Teaduspõhine oma õpetamise arendamine

Ülikoolis õpetamise lugu on teistsugune, kui koolis õpetamise lugu. Koolis – nii üldhariduskoolis kui huvikoolis õpetamiseks on vaja pedagoogilist haridust. Ülikoolis mitte. Ülikooliõppejõudude puhul on eeldatud iseseisvat õppimist ja kursustel osalemist. Klassikaline väide on, et õpetatakse nii nagu neid on õpetatud. Või siis vastupidi. Igal juhul näeb pilt välja juhuslik. Teaduspõhisest õpetamisest rääkides peetakse enamasti silmas seda, et sisu on teaduspõhine. Paralleelselt selle juurdunud looga on arenenud ka teine lugu. Lugu sellest, kuidas õpetamist ennast teaduspõhiselt arendada. 

Tartu Ülikoolis on olemas oma õpetamise uurimise grant. Muidugi on ka koolitused ja konsultandid, aga praegu kirjutan grandist. Grandi saajad sukelduvad oma õpetamise arendamisse sügavamalt. Grandi saamiseks peab kirjeldama mingit väljakutset või probleemi, mida tahetakse teaduspõhiselt muuta oma õpetamises. Ehk siis granti ei saa ilmtingimata staarõppejõud vaid need, kes tahavad oma õpetamist muuta. Grandikogukonnas õpitakse koos, jagatakse mõtteid ja lihvitakse oma isiklikku projekti. Grandist ning grandiakadeemiatest olen kirjutanud oma blogis eelnevaltki. Blogi saigi alguse grandist, et oma õppimise ja õpetamisega seotud kogemusi jäädvustada. 

Oma õpetamise uurimise tulemusi ja tagajärgi utsitatakse avaldama ja levitama. Üks viis seda teha on avaldada teadusartikkel. Objektiivselt pole ehk paremaid või halvemaid levitamise viise, aga minu peas olevas hierarhias on see kõige ägedam. Selle hierarhia kuskil keskmisel tasandil võiks paikneda blogi, mida päriselt loetakse. Mingis mõttes kõige normaalsem ja veenvam on isiklik suhtlus kolleegidega.

Teadusartikkel oma õpetamisest kõlab kuidagi mittetõsiselt. Selleks, et see oleks tõsiselt võetav, peab kõvasti pingutama. Ei piisa, kui jalgu trampides jaurata, et see on kah teadus.

Aastal 2024 avaldati kogumik pealkirjaga „Õppejõud koostöiselt õpetamist uurimas ja arendamas“. Avaldati see Tallinna Ülikooli Kirjastuses, autorid olid mitmest ülikoolist. Kogumiku koostaminegi käis kõrgeimal tasemel koostöiselt, aga püüan nüüd edaspidi keskenduda ühele artiklile ja selle koostöisest kirjutamisest.

Grandiakadeemia juunis 2018 oli see aeg ja koht, kui hakkasime Marge ja Mariga ühise artikli ideed arutama. Siin on kirjas tollased mõtted. Protsessi mõttes oli meil igasuguseid väljakutseid õige ajakirja leidmisega. Meie artikkel jõudis olla nii eesti- kui inglisekeelne, erineva ülesehituse ja fookusega. Protsessi kõige vahvamad hetked olid meie kohtumised. Mäletan ühte hetke Werneri kohvikus kui Marge midagi rääkis ja mul oli tunne, et tema jutt ei allu füüsikareeglitele ja helilained teevad kurvi ümber minu pea. Sotsiaalteadlane, arheoloog ja kasvatusteadlane sisenevad kohvikusse... hea anekdoodi algus. Meie ettevalmistus oli nii erinev! See kogemus oli nii hariv ja innustav! Meid ühendas soov pakkuda õppijatele sellist õpikogemust, mis päriselt toetaks neid. Vaatamata ajutistele raskustele oli sellest ühisosast küll. Tulemuseks saime mõttekäigu, mis on testitud erinevates valdkondades, mis omakorda teeb tulemused usutavamaks. 

Artikli pealkirjaks sai „Valikute pakkumine üliõpilaste õppimise toetamisel“. 

 

"Artikli eesmärk on teada saada, kuidas üliõpilased kogevad õppejõu pakutavaid valikuvõimalusi, ja analüüsida õppejõu õpetamiskogemust valikute pakkumisel. Varasemad uurimused on näidanud, et valikute pakkumine toetab õppijate motivatsiooni ja kaasatust õppimisse (Patall et al. 2008). Õppejõududel aga napib eeskujusid ja kogemust, milliseid valikuid üliõpilastele pakkuda ja kuidas need toimivad. Artiklis esitame kahe tegevusuuringu tulemusi, mille käigus pakuti bakalaureuse astme üliõpilastele ainekursuse õpetamise jooksul erilaadseid valikuid, nagu võimalus valida ülesannete tüüpi, raskusastet, hindamisviisi ja ülesannete sooritamise aega. Üliõpilaste kogemust ja tagasisidet uurisime õpipäevikute, küsimustiku ja intervjuudega. Selgus, et valikuvõimaluste olemasolu tõstab üliõpilaste rahulolu ainega. Valikuvõimalused aitasid üliõpilastel kohandada aineid nende individuaalsetele vajadustele ja eelistustele sobivamaks. Tegevusuuringu ajal talletasime õppejõududena oma tähelepanekud märkmete ja blogina. Nende analüüsil jõudsime järeldusele, et valikute pakkumine peaks olema toetatud täiendavate selgitustega valikute kohta." 

 

Selles kogumikus on väga palju huvitavaid artikleid. Väga-väga-väga soovitan lugeda õppejõududel, kes on huvitatud oma õpetamise arendamisest teaduspõhiselt. Siin näeb sisukorda.

 

 

Piirimaa

Käisime kolleegidega kolledžist ja teisest meiekandi asutustest õppereisil Taani-Saksa piirimaal. Meie piirimaa ja nende piirimaa on teatud mõttes väga erinevad. See ei tähenda, et üksteiselt poleks midagi õppida. 

Nende piirimaal oli piir siia-tänna liikunud mitmel korral. Paljusid inimesi kõnetas rohkem regionaalne identiteet kui kuulumine emma-kumma riigi külge. 1920 aga tehti rahvahääletus teemal, kuhu tõmmata piir. Piirimaa ajalugu on põnev ja kirju, mistõttu kirgi on alati olnud ja igasuguseid. Mingil hetkel leppisid kaks riiki kokku, et mõlemad toetavad nö teise riigi vähemust oma territooriumil. Näiteks vähemuskoole ja vähemusspordiklubisid. Eesmärgiks see, et need vähemused ei tunneks end halvasti ja saaks omasugustega omavahel oma keeles suhelda. Neid asutusi me külastasimegi. Igal pool kogesime, kuidas vähemuse staatus on uhkuse asi. Nagu mingi haruldane taimeliik. Nende tegevust toetasid kohati mõlemad riigid, rahaliselt olid need vähemused pigem paramas seisus kui enamused. Need vähemused pole üldjuhul tekkinud inimeste liikumise vaid piiri liikumise tõttu. Praeguse seisuga on tegemist kahe Euroopa Liidu riigiga. 

Lisaks asutuste külastamisele külastasid osade asutuste esindajad meid akadeemias, kus peatusime. Akadeemia asus piirimaal Flensburgi lähedal metsas, järve kaldal. Akadeemia oli algselt paljuski selleks loodud, et saaks piirimaa kogemust laia maailmaga jagada. Meil olid huvitavad vestlusringid, kus saime kogetut ja kuuldut oma olukorraga võrrelda. 

Vaatamata sellele, et paberil ja ettevalmistatud sõnavõttudes näeb olukord imeline välja, näeb ja kuuleb õppesõidu ajal ka seda, mis jääb kirjalikust tekstist ning ettevalmistatud sõnavõttudest välja. See teebki ise kohalkäimise ja inimestega rääkimise ainulaadseks. See on subjektiivne nii rääkija kui kuulaja seisukohast. 

Taani vähemuse esindajad Saksamaal olid väga uhked oma taanisuse üle. Lippe oli palju. Kohtasime ka mittetaanlasi, kes identifeerisid end kõige taaniliku austajaks. Friisid on huvitav vähemus, ühe üldpealkirja all on palju erinevaid friise, kellest suurem osa on Hollandis. Meie kohtusime Põhja-Friisi alarühmitustega. Nad ise ei suutnud kuidagi sõnastada, mille poolest friisid teistest eristuvad või mis teeb friisiks. Aga võib-olla oli see raske küsimus. Mittefriisid oskasid paremini friise iseloomustada. Saksa vähemus Taanis on aga eriline frukt. Kui taanlased Saksamaal tahavad hoida taanisust, siis sakslased Taanimaal tahavad mitmetes asjades rohkem sarnaneda taanlastega, ent saksa keeles. Korduvalt kuulsime, kuidas mitte keegi ei tahaks õppida tüüpilises saksa koolis. Korduvalt! Teisi põhjuseid, miks Saksamaad või saksapärasust ei armastatud, oli veel. Näiteks koroona ajal kolisid paljud inimesed Taani leebemate piirangute tõttu. 

Kui Taani lippe oli igal pool palju, ka Saksamaal, siis Saksa lipuga on kurvad lood. Teine maailmasõda on ikka veel liiga värskelt inimestes sees. Me kuulsime, et ikka veel on pahameelt just sõjaga seoses. Lipu kohta kuulsin kahel korral, et neid lehvitatakse ainult jalgpalli MMi ajal. See tuletas mulle meelde ühe ammuse vestluse sakslasega Narvas. Jalutasime jõe ääres ja ma ütlesin meie lippu vaadates, et hästi soe ja uhke tunne on. Küsisin, mis tunne tal oma lipuga seoses on. Ta ütles, et teda on kasvatatud nii, et lipuga seoses ei tohi olla häid tundeid. Päris kurb. Nädala jooksul hakkas mul lõpuks sakslastest Saksamaal päris kahju. Natuke üldistades, hakkas kahju enamustest. Enamus on meinstriim, enamus ei ole abikõlblik. Teadlasi ja ajakirjanikke ei huvita enamused.

Olla eestlane venekeelses piirkonnas on minu hinnangul põnev, aga mõnikord väsitav. See ei ole raske elu, mida peaks kangelaslikuks pidama, aga see pole ka tavalise eestlase elu kesk-Eestis. Iseasi, kes tahab olla tavaline :) Mõnikord oleme haruldase taimeliigi moodi, mõnikord paha Eesti riigi või vähemalt keeleinspektsiooni käsilased. Kuidas kunagi. 

Meie koolid ja spordiklubid ei vaja omasuguste mulli. See mull on välja kujunenud aastakümnetega. Meie olukorras on tähtis integratsioon ehk terviku loomine. Pigem mullide lõhkumine, aga ka teatud mullide aktsepteerimine. Vähemuse kaitse asemel on mõnikord vaja kaitsta riigi mõttes enamust ehk kohalikku vähemust. Meie eestikeelsed õppeasutused on erilised. See on keeruline teema ja ma praegu sellest ei kirjuta. Aga eesti keel vajab meie regioonis erilist tähelepanu ja toetust. Meil ei ole vaja Vene riigi raha selleks, et meil saaks venelased venelastega jalgpalli mängida. Taani-Saksa näide mõjub selliselt sõnastatud absurdsena. Kas meil on vaja hambad ristis nõuda eestikeelseid jalgpallitrenne ja ujumisklubisid? Mulle ei meeldi ka see mõte. Ma eelistaks sellist ujumisklubi, kus treener oskab mõlemat keelt. Nagu üks tuttav kunagi rääkis, keeldus ujumisklubi eestikeelse lapse vastuvõtmisest, sest "sa upud ära kui vene keelest aru ei saa". Või midagi seesugust. 

Õppereisi üks oluline boonus muul moel teadmiste kogumise ees oli kindlasti rühm. Me suhtlesime omavahel nagu inimesed ikka. kellegagi rohkem, kellegagi vähem. Meie rühma inimestel oli parajalt ühisosa, parajalt erinevusi. Meil oli piisavalt erinevaid arvamusi, aga kõige olulisem oli sama - soov midagi paremaks teha, alustades iseendast. Ühine kogemus õppereisist võib tulevikus meile veel mitut moodi end meelde tuletada. 

Kui keegi kuuleb võimalusest kuhugi õppereisile minna, palun kutsuge mind ka. Kui teema vähegi huvitab, tahan osaleda.

Fotoreportaaž asub siin: https://www.facebook.com/media/set/?set=a.10162679858666414&type=3 

See on lihtsalt illustratsioon :) 

Kuue ööpäeva jooks 2024

Aasta jooksul on mul tavaliselt kaks ultrajooksu võistlust. Viimastel aastatel on kujunenud rütm: suve hakul 24 tunni jooks, sügisel kuue ööpäeva jooks. Sel aastal jäin oma 24 tunni tulemusega rahule, kuid ikka veel tean, et on arenguruumi. Sel aastal läks kõik kuidagi liiga libedalt. Liikusin ühtlaselt ja kavatsesin pingutada alles lõpus. Hiljem sõbraga arutades sain mõtte, et võib-olla tasub lühemaid pingutamisi teha kogu võistluse kestel. Mitte liiga palju, et kurnaks, aga et veidi kilometraaži suurendada.

