Kuue ööpäeva jooks 2024

Aasta jooksul on mul tavaliselt kaks ultrajooksu võistlust. Viimastel aastatel on kujunenud rütm: suve hakul 24 tunni jooks, sügisel kuue ööpäeva jooks. Sel aastal jäin oma 24 tunni tulemusega rahule, kuid ikka veel tean, et on arenguruumi. Sel aastal läks kõik kuidagi liiga libedalt. Liikusin ühtlaselt ja kavatsesin pingutada alles lõpus. Hiljem sõbraga arutades sain mõtte, et võib-olla tasub lühemaid pingutamisi teha kogu võistluse kestel. Mitte liiga palju, et kurnaks, aga et veidi kilometraaži suurendada.

 

Sama mõttega tulin kuue ööpäeva jooksule. Eelmise aasta kogemuse põhjal teadsin, et ühtlaselt liikumine on mu mugavustsoon. Kui mult talvel küsiti, mis on mu järgmine eesmärk, vastasin mittenumbriliselt. Kõigil eelmistel aastatel oli mul numbriline motiveeriv eesmärk, mille kolmandal katsel saavutasin. Olin selle üle õnnelik. Aga enam mind number niiväga ei huvita. Tahan areneda ja otsida oma tugevusi. Minu uued eesmärgid on rohkem sisulised kui numbrilised. Mitte et mul suurte numbrite vastu midagi oleks. Ei ole. Oleksin silmakirjalik kui ütleksin, et ei taha Eesti rekordit tagasi oma nimele. Aga see ei ole mulle enam motivaator vaid oleks boonus. 

Treeningud on mul kenasti kulgenud. Liiga detailselt pole planeerinud. Jälgin loogilist treeningtsükli ülesehitust ning et iga nädal oleks teatud tüüpi treeningud. Mahud pigem väikesed. Lisaks ootuspärastele trennidele päris palju kõndimist. Mingeid pause pole tekkinud, olen olnud terve.

Kuue ööpäeva jooks Balatonfüredi kämpingus on nüüdseks tuttav võistlus. Tean, mida kodust kaasa võtta, mida kohapeal osta, mida korraldajad pakuvad. See kogemus teeb rahulikuks. Selle poole pealt oli kõik väga hästi. 

Seekord oli üks uus nüanss. Võistlus oli kuulutatud maailma meistrivõistlusteks. Tiitlivõistlustel järgitakse reegleid suure hoolega. Või siis püütakse järgida. Mõned reeglid on häguselt sõnastatud ja mõned reeglid on tobedad. Näiteks reeglites on kirjas, et telefoni ei tohi kasutada. Arusaadav, nõus. Telefoni näppiv jooksja võib end unustada ja jääb teistele jalgu. Reeglites on kirjas, et muusikat tohib kuulata walkman'ist või raadiost. Walkman? Tõesti? Reeglites pole kirjas kõrvaklappide kasutamise kohta. Enne võistlust mainiti, et üks kõrvaklapp on OK, kaks ei ole OK. Tegelikult on 24h+ võistlustel muusika kuulamine klappidest lubatud ja oli ka seekord. Telefonist. Üks reegel pahandas mehi - palja ülakehaga jooksmist ei lubatud. Naised võisid sporditopis joosta. Miks see probleem on? Esiteks palavus, teiseks nibud. Ja miks ei tohiks? Igal reeglil peaks olema põhjus. 

Avatseremoonial jagati kõigile rahvuslippe. Sellega pidi lavale minema. Kogu tseremoonia oli minu jaoks väsitav. Ma tulin sellele, et vanade tuttavatega kohtuda ja suhelda, aga selleks palju võimalusi ei tekkinudki. Tseremoonia järel oli tehniline koosolek, see oli asjakohane ja vajalik. Avatseremoonia ajal tundsin, et järgmisel aastal ma siia tagasi ei tule. Tundsin, et vajan vahelduseks midagi muud. 

Esimese ööpäeva jooksul otsustasin olla piisavalt mänguline ja vaba. Aegajalt liikuda kiiremini, vahepeal rahulikumalt. Pause teha ainult siis kui täpselt teadsin, milleks. Vastupidiselt paljudele soovitustele, otsustasin magada pigem vähem kui rohkem. Ma juba tean, et esimesel ööl magamine on hea mõte. Aga ma tahtsin proovida midagi uut. 

Täpselt nii tegingi. Kella viie paiku (5 tundi stardist) tundsin, et olen end soojaks jooksnud ja aeg on teha üks ergutav massaaž. Põhimõtteliselt on selle massaaži mõte vabastada võistluse alguse kangusest. Pärast on keha mõnusalt kerge ja liigub loomulikumalt. Massaaž kestis ligikaudu pool tundi. Öösel kui liiga palju tuigerdama hakkasin, magasin umbes tunnikese, riideid ei hakanud seljast võtma. Ööpäeva möödudes stardist olin läbinud 130 km. Olin tulemuse ja protsessiga väga rahul. Oli aeg esimeseks pausiks. Nimelt, ma lootsin rohkem magada palaval ajal päeval ning rohkem liikumises olla öösel. 

Esimene tagasilöök. Olin väsinud ja unine, aga magama ei jäänud. Võimalik, et olin liiga väsinud. Käisin õues palavuses liikumas. Panin mängu kõik teadmised keha jahutamisest. Oli palav ja päike praadis korralikult. Selline ilm, kus päikesekaitsekreemi asemel on mõistlik heleda hingava materjaliga end kaitsta. Proovisin uuesti magada. Ei õnnestunud. Pärast õhtusööki verandal istudes tundsin, et ei taha tagasi jooksma minna. See oli nii uus ja ootamatu tunne, mida ma mitte kunagi kogenud pole. Mitte kunagi! Kurk oli veidi valus. Ninakinnisust hakkasin tundma veidi hiljem. Täpselt ei tea, aga võib-olla oli tuuletõmme ja minu liiga agar jahutamine koostöös magamatusega mu probleemide põhjuseks. Siiani ei tea. 

Põhimõtteliselt olid mu numbrid sellised, et kui oleksin teisel ööl normaalselt liikunud, oleks kõik väga hästi ka pärast neid pikemaid pause päevasel ajal. Kahjuks päevased pausid ei sisaldanud magamist ja see ei teinud mu öist liikumist lihtsaks. Lühidalt, siit algas teistsugune reaalsus. Jäin ilmselgelt haigeks ja prioriteediks sai ravimine. Paaril viimasel päeval sain taas liikuda. Algul ettevaatlikult, viimasel päeval veidi julgemalt. Haige keha ei lasknud palju pingutada, iga kiirem liigutus ajas hingeldama. Rahulikus tempos oli lõpuks hea joosta. Haiguse ajal olid lihased puhata saanud. 

Kuue ööpäeva jooks on imeline. Selle sisse mahub nii palju. Jõuab teha korraliku soorituse, jääda haigeks ja saada terveks. "Päevad" algavad ja lõpevad; vill tekib ja paraneb. Ilmselgelt ei olnud see tulemuse mõttes hea võistlus, aga formaat mulle jätkuvalt meeldib. Olen rahul sellega, kuidas ootamatus olukorras toime tulin ja positiivse hoiaku taastasin. Sain aru, et ma poleks osanud haigust kuidagi ennetada või ära hoida. Kui ma ei oskaks ka tagantjärgi tarkusega midagi muuta, pole kahetseda midagi. 

Illustreerimaks minu võistlust (või treeninglaagrit), ööpäevade kaupa ümardatud numbrid: 

130 km
34 km
6 km 😆 
27 km 
33 km 
69 km 

Kokku 303,4 km. Võrdluseks eelmise aasta tulemus 541 km.

Auhinnatseremoonia jättis sama tunde nagu avatseremoonia. Pikk ja väsitav, ei jõudnud ära oodata, millal süüa saab. Suhelda kaasvõistlejatega polnud praktiliselt võimalik.

Võistluse eelviimasel päeval registreerusin Jõhvi rahvajooksule, mis toimus paar päeva pärast kodumaale jõudmist. Keha äratamiseks või umbes nii. Juba enne Ungarisse sõitmist olin end kirja pannud 100 km võistlusele Sillamäel, mis toimub poolteist nädalat pärast Ungari võistluse lõppu. Muidugi ei eeldanud ma, et olen parimas vormis, aga tahtsin ajaloolisest võistlusest osa saada. Esimest korda toimuvad Eesti meistrivõistlused ultradistantsil. Olin valmis selleks, et ei mahu kontrollaega. Nüüd, pärast seda toredat puhkust ja mahukaid treeninguid, püüan siiski kontrollaega ka mahtuda. 

Tagasi kirjutise alguse juurde. Edaspidi teen mingeid asju teistmoodi. Kuidas täpselt, ei tea veel. Oma treeningutega olen rahul. Olen leidnud oma rütmi. Küsimus on selles, millistel võistlustel osalen ja milliseid eesmärke sean. 

Lõpetuseks üks tore tsitaat legendaarse võistluse Badwater võitjalt. Ta ütles mulle: "хреново бежишь" 😉 Ilma kontekstita on see parim! 

Grandiakadeemia 2024

Oma õpetamise uurimise grandiga kaasneb grandiakadeemia. Seda blogi siin alustasingi kui sain grandi. "Õppimine ja õpetamine” on osutunud piisavalt laiaks pealkirjaks, et selle all kirjutada ka ultrajooksudest. Sest need on üks pidev õppimine. Grandiakadeemia on kahepäevane üritus, kus saavad kokku grandisaajad ja grandi juba ammu “ära” saanud. Jututeemad on kõik oma õpetamise uurimisega seotud. Teisi kuulates saab palju häid mõtteid oma õpetamise arendamiseks. Minu jaoks on eriti väärtuslik see, et siin on inimesed erinevatest valdkondadest, aga kedagi pole vaja veenda, et hea õpetamine on hea asi.

Esimesel päeval rääkisid oma tegevusest grandiperioodi lõpetajad. Mulle hakkasid kohe kõrva teatud mõttekäigud, mis erinevas sõnastuses ja kontekstis kordusid.

Esiteks. Julge ja varjamata kriitika erinevates suundades, nt adminni suunas. Väited stiilis: “eksamitulemused olid liiga head”, “endal on hästi huvitav”. See viimane pole justkui kriitika, aga tegelikult on ka. Meil kõigil on liiga palju neid kolleege, kes kogu aeg kohutavalt töökad tahavad näida. Vahet pole, kas nad seda on või ei ole. Miks peaks üldse töökust idealiseerima kui teinekord saab nutikusega paremaid tulemusi kui töökusega? Ja miks peaks häbenema seda kui endal on hea olla?

Kriitika saab olla ka enda suunas ja see ei pea üldse negatiivne olema. Näiteks oli korduvalt kuulda Moodle tagasisides kriitika üle rõõmustamist. "Arvasin, et pärast muudatusi läheb halvemaks, läkski”. Siia taustaks mõtlen juhtumitele, kui maksimumist madalama tagasisidenumbri põhjal õppejõud ja õppeaine üksteisest lahutatakse. Tahaks nutta. Oleks siis veel, et tagasisides on sõnaliselt midagi järjepidevalt ja andestamatult halba kirjutatud. Üksikute rahulolematute või puhtalt numbrite põhjal kellegi vallandamine on lihtsalt nii haige ja rumal käitumine, et ei mahu mulle kuidagi pähe. Sellest ka rõõm, kui teistsugust reaktsiooni kohtan. Kuigi ÕISi tagasiside ei tarvitse näidata läbikukkumist, siis ka päriselt toimunud läbikukkumiste aus tunnistamine ja sellest järelduste tegemine - see on see, mis peaks olema normaalsus.

Teiseks, töökus veidi teisest vaatenurgast. Julgus mitte näida kohutavalt töökas. Tudengite suunamine rohkem töötama. Tudengid tagantjärgi väärtustavad pingutama õppimist. Tuleks vähem “aidata” tudengeid. Luua turvaline keskkond, kuid mitte teha liiga palju nende eest ära teha.

Niiöelda mitteametlik osa grandiakadeemiast on loomulikult väärtuslikumgi kui ametlik. Mul on siiralt raske mõista neid inimesi, kes sellest teadlikult kõrvale hoiavad. Selline mitteformaalne suhtlus on täpselt see, mis sünnitab kõige huvitavamaid koostööprojekte. Need kohati totratel või suvalistel teemadel vestlused, kus igaüks oma valdkonna vaatepunktist midagi arvab, on täielik rosin. Näiteks hommikusöögilauas olnud “kas see on metstuvi”. Kuidas saab selline küsimus nii lõbusaid arutelusid tekitada, saab selgeks vist ainult sellises seltskonnas reaalselt viibides.

Teisel päeval oli fookuses oma õpetamise arendamine. Mõni mõtles sellele grandi kontekstis, aga seda saab ju igavesti teha. Korduvalt sai tugineda esimesel päeval kuuldule. Kui ma nüüd oma õpetamise arendamisele mõtlen, siis praegu ei ole mul ühtegi selgepiirilist probleemi, mida ma ise lahendada saaks. Võrdluseks probleem, kui grandikogukonnaga liitusin - arvutiõpetuse aines oli hästi palju rahulolematust. Mina olin veendunud, et selles aines ei tohiks liiga palju ette näidata ja õpetada. Sest reaalse elu arvutimaailmas asjad pidevalt muutvad. Inimene peab suutma ise lahendusi leida. Aga kui tudengid ei ole harjunud sellega, et on “liiga palju vabadust”? Mida saan teha enda põhimõtetest loobumata? Seda ma siis uurisingi ja muutsin. Saan ausalt tunnistada, et oli kasu, ja nüüd on parem kui varem. Praegu aga tunnen, et olen kui “lüka-tõmba”. Minu praegused probleemid pole seotud õpetamisega ja kohati ei sõltu nende lahendumine minust. Olen kui käsutäitja ja kuuletuja. Adminn otsustab minuga rääkimata. Nii ma tunnen. Tunne ei ole õige või vale. See lihtsalt on. Kuna ma ei tea, kuidas ise adminniks hakkamata olukorda muuta, siis püüan lihtsalt üle elada ja tegelen aktiivselt olukorraga leppimisega.

Teisel päeval sai rohkem kuulda uute projektide kohta, kus kõik on veel lahtine. Nii põnev. Algsed ideed võivad ju kahe grandiaasta jooksul nii palju muutuda. Keegi ei tea midagi ja see on OK. Oma õpetamise uurimine on kõigile uus asi ja uues asjas on nii lihtne enda küündimatust taluda. Selles on midagi imelist.

Loomulikult tegin ka detailsemaid märkmeid kui siia kirja panin. Aga mul on hea meel, et üle mitme aasta oskasin grandiakadeemiast postituse kirjutada. Miskipärast pole mitmel aastal seda suutnud. Alati on meeldinud osaleda, aga vat seda postituse tunnet pole tekkinud.

