Geenidest

Geenid mõjutavad meie elu ilmselgelt, aga palju sõltub meist endist, mida kaasaantuga peale hakkame. Kui palju suudame rakendada seda head, mis kaasa antud ja kui palju suudame vähendada nö halbade geenide mõju.

Ei tahaks teha liiga pikka sissejuhatust, aga vast on oluline meelde tuletada, et ma ei ole geeniteadlane. Küll aga olen ma uudishimulik ja õpihimuline inimene, millest ka kogu see blogi tingitud. Kui ma usuks, et kõik on ettemääratud - ükskõik, mille või kelle poolt - siis poleks õppimist väga palju vaja. Aga loomulikult ei suuda me ka kõike ise määrata või mõjutada.

Sellest, miks ma tegin geenitesti ja mida teada sain, kirjutasin siin. Uue maailma avanedes lisandus postitus paastumisest ja postitus keto-dieedi mõjudest ja osaliselt nende puudumisest. Tänu tarkadele sõpradele ja vast mingil määral ka enda kriitilise mõtlemise võimekusele tean, et kehakaal on seotud geenidega, aga uuringud pole veel piisavalt kaugele arenenud, et täpselt kõiki seoseid teada. Uurimisvaldkond, mis sellega tegeleb, on nutrigenoomika. Lisaks on tõendatud, et inimene saab oma elustiilivalikutega teatud määral geene ka muuta, peamiselt küll järglaste jaoks. Selle uurimisvaldkonna nimi on epigeneetika.

Lisaks teadlastele teevad geeniteste ka mõned ettevõtted. Tuginedes ikka teadlaste tööle. Geenitestide kohta, mis just tervist ja toitumist puudutab, soovitan kuulata mõnda podcasti. Need on intervjuud teadlastega ja väga normaalse keelekasutusega, st ka päris inimene saab aru: https://www.youtube.com/watch?v=JH0wTiMXnE4, https://www.youtube.com/watch?v=QRCvPLEsH3A ja https://www.youtube.com/watch?v=TJny7-qzzCU&t=2s

Niisiis, aasta 2018 lõpus tegin kehakaalu testi. Oma reaktsioonist sellele kirjutasingi esimese viidatud blogipostituse. Geenitestid.ee ütleb oma veebilehel väga selgelt, et geenid ei määra kõike ja nad kirjutavad ka raportis selgelt välja, mille põhjal järeldused on tehtud. Igatahes 2018 lõpus sain soovituse, et võiks süsivesikuid vähem tarbida no ja ka rasvadega ei tasu liialdada. Ja sedagi, et füüsilise aktiivsusega ma kaalu eriti lihtsasti ei ohja. Ehk siis mitte midagi head :) Kui ma täpsustavalt küsisin, et mida ma siis rohkem peaks piirama, süsivesikuid või rasvasid, soovitati eelkõige süsivesikuid piirata. Ma ei hakka kõike kordama, mida varasemates postitustes juba kirjutasin.

Kuigi katsetused toitumisega on mulle palju õpetanud, ei ole ma oodatud tulemust kaalu osas saavutanud. Võtsin siis geenitesti tegijatega uuesti ühendust ja andsin tagasisidet. Sellest sai alguse väga põnev vestlus ja selle tulemusel tehti mulle varem saadetud proovi põhjal uus raport. Nüüd tuleb peamine kompliment testi tegijate suunas - nad arendavad oma teste ja raporteid pidevalt edasi, sest teadus ju samuti areneb.

Esiteks sain ma teada, et mul olevat kaasasündinud laktoositalumatus. Naerupurtsatus number üks. Ma olen alati olnud suur piimatoodete tarbija ja mitte ühtegi sümptomit nimekirjast ma ära ei tundnud. Võib-olla kunagi proovin mingi perioodi ilma laktoosita, äkki avastan midagi põnevat. See on hea näide, et geenitest ei ole diagnoos. Seoses umamiga kirjutab geenitesti raport, et tavaliselt söövad minusugused vähe liha ja on väikse söögiisuga. Kes mind vähegi tunneb, turtsatab siin kohe mitu korda. Aga jällegi - nii nagu me ise oma elu määrame ja ennast arendame, areneb ka geeniteadus. Olgem toetavad :)

Teiseks oli raporti koostamisel vaadatud süsivesikute talumist täpsemalt ja uute andmete valguses arvab test, et ma talun aeglaselt imenduvaid süsivesikuid vägagi hästi. Naeruturtsatus number kaks. Pigem võiks rasvade söömist koomale tõmmata. No põhimõtteliselt ei soovitanud ka varasem test rohkelt rasvu süüa. Seda tegin täitsa iseseisvalt, sest valgud+rasv täidab kõhtu väga mõnusalt ja täiskõhutunne kestab pikemalt kui süsivesikutest saadav täiskõhutunne. Kõik need kiidulaulud keto-toitumisele, kuidas kaal "kolinal kukub", ajasid mind segadusse. Aga nii nagu ei saa kõigile ühtmoodi sobida see püramiid, mida riiklike toitumissoovitusena pakutakse, ei anna ka keto kõigile täpselt samasuguseid tulemusi. Geenitestide suurim võlu minu arvates ongi see, et aitab teha teadlikumaid otsuseid. Ei dikteeri vaid annab lisainfot iseseisvaks otsustamiseks. 

