Backyard ultra Polska

Ära ütle, et petersell ei maitse kui pole seda proovinud! Võid küll öelda, et näiteks ei meeldi peterselli lõhn või väljanägemine. Ma olen juba mitu aastat öelnud, et mulle backyard ultra ei meeldi. Mulle ei meeldi, kui mind sellisel moel raamidesse surutakse ja reguleeritakse, millal võin puhata ja süüa. Samuti on mul närvid läbi võistluse jälgijana kui mind huvitavad jooksjad piisavalt varakult võistluskeskuses tagasi pole. Ma seda siiski kunagi ei öelnud, et mitte kunagi seda omal nahal järele ei proovi. Kui suve alguses isikliku kutse sain, olidki asjaolud sobilikud ja vaim valmis. 

Poolas toimus võistlus, kus osalejad oli peamiselt poolakad, ent natuke ka väliskülalisi. Mulle meeldis idee autosõidust võistluspaika. 

Valmistusin korralikult, aga mitte kui hooaja põhivõistluseks. Lisaks treeningutele kuulasin tähelepanelikumalt podcaste backyard teemal ning lasin kogenumatel end targemaks rääkida. Sel aastal olen veidi rohkem katsetanud toidulisanditega. Ma muidu eelistan maksimaalselt toidust kõik kätte saada, aga põhjaliku vereanalüüsi tagajärjel soovitati midagi lisaks tarbida ja ma hästi mõõdukalt olen seda teinudki. Ei midagi erilist, ikka D, B ja kalaõli (fui!). Juba ammu tarbin igapäevaselt kreatiini. Nüüd otsustasin ka võistluseks veidi maagilisi aineid tarbida ja eelnevalt pulbreid kokku segada. Võistluse ajal ju ei jõua. See labor nägi naljakas välja. Igas kotikeses on elektrolüüte, tsitrulliini, l-arginiini, kreatiini, süsivesikuid, BCAA ja vitamiine. 

Sõit oli ootuspärane. Kohapeal selgus, et väliskülalistele on ette nähtud võimas peotelk ja lamamistoolid. 

Võistluspäeva hommikul sain läbi teha oma igahommikuse rutiini kohvi ja WC-ga. Jälle pean kiitma KoheCoffee toodet. Võistlus algas kell 8 ja see osutus tagantjärgi tarkusena otsustavalt heaks minu tulemuse seisukohast. 

Võistluse 6,7 km kulgesid metsaradadel, pargiteedel, linnatänavatel. Tõusumeetreid oli vähe, juurikaid ja kive vähe. Algul tundus see täitsa ideaalne. Olin rahulik, sest olin ette valmistunud ja üllatusi ei osanud oodata. Olin valmis igasuguseks tulemuseks. Mul polnud ei liiga kõrgeid ootusi ega liigseid piiranguid oma sooritusele. Olen ju varemgi jooksnud ööpäevaga 100 miili nagu siin tiirutades kokku tuleks. Olen varem ka mitu päeva järjest liikumises olnud. Aga olen ka seda kogenud, et ebaõnnestumise võib saabuda täitsa ootamatult ja vara. 

Kõik laabus. Ringi ajal mõtlesin läbi, mis on pausi prioriteet. Kas puhkamine, söömine või WC. Joomine niikuinii, sest ilm oli palav. Fantastiline leevendus oli kausist veega. Ringilt saabudes jahutasin kohe käsi ja loputasin nägu. Vahetult enne ringile minekut kordasin. Riided olid täielik õnnestumine. Jalanõud - täielik õnnestumine. Ei vahetanud kordagi. Paar korda võtsin jalast ära, et liiva või kivikesi eemaldada. Ühel hetkel märkasin, et stardist oli kulunud 6-7 tundi. Kiireim ring oli 47 minutit ja aeglaseim 56. Mõistsin ja kogesin, et 52 minutit jätab piisavalt aega puhkamiseks (kui just magada ei taha). 

Mäletan, et umbes kaheksanda ringi ajal mõtlesin esimest korda, et kahekohalise numbrini tuleks ikka joosta. Seda enam, et midagi pole viga. Vist 12. ringi ajal ütlesin sõbrale, et mul hakkab motivatsioonipuudus kohale jõudma. Füüsiliselt polnud midagi häda, tavaline väsimus. Siis mõtlesin ühel kilomeetrisel kitsas roopas liikumise ajal, et nüüd hea meelega kõnniks. Kõndimise ajal tundsin end nii värskena ja puhkasin kenasti. Aga ma ei julgenud liiga pikalt kõndida. Siis naaseski see pahameel formaadi vastu. See kilomeetrine lõik kitsas nõgusas vaos oli kõige raskem osa rajast. Raske oli jalga normaalselt maha panna. Kas jalg jala ette nagu mannekeen või mõlemad jalad kaldpinnal?

