Ei tahaks teha liiga pikka sissejuhatust, aga vast on oluline meelde tuletada, et ma ei ole geeniteadlane. Küll aga olen ma uudishimulik ja õpihimuline inimene, millest ka kogu see blogi tingitud. Kui ma usuks, et kõik on ettemääratud - ükskõik, mille või kelle poolt - siis poleks õppimist väga palju vaja. Aga loomulikult ei suuda me ka kõike ise määrata või mõjutada.
Sellest, miks ma tegin geenitesti ja mida teada sain, kirjutasin siin. Uue maailma avanedes lisandus postitus paastumisest ja postitus keto-dieedi mõjudest ja osaliselt nende puudumisest. Tänu tarkadele sõpradele ja vast mingil määral ka enda kriitilise mõtlemise võimekusele tean, et kehakaal on seotud geenidega, aga uuringud pole veel piisavalt kaugele arenenud, et täpselt kõiki seoseid teada. Uurimisvaldkond, mis sellega tegeleb, on nutrigenoomika. Lisaks on tõendatud, et inimene saab oma elustiilivalikutega teatud määral geene ka muuta, peamiselt küll järglaste jaoks. Selle uurimisvaldkonna nimi on epigeneetika.
Lisaks teadlastele teevad geeniteste ka mõned ettevõtted. Tuginedes ikka teadlaste tööle. Geenitestide kohta, mis just tervist ja toitumist puudutab, soovitan kuulata mõnda podcasti. Need on intervjuud teadlastega ja väga normaalse keelekasutusega, st ka päris inimene saab aru: https://www.youtube.com/watch?v=JH0wTiMXnE4, https://www.youtube.com/watch?v=QRCvPLEsH3A ja https://www.youtube.com/watch?v=TJny7-qzzCU&t=2s
Niisiis, aasta 2018 lõpus tegin kehakaalu testi. Oma reaktsioonist sellele kirjutasingi esimese viidatud blogipostituse. Geenitestid.ee ütleb oma veebilehel väga selgelt, et geenid ei määra kõike ja nad kirjutavad ka raportis selgelt välja, mille põhjal järeldused on tehtud. Igatahes 2018 lõpus sain soovituse, et võiks süsivesikuid vähem tarbida no ja ka rasvadega ei tasu liialdada. Ja sedagi, et füüsilise aktiivsusega ma kaalu eriti lihtsasti ei ohja. Ehk siis mitte midagi head :) Kui ma täpsustavalt küsisin, et mida ma siis rohkem peaks piirama, süsivesikuid või rasvasid, soovitati eelkõige süsivesikuid piirata. Ma ei hakka kõike kordama, mida varasemates postitustes juba kirjutasin.
Kuigi katsetused toitumisega on mulle palju õpetanud, ei ole ma oodatud tulemust kaalu osas saavutanud. Võtsin siis geenitesti tegijatega uuesti ühendust ja andsin tagasisidet. Sellest sai alguse väga põnev vestlus ja selle tulemusel tehti mulle varem saadetud proovi põhjal uus raport. Nüüd tuleb peamine kompliment testi tegijate suunas - nad arendavad oma teste ja raporteid pidevalt edasi, sest teadus ju samuti areneb.
Esiteks sain ma teada, et mul olevat kaasasündinud laktoositalumatus. Naerupurtsatus number üks. Ma olen alati olnud suur piimatoodete tarbija ja mitte ühtegi sümptomit nimekirjast ma ära ei tundnud. Võib-olla kunagi proovin mingi perioodi ilma laktoosita, äkki avastan midagi põnevat. See on hea näide, et geenitest ei ole diagnoos. Seoses umamiga kirjutab geenitesti raport, et tavaliselt söövad minusugused vähe liha ja on väikse söögiisuga. Kes mind vähegi tunneb, turtsatab siin kohe mitu korda. Aga jällegi - nii nagu me ise oma elu määrame ja ennast arendame, areneb ka geeniteadus. Olgem toetavad :)
Teiseks oli raporti koostamisel vaadatud süsivesikute talumist täpsemalt ja uute andmete valguses arvab test, et ma talun aeglaselt imenduvaid süsivesikuid vägagi hästi. Naeruturtsatus number kaks. Pigem võiks rasvade söömist koomale tõmmata. No põhimõtteliselt ei soovitanud ka varasem test rohkelt rasvu süüa. Seda tegin täitsa iseseisvalt, sest valgud+rasv täidab kõhtu väga mõnusalt ja täiskõhutunne kestab pikemalt kui süsivesikutest saadav täiskõhutunne. Kõik need kiidulaulud keto-toitumisele, kuidas kaal "kolinal kukub", ajasid mind segadusse. Aga nii nagu ei saa kõigile ühtmoodi sobida see püramiid, mida riiklike toitumissoovitusena pakutakse, ei anna ka keto kõigile täpselt samasuguseid tulemusi. Geenitestide suurim võlu minu arvates ongi see, et aitab teha teadlikumaid otsuseid. Ei dikteeri vaid annab lisainfot iseseisvaks otsustamiseks.
Ütlen kohe ära, et minust ei saa nüüd üleöö suurt süsivesikute sööjat. Selleks on miljon põhjust. Taas - kirjeldatud eelmistes postitustes. Ja veelkord - geenid ei määra kõike ja geenitest ei ole lõplik tõde. Küll aga sain uut materjali katsetusteks. Ma olen varemgi maininud, et mulle kõlab usutavalt Zach Bitteri kirjeldus toitumise periodiseeringust. Nii nagu treeningudki on periodiseeritud. Süsivesikud on kasulikud intensiivsema pingutuse jaoks, aga neid pole vaja kui joosta või kõndida rahulikus tempos. Siis saab ka oma keharasva najal liikuda. Olen õnnelik, et tegin läbi range keto perioodi, sest tänu sellele õppis mu keha rasvu kütusena kasutama. Sedasama aitab teha ka perioodiline paastumine. Suhkru ja üleüldse süsivesikute tarbimine tekitab küll mõnutunde, aga järgmisel päeval oleks nagu pohmakas. Muidugi ei mõju kõik süsivesikud ühtemoodi. Minu viimase aja huvitavaim avastus on olnud, et haputaignast tooted ei tekita mulle pohmakat.
Nüüd olen toitumises vabam, kuid sätin siiski süsivesikute nautimise päevadele kui on raskem trenn.
Ma ei saa kirjutamata jätta ka naeruturtsatustest number kolm ja neli. Need tulid sportlike võimete testist. Geneetiliselt on mulle kaasa antud nigel võimsus ja kiirus. Treener küll püüdis minu seest kiireid lihaskiude leida, aga väga ei õnnestunud. Üheks põhjuseks on muidugi see, et noorena neid kiiruslikke võimeid ei arendanud. Teine põhjus nüüd veel teada. See ei tähenda muidugi, et polegi mõtet kiirust arendada. Ikka on! Lihtsalt ei tasu loota, et minust nüüd maailmakuulus sprinter saab.
Seal sporditestis oli veel palju põnevat. Osaliselt selliseid leide, mille olen muude tegevustega kompenseerinud. Osaliselt leide, mis annavad mõtteainet, kuidas neid edaspidi parimal moel rakendada. Näiteks stressi ja taastumise teemad. Ma arvan, et igasuguseid teste tulekski niimoodi võtta - mõtteainena ja kompleksis igasuguste muude asjaoludega.
Ja lõpetuseks kõige magusam leid. Nii nagu kõhutunne, enesetunne ja kõik muud tunded on näidanud, kinnitab ka geenitest - mul on väga hea vastupidavus ja sobivaim spordiala tuginedes vaid geenitestile on ultrasport.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar