann. Üks uuring võrdles külma vanni tavalise aktiivse taastumisega (madala intensiivsusega rattasõit nt) ja leidis, et vahet pole.
Noh ja mõnevõrra demotiveerivalt mõjus kui otsingu peale sain vasteks artikli "death in the cold water".
Natuke arusaadavamad on saarlase Siim Landi selgitused Youtube'is. Tal on mitmeid videoid sel teemal, aga üks näidis siia. Ka video all märkmetes on lühikokkuvõte võimalikust kasust.

OK. Nüüd minu ettevõtmisest. Olen hästi palju jalutade sja autoga sõites igasuguseid terviseteemalisi podcaste kuulanud. Karastamine pole mingi erihuvi olnud, aga muuhulgas olen ka sellest kuulnud. Nüüd mõni nädal tagasi kui Facebookis kurtsin, et mul on kogu aeg külm, pakkusid liiga paljud inimesed, et peaksin külma vette suplema minema. Lollakad. Nad ei saanud vist aru, et mul on niigi külm :D Aga see oli viimane piisk sellesse karikasse, et prooviks ikka ära. Tüüpiline jutt - ma ei käi suvelgi eriti sageli ujumas, sest külm on. Aga talisuplus on suvesuplusest täiesti erinev distsipliin. Täiesti õigel hetkel sattus mu silmade ette üks postitus, mille tagajärjel läksin Voka tiiki suplema. Ilma eelneva saunata, otse vette. Siis vahele saun ja siis uuesti. Mulle tundus, et pärast sauna oli raskem. Suurem temperatuuride vahe. (Foto: Anna Romanenko)

Mõtlesin, et kui jättagi talisuplus ainult pühapäevaseks tegevuseks, siis sellest kasu pole. Pealegi olin kuskilt kuulnud, et harjumuse loomiseks on vaja midagi 21 päeva teha. Järgmisel päeval läksin Joaorgu suplema. Astusin mingi väga vastiku kivi otsa ja seda haava ravisin ikka tükk aega. Aga muidu oli hea. Paraku ei soovitata üksi käia. Kõike võib juhtuda. Niisiis pidin alternatiivi peale mõtlema. Külm vann hommikuti pole kõige hullem. Kolme nädala jooksul vastikustunne vähenes. Aga vannis on heal juhul 14-15 kraadi, mitte külmem. Külm dušš? Võeh, see tundub kõige rõvedam variant. Teostatav ainult pärast sauna ja seda ma ka tegin mõned korrad. Esimesel nädalal jätsin karastamata kahel päeval, sest polnud tahtmist. Teisel ja kolmandal nädalal mõlemal ühe päeva. Õnneks sain Joaorus suplemiseks endale kaaslase, kes vist kunagi "ei" ei ütle. Lisaks sain teada, et Joaorus on üks konteineri moodi putka, kus juba aastaid käivad kohalikud mehed riideid vahetamas, et supelda. Üks kord piilusin sisse, seal sangpommid ja muu sarnane. Eks kunagi teen tutvust. Olen jaheda ilmaga seal tõesti poolpaljaid mehi kohanud.



21-päevase väljakutse viimasel päeval tegin taas supluse Joaorus. Autoga kohalesõitmise eel oli vaja klaasi jääst puhastada. Väljas oli nulli ringis, vee temperatuuri ei tea. Ausõna, mulle meeldib see tunne. Vaadake kindlasti videoreportaaži. Aga kas see nüüd harjumuseks saab, ei tea. Osaliselt sõltub sellest, kas leian veenva põhjenduse, miks seda teha.

Küsimused, millele soovin vastuseid:
Kuidas erinevad temperatuurid kehale mõjuvad?
Kas püüda ujumisliigutusi teha või piisab vette kastmisest? Miks?
Kas kehakoostisele või sportlikule sooritusvõõimele või ajutööle on mingi mõju? Milline?
Mille järgi otsustada, millal välja tulla? Kui pikk suplus optimaalne on?