Ütlen kohe ära, et minust ei saa nüüd üleöö suurt süsivesikute sööjat. Selleks on miljon põhjust. Taas - kirjeldatud eelmistes postitustes. Ja veelkord - geenid ei määra kõike ja geenitest ei ole lõplik tõde. Küll aga sain uut materjali katsetusteks. Ma olen varemgi maininud, et mulle kõlab usutavalt Zach Bitteri kirjeldus toitumise periodiseeringust. Nii nagu treeningudki on periodiseeritud. Süsivesikud on kasulikud intensiivsema pingutuse jaoks, aga neid pole vaja kui joosta või kõndida rahulikus tempos. Siis saab ka oma keharasva najal liikuda. Olen õnnelik, et tegin läbi range keto perioodi, sest tänu sellele õppis mu keha rasvu kütusena kasutama. Sedasama aitab teha ka perioodiline paastumine. Suhkru ja üleüldse süsivesikute tarbimine tekitab küll mõnutunde, aga järgmisel päeval oleks nagu pohmakas. Muidugi ei mõju kõik süsivesikud ühtemoodi. Minu viimase aja huvitavaim avastus on olnud, et haputaignast tooted ei tekita mulle pohmakat.

Nüüd olen toitumises vabam, kuid sätin siiski süsivesikute nautimise päevadele kui on raskem trenn.

Ma ei saa kirjutamata jätta ka naeruturtsatustest number kolm ja neli. Need tulid sportlike võimete testist. Geneetiliselt on mulle kaasa antud nigel võimsus ja kiirus. Treener küll püüdis minu seest kiireid lihaskiude leida, aga väga ei õnnestunud. Üheks põhjuseks on muidugi see, et noorena neid kiiruslikke võimeid ei arendanud. Teine põhjus nüüd veel teada. See ei tähenda muidugi, et polegi mõtet kiirust arendada. Ikka on! Lihtsalt ei tasu loota, et minust nüüd maailmakuulus sprinter saab.

Seal sporditestis oli veel palju põnevat. Osaliselt selliseid leide, mille olen muude tegevustega kompenseerinud. Osaliselt leide, mis annavad mõtteainet, kuidas neid edaspidi parimal moel rakendada. Näiteks stressi ja taastumise teemad. Ma arvan, et igasuguseid teste tulekski niimoodi võtta - mõtteainena ja kompleksis igasuguste muude asjaoludega.

Ja lõpetuseks kõige magusam leid. Nii nagu kõhutunne, enesetunne ja kõik muud tunded on näidanud, kinnitab ka geenitest - mul on väga hea vastupidavus ja sobivaim spordiala tuginedes vaid geenitestile on ultrasport.

Karastamine harjumuseks?

Karastamise kohta on eesti keeles vähe ja ainult pealiskaudne info. Inglise keeles on mitmeid-mitmeid populaarteaduslikke allikaid. Soovides ikka päris usaldusväärset infot saada, tegin otsingu Pubmed andmebaasis. Jeerum! Loen abstracte ja saan aru vaid sideaõnadest... Nii palju kui ma aru sain, siis konsensuslikku teadmist sel teemal ei paista olevat. Kui keegi oskab usaldusväärseid inimkeelseid allikaid soovitada, olen tänulik.

Aga miks? Kõik ju teavad, et karastamine on kasulik. Nojah... aga #kustsatead? Räägitakse, et kui karastada, siis ei jää nii lihtsasti haigeks. Tore, aga ma polegi viimastel aastatel eriti põdenud. See argument ei ahvatle. Mulle soovitati karastamist kui kurtsin, et mul on pidevalt külm. Tõsi, karastamise hetkel ja vahetult mõned minutit pärast talisuplust või külma vanni ongi hea soe. Aga juba tunnikese pärast on mõju läinud. Ausalt, ma väga tahaks uskuda, et talisuplus kuidagi pekikihile mõjub. Ühes eestikeelses artiklis mainiti, et paari esimese nädalaga olevat kellelgi kolinal kilod kadunud. Kui ma veel loen, et millegi tagajärjel kolinal... Ma võin kihla vedada, et minul ei ole mingit kolinat. Mõnikord mõtlen, et mul lausa vastupidi. Sama asi paastumise ja keto-toitumisega. Palju muid kasutegureid, mis mind rõõmustavad, aga ei mingit kolinat. Hiljuti mõõtsin kehakoostist ja pekk on normaalsuse ülemise piiri ületanud. Õnneks kõik muu on hästi. Ka vistseraalne rasv on normis ja mitte napilt. Ehk siis nahaalune rasvkude vohab.
Nagu mainitud, Pubmedi abstractide põhjal tegin järelduse, et tõde taaskord olemas pole. Näiteks oli mõõdetud soomlasi erinevates kombinatsioonides - talisuplus + toatemperatuur, talisuplus + saun, saun + toatemperatuur ja saun + külm dušš. Keegi targem võiks mulle inimkeeli tõlkida, mida nad siin siis järeldasid. Võimalik, et väheneb lõdisemine. Siis oli üks uuring sportlaste kohta, kes 14-kraadises vees pikemalt viibisid. Sel puhul täheldati, et kaitsekiht ehk pekk isegi suurenes veidi. Arusaadav, et külmem vesi ja lühem sulpsatus võib teisiti mõjuda. Üsna tuntud trennijärgne võte on külm vann. Üks uuring võrdles külma vanni tavalise aktiivse taastumisega (madala intensiivsusega rattasõit nt) ja leidis, et vahet pole.
Noh ja mõnevõrra demotiveerivalt mõjus kui otsingu peale sain vasteks artikli "death in the cold water".
Natuke arusaadavamad on saarlase Siim Landi selgitused Youtube'is. Tal on mitmeid videoid sel teemal, aga üks näidis siia. Ka video all märkmetes on lühikokkuvõte võimalikust kasust.

OK. Nüüd minu ettevõtmisest. Olen hästi palju jalutade sja autoga sõites igasuguseid terviseteemalisi podcaste kuulanud. Karastamine pole mingi erihuvi olnud, aga muuhulgas olen ka sellest kuulnud. Nüüd mõni nädal tagasi kui Facebookis kurtsin, et mul on kogu aeg külm, pakkusid liiga paljud inimesed, et peaksin külma vette suplema minema. Lollakad. Nad ei saanud vist aru, et mul on niigi külm :D Aga see oli viimane piisk sellesse karikasse, et prooviks ikka ära. Tüüpiline jutt - ma ei käi suvelgi eriti sageli ujumas, sest külm on. Aga talisuplus on suvesuplusest täiesti erinev distsipliin. Täiesti õigel hetkel sattus mu silmade ette üks postitus, mille tagajärjel läksin Voka tiiki suplema. Ilma eelneva saunata, otse vette. Siis vahele saun ja siis uuesti. Mulle tundus, et pärast sauna oli raskem. Suurem temperatuuride vahe. (Foto: Anna Romanenko)

Mõtlesin, et kui jättagi talisuplus ainult pühapäevaseks tegevuseks, siis sellest kasu pole. Pealegi olin kuskilt kuulnud, et harjumuse loomiseks on vaja midagi 21 päeva teha. Järgmisel päeval läksin Joaorgu suplema. Astusin mingi väga vastiku kivi otsa ja seda haava ravisin ikka tükk aega. Aga muidu oli hea. Paraku ei soovitata üksi käia. Kõike võib juhtuda. Niisiis pidin alternatiivi peale mõtlema. Külm vann hommikuti pole kõige hullem. Kolme nädala jooksul vastikustunne vähenes. Aga vannis on heal juhul 14-15 kraadi, mitte külmem. Külm dušš? Võeh, see tundub kõige rõvedam variant. Teostatav ainult pärast sauna ja seda ma ka tegin mõned korrad. Esimesel nädalal jätsin karastamata kahel päeval, sest polnud tahtmist. Teisel ja kolmandal nädalal mõlemal ühe päeva. Õnneks sain Joaorus suplemiseks endale kaaslase, kes vist kunagi "ei" ei ütle. Lisaks sain teada, et Joaorus on üks konteineri moodi putka, kus juba aastaid käivad kohalikud mehed riideid vahetamas, et supelda. Üks kord piilusin sisse, seal sangpommid ja muu sarnane. Eks kunagi teen tutvust. Olen jaheda ilmaga seal tõesti poolpaljaid mehi kohanud.



21-päevase väljakutse viimasel päeval tegin taas supluse Joaorus. Autoga kohalesõitmise eel oli vaja klaasi jääst puhastada. Väljas oli nulli ringis, vee temperatuuri ei tea. Ausõna, mulle meeldib see tunne. Vaadake kindlasti videoreportaaži. Aga kas see nüüd harjumuseks saab, ei tea. Osaliselt sõltub sellest, kas leian veenva põhjenduse, miks seda teha.

Küsimused, millele soovin vastuseid:
Kuidas erinevad temperatuurid kehale mõjuvad?
Kas püüda ujumisliigutusi teha või piisab vette kastmisest? Miks?
Kas kehakoostisele või sportlikule sooritusvõõimele või ajutööle on mingi mõju? Milline?
Mille järgi otsustada, millal välja tulla? Kui pikk suplus optimaalne on?

Tulevikutöö aine intervjuud

Sain sel aastal uue aine nimega Tulevikutöö ja ettevõtlikkus. Loomulikult tahtsin disainida aine selliselt, et vorm toetaks sisu. Selleks, et õppida saaks igal pool ja igast asendist, tegin audiod. Seekord mitte monoloogi ja loengu vormis nagu mõnel varasemal korral vaid rohkem nagu podcastid ja intervjuud, mida mulle endale meeldib kõndides või autosõidu ajal kuulata.

Iga intervjuu on minu jaoks eriline. Saamisloodki on erilised. Ma ei solvu kui neid lugusid ei loe ja otsekohe intervjuusid kuulama asute. Need on seda väärt.

Johannaga on selline lugu. Saamatu doktorandina olen igal aastal osalenud meie eriala koosviibimisel Laulasmaal ja sealt alati innustust saanud, et ikka edasi kirjutada. Ööbima pandi mind minu jaoks võõra inimesega, kelle nime ma guugeldasin. Sain teada, et minu toanaaber on vastutav Eesti tööturu stsenaariumide valmimise eest. Muidugi oli esimene mõte, et pean teda intervjueerima. Laulasmaal leppisime põhimõtteliselt kokku ja ükskord hiljem käisin teda Tallinnas intervjueerimas.
Intervjuu stsenaariumide teemal.

Mairest polnud ma ise midagi kuulnud. Postitasin Facebooki grupis Uue töötamise maailm küsimuse soovituste saamiseks, keda ja mis teemadel võiksin intervjueerida. Sain mitu harivat vastust ja üks soovitus oli rääkida Mairega nö maaelust. On asjakohane ja oluline, et tegemist on ka ettevõtluse teema avamisega veidi teise nurga alt kui harjumuspärane. Guugeldasin nime ja sain aru, et see on just kõige õigem inimene.
Intervjuu tuleviku maaelu ja ettevõtlusega alustamise teemal. 

Ivani kui intervueeritava peale tulin juhuslikult kui ta kunagi muuseas mainis, kuidas nende tiim Narva kultuuripealinnaks saamise taotlust koostas. Ei mäletagi, mis tookord peateemaks oli. Ivan pole põhikohaga mingi kaugtöö ekspert, selles asja võlu ongi. Tuleb tunnistada, et jutt läks vahepeal põhiteemast ka kõrvale, aga aine mõttes ei läinud see teemast mööda vaid toetab ka üldist sõnumit.
Intervjuu virtuaalsest meeskonnast ja koostööst.

Emanuele tegi Facebookis postituse sellest, kuidas robotid võtavad inimeste töö ära. Arvestades Emanuele eriala ja tööd, mida ta praegu Tartu Ülikoolis teeb, tundus ta kõige õigem inimene olevat, kellega sellisel teemal rääkida. Ma ei saa midagi parata, aga kohe meenus ka laul üksikust ratsanikust, kus kurdetakse, et masinad teevad inimese eest töö ära. Ei ole just väga värske laul. Paistab olevat igavene teema. Tegelikult sai vestluse keskseks teemaks inimeste ja robotite omavaheline tööjaotus ja suhted.
Intervjuu robotitest.

Kristi tegi oma lõputöö z-põlvkonnast, on tihedalt seotud ettevõtliku kooliga ja on õpetaja. Rääkisimegi suures osas sellest, kuidas kool ettevõtlikkust saab toetada, kuidas õppimne on äge ja kuidas tulevikku huviga oodata, mitte karta.
Intervjuu koolist ja õppimisest.

Aave tegi suve lõpus teistele õppejõududele koolituse, kus üheks keskseks teemaks oli õppimise ja õpetamise motivatsioon. Palju näiteid seoses spordiga ja üleüldse palju põnevaid mõttekäike. Intervjuu tegimegi enesejuhitud või enesereguleeritud või ennastjuhtivast õppimisest. Minu jaoks on kõik need mõisted liiga sarnased, et suudaksin ära õppida, mis see "õige" on. Kuidas õppida õppima, võiks samuti pealkiri olla.
Intervjuu õppima õppimisest.

Rauli kohta lugesin suvel, et ta peab loengut metsaülikoolis ja räägib üldpädevustest tulevikutöö kontekstis. Siis selgus, et sel teemal on ta ka RiTo-s kirjutanud. Minule on üldpädevuste arendamine ülikoolis ja ainete käigus väga meelepärane teema. Mõeldud-tehtud. T vs kamm? Ahah?
Intervjuu üldpädevustest. 

Merikesega on lihtne. Ma lausa mäletan seda korda kui ta nn vanas õppekomisjonis liikumislaborist esmakordselt rääkis. Minu fänlus algas just sellel hetkel ega pole raugenud. Selles intervjuus on teemaks kehaline kirjaoskus ja selle olulisus just tuleviku võtmes. Mida rohkem teevad füüsilist ja rutiinset tööd meie eest masinad, seda rohkem peame teadvustama liikumist. Sest muidu elame võib-olla kauem, aga mitte kuigi tervelt ja mõnusalt.
Intervjuu kehalisest kirjaoskusest.

Kaur oli üks nendest, kes FB-s mu üleskutsele reageeris. Lisaks muule jutule pani kõrvu kikitama väljend intrapersonaalsed oskused. Nagu mu üliõpilastel omavahelise suhtlemisega vähe probleeme oleks :) Nüüd vaja veel iseendaga läbi saada. Teine ilus väljend, mille Kaurilt õppisin, on vamne vorm. Füüsilisest vormist teame kõik, aga vaimne vorm on nagu mingi asi, millega salaja tuleb tegeleda.
Intervjuu vaimsest vormist.

Head kuulamist ja nautimist! Kui mahti saate, andke ka tagasisidet.

Paastumine

Taas üks teema, mille peale suur hulk inimesi teravalt reageerib. "Ah, lihtsalt söö normaalselt!" Mõned hakkavad ka targutama, tuginedes vaid müütidele, mida on kuskilt kuulnud või naisteajakirjast lugenud. Minu seisukoht on selline, et 1) inimesed on erinevad ja kõigile ei sobi ega peagi sobima ühesugune toitumine, 2) mida iganes inimene otsustab enda peal järele proovida, tuleb esmalt teemaga korralikult tutvuda.

Paastumine pole midagi uut. Ajaloo jooksul on teada palju erinevaid viise paastumiseks - nii tervise kui religiooniga seoses. Samuti on erinevad paastud erinevate eesmärkide jaoks sobilikud. Nii kinnitavad ka autorid, kelle selgituste ja soovitustega soovitan enne paastuma hakkamist tutvuda - Siim Land ja Jason Fung. See, mis sobib raskelt ülekaalulisele ja haigele inimesele, ei tarvitse sobida sportlikule inimesele. Mis sobib mehele, ei tarvitse sobida naisele. Mis sobib lühiajaliselt ei tarvitse sobida pikaajaliselt. Eristatakse ka vahelduvpaastumist ehk perioodilist paastumist (kuni 24 tundi, intermittent fasting, time restricted eating) ja pikemaajalist paastumist (prolonged fasting). Panen inglisekeelsed mõisted juurde, sest eesti keeles on materjali liiga vähe, et piisavat ettekujutust teemast saada.

Intermittent fasting'ust olen juba varem kirjutanud ja see on raudselt mulle sobilik. Lühidalt - iga ööpäeva jooksul jälgida, et ei sööks pidevalt vaid teatud perioodi jooksul. Väga levinud on 16:8 proportsioon, st oma normaalne kaloraaž süüakse ära 8 tunni jooksul. See võib tähendada ni ikahte kui kolme toidukorda, kuidas soov on. Seda akent võib vabalt ka lühendada, midagi halba sellest ei juhtu. Mul on see sageli viis tundi. Kõhu saab mõnusalt täis kui süüa korralikud portsud (keto)toitu. Minul paastuakna jooksul raske ega näljatunnet pole. Järgmine kord söön siis kui kõht tühi on. Reaalsed teadusuuringud on näidanud, et vaatamata muutumatule kaloraažile on selline toitumine mitmel põhjusel hea. Osad kaotavad kaalu, aga minu jaoks on oluline, et selle paastuakna jooksul jõuab seedeelundkond puhata ja kasvuhormoon aktiveeruda. Niisiis, see aitab säilitada lihaseid. Teatud vanuses hakkavad lihased kahanema ja teades väikest abivahendit selle vastu võitlemisel aitab mul kauem tegus ja terve olla. Ma ei hakka siin võõraid kogemusi jagama, aga omavahel on päris mitmed inimesed tunnistanud, et neil on sellisest söömisaja piiramisest väga erineval moel kasu olnud.

Seekord kirjutan pikemaajalisest paastumisest. Graafikul on välja toodud enimlevinud head tagajärjed, mis võivad paastumisega kaasneda. Antud juhul on jutt veepaastust. Mitte mahla- või puljongipaastust, mis tehniliselt pole paastud, aga muudel põhjustel võivad kasulikud olla. Nagu graafik näitab, on paastumise heaks kestuseks kolm päeva, siis on paljud protsessid tipus. Sellise kestuse puhul säästavad tekkinud ketoonid ka lihast. Ma ei leia otsekohe andmeid, aga pikema paastumise puhul siiski minnakse ka lihase kallale. Lõpmatuseni ketoonid neid ei säästa.

Ma ei mõista kõike ja ei hakka seda teesklemagi. Ainus, mida teha saan ja võib-olla on sellest kellelegi kasu, jagan oma kogemust. Talvel kui ma polnud veel ketotoidul, proovisin esimest korda paastumist. Teisel päeval olin täielik zombi. Vaevu suutsin jalul püsida. Tean küll, et paastumise lõpetamine on pea sama tähtis kui paastumine ise, aga ma lihtsalt ei pidanud vastu. Läksin Rondeeli ja õgisin end silmini täis. Ometigi kaotasin selle 40-tunnise paastuga paar kilo. Jah, see oli peamiselt vesi. Aga oli tore kogemus. Siis rääkisin treeneriga ja sain aru, et ajastus polnud maailma parim ja edaspidi tuleb paremini planeerida. Praeguseks olen täiesti kohanenud rasva kui energiaallikaga, mis peaks paastumise lihtsamaks tegema. Keha teab, kust energiat saab. Ka ajastus on hea. Olen piisavalt sportlaste kogemusi uurinud ja suure võistluse järel kui koormused pole suured, on parim aeg nii kaalu alandamiseks kui paastumiseks.

Mõeldud, tehtud. Esimene ööpäev oli köki-möki, teisel ööpäeval tekkis näljatunne, kolmandal ööpäeval näljatunne ei kadunud. Ometigi mõned allikad väidavad, et peaks kaduma. Kindlasti on vaja vett juua, kuigi on olemas ka kuiv paast, mille kestel mitte midagi ei tarbita. Kas vette lisada soola või mitte, on erinevaid seisukohti. Mina aegajalt lisasin. Olen soola lisanud ka pikema jooksu ajal. Vaimse kirgastumiseni ma kah ei jõudnud, mida osad kiidavad. Ja mõistus ei hakanud paremini tööle. Õnneks ka halvemini mitte. Olin kolme päeva jooksul täiesti teovõimeline, kuigi esines kergeid nõrkusehetki. Paastu esimesel päeval tegin tunniajase fartleki, teine päev oli puhkepäev ja kolmandal päeval tegin hästi kerge jõutrenni. Kolmanda päeva hommikul voodist tõustes läks korra silme eest uduseks. Mõõtsin veresuhkrut ja see oli madal (3,2). Võtsin ühe kreeka pähkli ja enne jõutrenni veerand teelusikat mett. Aitas.

Natuke kirjutan ka veresuhkrust. Ma ei tea sellest piisavalt, mistõttu ei taha targutada. Küll aga avastasin mõni kuu tagasi, et mul on see näit kogu aeg nö tervisliku ehk soovitatava ülemise piiri peal (5,6). Ketodieet ja järjekindel perioodiline paastumine on selle normaalsesse vahemikku toonud. Ma ei tea miks täpselt, aga ma arvan, et see on hea. Niisiis, veresuhkru ajamine allapoole tervislikku piiri polnud kindlasti mu eesmärk. Mistõttu reageerisingi sellele pähkli ja meega. Minestamine pole kindlasti vahend parema tervise saavutamiseks.

Joonise peal on nimetatud autofaagia. Soovitan seda mõistet guugeldada ja ka Siim Landi videoklippe sel teemal vaadata. Selle asja avastamise eest anti mõni aasta tagasi Nobeli preemia. Ei ole mingi sulla-pulla. Autofaagia tähendab, et keha käimashoidmise nimel süüakse ära hädisemad keharakud. Võrreldakse ka keha koristamisega. Ebatarvilik visatakse välja.