Pealambiga mindi 14. ringile. Mul on täitsa normaalne pealamp, aga kogemust selle kasutamiseks minimaalselt. Pimedas olen pime. Kui päeval kannan prille isegi autosõidul harva, siis pimedas ilma nendeta ei saa. Ettevalmistus osutuski just selles osas puudulikuks. Võib-olla seda ei saakski paarikuise harjutamisega selgeks. Kilomeetrises nõgusas vaos ma vapralt kõndisin. Edasine rada oli laiem ja seal oli mugavam joosta. Aga kust need kivid siia said? Päevavalguses neid ei olnud! Ma koperdasin sageli. Ühel korral tegin nii kõrge õhulennu, et olin peaaegu kindel, et kukun. Napilt maandusin jalgadele, ent vandusin korralikult. Äkitselt hakkasin kuulma imelikku helitausta, mida varem polnud. Selgus, et olin kohas, kus ma varem polnud olnud. Olin ühest ärapööramise kohast mööda jooksnud. Õnneks mitte palju. Ringi lõpuosa oli lihtsam, aga olin oma ehmatused kätte saanud ja otsus kindel - lõpetan. Lasin teistel uuele ringile minna ja teatasin otsusest korraldajale. Ta tegi suured silmad ja küsis, miks. Ma ju liikusin nii hästi. Eks ma siis seletasin. 

Pesin end käepäraste vahenditega puhtamaks, sõin ja hakkasin puhkama. Öösel magasin. Järgmisel päeval hakkasin sõpra toetama. See tuli päris hästi välja. Kuidagi hea rütm tekkis. 

95 startinu hulgas saavutasin oma 14 ringiga 61. koha. Ilmselt oleksin saanud 15 ringi kui võistlus oleks alanud tund varem :) Ja 13 ringi kui see oleks alanud tund hiljem. Kui peaksin kunagi seda formaati uuesti tahtma teha, siis pean eelnevalt harjutama pealambiga pimedas jooksmist. 

Autosõit tagasi koju oli raudselt raskem kui joostud 93,884 km. Õigemini autosõit pärast jooksu. Puhkasin jooksust kolm päeva ja siis proovisin, mis tunne on. Hea tunne oli. Registreerusin staadionimaratoni 10000 meetri distantsile. Vähem kui nädal pärast Poola võistlust see toimus ja ka seal oli tunne suurepärane. Alles pärast staadionimaratoni tuli õige väsimus peale. Aga ma omal kummalisel moel naudin seda lihasvalu ja jõuetust. See valu näitab, et ma ikka pingutasin. Ja et olen välja teeninud puhkuse. 

Pärast piisavat puhkust hakkan valmistuma oktoobris toimuvaks 24 tunni jooksu MM-iks.

Kokkuvõtteks tunnistan, et see oli parim võimalik esimene kogemus. Mingit ootamatut avastusrõõmu ja armastust siiski ei tekkinud. Nüüd tean põhjalikumalt, miks see formaat mulle ei meeldi :) Heldimusega õhkan ikka kuue ja kümne ööpäeva jooksude suunas.

Fotod: Aneta Mikulska, Maciej Waldemar Gajowniczek, erakogu.

Grandiakadeemia 2025

Ülikoolides väärtustatakse head õpetamist üha enam. Kui mõni aasta tagasi tundus veel, et Tartu Ülikool on ainulaadne, siis õnneks enam ei ole. Aeglaselt, ent järjekindlalt toimub areng selles suunas, et ei piisa sellest, kui oled hea teadlane. Hea teadlane ei tähenda, et peab olema halb õpetaja. Isegi hea teadlane võib õpetada osata. Mingil ajal jäi mulje, et mõlemat korraga ei saa. Nagu ei ole võimalik olla hea matemaatikaõpetaja ja osata riigikeelt (venekeelses koolis). Miks see oluline on? Maksumaksja peab kah aru saama, mis saab rahast, mida ta teadlasele maksab. Teadus peab jõudma ka mujale, mitte ainult teadusajakirjadesse. Kõige loogilisem - see peab jõudma üliõpilasteni. "Jõudmine" ei tähenda lihtsalt info edastamist vaid ka selle jälgimist, et see vastu võetaks. Hea õppejõud toetab üliõpilaste õppimist, mitte lihtsalt ei jaga infot. Hea teadlane mõistab, et ka õppimist on teaduslikult uuritud ja seda teadust ei tasu oma õpetamistöös ignoreerida. 

Oma õpetamise uurimise ja arendamise grant ning selle ümber kasvanud kogukond teeb just seda. Enamus valdkondade õppejõud on uues kontekstis. Beginner's mindset. Füüsik uurib, kuidas saaks füüsikat paremini õpetada, tuginedes kasvatusteadusele. Oma õpetamist uurides kogeb ta harjumuspärasest teistsuguseid uurimismeetodeid, mis võib olla täitsa eraldi boonus. Kogukonnas on seda lihtsam teha, kui omaette nokitsedes ja iga infokildu iseseisvalt otsides. Uut maailma aitavad avastada õpetamisoskuste konsultandid. 

