Barcelona reisi aruanne

Minu lemmikrahastaja on vist DoRa programm Archimedese alt. Vahepeal on reeglid veidi muutunud ja ma pole kindel, et praegu need kõige mõistlikumad on. Võrdluses paljude teiste taotluste ja aruannetega, mida oma elu jooksul kohanud olen, on need ikkagi väga inimlikud. Oluline on säilitada doktorandi staatus.
Niisiis, minu reisi sisuks oli kohtumised erinevate teadlastega taustainfo kogumiseks. Soovisin infot, mis teadusartiklitesse ei sobi või ei mahu. Miks just Barcelona? Sest midagi on seal väga sarnast olukorrale Eestis ja Narvas. Kuna sellise reisi puhul pole ajastus oluline, ajastasin nii, et saaks 12. märtsil maratoni joosta.
Kõik mu järgnevad kokkuvõtted on subjektiivsed, läbi minu silmade ja kõrvade, kõrvutades mu enda kogemusega. Kirjapandu pole kellegagi kooskõlastatud. Seetõttu kasutan vaid eesnimesid.

Esimene kohtumine oli kohe esimesel päeval kui saabusin. Sellest sai ja jäi minu lemmikkohtumine. Albertiga mõistsime üksteist hästi, vaimustusime sarnasustest ja kuulasime huviga erinevuste kohta (ikka veel Narva ja Barcelona vahel). Mind huvitas ametnike keeleoskus ja keelekasutus. Kõik on harjunud hispaania keelega, aga Kataloonias on selgelt esikohal katalaani keel. Keeleteema ei ole valulik, ent tuleb ette ka kriipimisi. Ametnikelt nõutakse katalaani keele oskust, ent neid, kes vanast ajast jäänud ja pole ära õppinud, lahti ei lasta. Kodanikud mõnikord nurisevad kui ametnik ei oska. Suur mure on kohtunikega, kes raiuvad oma. Raiuvad, et õigussüsteem on riigis ehk Hispaanias ühtne ning et nemad ei pea katalaani keelt oskama. Tulen selle teema juurde veel tagasi.
Tuleb ette, et keegi on padukatalaan (nagu meil padueestlased). Tellivad kohvi katalaani keeles ja on pahurad kui vastatakse hispaania keeles. Aga see on pigem erand. Palju on läbisegi keeltes rääkimist. Albert mainis siinkohal mõistet speech convergence. Kuna Alberti tööruum on kino kohal ja all nägin pikka järjekorda, tuli jutuks ka keelekasutus filmides. Meie eelistame siin originaalkeelt, aga katalaanid dubleerivad. See on pisike killuke infot, mis saab järgmistel kohtumistel täiendust. Et mis seisus keel on ja kuidas seda arendatakse ning selle äraõppimist toetatakse.

Siis tuli jutuks keelekasutus ülikoolis. Juhtub, et varem hispaaniakeelses keskkonnas elanud noor tuleb ülikooli ja harjub kiiresti teise keelega. Muudab oma keeleimidžit. Kui need noored hispaaniakeelsetesse piirkondadesse külla lähevad, tunnevad nad ise ja ka teised kohtlevad neid katalaanidena. Nagu meie venelased, kes välismaal rohkem eestlastena end tunnevad. Albert mainis, et identiteet formeerub lapsena ja keel seda enam oluliselt ei muuda. Õppejõud üldiselt eelistab üht keelt ja väga palju keelt ei vahetata. Aga see pole ka ebatavaline. Albert arvas, et nende osakonnas (sotsiolingvistika jms) kasutatakse õppetöös katalaani keelt 60%, hispaania keelt 30% ja inglise keelt 10%. See inglise keel on paljudel hädaks kaelas. Rahvusvahelistumiseks oleks vaja rohkem. Eks püütaksegi erinevatel astmetel erinevaid keeli kasutada. Magistris rohkem inglise keelt. Aga paljud õppejõud ei ole selleks valmis.
Albert pidas väga mõistlikuks, et ainult teadusartiklite lugemise asemel reaalsete teadlastega rääkida. Lugedes paneme kogu info oma konteksti, aga vesteldes mõistame paremini autori konteksti. Põhimõtteliselt see väide ongi see, miks Barcelonasse läksin. Nii hea meel oli seda ka teise inimese suust kuulda.
Lõpetuseks soovitas Albert lugeda ühe teadlase töid, kes Katalooniat ja Eestit võrdles. Võtan plaani, paistab tohutult põnev. https://www.etis.ee/Portal/Persons/Display/f51df668-674c-4d60-99a2-d54a11a4c474 ja https://su-se.academia.edu/JosepSoler
Pildi tegin, sest Alberti töölaud oli niivõrd äge. Talle tegi nalja kui ütlesin, et see on just selline nagu minu kujutluses ühe professori laud võiks olla.

Teine kohtumine oli Ritaga psühholoogia teaduskonnas. See asub ülevalpool ülemist kiirteed (või mis ta õige nimetus on). Ehk siis kaugel kesklinnast. Otsustasin sinna jalgsi minna ja see võttis aega poolteist tundi. Rita uurimishuviks on juhtimine eri kultuurides ning põgenike integratsioon. Soovitas tutvuda oma hiljutise uuringuga, mis on avaldatud saksa keeles. Põhisõnum on, et integreerijate kompetentsid võiks paremad olla.
Ülikoolis õpetamise kohta rääkis, et õppekeeli segatakse harva. Kodulehel on ainete otsing õppekeele järgi. Koosolekutel aga kasutatakse katalaani ja hispaania keelt sageli läbisegi. Inglisekeelseid aineid on vähe ja neid on raske sisse viia, sest õppejõudude võimekus on erinev. Tõdes, et erinev suhtumine keeleteemasse on eelkõige linnainimeste ja maainimeste vahel.
Siis saabusid kaks tudengit, kelle tööd Rita juhendab. Vaatasin juhendamist pealt. Presentatsioon oli inglisekeelne, omavaheline jutt katalaanikeelne. Küsisin, kas tudengid oleks valmis inglise keeles õppima. Nii ja naa vist. Keeleõpet kui pakutaksegi, siis kuskil teistes teaduskondades. Ei võeta neid eriti. Sellesama juhendamise käigus tekkis mul segadus, mida nad municipality-ks nimetavad. Neid olevat Barcelona provintsis 311.
Siis sai Rita aeg otsa. Võtsin häbelikult välja oma allkirjalehe, mida rahastaja jaoks täitma pidin. Sain haledalt vastu näppe, sest Rita keeldus allkirja andmast. Ütles, et seni rääkis peamiselt tema, aga ta tahaks ka minu uurimistööst kuulda. Ütles, et tulgu ma kahe tunni pärast tagasi. Eks ma võtsin siis koridorist ühe ajakirja kaasa ja läksin koolisööklat otsima. Koolisööklas leiti üks tudeng tõlgiks ja sain tellitud päevaroa, milleks oli paella. Ainult et seda veel valmistati ja ma pidin ootama. Hea märk, et äkki ongi hea. Ja oligi. Tagantjärgi võin öelda, et sellest sai mu eredaim toiduelamus Barcelonas. Koduse toiduga, mida sain hiljem, ei ole õiglane võrrelda. Võrdlen ikka avalikke toidukohti.
Uuesti Ritaga kohtudes rääkisime peamiselt minu tööst. Kohati tundsin nagu oleksin suulisel eksamil. Veidi kohmetu. Rita pidas enesestmõistetavaks, et mitmekeelses omavalitsuses peaks ametnike rollid ümber disainima, sest neil on ju rohkem tööd elanikega.

Reedeks olin plaaninud töö majandusteaduskonna raamatukogus. Enne seda käisin maratoni keskusest läbi ja võtsin materjalid välja. Jäi erakordselt positiivne mulje, hästi korraldatud. 17 tuhande osalejaga üritusel praktiliselt puudusid järjekorrad. Aga raamatukogu leidmisega oli mul veidi raskusi. Lõpuks ikka leidsin ja mulle leiti üks praktikant, kes inglise keelt oskas. Tema näitas kätte, kus mis on. OK, hakkasin siis tutvuma. Endal meeles positiivne kogemus Leideni sotsiaalteaduskonna raamatukogust, kus oli mitmeid selliseid asju, mida Eestis ei ole olemaski. Kui ma juba raamatukokku lähen, siis mitte selleks, et andmebaasidest artikleid otsida. Ikka füüsilisi materjale tahaks lapata. Aga ma jäin hätta. Ei teagi, on see hea või halb kui kõik materjal on üliõpilaste emakeeles. Inglise keeles on ju rohkem avaldatud. Aga inglise keeles oli selles raamatukogus ehmatavalt vähe materjali. Raamatukoguga eelnevalt internetis tutvudes sellist muljet ei jäänud. Tunnistan ausalt üles, et ma pingitasin ja otsisin, aga kuigi palju ei leidnud. Selle tööpäeva võib kõige ebaõnnestunumaks lugeda.

Laupäeval toimus mõnevõrra eriline kohtumine. Business ja pleasure üheskoos. Käisin külas Kairol, Gerardil ja neljal väikesel inimesel, kellest ühe nimeks Aet. Kairo üritas mind maratonieelsel päeval purju joota, aga ma olin tunnustust väärivalt vapper ja jõin õige natuke cavat. Esmalt kuulasin päris palju muljeid eestlaselt Barcelonas - ikka oma uurimistöö teemal. Sain hea tausta. Seejärel rääkisin Gerardiga, kes end tagasihoidlikult raamatukoguhoidjaks nimetab. Tegelikult toimetab palju laiema haardega, palju e-õppega. Asutus, kus ta tegutseb, on Universitat Oberta de Catalunya. Enamik kursused on kakskeelsed (katalaani ja hispaania), mõned inglise ja mõned prantsuse keeles. Kakskeelsete kursuste seas on ka selliseid, kus tekst automaatselt tõlgitakse lugeja eelistatud keelde. Katalaani keele populariseerimisega tegeletakse väga aktiivselt. Palju ressursse pannakse sellesse, et veebis oleks kõige kohta info olemas. Et keegi ei saaks öelda, et ei leidnud katalaanikeelset infot. Ka Gerard rääkis murest kohtunikega ja nende keeleoskusega. Sellega seoses on mõned päris koledad ja absurdsed juhtumid olnud. Kedagi on reaalselt süüdi mõistetud põhjusel, et neist on valesti aru saadud. Lisaks kogu info kättesaadavaks tegemisele on ka teine programm, see on hariduses. Koolid on katalaanikeelsed. Kui keegi kolib siia piirkonda, siis esimeste kuude või aasta jooksul on koolides nn abiõpetajad, kes aitavad keeleliselt kohaneda. Pole harvad olukorrad kui hispaanlastest vanemate lapsed end katalaanidena tunnevad. Selles ülikoolis töötavad koos mitmete hästi erinevate erialade inimesed. Rääkisime sellest, kuidas nad sageli üksteisest mööda räägivad ja millised väljakutsed esinevad koos töötamises.

Laupäeva ööl vastu pühapäeva magasin esimest korda Barcelonas olemise jooksul tõeliselt hästi. See on võistluste eel haruldane. Hommikul läksin koos Andrew-ga, kes minuga samas kohas ööbis, võistluspaika. Võistlusest ei hakka siin kirjutama. Kirjutasin sellest piisavalt Facebookis vahetult pärast selle toimumist. 

