Lõputööde grupijuhendamine, teine katse

Juunis tekkis mul inspiratsioon ja veidi laiem mõistmine, milline võib olla grupijuhendamine. Proovisin kohe järele ja tundus, et läks hästi. Juunikuiste kohtumiste järel sai hoo sisse kaks üliõpilast. See on hoog, mis pole veel raugenud ja lõputöö ongi peaaegu valmis. Kindlasti said ka teised mingeid mõjutusi, mis pole nii palja silmaga jälgitavad. Vaadates sellele kogemusele tagasi olen grupijuhendamist üpris laialt propageerinud. Seda isegi ülikoolis tehtud juhendamise auditis. Igatahes nüüd tundsin, et aeg on uueks kohtumiseks. Seekord polnud mul kahtlustki, kuidas see kohtumine üles ehitada. Teadsin täpselt, et teemaks on lõputöö kirjutamise protsess ja seda kirjeldavadki need kaks tudengit, kes lõpusirgele jõudnud. Evgenia ja Artjomiga on kirjutamise käigus olnud kõike - rõõmu, masendust, tupikuid, spurte, möödarääkimisi, teineteisemõistmist. Kommunikatsioon juhendajaga on olnud mitmekülgne - kord olen mina tagant torkinud, kord on mind torgitud (suvel!).
Saime kokku rahvusülikooli aastapäeval kui ülikoolis oli lühendatud tööpäev. Minu lühendatud tööpäev algas kell 18. Algul elasime veidi sisse, ootasime hilinejaid. Need, kes polnud selle õhtu peaesinejad, rääkisid oma töö hetkeseisust. Tehti nalja ja saadi üksteise valusatest lõputööga seotud naljadest aru. Toetati üksteist.
Siis rääkis Artjom. Ma ei hakka seda siin ümber jutustama vaid kirjeldan oma muljeid. Esmalt rääkis ta motivatsioonist. Väga heaks motivaatoriks oli osutunud tööandja poolne surve. Ta kirjeldas, kuidas oma lõputöö kirjutamist korraldas, kuidas selleks aega leidis (kuu aega järjest ja teooria osa valmis), ja kuidas juhendaja soovitusel erinevates kohtades kirjutamas käis. Ma ise olin selle soovituse juba unustanud. Nii ta oligi käinud kohvikutes, raamatukogus, lugemissaalis jms. Ma olin seda keskkonna värskendamist soovitanud väga õnnestunult. Ju mingi osa vestlusest üliõpilasega innustas mind seda soovitama. Igatahes, etteruttavalt mainin, et pärast kohtumist läksin restorani. Mitte ainult sööma (Rondeel hakkas verivorsti tegema) vaid samuti kirjutama. Hästi vahva oli kui Artjom kirjeldas intervjuude läbiviimist. Esiteks, kuidas küsimused koostas, kuidas ise plaani pidas, kellega vestelda ja kuidas otsustas hoopis lumepallimeetodit kasutada, mitte ise mõelda, kellega rääkida. Tulemusena sai rääkida kõigiga, kellega soovis ise, aga nüüd saab välistada, et ta valis subjektiivselt. Lumepalli meetod täendab, et iga intervueeritav soovitab kedagi, kes võiks sama või erinevat seisukohta omada ja kellelt võiks intervjuu võtta.
Evgenia jutust jäib enim kõlama soovitus endale aeg tekitada. Ka tema korraldas endale isikliku kirjutamislaagri. Aja planeerimisel olid piirid selged - kirjutada saab siis kui keegi teine lastega tegeleb. Suvel mitu nädalat järjest tegeles ta teooria osaga. Rõhutas, et seda on mõistlik teha ühes tükis ja järjest, mitte hakkida. Kohutavalt raske on uuesti pärast pausi alustada, üldpilt loetust ununeb. Teooria osa kirjutamisel läheb suurme osa aega lugemisele, mitte kirjutamisele. Saadud info tuleb endast läbi lasta. Ja kindlasti on teooria osa koostamine lihtsam kui tead, mis on töö eesmärk. Siinkohal tuleb meenutada juunikuiseid kohtumisi kui mõlemal üliõpilasel oli teema liiga harali ja pilla-palla. Need kohtumised kui pidi üksteisele oma uurimisprobleemi kirjeldama, aitasid seda selgemaks ja kitsamaks saada. Evgenia soovitas kaastudengitele, et juhendajaga tuleks pidevalt ühenduses olla. Nii ei lähe liiga sügavale metsa. Ma ise lisan, et see ühenduses olemine ei tähenda kogu aeg oma töö saatmist. Mõnikord on lühikesed ja lihtsad kontrollküsimused, mõnikord põhjalikumad kirjad, mõnikord kohtumised. Mitmekesisus suhtlemiskanalites on hea. Siin räägin küll ainult enda seisukohast. Mõni teine juhendaja ei tarvitse tahta mitmekülgseid suhtluskanaleid. Evgenia rõhutas veel ajakava osas, et puhveraeg, millest kõik kogu aeg räägivad, on ka päriselt vajalik.
Edasi jätkus vestlus, esitati küsimusi ja oma kogemusi, lepiti kokku eelkaitsmisele ja kaitsmisele tulemine. Mõnelt üliõpilaselt pressisin ka mõne spetsiifilise lubaduse välja. Ma tõesti ei saa teiste eest rääkida, aga selline grupijuhendamise formaat sobib mulle ja paistab sobivat osadele üliõpilastele. Kohale tullakse vabatahtlikult, keegi ei pea tegema stressirohket ja ajamahukat eeltööd (näiteks teine grupijuhendamise formaat eeldab üksteise tööde lugemist ja retsenseerimist). Seekord osales kaheksa üliõpilast. Kutsusin kõiki, aga seekord juhtusid kõik kohaletulnud olema minu juhendatavad.

Arvutiõpetus osa 1

Arvutiõpetus on paljuski aine, mille tõttu otsustasin kandideerida oma õpetamise uurimise grandile. Paar aastat järjest on kehtinud muster, et avatud ülikooli üliõpilased on aine korraldusega pigem rahul, sest see on väga paindlik. Päevase õppe üliõpilased on pigem rahulolematud, sest neid "ei õpetata". Seekord oli algne otsus, et teeme kahe õppevormi õppetöö koos,  mitte eraldi gruppides. Ühel hetkel kui õppetöö lähemale jõudis, vaatasin registreerunute nimekirju. Oppaaa! Registreerunud oli kokku 105 üliõpilast! Meie arvutiklassi mahub 31. Kõlas nagu väljakutse. Oma peas mõtlesin skeemid igati läbi ja olin elevil. Kogemata oli õppetöö pandud aga mitte arvutiklassi (kuhu teadupärast 105 inimest ei mahu) vaid 200-kohalisse auditooriumi, kus pole arvuteid.
Püüdsin teha eeltööd, et esimene kohtumine poleks kohe ebameeldiv ja segadusttekitav kogemus. Tegin tervitusvideo, kus aine korraldust selgitasin. Oluline muudatus võrreldes varasemaga oli soovitus teha kõik tööd paaris. Üksteiselt on alati midagi õppida ja koos on parem töötada. Osaliselt võtab see vähemaks vajaduse igaühte eraldi poputada. Kuigi ka selle võimaluse kuulutasin välja - kel vaja, lepime individuaalse konsultatsiooni kokku. Videos rõhutasin ka seda, et kohalkäimine pole kohustuslik ja seda, et kõige mõistlkum on töid teha isikliku arvutiga. Õnneks olidki paljud kohaletulnud (ca 50 inimest) oma arvuti kaasa võtnud. Õppetöö suures mitte-arvutiklassis ei läinudki nii hullusti kui karta võiks. Üks naisterahvas leppis otsekohe kokku individuaalse konsultatsiooni, mis tänaseks ka peetud on.
Mida tegid või mõtlesid need, kes kohale ei tulnud, ma ei tea. Ega ma seda vist varem teada ei saa kui ÕISi tagasisidest.
Veel eilegi, kohviku järjekorras, küsiti mõne ülesande kohta nõu. Selline asi mulle sobib. Ise olen hetkel üpris positiivselt meelestatud.

Lõputööde juhendamise koolitus ja teised suvised õppimised

Annan aru, mida suvel õppinud olen, st kuidas aktiivselt puhkasin.
Suvest olulise osa moodustas Leidenis raamatukogus oma artikli kallal töötamine. Ma ei taha sellest rohkem rääkida :)
Otse Leidenist läksin Iisaku staadionimaratonile ja õppisin, et liigne aukartus maratoni ees ei ole mõistlik. Kui ei oska karta maratoni, siis polegi nii hirmus. Vaid aega kulub väga palju.
Pärast seda paar nädalat oli reaalne ja totaalne puhkus, mille ajal sattusid isegi päiksepaistelised päevad olema. Päikese tõttu veetsin rohkem aega Narva-Jõesuus kui Tallinnas. Tallinnas oleks Narvast puhkamine veidi tõhusam olnud. Aga päevitus on kindlasti Narva-Jõesuus parem. Sai ka rannas edasi-tagasi joostud, mida pean kindlasti õppimise ja arengu osaks. Päikesega on seotud ka piinlik moment, nimelt ignoreerisin ma päikese pärast oma juhendatavaid, kes minu abi ootasid.
Augusti algul olin Otepää Ironmanil vabatahtlik ja arendasin oma reielihaseid. Nimelt olid mu seekordsed ülesanded sellised, mis nõudsid Pühajärve (all) ja Otepää (üleval) vahet rattaga sõitmist.
15.-16. augustil oli teaduse populariseerijate suvekool, mis vastas igati ootustele. Sai mõned konkreetsed mõtted lasteülikooli jaoks, ent ka üldist innustust edasiseks maailmaparandamiseks.
17.-18. augustil oli magistritööde juhendamise koolitus, kuid ma ise eelistan näha seda veidi laiemalt kui igasuguste lõputööde juhendamise koolitust. Arusaadavalt läks see koolitus minu jaoks hästi viljakale pinnasele. Pinnas seisnes Brüsseli konverentsis ja juunis järeleproovitud lõputööde grupijuhendamistes. Sain veelgi mõtteid grupijuhendamisteks, kuid ka laiemalt mõtteid, kuidas kolledžis teemat edasi arendada. Osaliselt oli koolitus kasulik ka mulle kui doktoritöö kirjutajale. Esimene asi, mille endale paberile kirjutasin, et selle peale veidi rohkem mõelda, oli "writing as a way to learn" ja "free writing". Täiesti võõras teema. Proovisime ka praktiliselt järgi, aga ma pole päris kindel, kas selle asja olemusest õigesti aru sain. Paljuski on asja mõte selles, et enne kui hakkad midagi asjalikku kirjutama, tuleks lihtsalt kirjutada, mis torust tuleb. Näiteks kellestki, keda oma lapsepõlvest mäletad. Peaks kirjutama nii, et ühtegi lauset üle ei loe ega paranda. Lihtsalt istud ja kirjutad, nt 10 minutit. Praktika oli põnev, aga esialgu on mul raske näha seost akadeemilise kirjutamisega. Ja misasi on kirjutamise käigus õppimine või kirjutamise abil õppimine, jääb mulle edasiseks koduseks tööks.
Juhendamisega seoses panin endale veel kõrval taha, et igasugustele lõputöö seminari laadsetele ainetele tuleks kindlasti kutsuda juhendajaid. Kes tuleb, see tuleb, aga kutsuda tuleb. Siis oli põnev mõte siduda ühtseks süsteemiks individuaalne juhendamine (luksuskaup, mida saab ainult lõputöö kirjutamise lõppjärgus), grupijuhendamine ja üliõpilaste omavahelised arutelud. Igal vormil on omad eelised ja oma ülesanne täita terviku moodustumisel. Lühidalt võtaks kokku, et tegemist on efektiivsema juhendamisega kui lihtsalt ja ainult individuaalne juhendamine. Samas ei kaotata kvaliteedis vaid pigem võidetakse, sest üliõpilased saavad üksteist toetada ja koos õppida. Grupijuhendamise jaoks panin kõrva taha paar hästi konkreetset mõtet, nt ajakava koostamisel võiks nõu anda värske lõpetaja ja koos võiks läbi töötada lõputöö hindamise kriteeriumid.
Mõtlema pani ettepanek sõlmida juhendaja ja juhendatava vahel leping. Küsimus "saalist" oli, mis juhtub siis kui lepingut ei täideta. Koolitajad (alati vihmasest Bergenist) tõdesid, et nad ei tea, sest sellist asja pole kunagi juhtunud.
Mul on algavale õppeaastale suured ootused, eriti seoses kollegiaalse tagasiside seminaridega, kus oleme otsustanud erilist tähelepanu pöörata juhendamisele. Tunnen end innustununa ja enesekindlamana kui pool aastat varem.
PS. juhendamise koolitusel sain oma juhendajalt töövälise väljakutse välja uurida, mis värk selle piparmünditeega on (vihje kartuli keetmise postitusele). Kas kangem tee on ergutav ja lahkem tee on uinutav? Või oli see vastupidi? Kui keegi teab koos usaldusväärse viitega õiget vastust, võiks seda teadmist jagada.