 

Sama mõttega tulin kuue ööpäeva jooksule. Eelmise aasta kogemuse põhjal teadsin, et ühtlaselt liikumine on mu mugavustsoon. Kui mult talvel küsiti, mis on mu järgmine eesmärk, vastasin mittenumbriliselt. Kõigil eelmistel aastatel oli mul numbriline motiveeriv eesmärk, mille kolmandal katsel saavutasin. Olin selle üle õnnelik. Aga enam mind number niiväga ei huvita. Tahan areneda ja otsida oma tugevusi. Minu uued eesmärgid on rohkem sisulised kui numbrilised. Mitte et mul suurte numbrite vastu midagi oleks. Ei ole. Oleksin silmakirjalik kui ütleksin, et ei taha Eesti rekordit tagasi oma nimele. Aga see ei ole mulle enam motivaator vaid oleks boonus. 

Treeningud on mul kenasti kulgenud. Liiga detailselt pole planeerinud. Jälgin loogilist treeningtsükli ülesehitust ning et iga nädal oleks teatud tüüpi treeningud. Mahud pigem väikesed. Lisaks ootuspärastele trennidele päris palju kõndimist. Mingeid pause pole tekkinud, olen olnud terve.

Kuue ööpäeva jooks Balatonfüredi kämpingus on nüüdseks tuttav võistlus. Tean, mida kodust kaasa võtta, mida kohapeal osta, mida korraldajad pakuvad. See kogemus teeb rahulikuks. Selle poole pealt oli kõik väga hästi. 

Seekord oli üks uus nüanss. Võistlus oli kuulutatud maailma meistrivõistlusteks. Tiitlivõistlustel järgitakse reegleid suure hoolega. Või siis püütakse järgida. Mõned reeglid on häguselt sõnastatud ja mõned reeglid on tobedad. Näiteks reeglites on kirjas, et telefoni ei tohi kasutada. Arusaadav, nõus. Telefoni näppiv jooksja võib end unustada ja jääb teistele jalgu. Reeglites on kirjas, et muusikat tohib kuulata walkman'ist või raadiost. Walkman? Tõesti? Reeglites pole kirjas kõrvaklappide kasutamise kohta. Enne võistlust mainiti, et üks kõrvaklapp on OK, kaks ei ole OK. Tegelikult on 24h+ võistlustel muusika kuulamine klappidest lubatud ja oli ka seekord. Telefonist. Üks reegel pahandas mehi - palja ülakehaga jooksmist ei lubatud. Naised võisid sporditopis joosta. Miks see probleem on? Esiteks palavus, teiseks nibud. Ja miks ei tohiks? Igal reeglil peaks olema põhjus. 

Avatseremoonial jagati kõigile rahvuslippe. Sellega pidi lavale minema. Kogu tseremoonia oli minu jaoks väsitav. Ma tulin sellele, et vanade tuttavatega kohtuda ja suhelda, aga selleks palju võimalusi ei tekkinudki. Tseremoonia järel oli tehniline koosolek, see oli asjakohane ja vajalik. Avatseremoonia ajal tundsin, et järgmisel aastal ma siia tagasi ei tule. Tundsin, et vajan vahelduseks midagi muud. 

Esimese ööpäeva jooksul otsustasin olla piisavalt mänguline ja vaba. Aegajalt liikuda kiiremini, vahepeal rahulikumalt. Pause teha ainult siis kui täpselt teadsin, milleks. Vastupidiselt paljudele soovitustele, otsustasin magada pigem vähem kui rohkem. Ma juba tean, et esimesel ööl magamine on hea mõte. Aga ma tahtsin proovida midagi uut. 

Täpselt nii tegingi. Kella viie paiku (5 tundi stardist) tundsin, et olen end soojaks jooksnud ja aeg on teha üks ergutav massaaž. Põhimõtteliselt on selle massaaži mõte vabastada võistluse alguse kangusest. Pärast on keha mõnusalt kerge ja liigub loomulikumalt. Massaaž kestis ligikaudu pool tundi. Öösel kui liiga palju tuigerdama hakkasin, magasin umbes tunnikese, riideid ei hakanud seljast võtma. Ööpäeva möödudes stardist olin läbinud 130 km. Olin tulemuse ja protsessiga väga rahul. Oli aeg esimeseks pausiks. Nimelt, ma lootsin rohkem magada palaval ajal päeval ning rohkem liikumises olla öösel. 

Esimene tagasilöök. Olin väsinud ja unine, aga magama ei jäänud. Võimalik, et olin liiga väsinud. Käisin õues palavuses liikumas. Panin mängu kõik teadmised keha jahutamisest. Oli palav ja päike praadis korralikult. Selline ilm, kus päikesekaitsekreemi asemel on mõistlik heleda hingava materjaliga end kaitsta. Proovisin uuesti magada. Ei õnnestunud. Pärast õhtusööki verandal istudes tundsin, et ei taha tagasi jooksma minna. See oli nii uus ja ootamatu tunne, mida ma mitte kunagi kogenud pole. Mitte kunagi! Kurk oli veidi valus. Ninakinnisust hakkasin tundma veidi hiljem. Täpselt ei tea, aga võib-olla oli tuuletõmme ja minu liiga agar jahutamine koostöös magamatusega mu probleemide põhjuseks. Siiani ei tea. 

Põhimõtteliselt olid mu numbrid sellised, et kui oleksin teisel ööl normaalselt liikunud, oleks kõik väga hästi ka pärast neid pikemaid pause päevasel ajal. Kahjuks päevased pausid ei sisaldanud magamist ja see ei teinud mu öist liikumist lihtsaks. Lühidalt, siit algas teistsugune reaalsus. Jäin ilmselgelt haigeks ja prioriteediks sai ravimine. Paaril viimasel päeval sain taas liikuda. Algul ettevaatlikult, viimasel päeval veidi julgemalt. Haige keha ei lasknud palju pingutada, iga kiirem liigutus ajas hingeldama. Rahulikus tempos oli lõpuks hea joosta. Haiguse ajal olid lihased puhata saanud. 

Kuue ööpäeva jooks on imeline. Selle sisse mahub nii palju. Jõuab teha korraliku soorituse, jääda haigeks ja saada terveks. "Päevad" algavad ja lõpevad; vill tekib ja paraneb. Ilmselgelt ei olnud see tulemuse mõttes hea võistlus, aga formaat mulle jätkuvalt meeldib. Olen rahul sellega, kuidas ootamatus olukorras toime tulin ja positiivse hoiaku taastasin. Sain aru, et ma poleks osanud haigust kuidagi ennetada või ära hoida. Kui ma ei oskaks ka tagantjärgi tarkusega midagi muuta, pole kahetseda midagi. 