Pärast võistlust komberdasin hotelli, pesin, vahetasin riided ja oligi aeg järgmisele kohtumisele minna. Kohtusima Annaga vanalinna kohvikus. Anna oli talvel just Narvas ühel üritusel käinud, seal tutvusimegi. Ta uurib enamuse-vähemuse teemat. Seni olin pidevalt tajunud nagu Barcelonas oleks katalaanikeelsed inimesed enamuses ja hispaaniakeelsed vähemuses. Ma ei tajunud kordagi nagu oleksin Hispaanias. Ikka Kataloonias. Aga Anna kordas järjekindlalt, et see on vaid hulga mõistes enamus ja vähemus. Tegeilikult määrab enamuse ja vähemuse võimul olija. Rääkis ka keelekasutusest, et sageli küsid midagi hispaania keeles ja vastatakse katalaani keeles või vastupidi. Turisti või sisserändaja jaoks on see raske. Ka ülikoolis töötades on raske, sest koosolekud ja kirjavahetus on katalaani keeles. Anna mulje on, et ülikoolides nõutakse üha enam just katalaani keelt. Taas tuli jutuks ka probleem inglisekeelse õppega. Inglise keel tuleb jõuliselt peale, aga paljud õppejõud ajavad sõrad vastu. Anna seisukoht on, et emakeelne haridus võiks vabalt lõppeda gümnaasiumiga. Kõrghariduse mobiilsuse huvides võiks edasine rohkem inglise keeles olla. Eriti veel pärast bakalaureuseastet. Anna mainis, et kohalik omavalitsus on hästi nähtav ja tugev. Pidevalt korraldatakse mingeid üritusi ja kursuseid. Katalaani keele kursused on kõigile kättesaadavad. Kui tahad hispaania keelt õppida, tuleb maksta. Huvitav tähelepanek veel, et teistes linnades ei näe linnapildis nii palju rahvuslippe kui Barcelonas. Avalikus ruumis on tõesti hästi palju lippe. Mulle meenub küll, et ka Toulousis Prantsusmaal nägin palju lippe, aga see ei toeta Anna hüpoteesi, et see on statement. 
Esmaspäeva hommikuks oli hägune jutt, et võib-olla kohtun ühe professoriga ja Kataloonia parlamendi liikmega. Ma ei saanud vastust, kas kindlalt sobib ja mis kell. Kui olin juba loobunud ja tegelikult olin peaaegu teele asumas lennujaama poole, tuli e-mail küsimusega kas ma ei tulegi. Noh, üks möödarääkimine ja ärajäänud kohtumine nii mitme päeva peale polegi halb tulemus.

Kokkuvõttes sain täisprogrammi. Minu ootused said kuhjaga täidetud. Mis edasi? Edasi tuleb mõned teised kiiremad asjad eest ära teha ja siis saab sellesuunalise teadustööga jätkata.

Lõpetuseks paar pilti. Näiteks minu elukoha liftis pole mingit juttu Hispaaniast. Ikka Katalooniast. Siis pilt imeparkimisest. Ma ei saa sellest ikka veel üle - kuidas ometi? Siis on pilt toredatest aktiivsetest vanainimestest ja lihtsalt nunnust rõdukoerast. OK, ma ei saa ka maratonipilti lisamata jätta.

 

 

Reede õhtul raamatukogus

Tänaseks grupijuhendamiseks plaanisin teadusinfootsingu. Iga kord kui teemat valin, mõtlen, kas see on vajalik igas töö etapis. Selge, et mingis etapis on mingi asi sobivam kui teises, aga päris mõttetu ei tohiks valitud teema kellegi jaoks olla. Küll aga ütlen etteruttavalt, et seekord oli rohkem tavalise praktikumi moodi ja omavahelist suhtlemist, mis on grupijuhendamisele olemuslik, oli minimaalselt.

Jätkuvalt saadan enne kohtumisi kutseid kõigile, keda võiks grupijuhendamine puudutada. Ei mingeid piiranguid. Ei pea olema minu juhendatav. Ei pea mind üldse tundmagi. Pärast mitmeid selliseid kutseid sain täna toreda vastuse. Tudeng küsis, kas tema võib ka tulla. Ma küsisin vastu, et mis ta arvab, miks ta neid kirju saab :) Niisiis, täna oli neli tudengit, kes varemgi käinud ja kaks täiesti uut. Kolmelt erinevalt erialalt. Kohtusime raamatukogus, kus on armas atmosfäär ja paras hulk arvuteid.

Alustuseks ja soojenduseks palusin üliõpilastel taas üksteise kummipardiks kehastuda. Ma hakkan iga korraga üha tõsisemalt uskuma, et see on kasulik ka väga sageli korrates. Aga ma ei suuda seda veel ära põhjendada, miks ma nii arvan. "Pardistati" paarides. Andsin igaühele minuti. Seejärel pidid partnerid üksteisel vaid paari lausega kokku võtma, mida nad aru said. Jätkuvalt väidan, et selline peegel on väga informatiivne. Nii kui partner teeb sinu jutust kokkuvõtte, mis sulle ei meeldi, tuleb oma teksti kohta järeldusi teha. Mõnikord ongi sõnad kõik õiged, aga mingid rõhuasetused viltu.

Tuletasin meelde üht head minikursust "Teadusinfo otsing internetis". Sellise pealkirjaga tuleb googles õige vaste kohe esimesena. Kursus on küll enamikul arvutiõpetuse aine raames kunagi läbitud, aga seal on jätkuvalt häid vihjeid, kus ja kuidas otsinguid teostada.

Tutvusime Tartu Ülikooli raamatukogu kodulehe kaudu andmebaasidele lähenemisega. Sisenesime EBSCOsse ja tegime prooviotsinguid. Andsin mõningaid soovitusi, kuidas otsingut kitsendada ja kuidas erinevate otsingufraaside kombineerimisega erinevaid tulemusi saada. Minu soovitus on selline, et erineva olemusega tegevusi mitte segada. Kui tegeleda otsinguga, siis piirdudagi otsinguga ja mitte hakata vahepeal lugema. Nii kaob järg käest ja mingil hetkel ei mäleta, kuhu see otsing pooleli jäi. Lugema hakates tekivad uued mõtted ja otsing jääb lõpuni sooritamata. Uued mõtted, mis lugedes tekivad, on muidugi head, aga need väärivad täit tähelepanu. Otsingu tulemusi võiks esmalt sirvida täitsa pinnapealselt, vaadates kasvõi ainult pealkirju. Võib ka abstractile pilgu heita, kui kindel pole. Kõik enam-vähem sobivad artiklid salvestada. Sellise otsinguga võiks tegeleda järjest nii kaua kuni mõistus selge. Näiteks tund-poolteist. Siis teha paus, sirutada selga ja hingata värsket õhku ja alles siis hakata neid lähemalt uurima. Aga põhjaliku lugemiseni siin veel ei jõua. Räägin üpris diagonaalis lugemisest, järgisest sorteerimisringist.

