Reede, 3. juuni 2022

24 tundi Kohtla-Nõmme staadionil

Kui see oleks kerge, teeks seda kõik. Kuidagi iseenesest tekkis selline mantra. Tekkis ta hetkel kui ultra päriselt pihta hakkas. Kui muidu ütleb mu sisetunne, et päris ultra algab öösel, sest alles siis hakkab raske, siis seekord algas veidi varem. Ja ma tundsin selle alguse ilmeksimatult ära. See tõi mu näole laia naeratuse, kuigi oludega see ei sobinud. Vihm oli see, mis tekitas selle tunde! Oi ja see polnud lihtsate killast vihm. Pealtvaatajad teadsid rääkida, et oli äikesevihm. Ise nägime ka raheterasid. 


Aga olgu siis natuke ka kergest algusest juttu. Algas kell 12 päeval ilusa ilmaga. Ilma teema oli aktuaalne juba enne võistlust, sest osad inimesed jälgivad ilmateadet. Ma ise võtsin teadmiseks, et ilm võib olla heitlik. Nagu Eestis ikka. Mida ilma etteteadmine mulle annab? Niikuinii võtsin kaasa võimalikult erinevaid riideid ja jalanõusid. Treeningud on toimunud samuti iga ilmaga. Treeninguid ilma tõttu pole eales ära jätnud, vaid mõnikord kellaaega tibake nihutanud. Nagu öeldakse, tahtejõud on piiratud ressurss. Ma ei kuluta seda otsustamisele, kas või millal minna trenni. Tahtejõudu on mul muudeks asjadeks rohkem vaja. Distsipliin ja harjumus on need, mille järgi trenni lähen. Kui kavas on kirjas, siis lihtsalt teen.

Ega ma kellaaegu täpselt ei mäleta, aga kunagi pärastlõunal tuli esimene vihmasabin. Õhtupoole see karmim laks (vaadake seda Ivo tehtud klippi!). Kilekas selga, veekindel nokats pähe, kapuuts veel selle peale ja nööridega lõua alt kinni. Kukkus välja selline vahva tunnelnägemine. Lõin endale kitsa silmaringi ja see aitas eriti mõnusasti keskenduda. Mõnel korral oli oht kaasvõistlejale otsa joosta, aga õnneks jõudsin korraks ikka nina kõrgemale tõsta ja märkasin kõrvale põigata. Siis naeratasingi eriti laialt ja mõtlesin - oleks see kerge, teeks seda igaüks. Ma pööraselt nautisin seda, et vihm mind ei heidutanud. Olin rõõmus kõigi nende trennide üle, mis niisugust mentaliteeti olid tugevdanud. Ilm lihtsalt on, ma ei saa seda mõjutada. Saan mõjutada oma käitumist ja oma suhtumist. Õigemini, ainult oma suhtumist, sest käitumist olen otsustanud ilma põhjal mitte muuta.

Kohtla-Nõmme kooli staadion on 308 meetrit pikk ja tartaankattega. Hästi inimsõbralik. Lauad oma asjadega saime jätta otse raja serva ja autodki kohe kõrvale muru peale. Osadel jooksjatel olid kaasas abistajad, paljudel mitte. Olles hea jooksurütmi kätte saanud, ei raatsi seda lõhkuda joogipudeli järele tulemisega või karbist millegi söödava otsimisega. Karbist välja ei saanud vihma tõttu tõsta. Iga kord niimoodi sahmida lõhkus jooksurütmi ja mõnusat kulgu ning pikapeale kogunes palju raisatud minuteid. 

Teadsin, et Kristel tuleb kunagi läbi, sest tal pesakonnaga Ida-Virumaa tripp käsil. Hästi meeldiv oli neid näha, kohe läks tempo reipamaks. Pidin end vaos hoidma. Ühtäkki tekkis staadionile Diana, kelle nägemine täielik üllatus oli. Jälle tempo parem kui vaja. Aga see oli nii tore. Diana öeldud sõnad aasta tagasi enne 12 tunni jooksu on mulle pealuu sisse kulunud ja palju abiks olnud. Midagi sellist, et jäta kõik rajale. Täpset sõnastust ei mäleta. Aasta tagasi oli see minu põhimantra, aga seegi kord tuli aegajalt pinnale.


Kokkulepitult kella 19 paiku tuli staadionile Purtse linnuses tegutseva restorani peakokk Mihkel. Viisime gurmeejooksud uuele tasemele. Teistel olid abistajad, aga minul oli catering. Õhtusöögiks oli veisesüdame tartar. Ühe ringi kõndisin seda süües, jooksukaaslased valdavalt naeratasid. See oli imemaitsev. Taldrikut tagasi andes mõmisesin, et siia sobiks nüüd üks vein. Veini tal polnud, aga ilusa klaasi sisse valas mingit mõttetut, ent ilusat värvi morssi. Nägi välja nagu rose. Ühe ringi kõndisin siis pokaal näpus. Elu on ilus. Ja mitte ülearu tõsine.

Muul ajal toitusin kõhutunde järgi. Teadlikult püüdsin juua ja süüa mitte liiga suurte pausidega ja seda, mis parajasti isutas või vastu ei hakanud. Õhtupoole läksid mingid peened vorstikesed ja kuivatatud puuviljad. Proovisin kummikarusid, sest olin kelleltki kuulnud, et jube mõnus. Ei ole mõnus. Karu läks kurku. Need karud on mul siiani alles. Regulaarselt iga kolme tunni tagant võtsin paki Vespat, millest ma praegu pikemal ei kirjuta, aga olen seda korduvalt varem teinud. Pärast keskööd otsustasin natuke aega kõndides puhata. See on parim aeg millegi enama söömiseks. Siis sõin käigu pealt ära paar vorsti-juustu võikut. Kusjuures saia tegin ise haputaigna baasil. Tainast ise ei teinud. Öösel muutusid eriti popiks banaanid ja šokolaad, mitmel korral kombinatsioonis hapukurgiga. Hommikul oli maailma parim asi soe puder meega. Taas olin igaks juhuks palju rohkem igasuguseid toiduasju kaasa võtnud kui reaalselt tarbisin. Aga see ongi mõistlik.

Energia jäävuse seadus on väga oluline seadus ultrajooksja jaoks. Energia on nii soojusenergia kui toiduenergia. Nii mõnigi kord hakkab külm kui pole piisavalt söönud. Põnev asi. 

Kesköö paiku tuli jälle Kristel. See oli oluline. Ööks valmistumine tähendas riietumist. Ja nüüd sain tunda kui palju lihtsam on elu kui on abiline. Uks! Toss! Püksid! Müts! Või siis - palun pane siia pudelisse pooleks sooja ja külma vett. Siia topsi kohvi piimaga. Võta karbist riba šokolaadi. Justkui väikesed asjad, aga tohutult aitab aega kokku hoida kui ise sellega ei tegele. Jällegi - säästetud energia. 

Kentsakas, aga mõni päev hiljem seda blogi kirjutades ei meenu eriti midagi ööst vahemikus umbes 1-6. Tean, et olin väsinud ja jalalihased olid valusad. Märkasin, et väikestel varvastel oli villid nagu alati, aga need tekkisid palju hiljem kui tavaliselt ning häirisid palju vähem kui tavaliselt. Jalas olid algusest peale olnud Altra Escalante Racer tossud, mis on hästi kerged, jalakujulised ja elastse pealsega. Hästi kiiresti kuivasid ära pärast vihma. 

Alates päikesetõusust hakkasin ootama, et hakkaks soojem. Aga ei hakanud. Ühel korral šokolaadi võttes jäin jänni, sest hammas ei hakanud peale. See mõjus kui tõehetk. Nii külm oli, et šokolaad oli liiga kõva! Sel hetkel jõudis kohale, et äkki ma ei peaks ootama kliima soojenemist vaid paneks ikka riideid peale. Läksin autosse riietuma, et kiiremini sooja saada. Istmesoendus ja küte sisse. Ja siis jõudis päriselt-päriselt kohale, et olin läbi külmunud. Autos istudes hakkasid reaalselt hambad plagisema! Soojenesin 15-20 minutit ja komberdasin autost välja. Mis juhtub siis kui oled liiga kaua istunud? Liikumatus. Koomiline vaatepilt võis see olla, kuidas ma komberdasin ja algul tõesti aegluubis kõndima üritasin hakata. Kiiresti see ei läinud, aga tasapisi taastus normaalne kõnnitempo.

Kella 8 paiku oli tunne, et enam mu varbad koos olla ei taha. Aga mulle tundus, et auto on nii kaugel ja jalanõude vahetamisel vajan abi. Vat kui kiiresti tekib abituse tunne kui oled korraks head elu maitsta saanud. Õnneks Raidu abilisel oli mahti ka mind aidata. Palusin tema soojal ja kuival toolil istet ning palusin autost Vibrami varvikud tuua. Needsamad varvikud, mis päästsid mu esimese 24 tunni jooksu ja mille ostsin enne jooksukarjääri algust. Huvitav, millal nad ära kuluvad? 

Proovisin jooksusammu. Jalatallad tundusid ümmargused ja hellad olevat. Ei mõjunud usutavalt, et võiks jooksmisega tegeleda. Jätkasin kõnniga. Nüüd hakkasin esimest korda matemaatikaga tegelema, st kas saanisikliku rekordi ületatud. Minu energiat ei jätkunud selleks matemaatikaks. Tundus, et napilt ületan. Kuna kõndisin teisel rajal, siis läbisin palju lisameetreid. Hommikuks olid osad jooksjad lahkunud või raja kõrvale jäänud. Kasutasin hõredust ära ja püüdsin ka kõndides kurve lühemaks teha. Jälgides, et paarile jooksusammul liikuvale inimesele jalgu ei jääks. 

Kuskil 10 paiku hakkasin Kristeli peale mõtlema. Et kui ta nüüd varsti tuleks, sätiks natuke riietumist. Aga kui ta niipea ei tule, peab selle ikka ise ära tegema. Sel hetkel ei osanud ma nii täpselt hinnata kui palju abistaja aitab aega kokku hoida, aga hiljem tegin arvutused. Strava teab kui palju on liikumises oldud aega. Mina tean, et oli kaks pausi, kus ma reaalselt puhkasin puhkamise pärast. Üks kestis viis minutit kui veidi masseerisin jalgu. Teine oli see eelpool kirjeldatud soendamise paus. Kõik teised pausid olid nö logistilised. Raske on riideid vahetada käigu pealt, kuigi maailmarekordeid tehakse just nii. Samuti on raske ise karbist süüa või vahetusriideid otsida. Isegi laua pealt joogi võtmine ja tagasi panemine võtab aega. Võiks öelda, et ka logistilise pausi ajal puhkab, aga see ei ole nii. Karbis sahmimine ei ole puhkus, see vaid hakib jooksurütmi. Kokkuvõttes aidanuks abiline säästa umbes 45 minutit. See ei ole kõige optimistlikum ega kõige konservatiivsem hinnang vaid kuskil vahepeal. Ise küsimus, mida selle 45 minutiga jooksja teha suudab. Muidugi ei garanteeri see paremat tulemust. Aga võimalus oleks suurem.

Umbes pool tundi enne lõppu sain teada, et olen oma isikliku rekordi ületanud. Võib-olla keegi oleks selle teate peale liikumise lõpetanud, aga mul tegelikult ei olnud üldse halb olla. Lihtsalt väsinud ja arvasin, et jooksmiseks on jalad liiga valusad. Rõõmusõnum tõi kergendustunde, millest sain energiat äkitselt jooksma hakata. Lihtsalt hakkasin ja kõik. Polnud see mingi teadlik otsus või eneseületus. Lihtsalt hakkasin jooksma ("just felt like running" Forrest Gump). Tempo oli samasugune nagu eelmisel päeval, aga samm raskem ja vaadata inetum. Pool minutit enne lõppu tegin ka kiirenduse, mis on omade seas tuntud väljendina "Aedu sirge". 

Kallistamised-õnnitlemised-rõõmustamised. Paar ringi sundisin veel Kristelit endaga kaasa kõndima, lihtsalt tahtsin veel kõndida. 

See oli imeline jooksukogemus. Jooksmine teeb mind õnnelikuks. Mitte midagi ei ole kahetseda, isegi õppetunnid on positiivsed. Mitte nii nagu mõnikord, et läbikukkumine on õppetund. 

Aftekaks läksime Kadri ja Anuga Purtsesse sööma. Seal tulid veel jalad ajutuks, et ei taha teada, mis tossu sees toimub. Alles kodus duši alt tulles tegin inventuuri. Villid olid ainult väikestel varvastel. Mingeid muid kahjustusi ei tuvastanud. Magasin hästi. Hommikul ärgates olid jalad kangepoolsed, aga ei midagi hullu. Tööl kasutasin lifti. Teisipäeval polnud muud enam midagi, ainult trepis allaminek oli veidi kohmakas. Kolmapäeval olid alles jäänud vaid mälestused. Neljapäeval tegin jooksutiiru ja see oli imekerge ning mõnus. Lõpp. 


Toiduga seotud pildid Kadri Kuurmann, suunamuutuse video Diana Kaljuvee, lõpuvideo Kristel Vallaste, ülejäänud fotod Kaidi Sootalu.






Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar