MM ei toimu alati Euroopas. Mul polnud sügiseks muid ihaldusväärseid võistlusi. Niisiis, tegudele!
Alustuseks oli vaja end kurssi viia, kuidas MMile pääseb. Kuna keegi teine koondise kokkukutsumist enda peale ei võtnud, siis algatasin ka selle protsessi. Eesti Kergejõustikuliit oli abiks infoga, edastas teateid rahvusvaheliselt ultrajooksjate assotsiatsioonilt (IAU). Toetudes teiste riikide kogemusele ja reaalsustajule kuulutasime välja koondise kokkupanemise reeglid ja kutse. Lõpuks kogunes kolm meest ja viis naist. See on väga hea, sest nii saime osaleda ka tiimide arvestuses. Raili, Julia, Joonas, Valdo, Anu, Andre, Signe ja mina.
Pärast juulis toimunud Poola backyard võistlust ma rumalusi ei teinud. Puhkasin ja treenisin täpselt nii, nagu õigeks pidasin. Sillamäe ultral ei osalenud, see oleks liigselt kurnanud ja ma poleks ära taastunud. Ka tagantjärgi tarkusega ei muudaks ma ettevalmistuses midagi.
Võistlusele üle-eelmisel päeval reisisime. Kuigi soovisime otse hotelli minna, viis buss ikka õhtusöögile ja alles siis hotelli. Kena küll, aga puhata oleks rohkem tahtnud kui süüa. Võistluseelsel päeval pidin mina juba hommikul minema kongressile, kus EKJLi volitusel osalesin valimistel. Valiti IAU igasuguseid otsustuskogusid. Nii hääletamisprotsess kui sellele järgnevad väiksemas seltskonnas lõunasöögivestlused olid mulle erakordselt huvitavad. Siis oli veel ootamist ja sain meie koondise võistlusvormi ette näidata. Pärast seda jõudsin veidi poest head-paremat osta ning liitusin ülejäänud tiimiga staadionil. Siis kõndisime rongkäigu alguspaika ja rongkäiguga läksime avamistseremooniale. Rongkäigus olime lippurid kordamööda. Kes tahtis, see kandis. Üks naljakas jalgratta moodi asi mängis riikide hümne rongkäigus. Vahva oli see, et kohe meie taga oli Soome. Saime mõlemad oma hümni kaks korda kuulda. Meie ees liikuv Hispaania oli segaduses ja vaatas imelikult. Hotelli tagasi jõudsime taas alles pärast õhtusööki.
Kahjuks oli umbes nädalake enne võistlust mulle stressirohke aeg, mistõttu kannatas uni. Ärkasin sageli muremõtetega üles. Ma ei suutnud seda vaigistada.
Võistluspäeva hommik oli ilus. Karge, aga ilus. Väga rahulikult saime kõik oma asjad valmis sättida, kiibid mati peal kontrollida, isegi Albi MM-i sümboolikaga pusad osta. Meil kõigil olid seljas ilusad Valdo hangitud paraadvormid. Võistlussärgid olid Kergejõustikuliidult. Kõik oli päriselt ka ilus ja rahulik.
Ja siis see algas kell 10. Kellelegi ei tulnud üllatuseks, millise tasemega jooksjad meie ümber on. Osalejate isiklikud rekordid oli avalik info. Aga seda niimoodi füüsiliselt kogeda oli midagi erilist. Selline kontideni tunnetatav austus, imetlus ja lugupidamine. Eks ma lootsin, et see veidi nakkab ja teeme ilusad tulemused. Ütlesin tiimikaaslastele, et olen rõõmus, kui vähemalt pooled meist teevad isikliku rekordi.
Ma ei ole enam algaja, alustasin rahulikult. Kui ilm läks soojemaks, reageerisin adekvaatselt. Jõin külma õlut ja kastsin valgeid kindaid vette. Sõin peamiselt snikersi moodi komme. Mingi hetk proovisin geeli, kuigi ma neid juba aastaid tarbinud pole. Andis energiat küll, aga jube vastik oli. Läksin üle meele ja M&M's kommidele. Õhtul hakkas taas jahedamaks minema. Joostes on raske tajuda tegelikku temperatuuri. Jälgisin teisi jooksjaid. Mõned riietusid väga soojalt, mõned jäid kogu ööks maikadesse.
Kunagi õhtul või öösel hakkas uni ja pearinglus päris kõvasti häirima. Ei mäletagi, millal viimati 24 tunni jooksul selline tugev unekas oleks olnud. Hästi korraks viskasin telgi taga end kõhuli tekile. Muidu piirdusin istumispeatustega. Peatusi ei saanud pikaks lasta, sest siis oleks väga raske uuesti liikuma saada. Aga neid istumispeatusi kogunes rohkem kui hea tulemuse tegemiseks mõistlik. Strava väitel oli mitteliikuvat aega ligi kaks tundi. Energiajook maitses hästi, võtsin ühe kofeiinitableti ja pigem maitse pärast topsikese kohvi.
Nüüd ma märgin ära ja kiidan taevani meie abilisi. Rain on juba varemgi sellist tiirutamist näinud, nüüd oli ühe inimese toetamise asemel terve kamp hallata. Anna oli kohalik neiu, kelle võluvõtmeks oli kohaliku keele valdamine. Selgus, et sooja toidu kättesaamiseks oli see hädavajalik. Mõlemad olid meile selle ööpäeva jooksul nagu lähimad pereliikmed. Igas asjas abivalmid ja soojad. Lisaks kõigele sellele tegid nad ka fantastilisi fotosid meile mälestuseks.
Tulemuseks mu kõigi aegade viies tulemus 151,422 km. Koht 161 naise seas 118. Meie naiste tiimi tulemus on parim MMi tulemus, mis seni Eestis saavutatud. Kaheksast viis tegid isikliku rekordi. Mida ma ütlesin? See teeb päriselt rõõmsaks.
Vahepalaks WC-juttu. Küll mul on hea meel, et info liikus tiimisiseselt hästi. Peaaegu kõik WC-d olid sellised augud põrandas. Et saaks jooksust väsinud jalgadega kükitada ja täpsust lasta. Selgus, et rajal oli üks potiga WC, poistele ja tüdrukutele ühine. Eks sinna kujunes mõnikord ka järjekord, aga prioriteetide küsimus.
Võistlus lõppes põhimõtteliselt nii nagu ikka. Erinevus vaid selles, et tehti ka hoiatuslask minut enne lõppu. Siis kui oli päris lõpp, pidi oma numbriga klotsi maha panema ja võis ära minna.
Huvitaval kombel on mul siin nüüd peas udu. Detaile ei mäleta. Ju olin piisavalt väsinud. Igatahes maadlesime ajakavaga ja bussigraafikuga. Kuidas süüa lõunat, käia hotellis pesemas ja riietumas ning jõuda auhinnatseremooniale? Meie Juliaga otsustasime vaatamata varustuse puudumisele minna duši alla sealsamas staadionihoones. Briti jooksja andis törtsu šampooni, millega ta ka ise end üleni pesi. Tegime seda ka meie. Rätikuid polnud, saime kuidagi käepäraste vahenditega kuivatatud. Riideid oli siiski piisavalt varuks, saime hakkama. Ülejäänud tiim lükkas pesemise mõnu õhtusse ja isegi lõunale ei läinud enne tseremooniat. Me Juliaga jõudsime natuke kugistada. Liitusime ülejäänud tiimiga tseremoonial ning läksime pärast seda uuesti lõunale. Siis saime hotellis veidi tukastada ning taas staadionile õhtusöögile sõita. Söök oli normaalne, ei midagi erilist. Iga toidukorra ajal pakuti ka veini.
Järgmisel hommikul saime rahulikult hotellis süüa ja siis hakkas jant transpordiga. Jant polnud meie jant vaid korraldajapoolses kommunikatsioonis. Igatahes lõpuks läks kõik hästi. Kuigi mu jalad ei kuulanud sõna, liikusin iga sammuga üha graatsilisemalt. Kirsiks tordil oli öösel Tallinnast Sillamäele sõitmine. Ilmselt magasin joostes, sest roolis und peale ei tikkunud. Lennukis magasin vaid natuke. Peamiselt lugesin kaasavõetud teadusartikleid. Hämmastaval kombel oli pea selge.
Terve nädala hoidusin jooksmisest ent tegin kergeid venitusharjutusi ja kõndisin mitu korda päevas. Ja siis saabus laupäev.
Paar kuud tagasi küsis Timo mu käest, kumb nädalavahetus mulle paremini sobib. Ja nii ma konksu otsa sattusingi. Taaselustati Alutaguse sügisjooks, pikima distantsiga 21+ km. Stardipaugu kõlades tegin selle nädala esimesed jooksusammud. Loomulikult jooksin äärmiselt rahulikult. Väga varsti olin üksi metsas. Kiiremad kaugel ees ja rahulikumad tagapool. Vahepeal oli vist terve tund nii, et ühtegi hingelist ei kohanud. Rada oli lihtsalt imeline. Ilusad vaated, pidevalt järvekesed ja pehme metsarada. Mõnes kohas natuke lõbusamat muda, aga täies ulatuses ideaalselt tähistatud. Jalalihased hakkasid küllaltki vara tundma andma, aga ei häirinud. Hing laulis, lihased valutasid. Teisel poolel hakkas see sõnastus muutuma. Hing laulis, keha nuttis. Umbes viis kilomeetrit enne lõppu ei kuulnud ma enam seda laulu. Viimane paar kilomeetrit oli puhas kannatamine, ent ikkagi püüdsin joosta nii palju kui võimalik. Tundsin, et üleni on paha olla. Finišist suundusin otse siseruumi diivanile. Anett tõi vett juua. Ja ikkagi oli kõik nii ilus.
Sellega kuulutan jooksuhooaja lõppenuks ja teen kuu pausi kõigest, mis jooksmist meenutab. Elagu puhkus! Elagu uus hooaeg!
Facebookis on põhjalikum fotoreportaaž.
PS. foto friikidele:
