Mulle laagrid sobivad. Igapäevaselt rahmeldan isaguguseid erinevaid asju teha ja tegelikult naudin seda. Aga mõnikord on tahtmine ja vajadus keskenduda vaid ühele tegevusele ja kõik muu kuulutada kõrvaliseks. Näiteks kui on kirjutamislaager, võib trenni ikka teha, aga see ei dikteeri päevakava ja selle peale ülemäära ei mõtle. Või jooksulaager, kus fookuses on trenn, aga vabal ajal saab lugeda või kirjutada või mida iganes. Nüüd kirjutangi oma kogemusest Ljubljanas, kus sain teha omaalgatusliku kirjutamislaagri. Ja otse kirjutamislaagrist suundun jooksulaagrisse.
9. juuli, esmaspäev. Ülivara hommikul hakkasin sõitma. Viimase nädala unevõlg staadionimaratoni ööst suurenes veelgi. Jõudsin Ljubljanasse kella 14 paiku, aga ei tormanud esimese asjana raamatukokku vaid tegelesin sisseelamisega. Tutvusin hotelli piirkonnaga, ostsin vett, õunu, banaani ja müslibatoone, et tööaega nälja pärast piirama ei peaks. Käisin õhtul ka kesklinnas, et meelde tuletada kui mõnus siin on. Läksin mõistlikul ajal magama ja panin mõistlikuks ajaks äratuse. 
10. juuli, teisipäev. Ärkasin väljapuhanuna enne äratuskella. Vaatasin kaardi pealt üle, kus on jalgrattalaenutuse punktid, kust kuhu pean sõitma raamatukokku jõudmiseks. Hommikusöök oli OK, aga mitte vaimustav. Edaspidi veidi täiendan seda omalt poolt. Peamiselt tunnen puudust pudrust. Raamatukogu on igati OK. Siin veedan oma aja tööpäevadel kella 17-ni. Laupäeval lähen kõrvalmaja raamatukokku ja pühapäeval töötan "kodust". Natuke on raske teadustöösse sisse elada, aga olen seadnud endale veidi täpsema tööplaani lähtuvalt sellest, mida BJMi tagasiside soovitas. Esimene ülesanne sõnastadaselgelt ja veenvalt, miks seda artiklit vaja on. Selleks kaardistada olemasolev teadmine (otsida infot) ja siis täpsustada oma panust. BJM ütles, et mu artikkel on praktilise väärtusega, aga panus teooriasse pole välja toodud. Päeva keskel otsustasin, et hakkan sellist kirjutamispäevikut pidama. Et siht selge oleks. Õhtul käisin poes, ostsin veidi paremat müslit hommikusöögiks. Kerge jooks jõe ääres 50 minutit. Natuke sirvisin päeva jooksul kokkuotsitud materjale. Enne südaööd magama. Panin äratuskella veidi varasemaks.
11. juuli, kolmapäev. Ärkasin väljapuhanuna ja jälle veidi enne äratuskella. Hotellist raamatukokku sõitsin rattaga kordagi kaarti vaatamata. Tiba alla 5 km. Hea aju käimatõmbamiseks. Täna keskendun lugemisele, mille ajal teen vaid märkmeid. Veel ei kirjuta. Toolid on siin kõvad, panin arvutiümbrise pehmenduseks. Vahepeal tuli hull unekas peale, sain kohvikust 1.30 eest topeltespresso, mis uuesti üles äratas. Pikalt järjest istuda on ikka väga halb. Aga kuhu mul ikka minna on kui õues ladistab vihma sadada. Kohvil käik oligi ainus liigutamine. Ma ju tean, et ajutööle on vahepeal liigutamine kasuks, aga kuidas seda siin võõras raamatukogus rakendada, ei tea. Püüan vähemalt niheleda, asi seegi. Sain kõik eile kokkukorjatud asjad loetud ja tegin märkmeid. Märkmeid tegin eesti keeles ja endale omases stiilis. Enda arvates on mu mõttekäigud loogilised ja veenvad. Kuidas see nüüd inglise keelde tõlkida ja akadeemilisemasse stiili ümber kirjutada, et veenvus alles jääks? Loen uuesti ja uuesti BJMi tagasisidet. Kõige rõõmustavam ja samaaegselt segadusttekitavam on soovitus metoodika sobivust põhjendada. Mul on terve eraldi fail selle kohta - eelnevalt olen metoodika osa just kärpinud, et proportsioonid mõistlikumad oleks. Teine soovitus, mis pigem rõõmustab, on tsitaatide lisamine. Ainult et kuidas