Grandiakadeemia 2016

Selle ja eelmise aasta hea õpetamise grandi saajad kogunesid kaheks päevaks Käärikule. Ka eelmisel aastal toimus samalaadne üritus. Osaliselt oligi sarnane programm, Helsinki Ülikooli õpetamisakadeemia inimesed jagasid oma kogemusi. Muljetavaldav, milline on hea õpetamise maine ja milline on konkurents hea õpetamise grandile.
Palju oli ka oma ülikoolikeskset. Õppeprorektor Mart Noorma pidas sütitava kõne elu mõttest, ülikooli juhtimisest ja grandihoidja rollist selles kõiges.

Mulle meeldis, et koos olid erinevate valdkondade inimesed, kellel ühine idee - hea õpetamine on ülikoolis oluline. Lisaks on hea õpetamine ka endale põnevam kui nö tavaline õpetamine. Grupi mitmekülgsus on asi, mida olen viimase poole aasta jooksul rohkem väärtustama hakanud. Osaliselt seetõttu, et ülikooli struktuurireform on mind väga tugevalt sotsiaalteaduste kasti paigutanud ja kokkupuuteid "võõrastega" on vähemaks jäänud. Omasugustelt kuuled ikka ootuspäraseid asju ja õpid teatud mõttes vähem. Sellel koolitusel olid peamiselt Tartu Ülikooli õppejõud, aga üllatuslikult ka mõni Mainori inimene. Taas - väga värskendav.

Palju oli väiksemates gruppides töötamist, kus keskenduti igaühe uurimisprojektile. Usun, et kõik said uusi ja värskeid mõtteid või siis kirjandussoovitusi. Mina sain kirjandussoovitusi, sest mu uurimise esimene etapp ongi varasemate uuringutega tutvumine. Juba googeldasin ka, hiljem loen tähelepanelikumalt Gerald Grow õppimise tasemetest ning Ruth Benedicti häbi ja süü kultuuridest. Ühe värske mõtte sain ka - lisaks oma üüber-kvalitatiivsetele meetoditele võiks lugeda kokku, kellele kui palju pean tagasisidet andma enne kui korraliku töö saan (arvutiõpetuses aines tekstitöötlus on selleks parim materjal).
Kindlasti on alati hea ka lihtsalt oma projektist rääkida. Isegi kui tagasisidet ei peaks antama, tekib endal rääkimise käigus ideid ja sageli mingid hägused mõtted selginevad. Koolituse lõpus arutasime tulevasi (ühis)ettekandeid, publikatsioone, konverentsikülastusi; oma tegevusest laia maailma teavitamist, kolleegide innustamist jms.