Granti hakati andma ja oma õpetamist uurima aastal 2015. Esimene grandiakadeemia toimus aastal 2016. Olen püüdnud alati kohal olla. Iga kord pole kokkuvõtet kirjutanud, aga enamasti küll. Paari kokkuvõtet lugedes sain aru, et mul polegi enam midagi lisada :) Mulle meeldib siin käia, sest lülitun täielikult oma õpetamise arendamise lainele. Kuulan teiste plaane ja aruandeid, arutame omavahel, innustume üksteisest. Saunas ja sauna eesruumis keeratakse aruteludele vint peale ja mõttelennud on eriliselt interdistsiplinaarsed ja vallatud. Mul on siiralt kahju neist kolleegidest, kes ei saa seal osaleda või ei taipa selliseid arutelusid väärtustada. 

Selle aasta grandiakadeemiast tõstan esile kolm teemat. 

1. Tegime selle foto illustreerimaks toredat koostööd ühe kogemusseminari läbiviimisel. See on üks väga paljudest näidetest, kuidas mõtted grandikogukonnast välja ja laiali levivad. Nagu ütles kunagi ammu Mart Noorma, see on kogudus. Ja koguduse liikmed levitavad oma usku. Levitamine on üks grandi saamise tingimustest. Ester algatas ja meie Airiga olime kohe nõus. Teemaks, kuidas kasutada taskuhäälingut õppetöös. Siin saab kuulata juunis toimunud kogemusseminari salvestust. 

2. Ühes uurimisprojekti kokkuvõtvas ettekandes mainiti kirjutamislaagreid. Ma olen väga-väga laagrite usku. See on sama nagu grandiakadeemia - keskendud täielikult ühele teemale või tegevusele. Muu elu on pausil. Niiviisi edeneb palju paremini kui muude asjatoimetuste kõrvalt sama asja tehes. Energia kulub põhitegevusele, mitte ümberlülitumistele. Sellega seoses soovitan kuulata üht vestlust loovusest. Olen kirjutamislaagreid ise kogenud, ise korraldanud ja üliõpilastele soovitanud. Ma väga tahan lähitulevikus seda süsteemsemalt teha. Tahan, et see oleks lisavõimalus üliõpilastele ja kindlasti võimalus kolleegidele. Tahan, et üliõpilased ja õppejõud töötaks niiöelda koos, ent igaüks oma asja kallal. See õlg õla kõrval tunne on väärtuslik ja innustav. Ettekande tegijatelt sain mõned praktilised mõtted. Teise päeva lõpus kokkuvõtteid tehes tegi Airi ettepaneku korraldada üks kogemusseminar just kirjutamislaagrite korraldamise teemal. 

3. Sel aastal oli grandi vilistlastele eraldi ülesanne, millest oli hea meel. Samal ajal kui grandisaajad arutasid oma uurimisprojekte, arutasime meie, kuidas projektide tulemusi võiks jäädvustada. Mõte neid kogemusi kuhugi kodulehele koondada on juba ammu olemas olnud, aga tähtsuse järjekorras pole see veel löögile pääsenud. Pakkusime välja mõned mõtted valikuks. Taas polnud tulemus ise ainus väärtus. Vähemalt sama väärtuslik oli meie arutelu protsess. Sõna "interdistsiplinaarsus" on sageli hoopis sõnakõlks või mingi tehniliselt täidetav tingimus. Siin on see sõna oma päris tähenduses ja õitseb täiega. 

Neljas ehk boonusteema. Grandiakadeemias on liikumine alati au sees olnud. Õigem on öelda liikumisvõimalus. Kedagi ei sunnita. Mõned arutelud suunatakse jalutama, aga ka päevakavas on auke, millal üksi või kolleegiga jalutama minna. Kõhutunde järgi ütlen, et kunagi varem pole ma nii palju liikujaid näinud kui seekord. Esimene liikumisauk oli hästi loogiliselt õhtusöögi ja sauna vahel, teine enne hommikusööki. 

Aitäh, avara ja julge mõtlemisega kolleegid ning grandi eestvedajad! 

Kümne ööpäeva jooks 2025

Kümne ööpäeva jooks ei ole sama uhke ajalooga kui kuue ööpäeva jooks, ent siiski levinum kui keskmine ultrajooksja ette kujutab. DUV andmebaasis on esimesed tulemused aastast 1991. Sellest aastast on pärit kehtiv naiste maailmarekord 1298 km. Samast aastast on pärit näiteks ka Ungari rekord. Meeste maailmarekord on leeduka käes aastast 2001. Maailmas on olnud 174 naist ja 338 meest, kes seda üldse teinud on. Ükski eestlane polnud seda ala varem proovinud. Niisiis, olen teerajaja. See teerajamine oleks võinud veidi väärikam olla, aga on nagu on.