see kõik ühte artiklisse ära mahub ja kas järgmise ajakirja retsensendid sama meelt on, ei tea. Tegin lahti ajakirja veebilehe, kus on artiklile esitatavad nõudmised. Seda pole veel otseselt vaja, aga ilmselt lükkan lihtsalt kirjutamist edasi ja otsin vähegi asjassepuutuvaid alternatiivtegevusi. Sellel noodil ja vihma mõningase vaibumise ajal katkestan töö õige natuke enne raamatukogu sulgemist. Pärast pausi hakkan artikli sissejuhatusega tegelema. Hetk tagasi kirjutas Ruth Maria FB-s kommentaari, et süüa tuleb. Raamatukogus töötamise ajal olen täna söönud ära ühe banaani ja kui siit ruumist välja saan, söön ära müslibatooni. Eile oli õun. Terve päev on sadanud. Hotelli jõudes olin läbimärg ja polnud erilist tahtmist õue jooksma minna. Tegin hotelli jõusaalis oma trenni ära. See jõusaal oli tegelikult bõkimaa (mitte ajada segi pokumaaga). Kõik mehed olid bõkid. Naisi oli igasuguseid. Jõusaal oli väga tihedalt rahvast täis ja ma ei tundund end seal kuigi hästi. Õhtul sirvisin kunagi talvel kogutud materjale. Vahepeal kisati väga kõva häälega kõrvalmaja hoovis - Horvaatia lõi Inglismaa vastu võiduvärava. Ma ei ole jalkaga üldse kursis, aga see kisa pani vaatama, mis põhjus oli. Õues on nii märg ja mul märja üledoos, mistõttu õhtust sõin toas - õun.
12. juuli, neljapäev. Ärkasin äratuskella peale. Et ilmateade lubab kuivenemist alates 10-st, otsustasin tööd alustada hotellis ja alles kuiva ilmaga raamatukokku sõita. Loen ja loen märkmeid ning püüan neid siluda, et mõttekäik seotum oleks. Vaatasin korra artiklit, mida muutma pean, ja sain aru, et pean uue ülesehituse ikka kuskil eraldi läbi mõtlema, mitte sedasama teksti lappima. Tänase päeva eesmärgiks on uue sissejuhatuse kirjutamine. Täna töötan teises raamatukogus. See on kesklinnas asuv rahvusraamatukogu + ülikooli raamatukogu. Tobe, aga hakkasin kesklinnast puudust tundma. Ainuüksi siia sõitmine oli nauditav. Iste on pehmem. Õnneks sain ladusalt kirjutama. Muidu tundub sissejuhatus täiesti OK, aga esimese lõiguga peaks veel vaeva nägema. Ei taha, et esimene lause mõjuks nii nagu ta praegu mõjub - a la "tänapäeva kiiresti muutuvas maailmas..." Sissejuhatusega sain üldjoontes valmis kiiremini kui arvasin. Lugesin ülejäänud artikli läbi ja lisasin eelmistel päevadel loetud materjali põhjal oma sõnadega märkusi siia-sinna. Logistiliselt oli täiesti teistsugune päev kui eelmised. Alustasin rahvusraamatukogus, aga edasi tegin igasuguseid peatusi erinevates kohtades - nii kohvikutes kui suvalistel pinkidel. Kui mõte ja sulg jooksis, siis kirjutasin. Kohe kui toppama jäi, jalutasin veidi. Polnudki palju vaja. Jalutades mõte ikka liikus. Kirjutamiseks polnud netti vaja ja olin sellest sõltumatu. Ühes pubis sain aru, miks on hea töötada riigis, kus kohalikku keelt ei mõista. Nimelt olin end kenasti sisse seadnud kui ingliskeelne seltskond mu kõrvallauda maandus. Kohe oli raskem oma ingliskeelsele tekstile keskenduda. Veidi piinlik tunnistada, aga mulle mu artikkel meeldib. Lausa põnev on. Kuidas see ka teistele meeldivaks ja põnevaks teha, on eraldi küsimus. Üks asi, mis praegu lahjaks jääb, on panus teooriasse. Ei suuda seda selgitada. Praktiliste tulemustega on palju lihtsam. Vahepeal kui pea aeglasemalt töötas, tutvusin ajakirja tingimustega ja varasemate artiklitega. Mis vahe on results ja findings vahel? Ühes artiklis on ainult results ja seejärel conclusions. Teises on esmalt findings ja siis koos discussion ja conclusions. Kolmandas on kokku pandud findings ja conclusions.
13. juuli, reede. Ei maganud hästi, väljas müristas kõvasti. Ärkasin vara ja käisin vara ka hommikusöögil. Esimesed töösse sisseelamise liigutused tegin hotellis. Rattaga raamatukokku. Hakkasin roheliseks värvima teksti osi, millega olen rahul. Sissejuhatuse "tule eile meile" ehk "tänapäeva kiiresti muutuvas maailmas" jupi lihtsalt kustutasin ära. Uurimisprobleemi peatükki kohendasin juba eile, täna lugesin uuesti läbi ja värvisin roheliseks. Teooria peatükki veidi täiendasin selle põhjal, mida paar päeva tagasi lugesin. Huvitav leid oli teooria valiku põhjenduseks tuua see, et "kõik kasutavad seda, järelikult kasutan ka mina, sest siis tekib võrreldavus". Olin seni leidnud, et mingi teooria valimiseks peaks olema sisuline põhjendus. Metoodika osa jätsin praegu vahele. Otsisin selgitusi, miks või kas peaks results ja discussion kindlasti eraldi peatükkides olema. Õnneks ei pea, see on eelistuste küsimus. Ju oli BJMi toimetajal selline eelistus. Oluline, et ma enda jaoks ja ka lugeja jaoks suudan põhjendada, miks need kokku panen. Püüdsin põhjendada. Ise usun. Ka siin peatükis sain mitmeid uusi asju kasutada, mille paari päeva eest leidsin. Töötasin analüüsi peatüki üldjoontes läbi. Jätsin roheliseks värvimata mõned kohad, kus nägin haprust. Lisasin punasega kommentaari. Tegelen sellega hiljem. Lõunapausi tegin enne analüüsi viimast ja suhteliselt keerulist alapeatükki. Lugesin selle läbi ja jätsin settima. Lõuna tegin ainuvõimalikus kohas ehk avatud köögis turuplatsil. See on avatud ainult reedeti. Esmalt otsejoones Shambala letti, kus teadsin imehead värsked rullid olevat. Siis hakkasin edasi vaatama. Jäin pidama argentiina steigi juurde. Kõht täis, maandusin töö tegemiseks jäätisekohvikus. Õues on hästi palav, siin sees on hea. Siin sain tehtud analüüsi osa, va selle osa, mille otsustasin lisada panuse kohta teooriasse. Selle jätan ilmselt viimaseks. Kell nii vähe, aga mul juba päris palju tehtud. Tegin seda, millest olin mitmel päeval unistanud - sõitsin hotelli ja tegin pärastlõunase uinaku. Õigemini enne põikasin staadioni juurest läbi, et uurida, kas lihtsurelik saab ka seal joosta. Õhtul kui enam 28 kraadi soe polnud vaid ainult 26, läksingi trenni. Esimene pingutust nõudev lõigutrenn pärast maratoni. Väga mõnus oli. Õhtul sirvisin veel artiklit ja mõnda kogutud materjali. Midagi asjalikku ei teinud, aga hoidis mõtted asja juures. 
14. juuli, laupäev. Ärkasin äratuskella peale. Hommikusöögil oli ebameeldiv üllatus - kohvimasin oli rikkis ja kohvi saanuks ainult ostes. Polnud raha kaasas ja jäi ostmata. Tegin väikese jalutuskäigu poodi ja ostsin mineraalvett. Tagasiteel tegin kõrvalmajas (kah mingi spordihall) peatuse kohviks ja värskeks apelsinimahlaks. Tulin hotellituppa kirjutama. Kuidagi raske on end käima saada. Võtsin end kätte ja proovisin ära kirjeldada panuse teooriasse ja edasised võimalikud uurimisplaanid. Tegin seda nii nagu torust tuli eesti keeles. Ma pidevalt kardan, et otse inglise keeles kirjutades kaotan mahlakust ja jõulisust. Proovin siis eestikeelse teksti võimalikult täpselt hiljem ära tõlkida. Nüüd sõidan linna ja töötan metoodika osaga. Plaan on see täna valmis saada. Siis homme on igasugusteks sisulisteks silumisteks ja esmaspäev vormistamise silumiseks ning teisipäev veelkord ülelugemiseks ja ärasaatmiseks. Maandusin linnamuuseumi kohvikus, kus olevat linna parim koht. Pole tähtsusetu, et siin on ka hea jahe ning korralik internet. Inimesed on vaiksed ega räukle. Lähedal asub restoran, kuhu lähen lõunale. Tegelikult jätkasin töötamist ka restoranis, tuhin oli peal. Pärast lõunat natuke jalutasin, aga müristamist kuuldes otsustasin hotelli sõita. Kuidagi hea tunne oli, sain lühikese ajaga sisse elatud ja ühtteist tehtud.