Illustreerimaks minu võistlust (või treeninglaagrit), ööpäevade kaupa ümardatud numbrid: 

130 km
34 km
6 km 😆 
27 km 
33 km 
69 km 

Kokku 303,4 km. Võrdluseks eelmise aasta tulemus 541 km.

Auhinnatseremoonia jättis sama tunde nagu avatseremoonia. Pikk ja väsitav, ei jõudnud ära oodata, millal süüa saab. Suhelda kaasvõistlejatega polnud praktiliselt võimalik.

Võistluse eelviimasel päeval registreerusin Jõhvi rahvajooksule, mis toimus paar päeva pärast kodumaale jõudmist. Keha äratamiseks või umbes nii. Juba enne Ungarisse sõitmist olin end kirja pannud 100 km võistlusele Sillamäel, mis toimub poolteist nädalat pärast Ungari võistluse lõppu. Muidugi ei eeldanud ma, et olen parimas vormis, aga tahtsin ajaloolisest võistlusest osa saada. Esimest korda toimuvad Eesti meistrivõistlused ultradistantsil. Olin valmis selleks, et ei mahu kontrollaega. Nüüd, pärast seda toredat puhkust ja mahukaid treeninguid, püüan siiski kontrollaega ka mahtuda. 

Tagasi kirjutise alguse juurde. Edaspidi teen mingeid asju teistmoodi. Kuidas täpselt, ei tea veel. Oma treeningutega olen rahul. Olen leidnud oma rütmi. Küsimus on selles, millistel võistlustel osalen ja milliseid eesmärke sean. 

Lõpetuseks üks tore tsitaat legendaarse võistluse Badwater võitjalt. Ta ütles mulle: "хреново бежишь" 😉 Ilma kontekstita on see parim! 

Grandiakadeemia 2024

Oma õpetamise uurimise grandiga kaasneb grandiakadeemia. Seda blogi siin alustasingi kui sain grandi. "Õppimine ja õpetamine” on osutunud piisavalt laiaks pealkirjaks, et selle all kirjutada ka ultrajooksudest. Sest need on üks pidev õppimine. Grandiakadeemia on kahepäevane üritus, kus saavad kokku grandisaajad ja grandi juba ammu “ära” saanud. Jututeemad on kõik oma õpetamise uurimisega seotud. Teisi kuulates saab palju häid mõtteid oma õpetamise arendamiseks. Minu jaoks on eriti väärtuslik see, et siin on inimesed erinevatest valdkondadest, aga kedagi pole vaja veenda, et hea õpetamine on hea asi.

Esimesel päeval rääkisid oma tegevusest grandiperioodi lõpetajad. Mulle hakkasid kohe kõrva teatud mõttekäigud, mis erinevas sõnastuses ja kontekstis kordusid.

Esiteks. Julge ja varjamata kriitika erinevates suundades, nt adminni suunas. Väited stiilis: “eksamitulemused olid liiga head”, “endal on hästi huvitav”. See viimane pole justkui kriitika, aga tegelikult on ka. Meil kõigil on liiga palju neid kolleege, kes kogu aeg kohutavalt töökad tahavad näida. Vahet pole, kas nad seda on või ei ole. Miks peaks üldse töökust idealiseerima kui teinekord saab nutikusega paremaid tulemusi kui töökusega? Ja miks peaks häbenema seda kui endal on hea olla?

Kriitika saab olla ka enda suunas ja see ei pea üldse negatiivne olema. Näiteks oli korduvalt kuulda Moodle tagasisides kriitika üle rõõmustamist. "Arvasin, et pärast muudatusi läheb halvemaks, läkski”. Siia taustaks mõtlen juhtumitele, kui maksimumist madalama tagasisidenumbri põhjal õppejõud ja õppeaine üksteisest lahutatakse. Tahaks nutta. Oleks siis veel, et tagasisides on sõnaliselt midagi järjepidevalt ja andestamatult halba kirjutatud. Üksikute rahulolematute või puhtalt numbrite põhjal kellegi vallandamine on lihtsalt nii haige ja rumal käitumine, et ei mahu mulle kuidagi pähe. Sellest ka rõõm, kui teistsugust reaktsiooni kohtan. Kuigi ÕISi tagasiside ei tarvitse näidata läbikukkumist, siis ka päriselt toimunud läbikukkumiste aus tunnistamine ja sellest järelduste tegemine - see on see, mis peaks olema normaalsus.

Teiseks, töökus veidi teisest vaatenurgast. Julgus mitte näida kohutavalt töökas. Tudengite suunamine rohkem töötama. Tudengid tagantjärgi väärtustavad pingutama õppimist. Tuleks vähem “aidata” tudengeid. Luua turvaline keskkond, kuid mitte teha liiga palju nende eest ära teha.

Niiöelda mitteametlik osa grandiakadeemiast on loomulikult väärtuslikumgi kui ametlik. Mul on siiralt raske mõista neid inimesi, kes sellest teadlikult kõrvale hoiavad. Selline mitteformaalne suhtlus on täpselt see, mis sünnitab kõige huvitavamaid koostööprojekte. Need kohati totratel või suvalistel teemadel vestlused, kus igaüks oma valdkonna vaatepunktist midagi arvab, on täielik rosin. Näiteks hommikusöögilauas olnud “kas see on metstuvi”. Kuidas saab selline küsimus nii lõbusaid arutelusid tekitada, saab selgeks vist ainult sellises seltskonnas reaalselt viibides.

Teisel päeval oli fookuses oma õpetamise arendamine. Mõni mõtles sellele grandi kontekstis, aga seda saab ju igavesti teha. Korduvalt sai tugineda esimesel päeval kuuldule. Kui ma nüüd oma õpetamise arendamisele mõtlen, siis praegu ei ole mul ühtegi selgepiirilist probleemi, mida ma ise lahendada saaks. Võrdluseks probleem, kui grandikogukonnaga liitusin - arvutiõpetuse aines oli hästi palju rahulolematust. Mina olin veendunud, et selles aines ei tohiks liiga palju ette näidata ja õpetada. Sest reaalse elu arvutimaailmas asjad pidevalt muutvad. Inimene peab suutma ise lahendusi leida. Aga kui tudengid ei ole harjunud sellega, et on “liiga palju vabadust”? Mida saan teha enda põhimõtetest loobumata? Seda ma siis uurisingi ja muutsin. Saan ausalt tunnistada, et oli kasu, ja nüüd on parem kui varem. Praegu aga tunnen, et olen kui “lüka-tõmba”. Minu praegused probleemid pole seotud õpetamisega ja kohati ei sõltu nende lahendumine minust. Olen kui käsutäitja ja kuuletuja. Adminn otsustab minuga rääkimata. Nii ma tunnen. Tunne ei ole õige või vale. See lihtsalt on. Kuna ma ei tea, kuidas ise adminniks hakkamata olukorda muuta, siis püüan lihtsalt üle elada ja tegelen aktiivselt olukorraga leppimisega.