Kolme päeva jooksul ma kaalu ei vähendanud. No võib-olla kilo maksimum. Võib-olla paastujärgsel perioodil midagi muutub. Olen seda varemgi öelnud, et kaalu vähendamine peki arvelt oli algne põhjus, miks toitumisteemasid põhjalikumalt uurima hakkasin. See, mille tegelikult saavutasin, oli palju enam kui loota oskasin. Stabiilne energiatase, parem tuju, parem uni, veidi paranenud sooritusvõime, pigmendilaikude vähenemine ja veel mitmeid pisiasju. Ketotoit on olnud liiga põnev ja vaimustav, mistõttu olen seda veidi liiga palju söönud. Probleem on olnud selles, et olen jätkanud söömist kui tegelikult juba täiskõhutunne käes on. Seetõttu pole kaal vähenenud. Ainult kalorite tasakaal ei mõjuta kaalu, aga liiga suur kalorite ülekaal ei lase sel ka keto puhul langeda. Kuigi paljudel see siiski juhtub. Need on need inimesed, kes ütlevad: "Ma ei suuda nii palju rasvast toitu süüa". Not my problem :) 

Ülekantavad oskused ehk suveakadeemia 2019

Ma olen veendunud, et igas õppeaines on võimalik arendada üldpädevusi ja ülekantavaid oskusi ohverdamata selleks ainespetsiifilist aega. Ja ma olen veendunud, et ülekantavad oskused on tõesti ülekantavad ühest valdkonnast teise. Mõnikord on see lausa põnev kuidas need oskused uues valdkonnas lisandväärtuse saavad või uusi lahendusi loovad. Aga... alati pole see lihtne.

Selle aasta õppejõudude suveakadeemia teemaks oli õppimise ja õpetamise motivatsioon kõrgkoolis. Lugemismaterjali teema oli ennastjuhtiv õppimine. Puha minu lemmikteemad. Ja siis veel õppejõud. Mäletan väga hästi kui esimest korda Aavet rääkimas kuulsin, minust sai kohe tema gruupi. Ma ei liialda. Võimalik, et lihtsalt tema teemad on huvitavad olnud. Mõnikord jääb mulje, et Eestis pole ühtegi teist spordipsühholoogi.

Ma ei hakka ümber jutustama, mida tegime ja mida uut teada sain. See oli tõesti nauditav koolitus. Sain mõnutunde enesearengust ja mõtlemisest, aga ka äärmiselt konkreetseid ideid, mille saan otsekohe ainetesse sisse viia.

Oli üks "raskus". Aave tõi palju näiteid spordi valdkonnast. Need kõik olid ülekantavad kõrgkooliõpetamisse, selles pole kahtlustki. Samuti soovitas ta lugemismaterjali, mille esialgne sihtrühm on treenerid, aga sobivat hästi õppejõududele. Kavatsen seda kindlasti lugeda. "Raskus" seisnes selles, et need spordinäited viisid ka minu oma mõtted spordile ja pidin laveerima kahe minu jaoks olulise valdkonna vahel. Mõtlesin pidevalt paralleelselt nii spordist kui õpetamisest. Olen neis kahes täiesti erinevas rollis, mistõttu on võrdlused tõeliselt silmiavavad ja rikastavad. Usutavasti oli neil lihtsam, kel endal pole spordiga mingit pistmist. Sai rahulikult õpetamise lainel püsida. Nagu ütlesin, oli see laveerimine või kombineerimine huvitav, aga samas ka veidi väsitav. Mõnikord pidin ikka reaalselt sisekõnega endale meelde tuletama, et ma ei piirduks spordist mõtlemisega kui õpetatut oma peas kinnistan.

Ühte harjutust siiski mainin ka konkreetsemalt. See oli oma elu planeerimine. Muidugi olen tuleviku peale mõelnud, aga pole seda ajajoonele märkinud. Oli vaja minevikus olulised sündmused ajajoonele märkida ja siis vaadata tulevikku 3, 5, 10 aasta ja kogu elu perspektiivis. Huvitav, et kolm aastat oli üsna lihtne. Ja ka kogu elu oli ses mõttes lihtne, et vanuseks ca 70 eluaastat on mul plaanid juba olemas. Raskem oli 5 ja eriti 10 aastaga. Ja 10 aasta järel on mingi auk, mille kohta puuduvad mul ettekujutus ja unistused.

Panin üheks oluliseks verstapostiks doktoritöö valmimise. Pidime oma olevikust teatud enda jaoks olulised asjad välja kirjutama. Ja siis hindama nendele kuluvat aega, stressitaset ning nende olulisust. Mõned teised asjad jätan hetkel jutust välja. Teadusööd ja sporti/tervist hindasin enda jaoks võrdselt oluliseks. See olulisuse mõiste on siin erinev ja ma ei oska seda sõnastada. Need oleks nagu kaks erinevat maailma. Ja siit algas jama. Hakkasin neid kahte võrdlema.