Suhteliselt lühikesel ringil (meie puhul 785 m), mis on lauge ja sile, joostakse 240 tundi. Igaüks ise otsustab, millal puhkab, millal sööb. Arvesse lähevad kilomeetrid, mis selle ajaga kogunevad.

Võistluse ajal dokumenteerisin mõtteid ja pilte Facebooki albumis. Ma arvan, et ilma nendeta ma pooli asju enam ei mäletaks. Aeg kulgeb võistluse ajal eriliselt. Mõtted tulevad ja lähevad. Kui pärast küsida, millest mõtlesid, ei oskagi normaalselt vastata. Tavaliselt on kõige rohkem mõtteid lihtsad - kas ma tahan süüa või juua, kas mul on palav või külm, kas tahan pissile juba sel ringil või kannatab edasi lükata, kas see tõukeratas sõidab mulle otsa või kas see tädi astub mu rajale otse ette, kas see teine jooksja jookseb ilusasti või vaevleb. Ülipika jooksu meditatiivsus ei seisne konkreetsetes mõtetes vaid pigem meelteseisundis. 

Alustasin võistlust normaalselt. Ei kiirustanud ega hoidnud ka meelega tagasi. Öösel läksin hotelli magama ja magasin ilma äratuskellata neli tundi. Umbes samamoodi nagu kuue ööpäeva jooksul rütm on olnud. Teine päev oli päris palav. Keskpäeva paiku tegin puhkepausi. Lootsin tukastada võistluskeskuse vastavas telgis. Silmaklapid ja kõrvatropid olid olemas, et end kindla peale välja lülitada. Aga und kas ei olnudki või oli see äärmiselt pinnapealne. See puhkus nagu ei mõjunudki puhkusena selles soojas telgis. Tagantjärgi tarkusena ütlen, et siin oligi mu määrav viga. Oleks pidanud minema hotelli. Hotell asus lihtsalt üle ristmiku. Üle suure ristmiku, kus sõitsid pöörased autojuhid ja valgusfoor oli aeglane. Jahutama külma dušiga jalgu ja kvaliteetselt tukastama. Pinge, et tahaks ikka korralikku sooritust ja ega ma siia magama tulnud, ja lootus, et ehk saab ka jalgu jahutamata hakkama. Vale. Kõigil järgmistel päevadel käisin hotellis puhkamas ja see oli väärtuslik. Ent hilja. Peamine kahju oli juba tehtud. Seal soojas telgis puhkamise järel uuesti liikuma hakates tundsin, et jalatallad ja pöiad on liiga paistes ja väga varsti märkasin sääre eesosas tuttavat muhku. Sellisest muhust algas mitu aastat tagasi mu esimene ja seni ainus luuümbrise põletik. Edasi oli vaja olla ettevaatlik ja tähelepanelik, et see muhk ei areneks. Mis juhtub, kui jalalabad on paistes? Hakkad ettevaatlikumalt jalga maha asetama ja see on ebaloomulik. Kõik, mis on liikumises ebaloomulik, päädib mingi jamaga. Nii pikal maal tuleb säilitada kergus, lõtvus ja loomulikkus. Ainult nii on võimalik suurematest jamadest hoiduda. 

Muide, see valge kleit oli palaval päeval väga hea päikesekaitse. Kui kaua sa jaksad kreemitada? Terane silm märkab, et mul on midagi ninas. See on paberinutsakas, et veri peatuks. Pidevast nuuskamisest (farmer's blow) hakkas äkki ninast verd jooksma. Valge kleidiga võinuks see eriti dramaatiline olla, aga sain jaole. Ja see kleit on tegelikult XXL särk Realiseerimiskeskusest. Numbrivöö on vanalt väljaveninud Compresspordi särgilt ära lõigatud alumine serv. Palju meeldivam kui "päris" numbrivööd.

Teisel õhtul liikusin kenasti kiirkõndi tehes. Oli hea vaheldus jooksmisele, ent tempo polnud üldse kehv. Mõnikord kõndisin jooksjast mööda. Ei märganudki, kui tolle jalatsi talla serv mõlemal jalal hõõrus. See pole kõige hullem koht villide jaoks, aga nõme ikka. Nüüd enam ei mäletagi, kuidas mul päkaalune vill tekkis. See häirib liikumist rohkem. Siinkohal tuletan meelde oma ultrajooksu karjääri algusaegu ja ka esimest kuue ööpäeva jooksu. Ma kirjutasin toona meeleheites, et tahaks oma väikesed varbad maha lõigata, sest neile tekivad villid, mis teevad liikumise kohtuavalt valusaks. Usute või mitte, aga see ei ole enam mitu aastat probleem. Kuidas? Järjekindel uudishimu ja lahenduste otsimine. Ühest küljest harjutused, et see pisike varvas iseseisvam oleks ja teise varba alla peitu ei poeks. Teisest küljest just minu jaoks sobiv sokkide ja hoolitsuse lahendus. Ärge uskuge kedagi, kes teab ühtainsat tõde. Sellist pole olemas.