Teisel päeval sai rohkem kuulda uute projektide kohta, kus kõik on veel lahtine. Nii põnev. Algsed ideed võivad ju kahe grandiaasta jooksul nii palju muutuda. Keegi ei tea midagi ja see on OK. Oma õpetamise uurimine on kõigile uus asi ja uues asjas on nii lihtne enda küündimatust taluda. Selles on midagi imelist.

Loomulikult tegin ka detailsemaid märkmeid kui siia kirja panin. Aga mul on hea meel, et üle mitme aasta oskasin grandiakadeemiast postituse kirjutada. Miskipärast pole mitmel aastal seda suutnud. Alati on meeldinud osaleda, aga vat seda postituse tunnet pole tekkinud.

Fotol on grandi esimesest lennust Merje ning Männiku metsatalu tiik, mis seekord oli erakordselt roheline. Merje viib läbi hommikuvõimlemist. Üleüldse on grandikogukonnas kenasti läbi mõeldud see, kuidas mitte ainult istuda. See kukub väga loomulikult välja kui see on 1) läbi mõeldud 2) harjumuseks arendatud. Männiku metsatalu on grandiakadeemia pesaks olnud palju kordi. Põhjusega. Siin on hea olla. Toit on hea.

24 tunni jooks pisikesel staadionil

Seekordse postituse läbivaks teemaks on rõõm ja tänutunne. Rõõm iseenda arengust ja sooritusest, tänutunne päris mitme inimese suunas. 

Möödunud aasta suve lõpus lõppes treeneri koostatud kava järgi treenimine. Olin seda päris kaua teinud, mistõttu teatud rütm kenasti sisse harjunud. Mu treeneri mõju ei lõppenud kava lõpuga. Ta õpetas mind treenima ja selle käigus iseennast tundma. Natuke lugesin maailmakuulsa ultrajooksutreeneri treeningpõhimõtteid, vaatasin seniseid kavasid ja tegutsesin laias laastus nende järgi. Ent ma ei jälginud minuteid ega kilomeetreid täpselt. Tegutsesin paljuski tunde järgi. Tunde järgi tegutsedes osutus suurimaks erinevuseks võrreldes varasemaga treeningmaht. Mu jooksud olid palju lühemad, eriti "pikad otsad". Samas, ma kõndisin palju. Jõutrenni ja ÜKEt tegin jätkuvalt regulaarselt, trennide sagedus oli sama (5 korda nädalas). Iga nädal oli üks särtsakam ja üks pikem trenn, teised rahulikud lühemad jooksud.

See võistlus tekitas elevust, et kuidas ma niimoodi omaette tegutsedes arenenud olen. Päris kindlasti olin ma võistluse eel välja puhanud.

Minult on korduvalt küsitud, kas väiksel ringil tiirutamine tüütu pole. Ei ole. Toredad inimesed saavad kokku ja teevad, mis meeldib. Palju tuttavaid, mõned uued näod. Kogu aeg on kõik koos ja saab üksteisele kaasa elada. Mitte häälekalt vaid hinges. Saab jälgida, kuidas keegi hakkab kohe algusest peale pingutama ja kuidas keegi järgib mingit huvitavat jooksu-kõnni strateegiat. Näeb, kui kellelgi on raskused ja kui keegi enne lõppu katkestab.

Hakkasin kohe algusest peale hästi rahulikult, kuid ühtlases tempos kulgema. Hästi korraks testisin ühe neidude seltskonna tempot, aga ei olnud jõukohane. Ja nii jäigi. Ühtlne tempo, lühikesed pausid kui selleks vajadus oli. Pausid olid vaid söömiseks, joomiseks, riiete vahetamiseks, varvaste kreemitamiseks. Seekord ma ei kõndinud ega maganud. Kõnnisammu oli vaid hetkedeks kui pärast pausi hoogu kogusin. Ei tea, kas tervet ringigi korraga tuli. Ka öösel ei hakanud ma kõndima vaid jätkasin ühtlases tempos liikumist. Korduvalt mõtlesin, et ma ei julge kõndima hakata. Pärast on nii füüsiliselt kui moraalselt raskem uuesti jooksma hakata. Ja otseselt vajadust ka polnud. 

Oli kaks pikemat pausi 11 ja 15 minutit kui sõin sooja toitu.

Olen pööraselt tänulik Renele, kes mu tulemust avalikult ei kuulutanud. Mu oma kell oli taskus. Ma ei teadnud mitte midagi. Keskendusin iseendale, mitte numbritele. Alles pärast võistlust vaatasin, mis numbriliselt toimus. 

Selgus, et see oli mu elu aeglaseim 12 tunni jooks! Võistluse esimene ja teine pool olid peaaegu võrdsed. Esimene pool oli 52%. Hiljem numbreid vaadates nägin, kuidas algul olin kuskil pingerea teises pooles ja kunagi öösel olin oma ühtlase tempoga jõudnud ülemisse otsa. 

Hommikusöögi järel kella 8 paiku olin nõus numbreid teadma. Selgus, et olin naistest esikohale jõudnud. Üldarvestuses hoidsin kolmandat kohta. Esimest kohta hoidev Szilard hakkas tasapisi kihutustööd tegema, et ma 1) 160 km täis jookseks 2) teise mehe kinni püüaks. 160 km jutu peale ütlesin mõtteis vastuseks, et miinimum on 159, sest siis tuleb isiklik rekord. Mõistusega sain siiski aru, et 160 km on üsna tehtav. 

Teise mehe kinni püüdmiseks oleks pidanud tempot tõstma. Aga tempo tõstmiseks ei olnud jõudu. Paar tundi enne lõppu ma ikka proovisin, aga ega see hästi ei õnnestunud. Szilard pidevalt ergutas. Kiitis mu stabiilsust ja upitas mu ego. Me ei jooksnud liiga palju koos, aga tema tugi oli kogu aeg tunda. Ka siis kui ta mõni meeter minu ees või taga liikus. Ka siis kui ta midagi ei öelnud. Neil hetkedel kui me siiski koos jooksime, olid meil sageli sammud sünkroonis. Me oleme ka trennis koos jooksnud ja seda juhtub sageli. Vahva pilt. Öösel jäi kaamera vaatevälja see, kuidas me korraks aja maha võtsime ja tantsisime.

Niisiis, esimest korda elus võitsin jooksuvõistluse. Üldarvestuses kolmas koht. Kokku oli osavõtjaid 17, neist 10 naised. Siin on ülitore finišivideo, mida olen vist sada korda vaadanud. "Võidupaar" :) 

Tulemus 164,506 km.

Vaatamata reipale finišile olin päris läbi. Mitte miski ei jäänud kripeldama. Ma ei teeks mitte midagi teisiti! 