Siinkohal soovitan pidada lugemispäevikut. Kui pealkiri oli huvipakkuv, siis see tuleks lugemispäevikusse lisada. Juurde kommentaar, kas sellest artiklist on midagi võtta. Kui ei, siis lausega põhjendada. Kui sellest artiklist võib midagi asjalikku saada, siis tasub ka selle kohta esmamulje kirja panna. Siis on hiljem lihtsam lugeda kui juba tead, mida oodata. Miks soovitan kirja panna ka artiklid, mis ei sobi? Mingil hetkel kui oled läbi lapanud 47 artiklit, enam ei mäleta, mida oled lugenud ja mida mitte. Kui see artikkel otsinguga välja tuli, on suur tõenäosus, et võib ka hiljem korduvalt otsinguga välja tulla. Oleks ikka äärmiselt tüütu kui teist lehekülge lugedes deja vu tekib ja siis kohale jõuab, et oled juba ükskord selle artikli sobimatuks tunnistanud.

Artiklite diagonaalis lugemise etapis tasub kindlasti tähelepanu pöörata kirjanduse loetelule. Kui läheb hästi, leiab sealt täpselt sobivaid allikaid. Hea tulemus on ka siis kui sobivat allikat ei leia, aga õpid mingi teise sõnastuse oma uurimisteema kohta. Seda saab siis ka ise otsingus kasutada. Mul on seda palju kordi juhtunud.

Ja alles siis võiks hakata lugema kõigist filtritest läbinud artikleid. Ja seejuures jätkuvalt lugemispäevikut täiendama.

Ausalt öeldes tahaks ma nii ise õppida kui oma tudengitele õpetada lugemisstrateegiaid. Tean, et selline asi on võimalik, aga pole veel selgeks saanud/teinud.

Jäin mõtlema, kas üliõpilased oskavad just neile sobivaid otsingusõnu ja -fraase sõnastada. Üle õla nende tegevust jälgides tekkis see mõte, aga kontrollida ei saanud.

Arvan, et järgmine kord võiks vähemalt üheks teemaks olla lõigi ülesehitus ja lõikude omavaheline sidumine. Mõtlen veel, kuidas seda teha. Hakkasin veel nuputama, kuidas võiks grupijuhendamise käigus analüüsioskust arendada. Kui kellelgi on ideid, jagagu.


Lõpetuseks kopeerin tulevase kirjutamislaagri ajakava neile, kes ei saa ainele registreeruda.

17.03.2017			seminar			10.00-11.00 Ülevaade kursusest. Töö kavandamine. Miniloeng "Kirjutamine kui protsess" 11.00-12.00 Iseseisev töö (kirjutamistoe ruum avatud) 12.00-13.00 Lõuna 13.00-14.00 Iseseisev töö (kirjutamistoe ruum avatud) 14.00-14.30 Miniloeng "Uurimistöö struktureerimine" 14.30-17.00 Iseseisev töö (kirjutamistoe ruum avatud) .
18.03.2017			seminar			10.00-10.30 Miniloeng "Kuidas tõhusalt kirjutada?" 10.30-12.00 Iseseisev töö (kirjutamistoe ruum avatud) 12.00-13.00 Lõuna 13.00-14.00 Iseseisev töö (kirjutamistoe ruum avatud) 14.00-14.30 Miniloeng "Kuidas korrektselt tsiteerida ja refereerida?" 14.30-17.00 Iseseisev töö (kirjutamistoe ruum avatud) .
19.03.2017			seminar			10.00-10.30 Miniloeng "Allikmaterjalide otsimine" 10.30-12.00 Iseseisev töö (kirjutamistoe ruum avatud) 12.00-13.00 Lõuna 13.00-14.00 Iseseisev töö (kirjutamistoe ruum avatud) 14.00-14.30 Miniloeng "Viitehaldusprogrammide kasulikkus" 14.30-16.30 Iseseisev töö (kirjutamistoe ruum avatud) 16.45-17.00 Seminari lõpetamine

Lahkumissümfoonia ja kümme neegrit

Jätkan grupijuhendamistega. Iga kord kaalun erinevaid teemasid ja tegevusi, mida ette võtta. Selge, et minu valitud lähenemine seab teatud piirangud. Minu jaoks on oluline, et kõik oleks väga vabatahtlik ja puudumisi ei panda pahaks. Oluline, et osalemise eelduseks ei ole kodune iseseisev töö, kuigi eks see mõistlik ole. Need "olulised" tähendavad, et pole ühiseid teemasid, kõik tööd on erinevas arengujärgus ja igal autoril on mingid omad mured ja rõõmud. Tudengil ei tohiks jääda tunnet, et kohtumas käimisest pole mingit kasu. Iga kord peaks midagi andma.

Eelmine kord leppisime koos kokku uute kohtumiste ajad. Lappasime kalendreid ja otsisime sobivaid aegu. Seetõttu olin üpris üllatunud, kui kokkuleppijates oli kohal vaid üks inimene. Õnneks olid kohal kolm uut kirjutajat. Mul olid eelnevalt veidi teised plaanid, aga pidin ümber mängima vastavalt oludele. Selleks ongi hea kui iga kord on läbi mõeldud mitu stsenaariumi.

Tegime seda, mida oleme ka varem teinud. Rääkisime töö probleemist ja esialgsetest mõtetest, kuidas lahendada. Kuna osalejaid oli neli, kasutasime selleks vestluseks spiiddeiti vormi, st kõik rääkisid kõigiga. Loodetavasti iga järgmise rääkimisega läks nii endale selgemaks kui ka eneseväljendus paranes. Seejärel võtsime kõik järjest "letti" ja arutasime üpris põhjalikult. Nagu alati, keegi sai kellestki valesti aru ja see oligi väärtuslik tagasiside. Lõpetuseks sai sõna ka see, kelle tööst räägiti. Sai kirjeldada, kuidas jutt iga korraga arenes ja mis järeldused kaaslaste tagasisidest saab teha. Viidates mõnele varasemale postitusele - üliõpilased olid üksteise kummipardid.

Mingil hetkel hakkas pihta Haydn'i lahkumissümfoonia või Christie kümme neegrit. Oli neli, siis kolm ja siis jäi kaks... Viimastega jõudsime nende tööde ajakavast, järgmistest konkreetsetest sammudest ja isegi meetoditest rääkida. Ehk siis jõudsime tegelikult individuaaljuhendamiseni.

Meil oli suurema seltskonnaga kokku lepitud ka teine kohtumine. Taas puudusid pea kõik, kes kokkuleppe sõlmimises osalesid. Aga jälle sai rõõmustada ühe täiesti uue kirjutaja üle. Eks me rääkisime igasugustest asjadest - uuesti probleemist, natuke teaduskirjanduse otsimisest, meenutasime varasemaid kohtumisi ja vanniparti. Rääkisime kirjutamislaagrist. Aga peateemaks oli lõputöö kirjutamise ajakava. Printisin välja kalendri, mida sodida. Ekraanile kuvasin akadeemilise kalendri, kus kõige olulisemad tähtajad kirjas. Meie seltskonnas oli kolm erineva sihiga kirjutajat. Andsin aega esmased verstapostid läbi mõelda, alustades lõpust. Püüdsin anda ka veidi juhiseid kui palju miski aega võib võtta ja kui suur proportsioon kogu töös on lugemine ja kustutamine, mida keegi ei näe. Kui suur osa ajast kulub pusletükkide ümbertõstmisele ja siis nende loogilisele sidumisele.

Ja siis kasutasime taas ära väikese grupi omapära. Rääkisime järjest kõigist ajakavadest. Siin tahan eriliselt kiita seekordseid osalejaid, sest kuulati ka neid kommentaare, mida teistele tehti. Nägin kuidas oma ajakavas korrektuure tehti kui kellegi teise ajakavast rääkides miski puudutas. Justkui väike asi, aga ilmselt iga õppejõu unistus.

Lõpetuseks kopeerin siia mõtte, mille allikat enam ei mäletagi. Kui meelde tuleb, lisan. Kirjutasin selle mingil hetkel kiiruga e-maili. See on nüüd tükk aega oodanud, et sellega midagi peale hakkaksin. Selge, et lause on väärtuslik nii mulle kui mu juhendatavatele. Kõlab ilusasti ja targalt, aga järgida pole seda üldsegi ülemäära lihtne. "Hea artikkel (lõputöö) peaks olema loetav mitte ainult vertikaalselt (peatüki kaupa) vaid ka horisontaalselt (teemade või mõttelõngade kaupa läbi erinevate peatükkide)."

Aga homme on järgmine grupijuhendamine ja 17.-19. märtsil kirjutamislaager.

Grupijuhendamine, uus raund

Lõputööde grupijuhendamine kandis oma esimesed viljad, on aeg edasi liikuda. Kuulutasin seekord laiemalt. Saatsin kutse kõigile KOV tudengitele ja kõigile minu juhendatavatele erinevatel erialadel. Tegelikult pole vahet, kes kokku tulevad. Oligi nii uusi kui vanu, kõik erinevatel teemadel ja erinevas arenguetapis töödega.
Kangesti tahtsin kasutada neid ülesandeid, mida varemgi teinud, aga täpselt samamoodi korrata poleks sobinud, sest osad on sedasama juba arem teinud. Niisiis, algul tutvustasin veidi grupijuhendamise olemust; näitasin natuke abimaterjale, mis igas etapis toeks võivad olla ja andsin valiku teemasid. Igaüks võis valda endale asjakohaseima.

Räägiti paaris või kolmikus. Nagu ikka - igal suvalisel ajahetkel võib esitada küsimuse "miks?" Kui üksteisele räägitud, siis tegime räägitu avalikuks. Igaühe kohta rääkisid grupikaaslased, mida nad teada said ja mida nad ise asjast arvavad või mida soovitavad. See on hea võte testimaks, kas suudad end selgelt ja üheselt mõistetavalt väljendada.

Sellest vestlusringist tuli välja üks levinuim mure - kuidas kirjutama hakata.
Esiteks, kui on raske end teistest tegevustest eemaldada: võta vastu otsus, et nt 20 minutit järjest ei tee mitte midagi muud, ainult kirjutad. Ei reageeri ühele teavitusele Facebookis ega e-mailis. Lapsed, koerad ja abikaasad on kõrvaldatud. Lohutuseks ja konkreetsuseks on abiks, et pärast selle aja lõppemist on lubatud 5 minutit teha seda, mida muidu oleks kirjutamise vahepeal teinud. Ja siis sama asi uuesti. Asja nimi on PomidoroTechnique ja veebipõhine keskkond on siin.
Teiseks, seda ma küll sellises sõnastuses ei rääkinud, aga siinkohal kasutan ka toredat nimetust - Rubber Ducking.

Mul on korduvalt juhtunud, et kellelegi oma tööd kirjeldades jõuan mingi selguseni, mida omaette mõtiskledes ei olnud. See võib juhtuda erialasel konverentsil, aga võib ka suvalisele tuttavale rääkides. Põhimõtteliselt võib see sõbralik "kuulaja" (tegelikult ei pea kuulama, võib niisama naeratada) olla naabrimees, baaridaam, laps, koer, ... või kollane kummist vannipart. PS. mul on selline täitsa olemas, kuigi tema pole seni mu teadustööst midagi kuulama pidanud.