Ausalt öeldes pärast seda, kui ma tulemuse saavutamise lootusest ilma jäin ja säästurežiimile lülitusin, ei ole enam päevadel palju vahet. Liikusin nii palju kui sain. Režiim ja rutiin kestsid päevi. Väga varakult hakkasin tundma nagu see kõik olekski normaalne. Kordagi ei tekkinud tunnet, et mis ma siin ikka pingutan või et ei viitsi hotellist rajale tagasi minna. Võtsin liikumist kui tööle minemist. Kui rütm paika sai, hakkasingi nimetama magamisevahelist aega öövahetuseks ja päevaseks vahetuseks. 

Päeval oli pargis palju rahvast. Pered, jooksjad, ratturid, koerad. Paljud näod said tuttavaks ja teadsin nende päevakava. Päeval oli ka võistluskeskuses rohkem elu. Kolm põhitoidukorda päevas valmistati kohapeal food truck'is. Oli mitmeid vahepalu, mis samuti värskelt valmistati. Öösel oli hoopis teine meeleolu. Kuidagi intiimsem. Mõnel ööl mõnel tunnil oligi vaid paar jooksjat rajal. Aga toidutelgis alati keegi toimetas. Sageli oli öösel menüüs supp ja grillvõileivad. Ühel ööl oli sinihallitus- ja valgehallitusjuust. Öine toidutelgi abiline oli päeval massöör. Tal oli kah kaks vahetust. Kõige ilusam öö oli siis, kui vihma hakkas sadama. Võistlejate telkidele tõmmati uksed ette, et sisse ei sajaks. Kulgesin mõnuga läbi lompide, eurone vihmamantel seljas ja nokats selle kapuutsi paigal hoidmas. Mitmepäevajooksjatel on kombeks ka vihmavarjuga rajal liikuda. Kuulasin tol ööl muusikat. Meid oli rajal hästi vähe ja see kõik oli nii meeletult ilus. 

Ma arvan, et minu mõtteviis ja järeleandmatus on üks mu tugevustest. Seekord sai see eriti selgeks. Arvatavasti sel põhjusel sain vahetult pärast võistlust isikliku kutse osalema tasuta ühel teisel võistlusel. Nagu staar. Vägev. Päris kindlasti ei saanud ma seda kutset tulemuse põhjal. 

Minu teine tugevus on söömine ja kolmas magamine. Magamine sel põhjusel, et ma suudan hästi magama jääda (va see üks päevane katse soojas telgis) ja tunnen ära, kui palju vaja ja võimalik on. Ma pole küll proovinud, aga seesama omadus võib olla halb backyard ultra formaadi puhul. Söömine sellepärast, et mul ei ole mingeid probleeme seedimisega ega söögiisuga. See on äärmiselt väärtuslik omadus. 

Kui juba toidust juttu tuli... 

Võistlus korraldas spirituaalne organisatsioon, mille põhimõtete hulka kuulub taimetoitlus. Mitte veganlus vaid selline, kus muna ja piimatooted on lubatud. Eks ma veidi muretsesin selle pärast, ostsin natuke vorsti ja vinnutatud liha kaasa. Kohalik toidulaud oli tegelikult rikkalik ja kvaliteetne. Kindlasti üks kvaliteetsemaid, mida kogenud olen. Mul oli kaasas oma meepakid, kust lihtsasti lutsutada saab. Loomulikult elektrolüüdipulbri pakikesed, natuke BCAA pakikesi. Mõni purk energiajooki ja nipet-näpet veel. Hotellis oli puder ja valgupulber. Loomulikult mu lemmik Kohe kohv. Mulle meeldis seda just hotellis teki all nautida. Kiirustamata. 

Elektrolüütide soolasisaldusest jäi mulle väheks, sageli lisasin teelusikatäie soola pudelisse. Nägin seda ka teisi tegemas. Seda juba teadsin, et kui pea veidi ringi käib ja silme eest on udune, siis on soolapuudus. Seekord õppisin juurde, et kui liiga sageli pissil vaja käia, siis keha ei omasta vedelikku piisavalt hästi ja ka sel puhul on soola rohkem vaja. Nii ongi. 

Söögiga seoses kogesin üht asja, mida kunagi varem pole kogenud. Kunagi seitsmendal või kaheksandal päeval tundsin, et mu suu on söömisest väsinud. Kogu aeg on midagi hammaste vahel. Kõht oli tühi ja tahtsin süüa, aga suu tõrkus. Kompromissina tarbisin mõnda aega asju, mida polnud vaja närida. Supid, kummikommid jms. 