Lisaks põhitegevusele oli seekord heameel ka selle üle kuidas vaim ja keha paralleelselt turgutust said.

Mõnel pausil tegime väiksemas ringis kohvitassiga kükke ja kerepöördeid (vestlust see kuidagi ei seganud), mõnel pausil tegime mingeid ägedaid venitusharjutusi, mõne õppetöö sessiooni sisse oli samuti aktiivseid tegevusi põimitud. Hästi vahva oli oma uurimisprojektist rääkida kõndides. Kahe-kolmekesi on see igati teostatav ja lisaks ka nauditav. Mõte töötab kuidagi erksamalt. Kohe meenus ka Steve Jobsi elulooraamat. Natuke loksutasime ka toolil istumise enesestmõistetavust - istusime ühe kolleegiga põrandal. Õhtul pärast õhtusööki viisin päris märkimiväärse hulga inimesi ümber järve kõndima. Kaks neist said ka kepid pihku (jah, mul on kaks paari alati kaasas). Enne sauna mängis üks seltskond rannavollet. Loomulikult käidi ujumas. Kõrvaleõikeks - eelmisel aastal ujusingi vaid üks kord ja seda Pühajärves. Seega, sel aastal olen juba kaks korda edukam olnud ja suvi pole õieti alanudki.
Isiklikku kavva lisasin 3 km jooksu enne esimese päeva õhtusööki ja 5 km pärast koolituse lõppu. Spordilaager on igaühe enda kätes :)
Kokkuvõttes oli mitmekülgselt nauditav koolitus.

Värske kartuli keetmine

Iga kord kui kahekesi kartuleid keedame, vaidleme, kas oli vaja külma või kuuma vette panna. Mõlemad veendunud oma seisukohas, sest niimoodi on ema õpetanud. Ma ei ole kindel, et me ise iga kord sama seisukohta kaitsenud oleme. Shvipsi ees Telliskivi tänaval on pisike isehakanud turg, kust ostsime hämmastavaid pisikesi nunnusid kukeseeni ja värsket kartulit. Kööki jõudes oli taas üleval igavene küsimus. On aeg. Kui juba õppimise ja õpetamise blogi on loodud, siis tuleb ka baasasjad selgeks õppida. Aitas nagu sellistel puhkudel ikka dr Google. Otsing viis usaldusväärse allikani nami-nami-ni ja nüüd on kõik selge. Vana kartul ligunegu ja pehmenegu külmas vees ja soojenegu tasapisi, värsket kartulit tuleks säästa pikast kurnamisest ja visata otse keevasse vette. Loodetavasti jääb nüüd igaveseks meelde.