Kolmandaks võib proovida sellist asja nagu vaba kirjutamine või Free Writing. Siinkohal on kogu rõhuasetus kirjutamisel kui tegevusel. Millest kirjutada, pole ilmtingimata oluline. Peaasi, et näpud tööle saaks. Ma ise tegin eelmisel nädalal artikli abstracti sellisel moel. Kui ma oleks jupp jupi haaval seda inglise keeles kirjutama hakanud, oleksin takerdunud detailidesse ja üldpilt oleks hägustunud. Panin kiiresti kirja kõige olulisema. Algul tegin seda emakeeles ja suhteliselt ebaakadeemilises keeles. Alles seejärel hakkasin seda korrigeerima ja toimetama ning tõlkisin selle inglise keelde. Eelmisel suvel ühel koolitusel proovisime veel vabamat vabakirjutamist. Seda tegime ka nüüd, üliõpilastega. Lõputöö võib tõesti mingit aupaklikkust, kirjutamiskrampi ja hirmu tekitada. Kirjutamine peaks aga tegelikult olema mingi huvitava asja kirjapanek. Niisiis, palusin kõigil kirjutada 5 minutit, ilma ühtegi parandust ega mõttepausi tegemata. Et teema üle mitte mõelda, palusin kirjutada inimesest, kes lapsepõlves mingit mõju osutanud. Järgmine samm oli see kui oma kirjutisest paarilisele suuliselt kokkuvõte tehti. Ma algul ei plaaninud seda pildistada, aga see oli niivõrd ilmekas. Neis nägudes ei olnud ei hirmu, krampi ega aupaklikkust. Minu sõnum oli, et sellise emotsiooniga tuleks püüda ka oma lõputööd kirjutada. Mina soovitan hoida eraldi a) mõtete vaba kirjapanemise ja oma mõttekäigu selgitamise ning b) teksti sisulise toimetamise, stiili parandamise, viidete otsimise ja lisamise.

Writing about writing

Ma ei kirjuta sellepärast, et poleks muud teha. Ma kirjutan mitmesugustel muudel põhjustel, mida ma päris täpselt sõnastada ei oska. Näiteks kirjutamine kui mõtlemise korrastamine või mõtete setitamine. Aga ka kirjutamine kui mingite mõtete säilitamine hilisemaks lugemiseks. Lisaks, kirjutamisest kirjutamist soovitati proovida ka kirjutamislaagris Nelijärvel, kus praegu viibin.
Ekspertautorid kirjutavad 70 tuhat tähemärki 22 minutis (sisaldab ka copy-paste'i), avaldamise ajaks jääb sellest alles 30 tuhat. Algajad kirjutavad sama ajaga 12 tuhat ja kustutavad sellest vähe. Võti peaks olema kirjutada, kirjutada, kirjutada. Kirjutada palju. Ainult nii areneb kirjutamisoskus. Mõnikord ka tühja-tähja üleskirjutamine võib osutuda kasulikuks. Võib-olla see tühi-tähi areneb mingis kontekstis hoopis paremaks kui algselt mõeldud tekst. Meile rõhutati ka, et see kõik ei pea olema ülemäära academic writing. Kirjutamine on kirjutamine.
Sain teada toredast tehnikast neile, kes ei suuda end muudest tegevistest eemale rebida, et kirjutamisega tegeleda. Iva on selles, et paned äratuskella 25 minutiks, et tegeleda segamatult kirjutamisega. Pärast seda on 5 minutit tegelemaks muude asjadega, mis muidu kirjutamist edasi lükkaks ja kuklas tiksuks. Ja siis uuele ringile. Pärast nelja ringi teha pikem paus. Asja imi on pomodoro technique https://tomato-timer.com. 
Hilisemaks tutvumiseks link http://www.keelekord.ee. 
Paar inimest, sh ühe ajakirja toimetaja ise, soovitasid saata ajakirjale oma artikli abstract uurimaks, kas selline teema võiks ajakirja sobida. Säästab aega võrreldes ametliku esitamisega, millega kaasneb pikk menetlus. 
Sain teada, et eestlastel on paha komme keerutada enne kui ivani jõuavad. Otsustasime selles Tammsaaret süüdistada. Miskipärast oleme treenitud hindama kõrgelt liitlauseid, mis suudavad mõtte siiski selgelt edasi anda. Lihtlausetega räägivad lihtsad inimesed, onju. Peab ümber harjutama, sest inglise keeles pole meie eestipärased laused kuigi loetavad. 
Siin olgu välja toodud veel paar ägedat linki:
Academic phrase bank (lahe asi, võiks kuidagi automaatselt tekstitöötlusprogrammiga ühilduda ja tegelikult ka mõtteid lugeda)
Academic word list (sellesse ma veel ei süvenenud)
Readability score (aitab saavutada sujuvamat teksti, näitab kätte kohmakamad kohad, liiga pikad sõnad ja liiga pikad laused)
Harzing (igasugust, mh ajakirjade kvaliteedi ränking)
Eks ta ole, praegu on mul hea vabandus olemas, et inglise keeles ei väljenda ma end päris vabalt, ei taju stiili ja pole nii rikkalik sõnavara. Huvitav kui saaks artikleid eesti keeles kirjutada, kas oleksin ilmtingimata edukam? Ilmselt ei taha ma seda teada. Keele taha pugemine on mugav.
Sain palju teadmisi ja abimaterjali, kuidas artikli sissejuhatust koostada. Näiteks: määra valdkond; määra oma nišš, selgita, kuidas selle niši täidad. Huvitav mõte, mida veel seedin, on tulemuste lühitutvustus sissejuhatuses. See ajab mind veel segadusse. Vaatan oma sissejuhatust ja mõtisklen, kuidas sinna tulemused sobituks. See läheb veidi vastuollu sellega, mida oleme seni teadnud ja mida meile on õpetatud - sissejuhatus on kui küsimus ja kokkuvõte on kui vastus. Tegelikult sain enda jaoks uusi teadmisi, mis pole midagi uudset, kuidas sissejuhatus üles ehitada. Ma polnud arvanudki, et selleks mingi üldtunnustatud skeem olemas on. Toimisin vist intuitiivselt. Tegelikult oli hea uuesti üle vaadata ka artikli terve struktuur. Mis valdkondades millist ülesehitust rohkem kasutatakse ja millistel puhkudel on erisused põhjendatud. Kui kasutada klassikalist ülesehitust, siis pole mõtet raisata sõnu sissejuhatuses ülesehituse tutvustamiseks. Lahe oli ka toimetaja seisukohast teada, kui oluline on esimene lõik. Vaatasin kõigi nende uute teadmiste valguses oma sissejuhatuse üle ja olen peaaegu rahul. Vajalikud elemendid on täitsa olemas, ainult et vist grupeerin ümber. Isegi oma esimese lõiguga olen suhteliselt rahul. Juba esimeses lõigus suudan välja öelda, mis on artikli iva. Lasin kaasdoktorandil, kes ka kõiki esinejaid kuulas, oma pilguga üle vaadata. Mõnes kohas näitas kätte, et võiks mõne pikema lause tükkideks lahutada.
Põnev oli ajavormide kasutamine jms. Ega ma ikka väga kindel pole, mis see parem on, umbisikuline või mina-vormi kasutamine. Umbisikuline vorm teeb laused kole kohmakaks, aga mina-vorm on kuidagi egotsentriline. Ei teagi, kummast foobiast peaks üle saama. Ise eelistan mina-vormi, aga olen liiga palju kuulnud seisukohti, et see kahjustab akadeemilist stiili ja võib mõjuda labaselt. Põnev on oma artiklit uuesti sellest seisukohast vaadata, milliseid ajavorme kasutan. Meile selgitati päris kenasti kuidas present simple on põhiteksti jaoks parim. Past sobib võrdluseks. Present perfect sobib silla loomiseks mineviku ja oleviku vahel. Tulevikku ei ole. Kõlab kenasti. Tegelikult tulevikuvormi kasutatakse ikka, aga väga vähestel juhtudel, nt oma tulevasest uurimisest kirjutamiseks, mis on planeeritud käsiloleva kirjutise edasiarendamiseks. 
Anti soovitusi kirjutamisgruppide kasutamiseks. Jagada aeg võrdselt, anda lugemisjuhiseid (kui ei anna, hakatakse kirjavigu parandama, mitte ei keskenduta sind huvitavatele küsimustele), tagasiside kuulates olla vait ja mitte hakata end õigustama. 
Väike mõtteaine - kuhu kirjutada limitations? Meetodi ossa või mujale?
Meile rääkis Baltic Journal of Management toimetaja. Väga hariv. Tasub kaaluda ka sinna esitamist. Avastasin, et neil on just nüüd avaldatud eriväljanne "The return to Europe: a generation of re-inventing national identities". Nüüd tuleb see kuskilt hankida. Avalikult ja andmebaasides seda veel pole. Ma peaks oma sissejuhatuses olevat kirjanduse lühiülevaadet värskendama, seal on kõige uuem asi aastast 2004. 