Riietega oli tänu rohkele kõndimisele omapärane lugu. Esimesel paaril päeval joostes ikka vahetasin riideid, aga kõndides polnud selleks põhjust. Seega 2/3 kaasas olnud riietest jäid puhtaks. Jalanõusid oli mul viis paari. Sandaale kandsin ainult auhinnatseremoonial. Mustad paksu tallaga jalanõud sobisid põhimõtteliselt hästi kõndimiseks asfaldil, sest ei põruta kanda ära. Ainult et see üks ootamatu hõõruv koht. Kui need villid olid paranenud, proovisin uuesti, aga siis nad enam ei mahtunud mulle jalga. Niisiis, peamiselt oli kasutuses kaks paari Altra Escalante Racer'eid (ülikerged, õhulised ja õhukese tallaga) ning natuke pehmema tallaga Altra Torin. Taas ei pidanud nendes jalanõudes pettuma. 

Juba teisel päeval teadsin, et tahan seda kõike uuesti kogeda. Aga kas just sellel võistlusel või kuskil mujal, on omaette küsimus. Sel aastal oli see Sofias toimunud võistlus ainuke Euroopas. Paar aastat tagasi toimus 10 päeva jooks ka Itaalias. Nüüd tuleks kuhugi üle ookeani minna kui Sofias uuesti ei taha. Miks ei taha, kui seni kirjutatu ju kõik kena on? Kõik muu oligi hästi, aga võistluse kõige olulisem asi on ajavõtt ehk tulemuste dokumenteerimine. Seda tehakse Sri Chinmoy võistlustel oma guru metoodika järgi, kes on surnud ja seda metoodikat värskendada enam ei saa. Keegi teine aga ei taha. Elektroonilist ajavõttu ei olnud. Olid ringilugejad. Enamasti olid nad tähelepanelikud ja kindlustunde loomiseks ütlesid võistleja nime, kui see möödus. Aga kogesin ka seda, kui võistleja pidi üle küsima, kas teda märgati. Oletame, et sellega siiski probleeme polnud ja kõik ringid loeti ära. Iga täistunni järel värskendati tulemusi suurel tahvlil. See oli küll ligadi-logadi. Mõnikord värskendati vaid osaliselt, mistõttu puudus tervikpilt olukorrast. Juhtus vigu. Minu sõber sai tabloole 784 km ja veerand tundi hiljem oli selle asemel 780 km. Loomulikult ta küsis, mis juhtus. Tunnistati, et see esimene number oli viga. Kas kujutate ette, kui demoraliseeriv selline asi on? Ma pean saama tulemusi usaldada. Ma ei taha ise kontrollida ja ise ringe lugeda. Ma tegelikult ei tahaks isegi ringilugejat kuulda ega näha. See on peamine põhjus, miks kahtlen, kas sellise korralduse juurde tagasi tahan tulla. Veebis avaldati iga päeva koondtulemused. Viimast osalist ringi ei mõõdetud (olgu, sellist lubadust juhendis polnud, aga ikkagi, see on pigem norm kui erand tänapäeval)

Emotsionaalselt oli ehmatav ka see, kuidas korraldaja rahvusvahelise kergejõustikuliidu reeglit eiras. Ka märkuse peale ei muutnud midagi. Reeglid ütlevad selgelt, et Venemaa ja Valgevene esindajad ei tohi võistelda. Kui neist riikidest pärit sportlased tahavad osaleda, peavad seda nö individuaalselt tegema. Ilma liputa, ilma esindamiseta. Aga meil rippus uhkelt Venemaa lipp. Ja võistleja nime juures tahvlil oli samuti. Märkuse peale tänati viisakalt info eest. Ma kitusin muidugi ära rahvusvahelisele ultrajooksjate organisatsioonile, aga nad on veidi mäkud, kui päris aus olla. Ma polnud ainus ja meie võistlus polnud ainus selle teemaga. Suurem kisa tuli kuue ööpäeva jooksu MMilt. Nende erinevate signaalide peale see organisatsioon avaldas uuesti oma põhimõtted (et need on samad, mis kergejõustikuliidul, mille volituste alusel töötatakse). Lubades, et sellistel puhkudel rekordeid ei ratifitseerita. No näeme, kas jäetakse tõesti uus meeste maailmarekord kuue ööpäeva jooksus ratifitseerimata. See oleks küll signaal. 

Tagantjärgi räägin ära ka loo, mis juhtus Riias. Seal oli korraldaja samuti selle spirituaalse ülemaailmse keti liige. Ma ei saanud kohe aru, kas minust vahepeal kiirem olnud neiu tõesti kukkus oma tulmustes nii kõvasti kui tunnike enne lõppu lahkus. Aga ei, ametlikes tulemustes oli ta ikka teisel kohal minu järel. Aga autasustamisel teda polnud, mistõttu kutsuti poodiumile järgmine, kes kohal oli. Nagu loteriide puhul - saab see, kes on kohal. 

Minu järeldus - see ei ole spordikeskne organisatsioon ja spordi kombed ning reeglid kehtivad neile vaid nii palju kui neile see sobib. See on pigem spirituaalne kokkutulek, kus muuhulgas ka joostakse ja põhimõtteliselt tulemusi ju fikseeritakse. Lihtsalt väga kummaliselt, läbipaistmatult ja ebausaldusväärselt. 