Ei mäletagi kuidas selleni jõudsin, aga hakkasin vast aasta tagasi üha sagedamini kõndimas käima. Sellest kujunes harjumus, sest kõndides kuulan igasuguseid podcaste. Need on peamiselt tervise, ultraspordi, toitumise, psühholoogia, enesearengu, eneseoptimeerimise jms teemadel. Kõndimine on mulle varemgi meeldinud, aga nüüd sai see külge veel ühe boonuse ja käin veelgi rohkem. Ja see tarkus, mida kuulen, on mu käitumist päris palju mõjutanud. Nii olen sisse viinud mõned kasulikud tegevused, mis on kujunenud rutiiniks või harjumuseks. Ja nagu ütles Aave, harjumus on poolautomaatne tegevus. St ma ei pea alati alustama kavatsusest vaid saan kohe tegudele asuda. Üks rutiin on seesama kõndimine. Hommikul on mul kah rutiin, mille olen kujundanud tuginedes paljudele tarkustele, mida olen podcastidest kuulnud ja lisaks lugenud. Kui füsio annab harjutused, siis need toimivad ainult siis kui neid reaalselt teha. Selleks on kasulik kujundada rutiin. Mina teen neid esimese asjana pärast ärkamist. Osaliselt voodist väljumata :) Teine rutiin või harjumus on külge jäänud jooksulaagritest ning kinnitust saanud podcastidest - hommikune kõnd. Sorry, ujumist pole ma tahtnud sisse harjutada. Alles seejärel joon kohvi ja hakkan arvutis sahmima.

Teine sisseviidud harjumus on õhtul enne magamaminekut. See on selgelt seotud unekvaliteediga ja sellest olen oma blogis varem kirjutanud siin. Tund-poolteist enne magamaminekut panen kõik ekraanid kinni. Niisama öelda, et pane ekraan kinni, on kuidagi tühi. See aeg tuleb asendada millegagi vähemalt samaväärselt meeldivaga. Või kasulikuga. Nagu seda on lugemine. Tänu sellele rutiinile on paranenud unekvaliteet ja olen palju rohkem lugema hakanud. Niisiis kaasnes unerutiiniga lugemisrutiin.

Üks harjumus on treeningpäeviku täitmine. See on muutunud nii loomulikuks, et ma ei pea nädala lõpus nuputama hakkama, mida ma teisipäeval trennis tundsin. Räägitakse, et paljudel on päeviku täitmisega raskusi.

Koolituse nimes oli sõna motivatsioon. Aave rääkis loomulikult mitmeid näiteid sportlaste motivatsioonist. See teema jäi meeldivalt võõraks. Mul pole veel kunagi olnud tunnet, et täna ei viitsi teha seda trenni, mille on treener mulle välja mõelnud. Mitte kunagi. Mõnikord on logistiliselt keeruline või jääb objektiivsel põhjusel tegemata (nt haigus või väga pikk tööpäev), aga mitte kunagi ilma või motivatsioonipuuduse tõttu.

Ja nüüd jõuan selle "jamani", mida varem mainisin. Kui ma olen nii edukas tervist ja sporti puudutavates tegevustes, kuidas ma pole suutnud neidsamu ülekantavaid oskusi oma teadustöö tegemisse üle kanda??? Jah, ma ei pane sageli kolme küsimärki. Kui see mõte minus tärkas, olin nagu puuga pähe saanud. Olin vaheldumisi šokeeritud ja sügavalt mõttes ning tüütasin oma heietustega ära igaühe, kes ei taibanud põgeneda.

Mul ju on motivatsioon teadustööd teha! Milles siis probleem?

Kas ma kirjutaksin edukamalt kui keegi ütleks, millal ma kirjutama pean? Pfff, ma ei alluks sellisele diktatuurile. Kas ma kirjutaksin edukamalt kui paneksin kirjutamisajad endale kalendrisse nagu olen oma juhendatavatele soovitanud? Olen proovinud, aga iseennast ära ei peta. Mulle sobib kirjutamiseks see kui ma ei pea erinevate tööde vahel ümber lülituma. Mul on raske keskenduda kirjutamisele kui samal päeval isegi mitme tunni pärast on mingi muu tegevus plaanis. Mul on raske keskenduda kirjutamisele kui mõned väiksemad ja argisemad ülesanded tahavad tegemist. On erandeid, kriitilistes situatsioonides keskendun igas asendis ja saan asjad tehtud. Varasemalt olen kogenud, et laagri vormis kirjutamine on minu jaoks edukas. Selleks ajaks jätan lihtsalt kõik muu kõrvale. Aga kogu aeg ei saa laagris olla.

Kas mul õnnestuks kirjutamine rutiiniks või harjumuseks muuta iganädalaselt ja argipäeviti? Mida selleks teha? Jätkuvalt - miks ma sellega hakkama pole saanud kui mitu teist rutiini on nii edukalt juurdunud? Mõtlesin, et prooviks tähele panna, millisel kellaajal on pea värskem ja prooviks selleks kellaajaks kirjutamise planeerida. Siis vaatasin kalendrisse ja paari nädala jooksul leidsin igal päeval mingi põhjuse / vabanduse, miks see päev ei sobi. Siis otsustasin sihikindel olla ja otsustasin, et laupäeval ei lähegi Kohtla-Järve maitsete tänavale. Teen hoopis tööd. Ma ei taha kõike üles tunnistada, mida ma tegelikult sel laupäeval tegin. Tegin päris mitu vajalikku ja töist asja, selles pole probleem. Aga need on need "pisiasjad", mille tegemata jäämine häirib kirjutamist. Niisiis, laupäeval olid ainsad kirjatööd üks aruanne, mille ka ära saatsin ja seesama blogipostitus. Mõlemat tahtsin ja pidasin vajalikuks teha. Aga teadustööni ei jõudnud. Lohutan end sellega, et kui pisiasjad on eest ära tehtud, siis saan rahulikut teadustööga tegeleda. Ee... ehk siis täpselt sama olukord, mis alati. Praeguse seisuga pole ma muutust välja mõelnud.

Harjumuse loomine algab kavatsusest. See on mul olemas. Jätkuvalt olen alles protsessis, et välja mõelda, kuidas tervise ja spordiga seotud headest harjumustest õppida, et ka kirjutamine muutuks harjumuseks.