Fotol on grandi esimesest lennust Merje ning Männiku metsatalu tiik, mis seekord oli erakordselt roheline. Merje viib läbi hommikuvõimlemist. Üleüldse on grandikogukonnas kenasti läbi mõeldud see, kuidas mitte ainult istuda. See kukub väga loomulikult välja kui see on 1) läbi mõeldud 2) harjumuseks arendatud. Männiku metsatalu on grandiakadeemia pesaks olnud palju kordi. Põhjusega. Siin on hea olla. Toit on hea.

24 tunni jooks pisikesel staadionil

Seekordse postituse läbivaks teemaks on rõõm ja tänutunne. Rõõm iseenda arengust ja sooritusest, tänutunne päris mitme inimese suunas. 

Möödunud aasta suve lõpus lõppes treeneri koostatud kava järgi treenimine. Olin seda päris kaua teinud, mistõttu teatud rütm kenasti sisse harjunud. Mu treeneri mõju ei lõppenud kava lõpuga. Ta õpetas mind treenima ja selle käigus iseennast tundma. Natuke lugesin maailmakuulsa ultrajooksutreeneri treeningpõhimõtteid, vaatasin seniseid kavasid ja tegutsesin laias laastus nende järgi. Ent ma ei jälginud minuteid ega kilomeetreid täpselt. Tegutsesin paljuski tunde järgi. Tunde järgi tegutsedes osutus suurimaks erinevuseks võrreldes varasemaga treeningmaht. Mu jooksud olid palju lühemad, eriti "pikad otsad". Samas, ma kõndisin palju. Jõutrenni ja ÜKEt tegin jätkuvalt regulaarselt, trennide sagedus oli sama (5 korda nädalas). Iga nädal oli üks särtsakam ja üks pikem trenn, teised rahulikud lühemad jooksud.

See võistlus tekitas elevust, et kuidas ma niimoodi omaette tegutsedes arenenud olen. Päris kindlasti olin ma võistluse eel välja puhanud.

Minult on korduvalt küsitud, kas väiksel ringil tiirutamine tüütu pole. Ei ole. Toredad inimesed saavad kokku ja teevad, mis meeldib. Palju tuttavaid, mõned uued näod. Kogu aeg on kõik koos ja saab üksteisele kaasa elada. Mitte häälekalt vaid hinges. Saab jälgida, kuidas keegi hakkab kohe algusest peale pingutama ja kuidas keegi järgib mingit huvitavat jooksu-kõnni strateegiat. Näeb, kui kellelgi on raskused ja kui keegi enne lõppu katkestab.

Hakkasin kohe algusest peale hästi rahulikult, kuid ühtlases tempos kulgema. Hästi korraks testisin ühe neidude seltskonna tempot, aga ei olnud jõukohane. Ja nii jäigi. Ühtlne tempo, lühikesed pausid kui selleks vajadus oli. Pausid olid vaid söömiseks, joomiseks, riiete vahetamiseks, varvaste kreemitamiseks. Seekord ma ei kõndinud ega maganud. Kõnnisammu oli vaid hetkedeks kui pärast pausi hoogu kogusin. Ei tea, kas tervet ringigi korraga tuli. Ka öösel ei hakanud ma kõndima vaid jätkasin ühtlases tempos liikumist. Korduvalt mõtlesin, et ma ei julge kõndima hakata. Pärast on nii füüsiliselt kui moraalselt raskem uuesti jooksma hakata. Ja otseselt vajadust ka polnud. 

Oli kaks pikemat pausi 11 ja 15 minutit kui sõin sooja toitu.

Olen pööraselt tänulik Renele, kes mu tulemust avalikult ei kuulutanud. Mu oma kell oli taskus. Ma ei teadnud mitte midagi. Keskendusin iseendale, mitte numbritele. Alles pärast võistlust vaatasin, mis numbriliselt toimus. 

Selgus, et see oli mu elu aeglaseim 12 tunni jooks! Võistluse esimene ja teine pool olid peaaegu võrdsed. Esimene pool oli 52%. Hiljem numbreid vaadates nägin, kuidas algul olin kuskil pingerea teises pooles ja kunagi öösel olin oma ühtlase tempoga jõudnud ülemisse otsa. 

Hommikusöögi järel kella 8 paiku olin nõus numbreid teadma. Selgus, et olin naistest esikohale jõudnud. Üldarvestuses hoidsin kolmandat kohta. Esimest kohta hoidev Szilard hakkas tasapisi kihutustööd tegema, et ma 1) 160 km täis jookseks 2) teise mehe kinni püüaks. 160 km jutu peale ütlesin mõtteis vastuseks, et miinimum on 159, sest siis tuleb isiklik rekord. Mõistusega sain siiski aru, et 160 km on üsna tehtav. 

Teise mehe kinni püüdmiseks oleks pidanud tempot tõstma. Aga tempo tõstmiseks ei olnud jõudu. Paar tundi enne lõppu ma ikka proovisin, aga ega see hästi ei õnnestunud. Szilard pidevalt ergutas. Kiitis mu stabiilsust ja upitas mu ego. Me ei jooksnud liiga palju koos, aga tema tugi oli kogu aeg tunda. Ka siis kui ta mõni meeter minu ees või taga liikus. Ka siis kui ta midagi ei öelnud. Neil hetkedel kui me siiski koos jooksime, olid meil sageli sammud sünkroonis. Me oleme ka trennis koos jooksnud ja seda juhtub sageli. Vahva pilt. Öösel jäi kaamera vaatevälja see, kuidas me korraks aja maha võtsime ja tantsisime.

Niisiis, esimest korda elus võitsin jooksuvõistluse. Üldarvestuses kolmas koht. Kokku oli osavõtjaid 17, neist 10 naised. Siin on ülitore finišivideo, mida olen vist sada korda vaadanud. "Võidupaar" :) 

Tulemus 164,506 km.

Vaatamata reipale finišile olin päris läbi. Mitte miski ei jäänud kripeldama. Ma ei teeks mitte midagi teisiti! 

Lõpetuseks tänan veelkord ja sõnaselgelt. Rene, et kogu seda asja korraldab ja ultrakiikse talub. Aivar ilusate fotode ja ilmselt veel millegi eest, mida ma ei tea. Peakohtunik Andrus, kes muuhulgas mulle poest jogurtit tõi ja regulaarselt kohviga varustas. Piret, kes on lihtsalt nii armas ja innustav inimene. Kõik vabatahtlikud peaks teadma ja uskuma, et nende töö on raudselt raskem kui jooksjate töö. Meie peame vaid ühte asja tegema ja ainult iseenda peale mõtlema. Tänan treener Margust tehtud töö eest. Tänan maailma parimat jooksukaaslast Szilardit, kes seekord ka kogu mu kraami võistluse järel autosse korjas.

Igasugust olulist infot saab siit: https://gurmeejooksud.ee 

 

Pildiga tekstile appi

Ma olen alati veidi silmi pööritanud, kui mingid seltskonnad suudavad mõelda vaid siis, kui käes on värvilised markerid ja laual on suured paberid. Liiga sageli piirdub selline "mõtlemine" pinnapealsusega. Ei tehta mingit ettevalmistust ja nauditakse vaid omavahelist suhtlemist. Õppejõuna näen liiga sageli, kuidas lugemisoskus on nigel. Kirjutad läbimõeldud teksti, püüad teha seda piisavalt lühidalt ja selgelt, ent nii, et midagi poleks ka puudu. Ja siis hakkad saama küsimusi, mille vastused tekstis kirjas on. Sest küsimine on ju OK. Muidugi on küsimine OK, aga lugemine võiks kah elementaarne olla. 