15. juuli, pühapäev. Ma olen väga teadlikult püüdnud päevarežiimi hoida. Olen igal õhtul enne keskööd magama läinud ja äratuskella 8-ks pannud. Tean, et toimin paremini kui on rutiin. Täna öösel ärkasin pärast paari unetundi üles ja ei jäänud mitme tunni jooksul magama. Alatu. Tegelikult olin ju väsinud ja tahtsin magada. Ei teagi, mis niiviisi mõjus. Igatahes hommikul äratuskell ja hommikusöök, kohvimasin polnud veel korras. Tööpäeva sisseelamisega tegelesin hotellis. Täna plaanis tegeleda "punaste" kohtadega ja abstract üle vaadata. Kolasin linna peal ringi ja ei suutnud kuidagi end kokku võtta. Kole väsimus. Oligi terve päev selline. Mitmel korral võtsin materjalid lahti, jõllitasin neid ja panin tagasi kinni. Sellist piinlemist puhkepäevaks ei nimeta, aga ka tööpäevana kirja ei pane.
16. juuli, esmaspäev. Taas äratuskell, hommikusöök, lisaraha eest kohv, raamatukogu. Aga raamatukogus tehakse täna remonti - st puuritakse seinu ja kopsitakse haamritega. Jei! Ausalt öeldes teeb agressiivseks. Kas ma pean jälle edale teist töökohta hakkama otsima? Laske töötada, rsk! Ei saanud hakkama, kolisin kõrvalmajja arvutiklassi. Sain siin tehtud kõik, mille olin plaaninud eilseks. Siis hakkasid koridoris räuklema suvekooli tüübid ja see käis jälle närvidele. Kolisin veel edasi järgmisse kõrvalmajja, kus olen ise kahel korral suvekoolis käinud. Pagan, oleks pidanud kogu aeg siin töötama. Pehme iste, arvuti veel mäletas kohaliku võrgu salasõna, laud normaalse kõrgusega ja keegi ei sega. Kõik klappis ja tuhin tuli jälle sisse.
Sain enda arvates KÕIK tehtud. Kontrollisin siitsamast, mida olin plaaninud. Jah, kõik tehtud. Kui oleks tark, oleks jätaks homseks ülelugemiseks. Aga ma ei ole ju tark. Positiivsel lainel olles postitasin artikli selleks ettenähtud keskkonda. Nojah, ilmselt peab ka meilitsi saatma, sest ühes kohas oli kirjas, et just meilitsi tuleb esitada.
Ma arvan, et täna õhtul ja homme hommikul teen valmis ajakava, millal teiste suvetöödega tegelen. Neid on neli! Esimesena tahan vahelduseks kirjutada eesti keeles, st õpetamise teemal. Head lainet ei tohi tühja lasta.
Järeldused laagri vormis töötamise kohta. Ilmselt on see maitse ja võimekuse küsimus. Kes suudab oma tavakeskkonnas kõigest muust välja lülituda ja teadustööle keskenduda, kes mitte. Mina olen mitmel korral veendunud kuivõrd palju lihtsam on kirjutada kuskil mujal. Olen aru saanud, et abiks on see kui ümberkaudu räägitavat keelt ei mõista. Samas kui vaja, saab kõik räägitud. Nii Ljubljanas kui Leidenis, kus samuti kirjutamas olen käinud, oskavad inimesed väga hästi inglise keelt. Sel aastal valisingi nende kahe koha vahel ja põhjuseks oli veel seegi, et neis kohtades poleks ma enam päris turist - mitu korda varem käidud ja vaatamisväärsustega tutvunud. Aga laager ei pea olema välismaal. Võib ka Eestis ja ülikooli poolt korraldatud kirjutamislaagris töötada. Mõnevõrra on see isegi lihtsam. Vahepeal saab soovi korral teistele omasugustele pihtida ja söögikorrad on päevakavas ette nähtud ja ei pea ise selle peale mõtlema. Välismaa pluss on võõras keskkond ja inimestega mitte suhtlemine. Loomulikult ei tegele kirjutamisega ööpäevaringselt, aga kõik mõtted on ainult selle ümber. Ka siis kui parajasti jalutad või rattaga sõidad. See on vast laagri vormi suurim võlu. Nagu eelnevast näha, pole alati vaja raamatukogus istuda. Sõltub selle päeva ülesannetest ja tujust. Vaheldus vastavalt tujule on hea. Veider, kuidas ühel päeval suutsin ka kohvikutes ja restoranides kirjutada, teisel päeval ei talunud raamatukogus tehtava remondi müra. Minu jaoks on oluline ka see, et ühtegi kellaajalist kohustust pole. Näiteks täna hommikul Varssavi lennujaamahotellis veidi arvutis toimetades tabasin end pidevalt kella vaatamiselt. Mul on komme end unustada midagi tegema ja see ei ole ju tegelikult halb. Halb on see vaid siis kui peab end selles piirama või kui on mingeid muid kohustusi veel.
Ma siiralt tänan DoRa programmi ja Tartu Ülikooli sellise võimaluse eest! Annan endale aru, milline luksus see on. Aga loodan, et väärin seda.