Lõpetuseks tänan veelkord ja sõnaselgelt. Rene, et kogu seda asja korraldab ja ultrakiikse talub. Aivar ilusate fotode ja ilmselt veel millegi eest, mida ma ei tea. Peakohtunik Andrus, kes muuhulgas mulle poest jogurtit tõi ja regulaarselt kohviga varustas. Piret, kes on lihtsalt nii armas ja innustav inimene. Kõik vabatahtlikud peaks teadma ja uskuma, et nende töö on raudselt raskem kui jooksjate töö. Meie peame vaid ühte asja tegema ja ainult iseenda peale mõtlema. Tänan treener Margust tehtud töö eest. Tänan maailma parimat jooksukaaslast Szilardit, kes seekord ka kogu mu kraami võistluse järel autosse korjas.

Igasugust olulist infot saab siit: https://gurmeejooksud.ee 

 

Pildiga tekstile appi

Ma olen alati veidi silmi pööritanud, kui mingid seltskonnad suudavad mõelda vaid siis, kui käes on värvilised markerid ja laual on suured paberid. Liiga sageli piirdub selline "mõtlemine" pinnapealsusega. Ei tehta mingit ettevalmistust ja nauditakse vaid omavahelist suhtlemist. Õppejõuna näen liiga sageli, kuidas lugemisoskus on nigel. Kirjutad läbimõeldud teksti, püüad teha seda piisavalt lühidalt ja selgelt, ent nii, et midagi poleks ka puudu. Ja siis hakkad saama küsimusi, mille vastused tekstis kirjas on. Sest küsimine on ju OK. Muidugi on küsimine OK, aga lugemine võiks kah elementaarne olla. 

Teisalt olen kogenud seda, kuidas vorm toetab sisu, kuidas visuaal toetab teksti. Minu peas käib siia lahtrisse ka teksti korrektne vormistamine. Visuaal (nt slaidide kujundus) ei tohi mõtteid teemast eemale viia vaid peab toetama teksti. 

Loodan, et see ei kõla ülbelt, aga tavalised tööalased koolitused olen ma ammendanud. Muidugi on hea aegajalt teadmisi värskendada, aga see pole sama, mis uute teadmiste ja oskuste omandamine ning nende rakendamine. Seetõttu olen avatud esmapilgul seosetutele koolitustele. Nii oli eelmisel aastal selleks Digitaalne loo jutustamine. Nüüd toda kokkuvõtet uuesti lugedes leidsin, et mitte miskit pole muutunud. Põhjendasin tolle koolituse valimist samamoodi nagu siin seekordset koolitust. Niisiis, koolituse pealkiri oli "Värvilised käed". Sisu tutvustus andis aimu, et tegemist on kunstiprojektiga, kus eelnev kunstikogemus pole vajalik. Oma avalduses kirjutasin ausalt, et seda kogemust ega kunstiga seotud oskusi mul pole. 

Koolitus toimus Hispaanias Astuuria piirkonnas. Keegi on sellest kuulnud? Turistipiirkond see igatahes pole ja selleks on loogilised põhjused. Näiteks ilm. Seda teab isegi eestikeelne Vikipeedia. Koolitus toimus imepisikeses linnas, kuhu lennujaamast iseseisvalt põhimõtteliselt ei saagi. Korraldajad saatsid vastu bussi, mis oli väga hea algus. 

See oli korraldusliku poole pealt üks parimaid koolitusi, millel osalenud olin. Korralduse all pean silmas kõike, mis pole otseselt sisu. Ka õppemeetodite komplekti ja koolitajaid. Sellest sain palju mõtteid iseenda töö jaoks. Kombineeriti lihtsamaid lühemaid harjutusi ja pikemaid keerulisemaid; individuaalseid ja rühmades; pikaajalisi rühmasid ja korraks loodud rühmasid; erinevaid paiku selles linnakeses. Sai olla toas ja õues (kui ei sadanud või polnud päris null kraadi).

Ma ei hakka tervet koolitust detailselt ümber jutustama. Teatava ülevaate saab minu fotoalbumist. Üldisemalt rääkides sai üpris kiiresti selgeks, et olin reklaami põhjal koolituse sisust veidi valesti aru saanud. Tegelikult oli parem ja kasulikum kui ootasin. 

Mõiste on graphic facilitation. Eesti keeles kasutatakse väljendeid teadlik kritseldamine või visuaalne lihtsustamine. Üks stiilinäide on Joonmeedia lehel: https://fb.watch/rWP8Gi86sJ/ Joonmeediaga olen varemgi kohtunud igasugustel üritustel ja konverentsidel. Seal teevad nad sageli seda, mida nimetatakse graphic recording'uks. Ehk dokumenteerivad arutelusid pildikeeles. Eesti keeles on kritseldamise teemal üks Facebooki grupp ja raamat. 

Minu jaoks oli huvitav mõelda, kuidas seda kõike oma õppetöös ja teadustöös kasutada saan. Teadustöös oleks lihtsaim näide posterettekanne, aga teatud puhkudel ka joonised teadusartiklis. Samuti kritseldamine kui mõtlemise abivahend. Mul üks ammune kogemus on, kui kritseldamine aitas mõtteid selgemaks mõelda. Õppetöös saab oma teksti toetada visuaalidega, mis aitavad teksti paremini mõista ja süstematiseerida. Hea visuaal aitab tõmmata tähelepanu, kui muidu on teema vastu leige huvi. Õppetöös saab lasta õppijatel midagi skemaatiliselt kujutada, et mõtlemist toetada, aga seda teen juba niikuinii. Nüüd vast teadlikumalt. 

Naasnuna koolituselt, osalesin üritusel, kus proovisin oma märkmikus vestlusi dokumenteerida. See on erinev märkmete tegemisest. Ilmselt on parim variant ikkagi pildi ja teksti kombineerimine. Seekord ma meelega vältisin teksti. Lihtsalt proovimise huvides. Mulle tundub, et kuulasin tähelepanelikumalt ja püüdsin rohkem märgata detaile. Märkmete tegemisel pööran rohkem tähelepanu just suuremale pildile ja olulisematele mõtetele. Visuaalse dokumenteerimise puhul on raske see, et nii nagu kõik oluline pole mõõdetav, pole ka kõik oluline visuaalselt kujutatav. Samas, ainult tekstilised märkmed jäävad kuivaks ja kui teema pole pööraselt huvitav, siis läheb kiiresti meelest ja märkmikku selle koha pealt enam ei ava. Piltidega jääb paremini meelde ja koged juttu mitmekülgsemalt. Tühja minust, aga see on õppijatele mõeldes oluline.

Nagu näha, pole ma värviliste markerite usku üle võtnud. Ilmselt üks värv lisaks oleks OK, aga mitte rohkem. 

Koolitusjärgsel nädalal oli mul üks aine, kus sain veidi kasutada ka metoodilisi nõkse. Neis polnud minu jaoks midagi põhimõtteliselt uut, aga mõned uued nüansid. Eelkõige rühmades töö korraldamise osas.

Erasmus pluss on hea võimalus oma maailma rikastada. Kes ei proovi, ei tea. 

www.partnerupestonia.org

https://www.ayalguina.com/

https://yowopoland.org/ 

Kuue ööpäeva jooks 2023

Sel aastal oli mitu asja teisiti. Kuidas oli kahel eelmisel korral, saab lugeda siit ja siit. 

Mulle jätkuvalt meeldivad pisikesed külajooksud ja 24 tunni jooks. Vahepealsed distantsid nagu maraton ja poolmaraton mitte. Mitmepäevajooks on eriline, see teeb mind õnnelikuks. Praegu võin öelda, et olen leidnud "oma". Siin tunnen, et suudan areneda ja ka konkurentsis olla. Kuigi kuue päeva jooks on pikaaegsete traditsioonidega spordiala, olen kõigi aegade ja hooaja edetabelites täitsa korralikul positsioonil. Maailma tipust küll kaugel, aga mitte teises universumis. Kõigi aegade edetabelis DUV andmebaasis algavad naiste tulemused aastast 1984. Põhjalikumalt selle distsipliini ajaloost saab lugeda siit. Tänapäevase formaadi alguseks võib pidada 19. sajandi lõppu. Tänapäevase formaadi all pean silmas suhteliselt väikesel ringil liikumist, mitte punktist punkti kulgemist.

Minu tulemus 541,107 km on Eesti tipptulemus. Minule oli latt ette seatud aastal 2000. Ükski Eesti mees pole seda formaati veel proovinud. Ööpäevade kaupa jagunesid kilomeetrid nii: 106, 85, 78, 83, 94, 95.

Siia lisan andmed DUV andmebaasist võrdluseks. Maailma selle hooaja edetabelis olen naistest 27. kohal (üldse 113 tulemust), oma vanuseklassis 5. kohal (üldse 26 tulemust). Kõigiaegade edetabelis olen Euroopa 138. (üldse kokku 396 tulemust) ja maailma 230. (üldse on edetabelis 726 tulemust).

Minu tugevused selle alaga tegelemisel on kõht ja pea. Mul ei teki seedehäireid nagu paljudel teistel. Söön päris toitu tunde järgi, mitte eelnevalt koostatud plaani järgi. Joogiveele lisan elektrolüüte. Eriti, kui on nii higistamist soosiv ilm nagu sel aastal. Päris palju naudin gaseeritud mineraalvett. Pea all pean silmas valmisolekut nautida väikesel ringil tiirutamist. Ma ei vaja välist stimulatsiooni, naudin liikumist ennast. Suurema osa ajast ei soovi ka kõrvaklappidest midagi kuulda. Nii saan keskenduda iseendale.

Välise stiimuli alla võib paigutada numbrid ehk vahetulemuste jälgimise. Mäletan stressi aastast 2021, kui tahtsin magama minna alles pärast ühe ümmarguse tulemuse saavutamist. Juba järgmiseks aastaks tegin järelduse, et sellist stressi ma ei vaja. Aastal 2022 seadsin vaid kellaajalisi sihte. Näiteks, kella 20.30-ni jooksen ja siis lähen massaaži. See oli parem. Seekord juhtus üsna juhuslikult, et ma ei tahtnud kella käe peal kanda (panin selle taskusse, et hiljem statistikat näha). Mis silmist, see meelest. Mulle meeldis see, et ma ei teadnud ei oma tempot ega kilometraaži. Kui see mulle kohale jõudis, palusin vabatahtlikel mulle lipukesi mitte anda ja tulemusi mulle mitte öelda. Muidu on iga 100 km täitumisel võimalik vastava lipukesega ring joosta ja niiviisi kaasvõistlejate õnnitlusi saada. See on armas vahepala ja eelmisel aastal nautisin seda. Ma ei halvusta seda mitte mingil juhul, aga seekord ma ei tahtnud teada vahetulemusi. See võimaldas olla hetkes kohal ja tõi mulle mingi erilise hingerahu. 

Mul ei olnud mingit plaani, kas ja millal vahetulemust vaatan. Viimasel hilisõhtul ütles toanaaber, et loodeteavasti ma ei pettu oma tulemuses. Korraks pani mõtlema, mis see minu jaoks tähendab. Kui teaksin oma vahetulemusi, kas pingutaksin rohkem? Olin kogu võistluse kestel pingutanud täpselt nii palju kui sel hetkel mõistlik ja võimalik. Mõistlik on algul end tagasi hoida ja rohkem puhata. Võistluse keskel on mõistlik pingutama hakata, et poleks tühja aega. Kui puhata, siis täisväärtuslikult, kui liikuda, siis täisväärtuslikult. Niiviisi ma toimisingi, numbreid teadmata. Viimase öö hakul umbes kell 22 tuli tunne, et tahan oma vahetulemust teada. 66 km Eesti rekordini. Tehtav. Keskmine kiirus peaks olema alla 5 km tunnis. Keskmine, st sisaldab vajalikke wc-peatusi, söögipeatusi, võib-olla korraks jalad seinale või ise pikali viskamist. Garanteeritud pole midagi, aga lootust on.

Viimasel ööl ja hommikul oli magamatus ja väsimus piisavalt kuhjunud, nii et paaril korral hakkasin väga kõvasti tuikuma ja slaalomit tegema. Ma kõndisin nii sageli kui võimalik kinnisilmi. Sageli oli tunne nagu astuksin teest mööda või läbi. Mõnikord vajus jalg alt ära, nagu oleks libe. Mõistlik oli tukastada. Esimene kord panin äratuskella 20 minutiks, aga sisemine kell äratas minut enne üles. Üleüldse on mul sisemise kellaga head lood. Kordagi pole võistluse ajal äratuskella vajanud. Keha on tark. Saab aru, kui palju und on vaja, kuid saab ka aru, et võistlus on käimas ja üle miinimumi ei luba magada. Teine tukastamine oli 10 minutit. Lihtsalt täisriietes pikali ja tuled kustu (otseses ja kaudses mõttes). Arusaadav, et iga paus vähendab kõndimise aega ja suurendab jooksmise vajadust. Muidu eesmärki ei saavuta. Kõndisin ja jooksin vaheldumisi. Graafikul on näha ringiajad. Kõrgemad tipud näitavad pikemaid pause. Algul olid pikemad, pärast lühemad.

Hommikul, mõni tund enne finišit hakkasin rohkem kella ja tulemusi vaatama. Mida lõpu poole, seda rohkem sassis ma omadega olin. Ma ei suutnud välja arvutada, mitu ringi pean veel tegema. Teadsin, et oma tulitavaid jalgu pole mul aega jahutada. See oli asi, mille pidin hambad ristis ära kannatama. Tulitavad jalad lähevad paiste ja tekitavad liikumisel valu. Kõndides rohkem kanna piirkonnas, joostes pöia piirkonnas. 

Hetkel, kui ületasin oma isikliku rekordi, tundsin vaid kerget rõõmu. Eesti rekord oli nii jõuliselt silme ees, et isiklik rekord ei pakkunud rahulolu. Kui oma sassis peaga lõpuks tablool Eesti rekordi numbrit nägin, ei uskunud ma ei ennast ega tablood. Kindlasti pidin ühe ringi lisaks tegema, et veendunud olla. Aga siis hakkas juba finiš paistma ja juhtus see, mis alati. Panin viimase välja. Võistluse viimased kaks ringi olid võistuse kiireimad. Vaid nii tunnen täit naudingut! Täiega lõpuni! Selle nähtuse nimi on "Aedu sirge" :) 

See oli nüüd jutt aja jälgimise ja kulgemise kohta. Lähen tagasi võistluse muude detailide juurde.

Päeval oli liiga raske joosta. Ma proovisin. Jalad liikusid kenasti, aga hakkasin kohe lõõtsutama. Päeval peamiselt kõndisin. Piisavalt sageli jahutasin pead külma veega. Veidi harvem jalgu. Iga kord pärast jalgade jahutamist oli vaja need uuesti Bepanthen salviga kokku määrida. Õhtul, öösel ja hommikul leidsin lihtsasti endale sobiva tempo jooksmiseks. Lihased ei saanud kordagi piiravaks asjaoluks. Minu jooksutehnika on lihaseid säästev. Ma ei peksa end vastu asfalti vaid maandun pehmelt pöia keskosale. Sellele aitavad kaasa jalanõud, millel pole kannakõrgendust. Kõnnitehnikaga olen teadlikult tegelenud viimase aasta jooksul, ka see on säästlikumaks läinud. Massöörid kiitsid samuti lihaste seisundit. Massaažis oli esimesel õhtul kõige kangem kehaosa selja ülaosa ja kael. Teisel ja kolmandal päeval polnud mitte miski kange. Järgmistel päevadel lasin vaid pöidasid mudida. Massaažile kulutatud aeg peab olema väärtuslik, et paremini edasi liikuda. Niisama mõnulemist ei saa lubada. Lihased said lõpuks valu viimasel hommikul kui ma end üldse tagasi ei hoidnud ega säästnud. 

Eelmistel aastatel on suureks piiravaks asjaoluks olnud villid. Ma olin täitsa meeleheitel, et ei saa end realiseerida mingite lollakate villide pärast. Aga olen väga hoolikalt õppinud ja katsetanud. Tulemus - null villi. Null villi! Ma ei hakka siin mingit retsepti tõe pähe kuulutama. Iga inimese jalad on erinevad. 

Algul kirjutasin, et sel aastal oli mitu asja teistmoodi. Üks asi oli see, et läksin võistlusele pigem puhanuna kui treenituna. Detailidesse ei lasku, aga äkki see oligi hea. Pole halba heata.

Teine asi, mis oli teismoodi, oli väga suur asi. Ma osalesin võistlusel koos sõbraga. Reisisime koos ja elasime koos. Võistluse kestel mõnikord puhkasime koos, mõnikord jooksime koos, mõnikord olime vait koos. Varem olen majakest jaganud võõra inimesega ja mul pole sellestki halbu kogemusi, aga sõbraga on ikka teistmoodi. Koos veedetud puhkepausid olid totaalne puhkus. Täielik väljalülitumine. Nagu eespool ütlesin, siis puhkus peab olema täisväärtuslik. Siis saab täisväärtuslikult ka pingutada. Kohati mõtlesin, kas need puhkepausid lausa liiga täisväärtuslikud pole. Teise inimese sisse ei näe, aga mina sain sellest koos võistlemisest hästi palju tuge. 

Milliseid järeldusi ja õppetunde seekordsest kogemusest tulevikku kaasa võtan? Korrata neid asju, mis õnnestusid. See on selge. Paremaks saab esmalt muidugi treenides. Lisaks treenimisele pean järgmine kord kiiremini kohanema ilmaga ja palavuse korral üle minema öörežiimile. Puhkeaegu saab kvaliteeti kaotamata kärpida lühemaks. Mingeid toetavaid tegevusi saan füsioterapeudilt.

Vahetuid muljeid näeb ja saab lugeda fotoalbumist siit. 

Tänusõnad toetajatele:

Minu kvaliteetset puhkeaega võistluse ajal toetab KoheCoffee. Kvaliteetset ja toitaineterikast toitumist võistlustevälisel ajal toetab Lihuniku Äri. Raskematel treeningutel ja teatud hetkedel võistluse käigus saan abi Vespa Power herilaseekstraktist. Ise pean ekstraktist olulisemaks OFM (optimized fat metabolism) terviklikku lähenemist, et süsivesikuid tarbida strateegiliselt, mitte igal ajal sisse ahmides. MedPoint/Fivefingers Eesti on mulle erinevalt toeks olnud. Mõnikord nõuga, mõnikord konkreetsete asjadega. Loomulikult jalanõud, aga ka külmakotid, mida nüüd juba kaks aastat kaasas olen kandnud ja hoolikalt kasutanud. Lennukipiletitega on abiks olnud Eesti Kultuurkapital. 

Meediakajastus: 

https://sport.err.ee/1609105802/aet-kiisla-pustitas-kolmandal-katsel-eesti-rekordi-kuue-paeva-jooksus

https://rus.err.ee/1609106018/ajet-kijsla-ustanovila-rekord-jestonii-v-shestidnevnom-bege

https://pohjarannik.postimees.ee/7859121/idavirulanna-aet-kiisla-labis-ungaris-kuue-paevaga-oma-jalgadel-ule-540-kilomeetri 

https://pohjarannik.postimees.ee/7856088/aet-kiisla-alustas-ungaris-uut-kuue-paeva-jooksu-eesti-rekordi-uritust

https://pohjarannik.postimees.ee/7857479/kuumuse-ja-niiskusega-voitlev-aet-kiisla-on-nelja-paevaga-jooksnud-juba-350-kilomeetrit 

https://marathon100.com/uudised/vaata/aet-kiisla-pustitas-uue-eesti-tippmargi-6-paeva-jooksus 

https://www.facebook.com/watch?v=1475594389943985 

https://r4.err.ee/1609109948/sportklub?fbclid=IwAR0r3GzobgwcE_bYKXDXPl6UIy2Zbgno1e3N9QKJZZLxa-FCJWTk_Dwjh0U