Niisiis, eile saabusime Pühajärvele, saime põgusalt tuttavaks ja asusimegi tööle. Esimese asjana istusin spaa konverentsikeskuse koridori pehmesse tugitooli ja lugesin - pastakas käes - uuesti läbi retsensioonid. Joonisin alla ja panin soovitused olulisuse järjekorda. Kaks olulisimat asja - selgemalt välja tuua artikli panus ja väärtus ning teha artikli struktuur loogilisemaks.
Vahelepõige. Meie ühine kirjutamisruum on konverentsiruum nr 2. Esmaspäeval konverentsiruumis nr 1 viis aga koolitust läbi Kristi, kelle lõputööd ma hiljuti juhendasin. Eesti on ikka lahedalt väike.
Esmaspäeval pärast lõunasööki töötasin edasi oma toas. Peamiselt viisin end kurssi ajakirja nõudmiste ja stiiliga. Pagan, kas kunagi ühtlustub see arusaam, mis on parem, kas "mina kirjutan" või "kirjutati"?! See on küll vähim mu probleemidest, aga vähemalt on hoomatav ja lihtne asi, mille peale toriseda. Avastasin, et ajakirjal on 2019 tulemas erinumber, kuhu mu artikkel võiks kenasti sobida. Aga sobib ka tavalistesse numbritesse, selle tegin juba eelmisel talvel selgeks. Kuidas saaks kursis olla, kui mingi call for papers on taas avaldatud? Selgub, et selle ajakirja puhul ainult koduleht ja Twitter. Facebooki ega infokirja ei paista neil olevat. Lihtsalt tähelepanek.
Esmaspäeva õhtul oli meil ühine bowling planeeritud. Ma ei tea, mis juhtus, aga tegin elu parima partii. Esimese "lehekülje" tulemus 125 punkti. Järgmised leheküljed vastasid mu tegelikule tasemele.
Teisipäeva hommikul jäime pikemalt hommikusöögilauda maailma parandama. Võtsime esialgu ette ainult kaks riiki - Georgia ja Eesti. Hommikusöök venis nii pikaks, et lõunasöök ähvardas varsti peale tulla. Tulin tuppa ja tundsin kohe, et tööks pole võimeline. Natuke tegelesin tühja-tähjaga ja siis keerasin uuesti magama.
Teisipäeva pärastlõunal võtsin üle hulga aja taas kätte oma artikli ja esimese asjana lugesin selle lihtsalt läbi, tehes siin-seal märkmeid, tuginedes retsensioonidele. Õhtul käisin trennis ja pärast seda nokitsesin lihtsamate asjade kallal. Peaaegu kogemata leidsin hea artikli, mida oma töös kasutada. Üks põhjendatud kriitika retsensentidelt oli, et ühe argumendi olen üles ehitanud liiga vanale kirjanduse ülevaatele. See artikkel on aastast 2000 - ok, mitte just ideaalne - ja sobib sisuliselt hästi.
Kolmapäeva hommikul püüdsin vähem süüa, et sama uimane poleks kui teisipäeval. Õnnestus. Lisaks tegin ka värskendava jooksu. Äratas üles küll. Taas nokitsesin ja natuke kritseldasin märkmeid artiklisse. Tõsisemaks tööks läks pärast lõunasööki kui võtsin asjad kaasa ja läksin Elsa kohvikusse tööle. Selleks hetkeks oli välja kujunenud tõsine kohvipuudulikkus. Kohv oli kange ja hea, muusikaks Eesti rocki lapsepõlv, rahvast vähe ja diivan mugav. Oli edukas töösessioon.
Pärast õhtusööki oli plaanis väike ühistegevus, milleks seekord oli maffiamäng. Päris põnev oli jälgida kuidas inimesed erinevalt mängimisse ja mängureeglitesse suhtuvad.
Õnneks jätkus saadud kofeiini ka mängujärgseks ajaks, aga mõistus polnud kuigi terav, niisiis tegelesin artikli ümbervormistamisega.
Neljapäeval sain end käima kohe pärast hommikusööki, aga kohvist tundsin ikkagi puudust. Suts Otepääle Elsa kohvikusse ja järgmine käik sees. Tööhoog jätkus ka pärast lõunasööki. Pärast õhtusööki oli minu kord korraldada ühistegevus. Ühistegevuse korraldasin söögiteemalise. Üks väljunditest pildil. See tehtud, tagasi tööle.Neljapäeva võib julgelt pidada tulemuslikuimaks päevaks laagris. Viisin sisse kõik parandused, mida olin plaaninud, rõhutasin artikli väärtust ja tegin struktuuri loogilisemaks. Hästi palju viskasin liigset välja. Tegin ka just selle ajakirja formaadis abstracti valmis. Praegu tundub isegi realistlik laagri lõpus send nuppu vajutada, aga ma ei tee seda. Prindin veel paberil välja ja viimistlen kui koju jõuan. Reedel loen seda uut leitud artiklit ja kasutan, kus saab. Kontrollin viitamist ja vormistust.
Kokkuvõttes edukas laager. Aitäh Tartu Ülikoolile, kes mind (TTÜ doktoranti) oli nõus toetama kui TTÜ selleks nõus polnud.
Vaated toa aknast laagri alguses ehk sügisel ja laagri lõpus ehk talvel:
