Täna siis tehtigi avalikuks, kellele Tartu Ülikool annab hea õpetamise grandi. Mina olen üks nendest, kes kahe aasta jooksul saavad tuge, et läbi viia tegevusuuringut. Kõik kandidaadid pidid kirjutama endast kui õppijast ja teiste õppimise toetajast ning esitama oma õppimise uuringu (tegevusuuringu) kavandi. http://www.ut.ee/et/uudised/selgusid-2016-aasta-hea-opetamise-grandi-saajad Mina lubasin oma kavandis muuhulgas, et hakkan oma mõtteid blogi vormis kirja panema.
Uudisele grandi saamisest on kogunenud muljetavaldav hulk laike nii kolledži facebooki-lehel kui mu enda omal. Tunnistan, ma ei ole kuigi diip inimene, mulle laigid meeldivad. Muudkui refreshin ja naudin :) (huvitav, kas kõik need kursiivid viimases lauses on vajalikud?)
On üks teine aken veel, mida ma refreshin, ent palju murelikumalt. Nimelt oli täna TTÜ-s doktorantide atesteerimine ja see aken on TTÜ ÕISi atesteerimise tulemuse aken. Doktoriõpe ja teadustöö on see asi, kus minul on lagi vastas, aga las targem annab järele, mina punnitan edasi. No ei ole ma kuigi tubli doktorant! Ma pole maailma ainus täiskoormusega töötav doktorant, see ei vabanda mind välja. Olen ausalt kohe algusest peale deklareerinud, et ei kavatsegi täiskoormusega doktorant olla - loobusin seega ahvatlevast doktoranditoetusest. Ma ju tean, et täiskohaga tööpäev on minimaalselt 8 tundi ja täiskohaga doktoriõpe peaks idee poolest samuti 8 tundi päevas võtma. Igatahes olen ma püüdlik ja arenemisvõimeline. Seda on öelnud ka minu juhendaja, kes esimesed aastad püüdis mind maa peale tuua ja aegajalt küsis, kas mul on ikka kindlasti seda doktoriõpet vaja. Enam ta seda ei küsi, on leppinud. Tänasel atesteerimisel pidin tunnistama, et viimase aasta jooksul olen olnud tubli ja arenenud kõvasti, aga ette näidata pole midagi. Tunnistasin ausalt, et kirjutamises olen ma kehvapoolne, see-eest olen ma väga veenev ja olen endale suurepäraseid nõuandjaid leidnud, isegi kaasautori ühe väga tugeva teadlase näol. Komisjon hakkas seepeale nominaalaja lõppemisest rääkima. Nähh! Homme refreshin edasi.
Õhtul sain teise kriitilise kommentaari selle kohta, et ma lause alguses suurt tähte ei pane. Eelmine kord kui seda mulle ette heideti, oli argumendiks, et see ei ole korrektne. Ei ole jah, ma tean. Ma ei oska selgitada, miks mulle meeldib väikese algustähega kirjutada. Võib-olla sellepärast, et ma ise tahan otsustada, mis väärib suurt algustähte ja mis mitte. Täna sain argumendi, mis mulle rohkem mõjus - et loetavus kannatab. Igatahes need kaks kommentaari kokku on olnud piisav, et teha üks jõukohane enesearengusamm ja nagu näha, see postitus ongi viisakate suurtähtedega.
Kehv doktorant võin ma ju olla, aga suure algustähega kirjutamisega saan hakkama!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar