Grandiakadeemia 2024

Oma õpetamise uurimise grandiga kaasneb grandiakadeemia. Seda blogi siin alustasingi kui sain grandi. "Õppimine ja õpetamine” on osutunud piisavalt laiaks pealkirjaks, et selle all kirjutada ka ultrajooksudest. Sest need on üks pidev õppimine. Grandiakadeemia on kahepäevane üritus, kus saavad kokku grandisaajad ja grandi juba ammu “ära” saanud. Jututeemad on kõik oma õpetamise uurimisega seotud. Teisi kuulates saab palju häid mõtteid oma õpetamise arendamiseks. Minu jaoks on eriti väärtuslik see, et siin on inimesed erinevatest valdkondadest, aga kedagi pole vaja veenda, et hea õpetamine on hea asi.

Esimesel päeval rääkisid oma tegevusest grandiperioodi lõpetajad. Mulle hakkasid kohe kõrva teatud mõttekäigud, mis erinevas sõnastuses ja kontekstis kordusid.

Esiteks. Julge ja varjamata kriitika erinevates suundades, nt adminni suunas. Väited stiilis: “eksamitulemused olid liiga head”, “endal on hästi huvitav”. See viimane pole justkui kriitika, aga tegelikult on ka. Meil kõigil on liiga palju neid kolleege, kes kogu aeg kohutavalt töökad tahavad näida. Vahet pole, kas nad seda on või ei ole. Miks peaks üldse töökust idealiseerima kui teinekord saab nutikusega paremaid tulemusi kui töökusega? Ja miks peaks häbenema seda kui endal on hea olla?

Kriitika saab olla ka enda suunas ja see ei pea üldse negatiivne olema. Näiteks oli korduvalt kuulda Moodle tagasisides kriitika üle rõõmustamist. "Arvasin, et pärast muudatusi läheb halvemaks, läkski”. Siia taustaks mõtlen juhtumitele, kui maksimumist madalama tagasisidenumbri põhjal õppejõud ja õppeaine üksteisest lahutatakse. Tahaks nutta. Oleks siis veel, et tagasisides on sõnaliselt midagi järjepidevalt ja andestamatult halba kirjutatud. Üksikute rahulolematute või puhtalt numbrite põhjal kellegi vallandamine on lihtsalt nii haige ja rumal käitumine, et ei mahu mulle kuidagi pähe. Sellest ka rõõm, kui teistsugust reaktsiooni kohtan. Kuigi ÕISi tagasiside ei tarvitse näidata läbikukkumist, siis ka päriselt toimunud läbikukkumiste aus tunnistamine ja sellest järelduste tegemine - see on see, mis peaks olema normaalsus.

Teiseks, töökus veidi teisest vaatenurgast. Julgus mitte näida kohutavalt töökas. Tudengite suunamine rohkem töötama. Tudengid tagantjärgi väärtustavad pingutama õppimist. Tuleks vähem “aidata” tudengeid. Luua turvaline keskkond, kuid mitte teha liiga palju nende eest ära teha.

Niiöelda mitteametlik osa grandiakadeemiast on loomulikult väärtuslikumgi kui ametlik. Mul on siiralt raske mõista neid inimesi, kes sellest teadlikult kõrvale hoiavad. Selline mitteformaalne suhtlus on täpselt see, mis sünnitab kõige huvitavamaid koostööprojekte. Need kohati totratel või suvalistel teemadel vestlused, kus igaüks oma valdkonna vaatepunktist midagi arvab, on täielik rosin. Näiteks hommikusöögilauas olnud “kas see on metstuvi”. Kuidas saab selline küsimus nii lõbusaid arutelusid tekitada, saab selgeks vist ainult sellises seltskonnas reaalselt viibides.

Teisel päeval oli fookuses oma õpetamise arendamine. Mõni mõtles sellele grandi kontekstis, aga seda saab ju igavesti teha. Korduvalt sai tugineda esimesel päeval kuuldule. Kui ma nüüd oma õpetamise arendamisele mõtlen, siis praegu ei ole mul ühtegi selgepiirilist probleemi, mida ma ise lahendada saaks. Võrdluseks probleem, kui grandikogukonnaga liitusin - arvutiõpetuse aines oli hästi palju rahulolematust. Mina olin veendunud, et selles aines ei tohiks liiga palju ette näidata ja õpetada. Sest reaalse elu arvutimaailmas asjad pidevalt muutvad. Inimene peab suutma ise lahendusi leida. Aga kui tudengid ei ole harjunud sellega, et on “liiga palju vabadust”? Mida saan teha enda põhimõtetest loobumata? Seda ma siis uurisingi ja muutsin. Saan ausalt tunnistada, et oli kasu, ja nüüd on parem kui varem. Praegu aga tunnen, et olen kui “lüka-tõmba”. Minu praegused probleemid pole seotud õpetamisega ja kohati ei sõltu nende lahendumine minust. Olen kui käsutäitja ja kuuletuja. Adminn otsustab minuga rääkimata. Nii ma tunnen. Tunne ei ole õige või vale. See lihtsalt on. Kuna ma ei tea, kuidas ise adminniks hakkamata olukorda muuta, siis püüan lihtsalt üle elada ja tegelen aktiivselt olukorraga leppimisega.

Teisel päeval sai rohkem kuulda uute projektide kohta, kus kõik on veel lahtine. Nii põnev. Algsed ideed võivad ju kahe grandiaasta jooksul nii palju muutuda. Keegi ei tea midagi ja see on OK. Oma õpetamise uurimine on kõigile uus asi ja uues asjas on nii lihtne enda küündimatust taluda. Selles on midagi imelist.

Loomulikult tegin ka detailsemaid märkmeid kui siia kirja panin. Aga mul on hea meel, et üle mitme aasta oskasin grandiakadeemiast postituse kirjutada. Miskipärast pole mitmel aastal seda suutnud. Alati on meeldinud osaleda, aga vat seda postituse tunnet pole tekkinud.

Fotol on grandi esimesest lennust Merje ning Männiku metsatalu tiik, mis seekord oli erakordselt roheline. Merje viib läbi hommikuvõimlemist. Üleüldse on grandikogukonnas kenasti läbi mõeldud see, kuidas mitte ainult istuda. See kukub väga loomulikult välja kui see on 1) läbi mõeldud 2) harjumuseks arendatud. Männiku metsatalu on grandiakadeemia pesaks olnud palju kordi. Põhjusega. Siin on hea olla. Toit on hea.

24 tunni jooks pisikesel staadionil

Seekordse postituse läbivaks teemaks on rõõm ja tänutunne. Rõõm iseenda arengust ja sooritusest, tänutunne päris mitme inimese suunas. 

Möödunud aasta suve lõpus lõppes treeneri koostatud kava järgi treenimine. Olin seda päris kaua teinud, mistõttu teatud rütm kenasti sisse harjunud. Mu treeneri mõju ei lõppenud kava lõpuga. Ta õpetas mind treenima ja selle käigus iseennast tundma. Natuke lugesin maailmakuulsa ultrajooksutreeneri treeningpõhimõtteid, vaatasin seniseid kavasid ja tegutsesin laias laastus nende järgi. Ent ma ei jälginud minuteid ega kilomeetreid täpselt. Tegutsesin paljuski tunde järgi. Tunde järgi tegutsedes osutus suurimaks erinevuseks võrreldes varasemaga treeningmaht. Mu jooksud olid palju lühemad, eriti "pikad otsad". Samas, ma kõndisin palju. Jõutrenni ja ÜKEt tegin jätkuvalt regulaarselt, trennide sagedus oli sama (5 korda nädalas). Iga nädal oli üks särtsakam ja üks pikem trenn, teised rahulikud lühemad jooksud.

See võistlus tekitas elevust, et kuidas ma niimoodi omaette tegutsedes arenenud olen. Päris kindlasti olin ma võistluse eel välja puhanud.

Minult on korduvalt küsitud, kas väiksel ringil tiirutamine tüütu pole. Ei ole. Toredad inimesed saavad kokku ja teevad, mis meeldib. Palju tuttavaid, mõned uued näod. Kogu aeg on kõik koos ja saab üksteisele kaasa elada. Mitte häälekalt vaid hinges. Saab jälgida, kuidas keegi hakkab kohe algusest peale pingutama ja kuidas keegi järgib mingit huvitavat jooksu-kõnni strateegiat. Näeb, kui kellelgi on raskused ja kui keegi enne lõppu katkestab.

Hakkasin kohe algusest peale hästi rahulikult, kuid ühtlases tempos kulgema. Hästi korraks testisin ühe neidude seltskonna tempot, aga ei olnud jõukohane. Ja nii jäigi. Ühtlne tempo, lühikesed pausid kui selleks vajadus oli. Pausid olid vaid söömiseks, joomiseks, riiete vahetamiseks, varvaste kreemitamiseks. Seekord ma ei kõndinud ega maganud. Kõnnisammu oli vaid hetkedeks kui pärast pausi hoogu kogusin. Ei tea, kas tervet ringigi korraga tuli. Ka öösel ei hakanud ma kõndima vaid jätkasin ühtlases tempos liikumist. Korduvalt mõtlesin, et ma ei julge kõndima hakata. Pärast on nii füüsiliselt kui moraalselt raskem uuesti jooksma hakata. Ja otseselt vajadust ka polnud. 

Oli kaks pikemat pausi 11 ja 15 minutit kui sõin sooja toitu.

Olen pööraselt tänulik Renele, kes mu tulemust avalikult ei kuulutanud. Mu oma kell oli taskus. Ma ei teadnud mitte midagi. Keskendusin iseendale, mitte numbritele. Alles pärast võistlust vaatasin, mis numbriliselt toimus. 

Selgus, et see oli mu elu aeglaseim 12 tunni jooks! Võistluse esimene ja teine pool olid peaaegu võrdsed. Esimene pool oli 52%. Hiljem numbreid vaadates nägin, kuidas algul olin kuskil pingerea teises pooles ja kunagi öösel olin oma ühtlase tempoga jõudnud ülemisse otsa. 

Hommikusöögi järel kella 8 paiku olin nõus numbreid teadma. Selgus, et olin naistest esikohale jõudnud. Üldarvestuses hoidsin kolmandat kohta. Esimest kohta hoidev Szilard hakkas tasapisi kihutustööd tegema, et ma 1) 160 km täis jookseks 2) teise mehe kinni püüaks. 160 km jutu peale ütlesin mõtteis vastuseks, et miinimum on 159, sest siis tuleb isiklik rekord. Mõistusega sain siiski aru, et 160 km on üsna tehtav. 

Teise mehe kinni püüdmiseks oleks pidanud tempot tõstma. Aga tempo tõstmiseks ei olnud jõudu. Paar tundi enne lõppu ma ikka proovisin, aga ega see hästi ei õnnestunud. Szilard pidevalt ergutas. Kiitis mu stabiilsust ja upitas mu ego. Me ei jooksnud liiga palju koos, aga tema tugi oli kogu aeg tunda. Ka siis kui ta mõni meeter minu ees või taga liikus. Ka siis kui ta midagi ei öelnud. Neil hetkedel kui me siiski koos jooksime, olid meil sageli sammud sünkroonis. Me oleme ka trennis koos jooksnud ja seda juhtub sageli. Vahva pilt. Öösel jäi kaamera vaatevälja see, kuidas me korraks aja maha võtsime ja tantsisime.

Niisiis, esimest korda elus võitsin jooksuvõistluse. Üldarvestuses kolmas koht. Kokku oli osavõtjaid 17, neist 10 naised. Siin on ülitore finišivideo, mida olen vist sada korda vaadanud. "Võidupaar" :) 

Tulemus 164,506 km.

Vaatamata reipale finišile olin päris läbi. Mitte miski ei jäänud kripeldama. Ma ei teeks mitte midagi teisiti! 

Lõpetuseks tänan veelkord ja sõnaselgelt. Rene, et kogu seda asja korraldab ja ultrakiikse talub. Aivar ilusate fotode ja ilmselt veel millegi eest, mida ma ei tea. Peakohtunik Andrus, kes muuhulgas mulle poest jogurtit tõi ja regulaarselt kohviga varustas. Piret, kes on lihtsalt nii armas ja innustav inimene. Kõik vabatahtlikud peaks teadma ja uskuma, et nende töö on raudselt raskem kui jooksjate töö. Meie peame vaid ühte asja tegema ja ainult iseenda peale mõtlema. Tänan treener Margust tehtud töö eest. Tänan maailma parimat jooksukaaslast Szilardit, kes seekord ka kogu mu kraami võistluse järel autosse korjas.

Igasugust olulist infot saab siit: https://gurmeejooksud.ee