Teisalt olen kogenud seda, kuidas vorm toetab sisu, kuidas visuaal toetab teksti. Minu peas käib siia lahtrisse ka teksti korrektne vormistamine. Visuaal (nt slaidide kujundus) ei tohi mõtteid teemast eemale viia vaid peab toetama teksti. 

Loodan, et see ei kõla ülbelt, aga tavalised tööalased koolitused olen ma ammendanud. Muidugi on hea aegajalt teadmisi värskendada, aga see pole sama, mis uute teadmiste ja oskuste omandamine ning nende rakendamine. Seetõttu olen avatud esmapilgul seosetutele koolitustele. Nii oli eelmisel aastal selleks Digitaalne loo jutustamine. Nüüd toda kokkuvõtet uuesti lugedes leidsin, et mitte miskit pole muutunud. Põhjendasin tolle koolituse valimist samamoodi nagu siin seekordset koolitust. Niisiis, koolituse pealkiri oli "Värvilised käed". Sisu tutvustus andis aimu, et tegemist on kunstiprojektiga, kus eelnev kunstikogemus pole vajalik. Oma avalduses kirjutasin ausalt, et seda kogemust ega kunstiga seotud oskusi mul pole. 

Koolitus toimus Hispaanias Astuuria piirkonnas. Keegi on sellest kuulnud? Turistipiirkond see igatahes pole ja selleks on loogilised põhjused. Näiteks ilm. Seda teab isegi eestikeelne Vikipeedia. Koolitus toimus imepisikeses linnas, kuhu lennujaamast iseseisvalt põhimõtteliselt ei saagi. Korraldajad saatsid vastu bussi, mis oli väga hea algus. 

See oli korraldusliku poole pealt üks parimaid koolitusi, millel osalenud olin. Korralduse all pean silmas kõike, mis pole otseselt sisu. Ka õppemeetodite komplekti ja koolitajaid. Sellest sain palju mõtteid iseenda töö jaoks. Kombineeriti lihtsamaid lühemaid harjutusi ja pikemaid keerulisemaid; individuaalseid ja rühmades; pikaajalisi rühmasid ja korraks loodud rühmasid; erinevaid paiku selles linnakeses. Sai olla toas ja õues (kui ei sadanud või polnud päris null kraadi).

Ma ei hakka tervet koolitust detailselt ümber jutustama. Teatava ülevaate saab minu fotoalbumist. Üldisemalt rääkides sai üpris kiiresti selgeks, et olin reklaami põhjal koolituse sisust veidi valesti aru saanud. Tegelikult oli parem ja kasulikum kui ootasin. 

Mõiste on graphic facilitation. Eesti keeles kasutatakse väljendeid teadlik kritseldamine või visuaalne lihtsustamine. Üks stiilinäide on Joonmeedia lehel: https://fb.watch/rWP8Gi86sJ/ Joonmeediaga olen varemgi kohtunud igasugustel üritustel ja konverentsidel. Seal teevad nad sageli seda, mida nimetatakse graphic recording'uks. Ehk dokumenteerivad arutelusid pildikeeles. Eesti keeles on kritseldamise teemal üks Facebooki grupp ja raamat. 

Minu jaoks oli huvitav mõelda, kuidas seda kõike oma õppetöös ja teadustöös kasutada saan. Teadustöös oleks lihtsaim näide posterettekanne, aga teatud puhkudel ka joonised teadusartiklis. Samuti kritseldamine kui mõtlemise abivahend. Mul üks ammune kogemus on, kui kritseldamine aitas mõtteid selgemaks mõelda. Õppetöös saab oma teksti toetada visuaalidega, mis aitavad teksti paremini mõista ja süstematiseerida. Hea visuaal aitab tõmmata tähelepanu, kui muidu on teema vastu leige huvi. Õppetöös saab lasta õppijatel midagi skemaatiliselt kujutada, et mõtlemist toetada, aga seda teen juba niikuinii. Nüüd vast teadlikumalt. 

Naasnuna koolituselt, osalesin üritusel, kus proovisin oma märkmikus vestlusi dokumenteerida. See on erinev märkmete tegemisest. Ilmselt on parim variant ikkagi pildi ja teksti kombineerimine. Seekord ma meelega vältisin teksti. Lihtsalt proovimise huvides. Mulle tundub, et kuulasin tähelepanelikumalt ja püüdsin rohkem märgata detaile. Märkmete tegemisel pööran rohkem tähelepanu just suuremale pildile ja olulisematele mõtetele. Visuaalse dokumenteerimise puhul on raske see, et nii nagu kõik oluline pole mõõdetav, pole ka kõik oluline visuaalselt kujutatav. Samas, ainult tekstilised märkmed jäävad kuivaks ja kui teema pole pööraselt huvitav, siis läheb kiiresti meelest ja märkmikku selle koha pealt enam ei ava. Piltidega jääb paremini meelde ja koged juttu mitmekülgsemalt. Tühja minust, aga see on õppijatele mõeldes oluline.

Nagu näha, pole ma värviliste markerite usku üle võtnud. Ilmselt üks värv lisaks oleks OK, aga mitte rohkem. 

Koolitusjärgsel nädalal oli mul üks aine, kus sain veidi kasutada ka metoodilisi nõkse. Neis polnud minu jaoks midagi põhimõtteliselt uut, aga mõned uued nüansid. Eelkõige rühmades töö korraldamise osas.

Erasmus pluss on hea võimalus oma maailma rikastada. Kes ei proovi, ei tea. 

www.partnerupestonia.org

https://www.ayalguina.com/

https://yowopoland.org/ 

Kuue ööpäeva jooks 2023

Sel aastal oli mitu asja teisiti. Kuidas oli kahel eelmisel korral, saab lugeda siit ja siit. 

Mulle jätkuvalt meeldivad pisikesed külajooksud ja 24 tunni jooks. Vahepealsed distantsid nagu maraton ja poolmaraton mitte. Mitmepäevajooks on eriline, see teeb mind õnnelikuks. Praegu võin öelda, et olen leidnud "oma". Siin tunnen, et suudan areneda ja ka konkurentsis olla. Kuigi kuue päeva jooks on pikaaegsete traditsioonidega spordiala, olen kõigi aegade ja hooaja edetabelites täitsa korralikul positsioonil. Maailma tipust küll kaugel, aga mitte teises universumis. Kõigi aegade edetabelis DUV andmebaasis algavad naiste tulemused aastast 1984. Põhjalikumalt selle distsipliini ajaloost saab lugeda siit. Tänapäevase formaadi alguseks võib pidada 19. sajandi lõppu. Tänapäevase formaadi all pean silmas suhteliselt väikesel ringil liikumist, mitte punktist punkti kulgemist.

Minu tulemus 541,107 km on Eesti tipptulemus. Minule oli latt ette seatud aastal 2000. Ükski Eesti mees pole seda formaati veel proovinud. Ööpäevade kaupa jagunesid kilomeetrid nii: 106, 85, 78, 83, 94, 95.

Siia lisan andmed DUV andmebaasist võrdluseks. Maailma selle hooaja edetabelis olen naistest 27. kohal (üldse 113 tulemust), oma vanuseklassis 5. kohal (üldse 26 tulemust). Kõigiaegade edetabelis olen Euroopa 138. (üldse kokku 396 tulemust) ja maailma 230. (üldse on edetabelis 726 tulemust).