Plaan tänaseks ja lähipäevadeks:

Kirjutamispäevik (peaaegu tehtud, see siin ongi see)
Sissejuhatus rivaizida.
Lisada artiklisse varem antud soovitused. See on muidugi kõige mahukam töö. See ei ole ka väga ühene, siin tuleb valikuid teha, milliseid soovitusi mil määral rakendada. Kõiki ei saa, need on osaliselt vasturääkivad. 
Kui enda arvates eelnevaga hakkama saan, mõtlen kas saata kohe X-le või enne ka Y-le (ei hakka siin nimesid nimetama).

Kui sellega hakkama saan või kui sellest artiklist vahepeal juhe kokku jookseb, tegelen mõnevõrra lihtsama asjaga, milleks on hea õpetamise grandi uuring arvutiõpetuse aine põhjal. ÕISi tagasisidet on juba laekunud, aga ma ei tahtnud seda veel vaadata. Koostasin lisaküsimustiku, millele on hetkeseisuga 24 vastust ja päris sisutihedad kommentaarid. Ma ei tea veel, kus selle asja avaldan, aga kindlalt olen otsustanud proovida algselt eesti keeles kirjutamist. Selle uuringu olemus on selline, et alustan niikuinii olukorra kirjeldamisest, motivatsioonist, miks selle uuringu teen ja ÕISi ning küsitluse tulemustest. Ja alles siis hakkan tulemustele põhjendusi otsima. Seda siis kirjandusest. Selline strateegia. Näis.

Eelkaitsmise trenn

See postitus on seotud grupijuhendamiste teemaga. Lõputööde eelkaitsmisele oli esitatud kuus KOV eriala lõputööd. See on päris palju ühe eriala kohta, millel õppetöö on juba lõppenud. Eks ma olen ka mõnikord varem pakkunud mõnele oma juhendatavale, et võib kaitsekõne trenni teha, aga see on olnud juhuslik ja alati individuaalne. Praegu aga oli loogiline pakkuda, et teeks seda koos.
Kuuest eelkaitsmisele tulevast üliõpilasest sai trenni tulla neli.
Kaitsekõne avalikul läbiproovimisel oli minu hinnangul kolm kasulikku osa:
1) üliõpilane ise tegi mitmeid järeldusi ja tähelepanekuid, mida ehk omaette kodus kassile rääkides poleks märganud.
2) palusin kaasüliõpilastel esinemisi kommenteerida. Olgem ausad, tudengid on ise esinenud, teiste esinemisi kuulanud, kümneid kordi tagasisidet saanud - nad on piisava kogemusega kommenteerijad. Siin tulebki sisse tugevaim seos grupijuhendamistega. Just see, et õppejõud ei pea üksi targutama. Pigem on isegi kasulikum kui kaasüliõpilased kommenteerivad ja soovitavad. Nemad ei ole selle positsiooniga harjunud ja see teeb nende pilgu värskemaks. Mitmed üliõpilaste kommentaarid olid äärmiselt tabavad. Tunnistan, et mõne asja peale mina ei tulnud, aga kui see välja öeldi, siis nõustusin. Oli ka neid märkusi, mida oleksin ka ise teinud.
3) Ülejäänud märkused tegin ise. Paljuski olid need tehnilist laadi. Rõhutasin mõnda eelnevalt üliõpilaste poolt tehtud soovitust, mida ka ise õigeks pidasin.
Kaitsekõne esitajad panid kõik need kommentaarid kirja. Sama olen alati soovitanud ka eelkaitsmisel teha. Närveerides ei jää asjad meelde. Kui komisjon annab soovitusi, aga ükski meelde ei jää, on see raisatud energia. Niisiis, ka soovituste kirjapanemine eelkaitsmise trennis pidi mõjuma nagu trennid ikka - õiged liigutused tuleb rutiiniks muuta. Et eelkaitsmisel ei ununeks soovitusi kirja panna.
Tulemustest. Eelkaitsmisel oli ilmselgelt parem esitlus kõigil, kes trennis käisid.