Lõputööde grupijuhendamine

Brüsseli üritusest inspireerituna kutsusin läbi FB grupi KOV üliõpilasi, kes veel lõputööd kirjutavad või alustavad, kokkusaamisele. Selgitan võõrastele, et eriala on otsustatud sulgeda, mistõttu üliõpilasi pole enam kuigi palju alles jäänud.
Püüdsin juba FB postituses vihjata, millega tegu ja see paistis inimestele meeltmööda olevat. Pakkusin välja kolm aega. Täna toimuski esimene kohtumine. Loomulikult täiesti vabatahtlik. Kohale tuli kaheksa üliõpilast! Veidi liialdades tahaks hõisata, et ma ei teadnudki, et meil nii palju üliõpilasi veel on. See oli nii tore ja positiivne üllatus. Inimesed, kes on motiveeritud ja tahavad oma lõputöö kvaliteetselt kirjutada. Ei mingit vingerdamist ega põiklemist.
Olime koos ligi kaks tundi ja rääkisime veidi üldist juttu ja tulevikuplaane, aga peamiselt uurimisprobleemist. Kasutasin võtet, mida tegelikult sageli kasutatakse. Palusin paarides üksteisele oma töö uurimisproleemist rääkida ja ergutasin vastastikku küsimusi esitama. Näiteks küsimust "miks?" võib esitada täiesti suvalisel ajahetkel ja autor peab olema suutma vastama :) Edasi pidid paarilised oma kaaslase töö probleemist ka kõigile teistele rääkima ja teised esitasid küsimusi ning tegid ettepanekuid sõnastuse täpsustamiseks. Sellise harjutuse puhul ongi väärtuslik just kollegiaalne tagasiside. Kõik on ju samas olukorras, kõik peavad ka oma sõnastuse peale mõtlema. Kõik kommentaarid ja küsimused on tegelikult väärtuslikud kõigile, mitte ainult selle konkreetse töö autorile. Iga probleemi järel sai sõna autor, aga mitte selgituseks või parandamiseks vaid et kokkuvõte teha, mida neist kommentaaridest õppida ja mis järeldusi kaaslase poolt tehtud kokkuvõttest saab teha. Ootuspärane järeldus on, et sõnastust tuleb täpsustada, et lugejad/kuulajad sellest samamoodi aru saaks kui see mõeldud oli.
Minu hinnang on, et nii mõnigi töö sai sellest harjutusest kasu - nii küpsemad tööd lihvimise eesmärgil kui ka tooremad tööd, et õiges suunas liikuma hakata. Nagu arst peab esmalt panema õige diagnoosi, et õiget ravi pakkuda.
Emotsionaalsemast küljest tunnistan, et see kogemus oli mulle akadeemiliselt nauditav. Pagana hea on olla ruumis, kus ajud töötavad ja inimesed on motiveeritud ning targad. Jään huviga ootama meie järgmist kohtumist. Kui keegi üliõpilastest seda postitust loeb, siis järgmisel korral räägime eesmärgi ja uurimisküsimuste sõnastamisest ning hakkame ka meetodeid vaagima - millistele küsimustel milliste meetoditega kõige adekvaatsemaid vastuseid saab. Inspiratsiooni võib saada Moodles kui ilma sisselogimiseta otsida ainet "kvalitatiivsed ja kvantitatiivsed uurimismeetodid". Seal on nii lugemismaterjalide soovitusi kui enamiku meie õppejõudude loengumaterjale nende endi lemmikmeetodite kohta. Enamikul on ka loenguvideo olemas, mida nt jalgpalli asemel vaadata :)

Juhtimise aine

Mulle meeldib avatud ülikoolis õpetada. Mitte, et ma ei oskaks oma nädalavahetustega midagi muud peale hakata, aga üliõpilased on seal hästi inspireerivad. Kõigil on mingi oma kogemus ja auditoorne õppetöö on alati huvitav. Alati on võimalik üksteiselt midagi õppida. 

Sellest siin tuleb postitus, mis pole huvitav kellelegi peale mu enda. Panen siia mõned asjad kirja, et kui kunagi jälle vaja mingeid kogemusi jagada, siis ei pea ainult oma mälule tuginema.

Aines Juhtimine oli auditoorses töös nii loenguelemente, grupitöid, videoklipikesi kui ka "nagu kallis ameerika koolitus" stiilis aktiivseid tegevusi. Nii ütles üks üliõpilane. Need aktiivsed tegevused õppisin Küprosel ise koolitudes. Tegelikult olen enamasti sellise šallallaa suhtes skeptiline, aga mõnikord ja mõõdukastes kogustes võib täitsa põhjendatud olla. Kuna kõik üliõpilased ei saa alati kohal käia, panin iga kohtumise lühikokkuvõtte Moodlesse kirja. Vat seda ma ei taibanudki küsida, kas kellelgi sellest abi oli. Tuleb uurida. Moodlet kasutasin ma ainult tugikeskkonnana. Mingit veebipõhist õpet ei olnud. Sinna lasin esitada kirjaliku kodutöö, mida Moodles on väga lihtne tagasisidestada. Hinnete tabelisse lisasin ka veerud kontrolltööde ja eksami tulemusteks. Seega kõik hinde komponendid on ühes kohas koos.

