Aasta jooksul on mul tavaliselt kaks ultrajooksu võistlust. Viimastel aastatel on kujunenud rütm: suve hakul 24 tunni jooks, sügisel kuue ööpäeva jooks. Sel aastal jäin oma 24 tunni tulemusega rahule, kuid ikka veel tean, et on arenguruumi. Sel aastal läks kõik kuidagi liiga libedalt. Liikusin ühtlaselt ja kavatsesin pingutada alles lõpus. Hiljem sõbraga arutades sain mõtte, et võib-olla tasub lühemaid pingutamisi teha kogu võistluse kestel. Mitte liiga palju, et kurnaks, aga et veidi kilometraaži suurendada.
Sama mõttega tulin kuue ööpäeva jooksule. Eelmise aasta kogemuse põhjal teadsin, et ühtlaselt liikumine on mu mugavustsoon. Kui mult talvel küsiti, mis on mu järgmine eesmärk, vastasin mittenumbriliselt. Kõigil eelmistel aastatel oli mul numbriline motiveeriv eesmärk, mille kolmandal katsel saavutasin. Olin selle üle õnnelik. Aga enam mind number niiväga ei huvita. Tahan areneda ja otsida oma tugevusi. Minu uued eesmärgid on rohkem sisulised kui numbrilised. Mitte et mul suurte numbrite vastu midagi oleks. Ei ole. Oleksin silmakirjalik kui ütleksin, et ei taha Eesti rekordit tagasi oma nimele. Aga see ei ole mulle enam motivaator vaid oleks boonus.
Treeningud on mul kenasti kulgenud. Liiga detailselt pole planeerinud. Jälgin loogilist treeningtsükli ülesehitust ning et iga nädal oleks teatud tüüpi treeningud. Mahud pigem väikesed. Lisaks ootuspärastele trennidele päris palju kõndimist. Mingeid pause pole tekkinud, olen olnud terve.
Kuue ööpäeva jooks Balatonfüredi kämpingus on nüüdseks tuttav võistlus. Tean, mida kodust kaasa võtta, mida kohapeal osta, mida korraldajad pakuvad. See kogemus teeb rahulikuks. Selle poole pealt oli kõik väga hästi.
Seekord oli üks uus nüanss. Võistlus oli kuulutatud maailma meistrivõistlusteks. Tiitlivõistlustel järgitakse reegleid suure hoolega. Või siis püütakse järgida. Mõned reeglid on häguselt sõnastatud ja mõned reeglid on tobedad. Näiteks reeglites on kirjas, et telefoni ei tohi kasutada. Arusaadav, nõus. Telefoni näppiv jooksja võib end unustada ja jääb teistele jalgu. Reeglites on kirjas, et muusikat tohib kuulata walkman'ist või raadiost. Walkman? Tõesti? Reeglites pole kirjas kõrvaklappide kasutamise kohta. Enne võistlust mainiti, et üks kõrvaklapp on OK, kaks ei ole OK. Tegelikult on 24h+ võistlustel muusika kuulamine klappidest lubatud ja oli ka seekord. Telefonist. Üks reegel pahandas mehi - palja ülakehaga jooksmist ei lubatud. Naised võisid sporditopis joosta. Miks see probleem on? Esiteks palavus, teiseks nibud. Ja miks ei tohiks? Igal reeglil peaks olema põhjus.
Avatseremoonial jagati kõigile rahvuslippe. Sellega pidi lavale minema. Kogu tseremoonia oli minu jaoks väsitav. Ma tulin sellele, et vanade tuttavatega kohtuda ja suhelda, aga selleks palju võimalusi ei tekkinudki. Tseremoonia järel oli tehniline koosolek, see oli asjakohane ja vajalik. Avatseremoonia ajal tundsin, et järgmisel aastal ma siia tagasi ei tule. Tundsin, et vajan vahelduseks midagi muud.
Esimese ööpäeva jooksul otsustasin olla piisavalt mänguline ja vaba. Aegajalt liikuda kiiremini, vahepeal rahulikumalt. Pause teha ainult siis kui täpselt teadsin, milleks. Vastupidiselt paljudele soovitustele, otsustasin magada pigem vähem kui rohkem. Ma juba tean, et esimesel ööl magamine on hea mõte. Aga ma tahtsin proovida midagi uut.
Täpselt nii tegingi. Kella viie paiku (5 tundi stardist) tundsin, et olen end soojaks jooksnud ja aeg on teha üks ergutav massaaž. Põhimõtteliselt on selle massaaži mõte vabastada võistluse alguse kangusest. Pärast on keha mõnusalt kerge ja liigub loomulikumalt. Massaaž kestis ligikaudu pool tundi. Öösel kui liiga palju tuigerdama hakkasin, magasin umbes tunnikese, riideid ei hakanud seljast võtma. Ööpäeva möödudes stardist olin läbinud 130 km. Olin tulemuse ja protsessiga väga rahul. Oli aeg esimeseks pausiks. Nimelt, ma lootsin rohkem magada palaval ajal päeval ning rohkem liikumises olla öösel.
Esimene tagasilöök. Olin väsinud ja unine, aga magama ei jäänud. Võimalik, et olin liiga väsinud. Käisin õues palavuses liikumas. Panin mängu kõik teadmised keha jahutamisest. Oli palav ja päike praadis korralikult. Selline ilm, kus päikesekaitsekreemi asemel on mõistlik heleda hingava materjaliga end kaitsta. Proovisin uuesti magada. Ei õnnestunud. Pärast õhtusööki verandal istudes tundsin, et ei taha tagasi jooksma minna. See oli nii uus ja ootamatu tunne, mida ma mitte kunagi kogenud pole. Mitte kunagi! Kurk oli veidi valus. Ninakinnisust hakkasin tundma veidi hiljem. Täpselt ei tea, aga võib-olla oli tuuletõmme ja minu liiga agar jahutamine koostöös magamatusega mu probleemide põhjuseks. Siiani ei tea.
Põhimõtteliselt olid mu numbrid sellised, et kui oleksin teisel ööl normaalselt liikunud, oleks kõik väga hästi ka pärast neid pikemaid pause päevasel ajal. Kahjuks päevased pausid ei sisaldanud magamist ja see ei teinud mu öist liikumist lihtsaks. Lühidalt, siit algas teistsugune reaalsus. Jäin ilmselgelt haigeks ja prioriteediks sai ravimine. Paaril viimasel päeval sain taas liikuda. Algul ettevaatlikult, viimasel päeval veidi julgemalt. Haige keha ei lasknud palju pingutada, iga kiirem liigutus ajas hingeldama. Rahulikus tempos oli lõpuks hea joosta. Haiguse ajal olid lihased puhata saanud.
Kuue ööpäeva jooks on imeline. Selle sisse mahub nii palju. Jõuab teha korraliku soorituse, jääda haigeks ja saada terveks. "Päevad" algavad ja lõpevad; vill tekib ja paraneb. Ilmselgelt ei olnud see tulemuse mõttes hea võistlus, aga formaat mulle jätkuvalt meeldib. Olen rahul sellega, kuidas ootamatus olukorras toime tulin ja positiivse hoiaku taastasin. Sain aru, et ma poleks osanud haigust kuidagi ennetada või ära hoida. Kui ma ei oskaks ka tagantjärgi tarkusega midagi muuta, pole kahetseda midagi.
Illustreerimaks minu võistlust (või treeninglaagrit), ööpäevade kaupa ümardatud numbrid:
130 km
34 km
6 km 😆
27 km
33 km
69 km
Kokku 303,4 km. Võrdluseks eelmise aasta tulemus 541 km.
Tagasi kirjutise alguse juurde. Edaspidi teen mingeid asju teistmoodi. Kuidas täpselt, ei tea veel. Oma treeningutega olen rahul. Olen leidnud oma rütmi. Küsimus on selles, millistel võistlustel osalen ja milliseid eesmärke sean.
Lõpetuseks üks tore tsitaat legendaarse võistluse Badwater võitjalt. Ta ütles mulle: "хреново бежишь" 😉 Ilma kontekstita on see parim!