Viimane virisemine guru teemal. Ma olin uudishimulik ja lasin endale rääkida, miks selle sektiga liitutakse. Kõik on OK, inimestel on kuuluvustunne ja mõni leiab endale koha selles organisatsioonis. Ma ei saanudki aru, kas nad tõesti kummardavad Sri Chinmoy'd või oli tema mingi vahendaja inimese ja jumala vahel. Aga igal pool olid guru pildid. Ja väike paviljonike, kus tema oleks võinud istuda. Isegi padjake jalgade toetamiseks. Neid pilte oli tõesti igal pool. Mulle meenus Lenin. Aga see mind ei häirinud. Igaühele oma. Üks inimene selgitas, miks on juhendisse kirjutatud, et päeva miinimum on 43 km. See olla guru põhimõte, et ükskõik millises seisus või millise vigastusega on inimene suuteline läbima maratoni päevas. See keeras mul küll aju krussi ja tegi pahameelt. Enese kestev vigastamine ei ole OK. Kui ma oleks jätkanud luuümbrise põletikuga jooksmist, oleks järgmine aste olnud väsimusmurd. Sellest taastumine on ikka hoopis muu kui lihtsalt puhkamine nagu luuümbrise põletiku puhul. Aga kuskil polnud kirjas, kas iga päeva miinimum või kumulatiivselt :) 

Niisiis, minu päevasaagid ümardatult: 108, 87, 44, 57, 43, 38, 23, 46, 41, 74 km. Kokku 562,85 km. Ringe kokku 717. See on siis tagasihoidlik esimene Eesti tulemus. 

Taastumine tähendas seekord mulle väga põhjalikku puhkust. Mul on keeruline kirjeldada oma enesetunnet, kuna Eestis tagasi olemise teisel päeval tabas mind nohu ja tohutu nõrkus. Oli see nõrkus nohust või füüsilisest väsimusest või mõlemast kokku, ei tea. Igatahes esimese nädala jooksul hoidsin päeva sammud mõnuga alla 5000 ja kaotasin liidri positsiooni maakonna sammuvõistlusel. Siis hakkasin kodus erinevaid harjutusi tegema ja käisin kahel hommikul ujumas. Poolteist nädalat pärast võistluse lõppu ei tundnud ma enam üldse luuümbrise põletiku valu. Muid valusid ei tundnud ma enam ammu. Tegin pooletunnise proovijooksu Sinimägedes pehmel pinnasel. Üldise enesetunde mõttes oli natuke raske, aga jalad rõõmustasid. Ma olin jooksmist igatsenud. 

Sinimägedes oli ka natuke müstikat. Sinna sõites oli küll märg ilm, aga otseselt ei ladistanud. Ma ei raatsinud oma katset edasi lükata. Kohe alguses oli vaja võtta üks tõus. Tõstsin pilgu ja nägin mingit liikumatut inimrühma. Silmi kissitades tuvastasin, et need on umbes 20 sõdurit. Täpselt tee peal ees. Arvestades Sinimägede ajalugu mõjus eriliselt. Minu lähenedes hargnesid nad täiesti vaikuses kahte lehte. Ma püüdsin olla sõbraliku näoga. Hakkas sadama. Veidi hiljem kohtusid sõduritega taas otse rajal, Seekord nad liikusid ja isegi rääkisid. Inglise keeles. Nüüd ma juba naeratasin. Üks naeratas vastu. Väga tore esimene jooks. Nagu oleks hallutsinatsioone kogenud, mida ma võistlustel kogenud pole.

Nüüd siis tasa ja targu tagasi vormi. Kahe nädala pärast toimuvad Eesti esimesed meistrivõistlused 24 tunni jooksus ja mina olen platsis. See on ennustamatu, kas eelnev võistlus mõjub tulevasele võistlusele hästi või halvasti. Mingit ärevust mul sellega seoses pole. Osalen ikka rõõmuga ja loodan parimat.   

Kõik selle postituse fotod on võetud korraldaja kodulehelt.

Teaduspõhine oma õpetamise arendamine

Ülikoolis õpetamise lugu on teistsugune, kui koolis õpetamise lugu. Koolis – nii üldhariduskoolis kui huvikoolis õpetamiseks on vaja pedagoogilist haridust. Ülikoolis mitte. Ülikooliõppejõudude puhul on eeldatud iseseisvat õppimist ja kursustel osalemist. Klassikaline väide on, et õpetatakse nii nagu neid on õpetatud. Või siis vastupidi. Igal juhul näeb pilt välja juhuslik. Teaduspõhisest õpetamisest rääkides peetakse enamasti silmas seda, et sisu on teaduspõhine. Paralleelselt selle juurdunud looga on arenenud ka teine lugu. Lugu sellest, kuidas õpetamist ennast teaduspõhiselt arendada. 