Hindamiseks oli kaks kontrolltööd, kirjalik kodutöö ja suuline eksam. Kontrolltööd olid testi vormis, faktiteadmiste kontrollimiseks ja mõnede teemade lühidalt selgitamiseks. Kodutöö oli ühe vabalt valitud teadusartikli põhjal. See on hea harjutus lõputööks. Ma olin väga-väga meeldivalt üllatunud, kui hästi see läks. Ma pole eales nii palju maksimumpunkte jaganud. Paaril üliõpilasel jäi kodutöö esitamata nii õigeks tähtajaks kui ka lubatud nädalase puhveraja jooksul (sel juhul on võimalik saada pooled punktid). Olin otsustanud, et kodutöö on eksamile pääsemise eelduseks, kontrolltööd aga mitte. Varem olid ka kontrolltööd eelduseks eksamile lubamiseks. Olen praeguse skeemiga rohkem rahul. Keegi ei jätnud kontrolltööd seepärast tegemata, et see kohustuslik polnud. Kontrolltöö oli hea võimalus ka eksamiks valmistuda. Õppida on ju niikuinii vaja. 

Suuline eksam on selles aines väga kohane. Pärast kontrolltöid ja kodutööd pole eksamil vaja niivõrd faktiteadmisi kontrollida kui üldist arusaamist asjadest. Suur rõhk on näidetel ja üldistamisoskusel. Ainult ühel üliõpilasel suuline eksam esimesel katsel ebaõnnestus. Ta oli tublisti õppinud, aga ei osanud selgitada ja näidetaga illustreerida. Teisel katsel oli kõik hästi. Suulisel eksamil püüdsin ära kuulata, mis üliõpilasel teema kohta öelda on; kui oli vaja, suunasin ja esitasin täpsustavaid küsimusi. Kui mõne vastusega hätta jäädi, andsin vihjeid, ent rõhutasin, et see on vihje :) Et oleks selge, et see pole enam kolme-punkti-vastus vaid kahe-punkti-vastus. Piltlikult. Kui vastuses liiga palju einult iseenda seisukohta kajastati, selgitasin, et see on eksam, mitte tööintervjuu ja palusin veidi laiemalt vastata. Näiteks kui oli küsimus juhtimisstiilidest ja nende seoses töörahuloluga. Mõni üliõpilane hakkas vastama puhtalt enda seisukohast a la autokraatiaga pole võimalik rahul olla. Siis pidin täpsustama, kas see on absoluutne või ikka osadele töötajatele sobibki kord ja selged korraldused paremini kui iseotsustamise võimalus. Enamasti saadi kohe vihjest aru ja korrigeeriti vastust. Üldiselt ma püüdsin teha nii, et üliõpilane saaks aru kui hästi tal vastamisega läks. Et eksamihinnet nähes ei oleks suuri üllatusi. Mõned üliõpilased olid märgatavalt närvis. Ma väga loodan, et suutsin neid toetada ja mitte veel hullemini närvi ajada.

Kokkuvõttes olen ise ainega väga rahul. Eile saatsin ka üliõpilastele tänava kirja ning palusin, et nad ÕISis põhjalikku tagasisidet annaks. Mõni vastas otsekohe ja andiski tagasisidet. Ülejäänud tagasisidet jään põnevusega ootama. Arusaadav, et üliõpilaste mätta otsast võivad asjad teisiti paista kui minu mätta otsast.