Minu tugevused selle alaga tegelemisel on kõht ja pea. Mul ei teki seedehäireid nagu paljudel teistel. Söön päris toitu tunde järgi, mitte eelnevalt koostatud plaani järgi. Joogiveele lisan elektrolüüte. Eriti, kui on nii higistamist soosiv ilm nagu sel aastal. Päris palju naudin gaseeritud mineraalvett. Pea all pean silmas valmisolekut nautida väikesel ringil tiirutamist. Ma ei vaja välist stimulatsiooni, naudin liikumist ennast. Suurema osa ajast ei soovi ka kõrvaklappidest midagi kuulda. Nii saan keskenduda iseendale.

Välise stiimuli alla võib paigutada numbrid ehk vahetulemuste jälgimise. Mäletan stressi aastast 2021, kui tahtsin magama minna alles pärast ühe ümmarguse tulemuse saavutamist. Juba järgmiseks aastaks tegin järelduse, et sellist stressi ma ei vaja. Aastal 2022 seadsin vaid kellaajalisi sihte. Näiteks, kella 20.30-ni jooksen ja siis lähen massaaži. See oli parem. Seekord juhtus üsna juhuslikult, et ma ei tahtnud kella käe peal kanda (panin selle taskusse, et hiljem statistikat näha). Mis silmist, see meelest. Mulle meeldis see, et ma ei teadnud ei oma tempot ega kilometraaži. Kui see mulle kohale jõudis, palusin vabatahtlikel mulle lipukesi mitte anda ja tulemusi mulle mitte öelda. Muidu on iga 100 km täitumisel võimalik vastava lipukesega ring joosta ja niiviisi kaasvõistlejate õnnitlusi saada. See on armas vahepala ja eelmisel aastal nautisin seda. Ma ei halvusta seda mitte mingil juhul, aga seekord ma ei tahtnud teada vahetulemusi. See võimaldas olla hetkes kohal ja tõi mulle mingi erilise hingerahu. 

Mul ei olnud mingit plaani, kas ja millal vahetulemust vaatan. Viimasel hilisõhtul ütles toanaaber, et loodeteavasti ma ei pettu oma tulemuses. Korraks pani mõtlema, mis see minu jaoks tähendab. Kui teaksin oma vahetulemusi, kas pingutaksin rohkem? Olin kogu võistluse kestel pingutanud täpselt nii palju kui sel hetkel mõistlik ja võimalik. Mõistlik on algul end tagasi hoida ja rohkem puhata. Võistluse keskel on mõistlik pingutama hakata, et poleks tühja aega. Kui puhata, siis täisväärtuslikult, kui liikuda, siis täisväärtuslikult. Niiviisi ma toimisingi, numbreid teadmata. Viimase öö hakul umbes kell 22 tuli tunne, et tahan oma vahetulemust teada. 66 km Eesti rekordini. Tehtav. Keskmine kiirus peaks olema alla 5 km tunnis. Keskmine, st sisaldab vajalikke wc-peatusi, söögipeatusi, võib-olla korraks jalad seinale või ise pikali viskamist. Garanteeritud pole midagi, aga lootust on.

Viimasel ööl ja hommikul oli magamatus ja väsimus piisavalt kuhjunud, nii et paaril korral hakkasin väga kõvasti tuikuma ja slaalomit tegema. Ma kõndisin nii sageli kui võimalik kinnisilmi. Sageli oli tunne nagu astuksin teest mööda või läbi. Mõnikord vajus jalg alt ära, nagu oleks libe. Mõistlik oli tukastada. Esimene kord panin äratuskella 20 minutiks, aga sisemine kell äratas minut enne üles. Üleüldse on mul sisemise kellaga head lood. Kordagi pole võistluse ajal äratuskella vajanud. Keha on tark. Saab aru, kui palju und on vaja, kuid saab ka aru, et võistlus on käimas ja üle miinimumi ei luba magada. Teine tukastamine oli 10 minutit. Lihtsalt täisriietes pikali ja tuled kustu (otseses ja kaudses mõttes). Arusaadav, et iga paus vähendab kõndimise aega ja suurendab jooksmise vajadust. Muidu eesmärki ei saavuta. Kõndisin ja jooksin vaheldumisi. Graafikul on näha ringiajad. Kõrgemad tipud näitavad pikemaid pause. Algul olid pikemad, pärast lühemad.

Hommikul, mõni tund enne finišit hakkasin rohkem kella ja tulemusi vaatama. Mida lõpu poole, seda rohkem sassis ma omadega olin. Ma ei suutnud välja arvutada, mitu ringi pean veel tegema. Teadsin, et oma tulitavaid jalgu pole mul aega jahutada. See oli asi, mille pidin hambad ristis ära kannatama. Tulitavad jalad lähevad paiste ja tekitavad liikumisel valu. Kõndides rohkem kanna piirkonnas, joostes pöia piirkonnas. 

Hetkel, kui ületasin oma isikliku rekordi, tundsin vaid kerget rõõmu. Eesti rekord oli nii jõuliselt silme ees, et isiklik rekord ei pakkunud rahulolu. Kui oma sassis peaga lõpuks tablool Eesti rekordi numbrit nägin, ei uskunud ma ei ennast ega tablood. Kindlasti pidin ühe ringi lisaks tegema, et veendunud olla. Aga siis hakkas juba finiš paistma ja juhtus see, mis alati. Panin viimase välja. Võistluse viimased kaks ringi olid võistuse kiireimad. Vaid nii tunnen täit naudingut! Täiega lõpuni! Selle nähtuse nimi on "Aedu sirge" :) 

See oli nüüd jutt aja jälgimise ja kulgemise kohta. Lähen tagasi võistluse muude detailide juurde.

Päeval oli liiga raske joosta. Ma proovisin. Jalad liikusid kenasti, aga hakkasin kohe lõõtsutama. Päeval peamiselt kõndisin. Piisavalt sageli jahutasin pead külma veega. Veidi harvem jalgu. Iga kord pärast jalgade jahutamist oli vaja need uuesti Bepanthen salviga kokku määrida. Õhtul, öösel ja hommikul leidsin lihtsasti endale sobiva tempo jooksmiseks. Lihased ei saanud kordagi piiravaks asjaoluks. Minu jooksutehnika on lihaseid säästev. Ma ei peksa end vastu asfalti vaid maandun pehmelt pöia keskosale. Sellele aitavad kaasa jalanõud, millel pole kannakõrgendust. Kõnnitehnikaga olen teadlikult tegelenud viimase aasta jooksul, ka see on säästlikumaks läinud. Massöörid kiitsid samuti lihaste seisundit. Massaažis oli esimesel õhtul kõige kangem kehaosa selja ülaosa ja kael. Teisel ja kolmandal päeval polnud mitte miski kange. Järgmistel päevadel lasin vaid pöidasid mudida. Massaažile kulutatud aeg peab olema väärtuslik, et paremini edasi liikuda. Niisama mõnulemist ei saa lubada. Lihased said lõpuks valu viimasel hommikul kui ma end üldse tagasi ei hoidnud ega säästnud. 

Eelmistel aastatel on suureks piiravaks asjaoluks olnud villid. Ma olin täitsa meeleheitel, et ei saa end realiseerida mingite lollakate villide pärast. Aga olen väga hoolikalt õppinud ja katsetanud. Tulemus - null villi. Null villi! Ma ei hakka siin mingit retsepti tõe pähe kuulutama. Iga inimese jalad on erinevad. 