Tartu Ülikoolis on olemas oma õpetamise uurimise grant. Muidugi on ka koolitused ja konsultandid, aga praegu kirjutan grandist. Grandi saajad sukelduvad oma õpetamise arendamisse sügavamalt. Grandi saamiseks peab kirjeldama mingit väljakutset või probleemi, mida tahetakse teaduspõhiselt muuta oma õpetamises. Ehk siis granti ei saa ilmtingimata staarõppejõud vaid need, kes tahavad oma õpetamist muuta. Grandikogukonnas õpitakse koos, jagatakse mõtteid ja lihvitakse oma isiklikku projekti. Grandist ning grandiakadeemiatest olen kirjutanud oma blogis eelnevaltki. Blogi saigi alguse grandist, et oma õppimise ja õpetamisega seotud kogemusi jäädvustada. 

Oma õpetamise uurimise tulemusi ja tagajärgi utsitatakse avaldama ja levitama. Üks viis seda teha on avaldada teadusartikkel. Objektiivselt pole ehk paremaid või halvemaid levitamise viise, aga minu peas olevas hierarhias on see kõige ägedam. Selle hierarhia kuskil keskmisel tasandil võiks paikneda blogi, mida päriselt loetakse. Mingis mõttes kõige normaalsem ja veenvam on isiklik suhtlus kolleegidega.

Teadusartikkel oma õpetamisest kõlab kuidagi mittetõsiselt. Selleks, et see oleks tõsiselt võetav, peab kõvasti pingutama. Ei piisa, kui jalgu trampides jaurata, et see on kah teadus.

Aastal 2024 avaldati kogumik pealkirjaga „Õppejõud koostöiselt õpetamist uurimas ja arendamas“. Avaldati see Tallinna Ülikooli Kirjastuses, autorid olid mitmest ülikoolist. Kogumiku koostaminegi käis kõrgeimal tasemel koostöiselt, aga püüan nüüd edaspidi keskenduda ühele artiklile ja selle koostöisest kirjutamisest.

Grandiakadeemia juunis 2018 oli see aeg ja koht, kui hakkasime Marge ja Mariga ühise artikli ideed arutama. Siin on kirjas tollased mõtted. Protsessi mõttes oli meil igasuguseid väljakutseid õige ajakirja leidmisega. Meie artikkel jõudis olla nii eesti- kui inglisekeelne, erineva ülesehituse ja fookusega. Protsessi kõige vahvamad hetked olid meie kohtumised. Mäletan ühte hetke Werneri kohvikus kui Marge midagi rääkis ja mul oli tunne, et tema jutt ei allu füüsikareeglitele ja helilained teevad kurvi ümber minu pea. Sotsiaalteadlane, arheoloog ja kasvatusteadlane sisenevad kohvikusse... hea anekdoodi algus. Meie ettevalmistus oli nii erinev! See kogemus oli nii hariv ja innustav! Meid ühendas soov pakkuda õppijatele sellist õpikogemust, mis päriselt toetaks neid. Vaatamata ajutistele raskustele oli sellest ühisosast küll. Tulemuseks saime mõttekäigu, mis on testitud erinevates valdkondades, mis omakorda teeb tulemused usutavamaks. 

Artikli pealkirjaks sai „Valikute pakkumine üliõpilaste õppimise toetamisel“. 

 

"Artikli eesmärk on teada saada, kuidas üliõpilased kogevad õppejõu pakutavaid valikuvõimalusi, ja analüüsida õppejõu õpetamiskogemust valikute pakkumisel. Varasemad uurimused on näidanud, et valikute pakkumine toetab õppijate motivatsiooni ja kaasatust õppimisse (Patall et al. 2008). Õppejõududel aga napib eeskujusid ja kogemust, milliseid valikuid üliõpilastele pakkuda ja kuidas need toimivad. Artiklis esitame kahe tegevusuuringu tulemusi, mille käigus pakuti bakalaureuse astme üliõpilastele ainekursuse õpetamise jooksul erilaadseid valikuid, nagu võimalus valida ülesannete tüüpi, raskusastet, hindamisviisi ja ülesannete sooritamise aega. Üliõpilaste kogemust ja tagasisidet uurisime õpipäevikute, küsimustiku ja intervjuudega. Selgus, et valikuvõimaluste olemasolu tõstab üliõpilaste rahulolu ainega. Valikuvõimalused aitasid üliõpilastel kohandada aineid nende individuaalsetele vajadustele ja eelistustele sobivamaks. Tegevusuuringu ajal talletasime õppejõududena oma tähelepanekud märkmete ja blogina. Nende analüüsil jõudsime järeldusele, et valikute pakkumine peaks olema toetatud täiendavate selgitustega valikute kohta." 

 

Selles kogumikus on väga palju huvitavaid artikleid. Väga-väga-väga soovitan lugeda õppejõududel, kes on huvitatud oma õpetamise arendamisest teaduspõhiselt. Siin näeb sisukorda.