Lõputööde grupijuhendamine, teine katse

Juunis tekkis mul inspiratsioon ja veidi laiem mõistmine, milline võib olla grupijuhendamine. Proovisin kohe järele ja tundus, et läks hästi. Juunikuiste kohtumiste järel sai hoo sisse kaks üliõpilast. See on hoog, mis pole veel raugenud ja lõputöö ongi peaaegu valmis. Kindlasti said ka teised mingeid mõjutusi, mis pole nii palja silmaga jälgitavad. Vaadates sellele kogemusele tagasi olen grupijuhendamist üpris laialt propageerinud. Seda isegi ülikoolis tehtud juhendamise auditis. Igatahes nüüd tundsin, et aeg on uueks kohtumiseks. Seekord polnud mul kahtlustki, kuidas see kohtumine üles ehitada. Teadsin täpselt, et teemaks on lõputöö kirjutamise protsess ja seda kirjeldavadki need kaks tudengit, kes lõpusirgele jõudnud. Evgenia ja Artjomiga on kirjutamise käigus olnud kõike - rõõmu, masendust, tupikuid, spurte, möödarääkimisi, teineteisemõistmist. Kommunikatsioon juhendajaga on olnud mitmekülgne - kord olen mina tagant torkinud, kord on mind torgitud (suvel!).
Saime kokku rahvusülikooli aastapäeval kui ülikoolis oli lühendatud tööpäev. Minu lühendatud tööpäev algas kell 18. Algul elasime veidi sisse, ootasime hilinejaid. Need, kes polnud selle õhtu peaesinejad, rääkisid oma töö hetkeseisust. Tehti nalja ja saadi üksteise valusatest lõputööga seotud naljadest aru. Toetati üksteist.
Siis rääkis Artjom. Ma ei hakka seda siin ümber jutustama vaid kirjeldan oma muljeid. Esmalt rääkis ta motivatsioonist. Väga heaks motivaatoriks oli osutunud tööandja poolne surve. Ta kirjeldas, kuidas oma lõputöö kirjutamist korraldas, kuidas selleks aega leidis (kuu aega järjest ja teooria osa valmis), ja kuidas juhendaja soovitusel erinevates kohtades kirjutamas käis. Ma ise olin selle soovituse juba unustanud. Nii ta oligi käinud kohvikutes, raamatukogus, lugemissaalis jms. Ma olin seda keskkonna värskendamist soovitanud väga õnnestunult. Ju mingi osa vestlusest üliõpilasega innustas mind seda soovitama. Igatahes, etteruttavalt mainin, et pärast kohtumist läksin restorani. Mitte ainult sööma (Rondeel hakkas verivorsti tegema) vaid samuti kirjutama. Hästi vahva oli kui Artjom kirjeldas intervjuude läbiviimist. Esiteks, kuidas küsimused koostas, kuidas ise plaani pidas, kellega vestelda ja kuidas otsustas hoopis lumepallimeetodit kasutada, mitte ise mõelda, kellega rääkida. Tulemusena sai rääkida kõigiga, kellega soovis ise, aga nüüd saab välistada, et ta valis subjektiivselt. Lumepalli meetod täendab, et iga intervueeritav soovitab kedagi, kes võiks sama või erinevat seisukohta omada ja kellelt võiks intervjuu võtta.
Evgenia jutust jäib enim kõlama soovitus endale aeg tekitada. Ka tema korraldas endale isikliku kirjutamislaagri. Aja planeerimisel olid piirid selged - kirjutada saab siis kui keegi teine lastega tegeleb. Suvel mitu nädalat järjest tegeles ta teooria osaga. Rõhutas, et seda on mõistlik teha ühes tükis ja järjest, mitte hakkida. Kohutavalt raske on uuesti pärast pausi alustada, üldpilt loetust ununeb. Teooria osa kirjutamisel läheb suurme osa aega lugemisele, mitte kirjutamisele. Saadud info tuleb endast läbi lasta. Ja kindlasti on teooria osa koostamine lihtsam kui tead, mis on töö eesmärk. Siinkohal tuleb meenutada juunikuiseid kohtumisi kui mõlemal üliõpilasel oli teema liiga harali ja pilla-palla. Need kohtumised kui pidi üksteisele oma uurimisprobleemi kirjeldama, aitasid seda selgemaks ja kitsamaks saada. Evgenia soovitas kaastudengitele, et juhendajaga tuleks pidevalt ühenduses olla. Nii ei lähe liiga sügavale metsa. Ma ise lisan, et see ühenduses olemine ei tähenda kogu aeg oma töö saatmist. Mõnikord on lühikesed ja lihtsad kontrollküsimused, mõnikord põhjalikumad kirjad, mõnikord kohtumised. Mitmekesisus suhtlemiskanalites on hea. Siin räägin küll ainult enda seisukohast. Mõni teine juhendaja ei tarvitse tahta mitmekülgseid suhtluskanaleid. Evgenia rõhutas veel ajakava osas, et puhveraeg, millest kõik kogu aeg räägivad, on ka päriselt vajalik.
Edasi jätkus vestlus, esitati küsimusi ja oma kogemusi, lepiti kokku eelkaitsmisele ja kaitsmisele tulemine. Mõnelt üliõpilaselt pressisin ka mõne spetsiifilise lubaduse välja. Ma tõesti ei saa teiste eest rääkida, aga selline grupijuhendamise formaat sobib mulle ja paistab sobivat osadele üliõpilastele. Kohale tullakse vabatahtlikult, keegi ei pea tegema stressirohket ja ajamahukat eeltööd (näiteks teine grupijuhendamise formaat eeldab üksteise tööde lugemist ja retsenseerimist). Seekord osales kaheksa üliõpilast. Kutsusin kõiki, aga seekord juhtusid kõik kohaletulnud olema minu juhendatavad.