Algul kirjutasin, et sel aastal oli mitu asja teistmoodi. Üks asi oli see, et läksin võistlusele pigem puhanuna kui treenituna. Detailidesse ei lasku, aga äkki see oligi hea. Pole halba heata.

Teine asi, mis oli teismoodi, oli väga suur asi. Ma osalesin võistlusel koos sõbraga. Reisisime koos ja elasime koos. Võistluse kestel mõnikord puhkasime koos, mõnikord jooksime koos, mõnikord olime vait koos. Varem olen majakest jaganud võõra inimesega ja mul pole sellestki halbu kogemusi, aga sõbraga on ikka teistmoodi. Koos veedetud puhkepausid olid totaalne puhkus. Täielik väljalülitumine. Nagu eespool ütlesin, siis puhkus peab olema täisväärtuslik. Siis saab täisväärtuslikult ka pingutada. Kohati mõtlesin, kas need puhkepausid lausa liiga täisväärtuslikud pole. Teise inimese sisse ei näe, aga mina sain sellest koos võistlemisest hästi palju tuge. 

Milliseid järeldusi ja õppetunde seekordsest kogemusest tulevikku kaasa võtan? Korrata neid asju, mis õnnestusid. See on selge. Paremaks saab esmalt muidugi treenides. Lisaks treenimisele pean järgmine kord kiiremini kohanema ilmaga ja palavuse korral üle minema öörežiimile. Puhkeaegu saab kvaliteeti kaotamata kärpida lühemaks. Mingeid toetavaid tegevusi saan füsioterapeudilt.

Vahetuid muljeid näeb ja saab lugeda fotoalbumist siit. 

Tänusõnad toetajatele:

Minu kvaliteetset puhkeaega võistluse ajal toetab KoheCoffee. Kvaliteetset ja toitaineterikast toitumist võistlustevälisel ajal toetab Lihuniku Äri. Raskematel treeningutel ja teatud hetkedel võistluse käigus saan abi Vespa Power herilaseekstraktist. Ise pean ekstraktist olulisemaks OFM (optimized fat metabolism) terviklikku lähenemist, et süsivesikuid tarbida strateegiliselt, mitte igal ajal sisse ahmides. MedPoint/Fivefingers Eesti on mulle erinevalt toeks olnud. Mõnikord nõuga, mõnikord konkreetsete asjadega. Loomulikult jalanõud, aga ka külmakotid, mida nüüd juba kaks aastat kaasas olen kandnud ja hoolikalt kasutanud. Lennukipiletitega on abiks olnud Eesti Kultuurkapital. 

Meediakajastus: 

https://sport.err.ee/1609105802/aet-kiisla-pustitas-kolmandal-katsel-eesti-rekordi-kuue-paeva-jooksus

https://rus.err.ee/1609106018/ajet-kijsla-ustanovila-rekord-jestonii-v-shestidnevnom-bege

https://pohjarannik.postimees.ee/7859121/idavirulanna-aet-kiisla-labis-ungaris-kuue-paevaga-oma-jalgadel-ule-540-kilomeetri 

https://pohjarannik.postimees.ee/7856088/aet-kiisla-alustas-ungaris-uut-kuue-paeva-jooksu-eesti-rekordi-uritust

https://pohjarannik.postimees.ee/7857479/kuumuse-ja-niiskusega-voitlev-aet-kiisla-on-nelja-paevaga-jooksnud-juba-350-kilomeetrit 

https://marathon100.com/uudised/vaata/aet-kiisla-pustitas-uue-eesti-tippmargi-6-paeva-jooksus 

https://www.facebook.com/watch?v=1475594389943985 

https://r4.err.ee/1609109948/sportklub?fbclid=IwAR0r3GzobgwcE_bYKXDXPl6UIy2Zbgno1e3N9QKJZZLxa-FCJWTk_Dwjh0U 

24 tundi Kohtla-Nõmme staadionil 2023

"Suveks saledaks" võiks olla alapealkiri. Üks alapealkirjadest. Kokkuvõtet kirjutan poolteist nädalat pärast võistluse toimumist ja see annab võimaluse veidi üldistada. Blogipostitusega kirjutan pigem sellest, mis fotoalbumist välja jäi. Aga vaadake ikka albumit ka! 

Sel korral oli mul soov proovida, mis tunne on olla abistatud. Nii, et ise ei peaks oma asjade seast midagi otsima, et aega ei kuluks millelegi muule kui edasi liikumisele. Või kui vaja, siis puhkamisele. Varasemal viiel 24 tunni jooksul ja muidugi ka kõigil teistel võistlustel olen ilma abiliseta toime tulnud. Mõned jooksjad on alati koos abilisega. Ütlen kohe ära, et mõlemad variandid on täiesti OK. Abilisega on kordades meeldivam, aga ilma abiliseta pole ka keeruline. Tabasin end korduvalt mõttelt, et muretsen abilise pärast :) Näiteks, et on külm või igav. Või et ei taha päris tühja-tähja pärast teda tülitada.

Ma enam ei mäleta, millal viimati ametlikult maratoni jooksin. Igatahes olen neid viis tükki teinud. Parimaks ametlikuks tulemuseks jäi 4:31. Reaalselt tegin aga parima maratoni teise võistluse sees, see oli kaks aastat tagasi 12 tunni jooks. Siis tuli maratoni ajaks 4:15. Seekord Kohtla-Nõmmel läks samuti väga lennukalt. Uus maratoni parim on 4:13. Päris kindlasti polnud see mu eesmärk. Lihtsalt väga hea ja kerge oli joosta. Muidugi mõtlesin juba jooksmise ajal, kas peaksin end tagasi hoidma. Ma ei suutnud välja mõelda ühtegi põhjust, miks peaks. Ma olin ilmselgelt aeroobses tsoonis, kuigi pulssi ei vaadanud. Tunnen oma keha ja tean seda kellatagi. Ma ei kulutanud selle kiire algusega ainsatki ressurssi, mida poleks samamoodi kulutanud aeglasema algusega. Neli tundi on neli tundi. 

Kummalisel kombel hakkasin umbes nelja tunni möödudes tundma teatud kangust seljas. Selline tunne nagu oleks lihased liiga nõrgad. See on välistatud, seljalihased pole mul päris kindlasti nõrgad. Üleüldse pean jõutrenni väga oluliseks ja mulle meeldib see. Bronislava masseeris mind, mis oli ülimõnus. Tol hetkel jäi see seljavalu mõistatuseks, aga õnneks läks valu mingi hetk üle. Alles mitu päeva hiljem taipasin Ruth Mariaga lobisemise abil, et süüdlaseks oli tuul. Tõepoolest, Raidu ingel Kaur isegi küsis laupäeva pärastlõunal, kas tuul ei häiri. Ma vastasin väga veendunult, et mind ei häiri miski. Jajah, Raitu häirib, mind ei häiri :) Muidugi oli tuul olemas ja ma märkasin seda. Ma lihtsalt olin meelestatud nii, et ei tahtnud tunda end millestki häirituna. Positiivne meelelaad on väga oluline. 

Õhtul pakuti meelelahutust tantsunumbrite näol. Ma ei suutnud end tagasi hoida ja lisasin ametlikule kavale oma panuse. 

Jõin ja sõin regulaarselt. Iga kolme tunni tagant võtsin pakikese Vespat, mis toetab mu enda keha võimekust rasva kütusena kasutada. Jõin elektrolüütidega vett või Vitautase mineraalvett. Öösel natuke puljongit ja kohvi. Mingil hetkel tekkis isu greibimaitselise alkoholivaba õlle järele. Seda jõin mitmes jaos, mitte kõike korraga. Üldse tarbisin kõike väikeste koguste kaupa. Ka toitu. Pärast võistlust asju kodus lahti pakkides mõistsin, kui vähe ma koguseliselt või kaloraažilt sõin. Kuigi näksisin ma tõesti regulaarselt.

Sõin pähkli-rosina segu, hästi natuke soolapähkleid, ühe kaasatehtud võileiva, ühe magusa saiakese, vist kolm banaani, tükikese šokolaadi, natuke arbuusi, natuke pastat hakklihaga, hommikul neljaviljapuder meega, pakk kondenspiima ja pannkook. Võib-olla midagi unustasin. Vaatamata väiksele kaloraažile, ei tundnud ma kordagi, et energia oleks otsa saanud. Paar korda tundsin kerget peapööritust. Sageli on see märk vähesest soolast, aga elektrolüüte ma tarbisin. Kui peapööritust tundsin, sõingi soolapähkleid. See peapööritus võis olla ka vähesest energiast. Aga ma ei tähtsustaks seda üle, sest see tunne oli hästi nõrk ja läks üle. Miks ma siis rohkem ei söönud? Osad toidud lihtsalt ei isutanud. Näiteks pähkli-rosina segu oli hea esimesel kuuel tunnil, aga pärast enam ei tahtnud. Oleks midagi pehmemat tahtnud. Puder ja kondenspiim olid lemmikud. Kondenspiim oli ka öösel OK, aga hommikul, kui see päikese käes soojaks läks, oli lihtsalt õnne tipp. Muidugi tuleb ka kogust kontrolli all hoida. Punnis või loksuva kõhuga pole kuigi meeldiv joosta. Söömine on üks minu tugevustest ultrajooksus. Statistika kohaselt on ligikaudu 60% ultrate mittelõpetamise põhjus kuidagi seedimisega seotud. Mina olen see 40%. 

Päris kindlasti kulutasin võistluse ajal rohkem energiat kui seda tarbisin. Sellest ka alapealkiri "suveks saledaks". Eriti külma ilma tõttu. Öösel läks toidukarbi kaas jäässe, ajavõtumatt libedaks. Tänu Aleksandrale sain väga õigel ajal ja aja mõttes ökonoomselt riietuda, selles mõttes probleemi ei tekkinud (nagu eelmisel aastal, kui läbi külmusin ja end auto istmesoendusega üles sulatama pidin). Pikki pause mu liikumises ei olnud. Vaatasin selle osa ka hiljem ringiaegade pealt üle. Kui peatusin, siis selleks, et korraks puhata. 

Puhata sain ka kõndides. Ma olen rahul, et sügisel ja talvel veidi ökonoomsemat kõndimist õppisin. Ma ei jaksanud küll kogu aeg kiirkõndi teha, aga minu kõnd oli raudselt edukam ja säästvam kui varasematel võistlustel. Graafiku pealt on näha liikumise tempo. Kõndimisega puhkasin jooksulihaseid ja seetõttu suutsin ka lõpupoole joosta. Enne lõpus uuesti jooksma hakkamist proovisin mitu korda poole staadioniringi kaupa. Mingitel hetkedel tundsin, et jooksmine on liiga suur pingutus ja see pingutus ajas vaatamata olematule tempole pulsi kõrgeks. See oli vaevaline ja seetõttu ma seda rohkem ei teinud. 

Kõige kiirema ringi tegin hommikul, kui enam polnud mingit vajadust end säästa ja tagasi hoida. Tegin seda "päikeseratas-päikeseratas" laulu ajal, loomulikult. 

Villid väärivad eraldi lõiku või paari.

Paar päeva enne võistlust käisin pediküüris. Tagantjärgi tarkusena oleks pidanud väikeste varvaste küüned õhemaks poleerima. Need lisasid survet varbale. Võistluse ajaks teipisin väiksed varbad ära ja lisasin varvassokkide peal neile väikestele varvastele veel pehmendavad kaitsmed. Selline kombinatsioon on varem edukas olnud. Eelmise aasta samal võistlusel pidasid teibitud varbad vastu kauem. Alles hommikul vahetasin Altra'd Fivefingers'i vastu. Sel aastal pidin tegema seda liiga vara, juba õhtul. Väikestel varvastel oli tavalise tossu sees valus. Ja minu tavalised tossud on kõige laiema varbaosaga Altrad, mitte mingid kitsa ninaga peokingad. Fivefingers ehk varvikud on loomulikult päästerõngas, aga väga pika võistluse ajal eelistaks natukene rohkem tuge või pehmendust. Varvikute puhul on kogu pehmendus su enda jalas, mitte tossu tallas. Ma olen palju jooksnud varvikutes ja see ei ole probleem, aga ultra ajal ainsa variandina pole see ideaalne. 

Roosades varvikutes, millega liikusingi kõige rohkem, hakkas vasakul jalal suure ja järgmise varba vahele natuke suruma. Ei teagi, miks. Anatoomiline eripära ehk. Selle surve tulemusena tekkis sinna vill, mis õnneks väga aeglaselt edasi arenes. Hommikul hakkas see valu tegema. Kaalusin niidi läbitõmbamist, aga jätsin selle tegemata. Tundus liiga tülikas, kuigi kõik vahendid olid kaasas. Kui valu liiga häirivaks muutus, proovisin sokkis liikuda. Sain teada, et staadionikate on väga kare. Asendasin sokid oma kõige-kõige õhemate ja venivamate varvikute vastu. Nende sisse mahtusid ära kõik villid. See jalanõuvahetus võimaldas mul paaril viimasel tunnil edukalt liikuda ja viimasel 40 minutil ka joosta. See oli tore. 

Hommikul teadsin, et isiklik rekord oleks teoreetiliselt tehtav. Mu abiline tuletas seda mõned korrad meelde. Nagu eespool kirjutasin, sain hommikul joosta, aga ma ei usu, et oleksin lõpetanud võistluse hea tundega, kui oleksin hambad ristis varem jooksma hakanud. Mingil põhjusel ei tundunud see nii oluline. Oleks mul mingi suurem saavutus käeulatuses olnud, näiteks 170 km, siis võib-olla oleksin teisiti mõelnud. Igatahes isiklikust rekordist jäi puudu 1,2 km. Ja ometigi ei pea ma seda läbikukkumiseks. Ma tahtsin teada, mis tunne on abilisega joosta ja seda ma kogesin. Sain teada, et see ei garanteeri edu, kuid teeb kogu asja kordades meeldivamaks.

Mul polnud kordagi sellist tunnet, et miks kurat ma siin olen ja miks ma seda teen. Kuigi vahepeal oli nägu valust veidi krimpsus, siis hommikul ma jälle naeratasin. Ma olin õnnelik.

Pärast võistlust läksin loomulikult Purtsesse sööma. See oli ilus. Mind pakiti teki sisse ja toideti kolmekäigulise lõunaga. See oli peaaegu ainus seltskond, mis mind nii puise ja kangena nägi. Õhtul Sillamäel läksin kindlameelselt jalutama, et natukenegi liigutada ja taastumisele kaasa aidata. No see oli muidugi naljanumber. Oma kangete jalgadega ja villidest valusate varvastega komberdasin mereni ja tagasi. 400 meetrit kokku. Ei mäleta, kui palju see aega võttis.

Esmaspäeval ehk järgmisel päeval venitasin end pärast ärkamist. Reaalselt oli selline tunne, et sikutasin lihased õigesse pikkusesse tagasi. Nii hea hakkas! Ja siis ujulasse. Ma arvan, et enam ei saanud keegi aru, et mul midagi viga oleks. Ise tundsin veel lihastes valu nagu oleks eelmisel päeval kõvem trenn olnud. Ja villid vajasid ka veel ettevaatlikkust. 

Teisipäeva hommikul ujusin 15 minutit ja pärastlõunal sõitsin rattaga 45 minutit. Lihasvalu enam polnud ja osad villid olid valutuks muutunud.

Kolmapäeval käisin jõusaalis. Saunas tuli viimane villiplaaster ära ja ei tundnud vajadust midagi asemele panna. Ei olnud valus. Minu keha jaoks ja minu enda tunde järgi olin taastunud. 

Nädal hiljem kolmapäeval läksin esimesele jooksule. Appi kui imeline spordiala! Lust ja rõõm! Suu kõrvuni! Tahan veel! Juba vaatasin võistluskalendrisse, kas on ehk lähedal midagi ägedat toimumas. Treener kutsus maa peale tagasi. Olgu. Laupäeval jooksen 5 km Narva Linna Jooksul. Siis vaatame edasi. 

Kirjutasin, et söömine on minu tugevus ultrajooksjana. Veel on mu tugevus hea taastumine, aga see on paljuski enda teha. Hea taastumine algab heast ettevalmistusest. Järjekindel treening, nii jooks kui jõutrenn; kvaliteetne toit, mõistlik üldine stressitase, hea uni. Ja kolmas tugevus on "kõva pea" ehk meelelaad. Mulle päriselt meeldib jooksmine, see ei nõua mult tahtejõudu. Meeldib pingutamine ja meeldib rahulik kulgemine. Võistluse ajal on sama tunne. 

Mis on mu nõrkused, millega pean veel tööd tegema? Imelik niiviisi öelda, aga ma ei tea. Kindlasti nuputan ja katsetan edasi villide teemaga. See on päris suur kurja juur. Lihasvaluga saan joosta, aga villivalu on terav ja ühest hetkest talumatu. Selge see, et ka üldist treenitust saab tõsta. Kiirust ka. Päris kindlasti pole ma saavutanud oma tippu. Kõik on veel ees. 

Ma ei saa jätta tänamata mõnda ettevõtet, mis on mind toetanud. Lihuniku Äri annab head hakkliha, kus on lisaks lihastele sees muud siseelundid. Vespa Power on naljakas geeli moodi vedelik, mis toetab mu enda võimekust rasva kütusena kasutada. Fivefingers Eesti võimaldab mul joosta ka siis kui varbad on villis. Kohe Coffee laseb aega kokku hoida, kuid mitte maitse arvelt. 

 

Hübriidõuesõpe

Mulle on alati meeldinud teatud dünaamika õppetöös. Õppimine nõuab pingutamist, muidu arengut ei toimu. Ent üldjuhul võiks õppimine ka lõbus olla. Lõbu ja pingutus ei ole vastandid. 

Sel kevadel olen korduvalt mõelnud, miks ma üliõpilastega õues ei käi. Varem olen ju käinud. Mul oli igasuguseid ideid, aga need ei selgitanud olukorda täielikult. 

Täna oli lihtsalt nii ilus ilm, et ma isegi ei kaalunud tuppa jäämist. Raekoja plats on õppimiseks peaaegu sobilikuks arenenud. Vähemalt on ilus. Enne majja sisenemist ja üliõpilaste kutsumist testisin, kas raekoja platsil ka internet töötab. Ilma ei saa, kui on lubatud ka virtuaalruumis osaleda. Ja seda ma luban. Mingi kasu peab sellest paari eelmise aasta jamast olema. Regionaalses kolledžis õppimine ei pea tähendama iganädalast motivatsiooni ja lojaalsuse testi. Vaevalt, et ükski üliõpilane usub, et virtuaalruumis on kõike parem teha. Koos kaaslastega ja igas mõttes kohal olles on palju lihtsam õppida. 

Raekoja platsil põhimõtteliselt internetti ei olnud. Natuke võimaldas ut-public võrku, aga see oli nõrk ja ebastabiilne. Mobiilne internet oli alternatiiv, mida kasutada tuli. Ma vist liikusin ja näppisin oma telefoni liiga palju, sest ka sealt viskas mind mõned korrad välja. Virtuaalruumis olevad inimesed minu hinnangul ei saanud täies mahus õppetöös osaleda. Ise olid nad positiivsemad. Tõesti, alternatiiv olnuks üldse mitte osalemine. Vahepeal tegid möödasõitvad autod müra, siis erinevad inimseltskonnad - linnas ongi autod ja inimesed, loogiline. Nii et me ei kuulnud üksteist pidevalt hästi. 

Järeldus: teha kellelegi ettepanek wifi võrgu lisamiseks. Võimalik, et see on kunagi niikuinii plaanis. Võib-olla siis, kui raekotta mingi tegevus kolib. Mainisin juba meie oma haldusjuhile. Ma otsekohe aktiivseks ei hakka. Las saab see raekoda ja raekoja plats lõplikult valmis. Anname aega.

See aktiivsus ja millegi küsimine on oluline. Küsija suu pihta enamasti ei lööda. Kindel on see, et kui ei küsi, siis kindlasti ei saa. Selle kohta oli tänase loengupäeva lõpetuseks ideaalne näide.

Sügissemestril oli mul üks aine alati keldrisaalis. Kunagi ei teadnud, milline on seal mööbli paigutus. Kas ja kui palju on toole? Kas ja millised on lauad? Algul tegi see mind veidi pahuraks, et pean iga kord sellise asjaga tegelema. Siis aga tekkis võimalus üheks mu lemmikmõttekäiguks - kuidas pöörata ebasoodne olukord lotovõiduks? 

Sügissemestril lahendasime olukorra nii, et mõnikord kasutasime kohviku cateringi-laudu seisulaua rollis. Mõnikord lohistasime endale fuajeest kott-toolid. Mõnikord olime neljakäpukil maas. Mõnikord istusime päris toolil päris laua taga. Igaüks sai enda tujule vastava õppimisasendi võtta. Siis läkski lambike põlema, et see on ju hea, et ei sunnita sundasendisse. Küsisin üliõpilastelt, kas neile meeldiks kui saaks ise valida, millises asendis õppida. Mu enda vaimustus oli kindlasti suurem, aga pigem oli soosiv hoiak. 

Tegin juhtkonnale ettepaneku mitmekesistada mööblit meie auditooriumides. Rääkisin eelneva jutu juurde, kuidas sunnitud ühesugune asend on kõige hullem. Valik on parim. 

Täna, sel imailusal päikesepaistelisel päeval sain teada, et minu ihaldatud mööbel on kohal. Peenem kui oodata oskasin. Ei ole üldse mitmekülgne! Kõik toolid ja lauad näevad ühesugused välja, kuid on reguleeritavad!

Kui ei küsi, siis ei saa. Tean, et mõned õppejõud jagavad mu rõõmu. Loodetavasti tekib meid juurde. Lõpuks on eesmärk õppimise toetamine, mitte mingi tilu-lilu. Tooli kuju ei ravi diabeeti ega rasvumist, ei asenda liikuvat eluviisi. Õppimise mitmekülgsem keskkond laseb kehal elada ja seeläbi saab aju õppimisele keskenduda (Kiisla 2023) :)