Voka iseteenindusultra

See postitus on sellest, kuidas õppida oma sisetunnet kuulama. Võib-olla ka sellest, kuidas sisetunnet arendada. Esimene märk sisetundest (seoses jooksuga) oli kevadises Hispaania laagris kui ma esimest korda elus trenni varem ära lõpetasin ja sellest treenerile lihtsalt teada andsin. Sain kiita.

Pärast Kokkola 24 tunni jooksu, mis mul ebaõnnestus, lappasin kalendrit ja leidsin endale sobiva võistlusena ainult Prantsusmaal toimuva MMi. Küsisin inimeselt, kes seal varem käinud, kui suure eelarvega peaks arvestama. Siis küsisin Vahurilt kui suure eelarvega peaks arvestama kui tellidagi ainult ajavõtt ja ise asi ära teha. Edasi toimusid läbirääkimised treeneriga. Tal on väga mitmekülgne ja laialdane kogemus ja ta ei pooldanud augustis jooksmist. Et jääb liiga väike vahe eelmise võistlusega. Aga minu sisetunne ütles, et Kokkolas ma maikuus end ei realiseerinud ja liiga palju jäi minu sisse kripeldama - nii füüsiliselt kui vaimselt. Muidugi treener aktsepteeris seda. Suvi oli vahva. Ka pikem suvine laager aitas kõvasti kaasa. Üks asi on trennid ise, aga teine asi on see innustav ja toetav seltskond. Ma pole küll Jooksupartneri klubi liige, aga kohati tunnen end pereliikmena ja see on minu jaoks olulisem. Pingutus ja lõbutsemine mitte ei täienda üksteist vaid ongi üks ja sama.

Toitumises järgisin jätkuvalt Zach Bitteri eeskujul periodiseeritud keto lähenemist. Seekord olin juba päris selgelt fat adapted ehk rasva kui kütusega kohanenud. Lubasin endale tsüklilist süsivesikutega mängimist. Mõnikord õgisin ikka väga mõnuga. Aga ma pole veel kordagi kaalunud ketost loobumist. See on mu treenimist nii palju muutnud! Võistlusele võtsin seekord kaasa maailma kõik asjad. Kõik riided, mida võib muutva ilmaga vaja minna. Ja kõik söögid, mida olen kunagi söönud või tahtnud süüa ultra ajal. Ehk siis Liina Kesamaa lähenemine (viide Kokkola jooksule, kus tal autotäis kraami kaasas oli ja minul vaid üks väike seljakott).

Esmalt tänan Toila vallavalitsuse inimesi, kes praktiliste asjadega Vokas abiks olid. Peeter Sööt ja Andrus Lehismets (pildil sangpommidega).

Stardist tegi Andrus ka video.

Algul jälgisin pulssi ja jälgisin, et korrapäraselt jooks. Jõin väga lahjat SiS Go Hydrot. Oli üsna soe ilm. Muus ei tahtnudki. Alles kui 5 tundi oli joostud, võtsin paar pähklit ja hapukurki. Esimese süsivesiku ehk kuivatatud hapusid kirsse võtsin siis kui 6 tundi oli joostud.

Olen alati arvanud, et minu ultrajooksu tempo on 7. Esimesed 6 tundi oli tempoks 6.30 nagu mu tavalised pikemad otsad. Kui 6 tundi sai joostud, muudeti liikumise suunda. Oli tunne nagu oleks uus start antud. Sain nii hea hoo sisse, et hakkasin isegi muretsema veidi. Tempo oli 6-6.15. Ma siis püüdsin veidi tagasi hoida, aga samas, tunne oli hea ja nn rääkimise test toimis. Otsustasin, et kui on, siis tuleb panna. Kui joostud oli 9 tundi, oli tunne, et nüüd tahaks šokolaadi. Kaasa oli ostetud 100-grammine Nurr, millest lõpuks sai söödud alla poole. Hoopis teine lugu kui Kokkolas. Kokkolas sõin selgelt stressist ja lohutuseks, mitte vajadusest. Öösel jõin FS Goods kanapuljongit ja sõin ära 5 minibanaani, mida poes müüakse gurmeebanaani nime all. Hea väike ja mugav.

Liikumise suunamuutuse järel tekkinud auru jätkus päris kauaks, umbes kella 23-ni (kui läbitud 11 tundi). Kesköö lähenedes hakkas raskeks minema. Tegin rohkem kõnnipause ja jalad hakkasid valusamaks ja puisemaks muutuma. Otsustasin, et kui teised kell 24 lõpetavad, siis pärast seda võtan ka ise rahulikumalt. Suure osa ööst kõndisin. Ainult vahepeal tegin sooja saamiseks mõne sörgiringi. Kui lisaks vaarumisele hakkasin ka nokkima (nagu roolis magamajäämise tunne), otsustasin päris puhkepausi teha. Autos keerasin istmesoenduse sisse ja panin silmadki kinni. Niimoodi paari minuti kaupa tukastades ja siis vahepeal jälle kõndides möödus suurem osa ööst. Jalad said istmesoendusega natuke paremaks.

Ühe puhkepausi ajal kell 5.30 lasti raadiost hümni. Ma olen alati öistel jooksudel mõelnud, kas see oleks liiga imal kui kõlaritest hümni lasta. Iseteenindusultral polnud vaja kellegagi kooskõlastada, polnud kõlareidki. See hümni kuulamine autos täitis mu ühe väikese unistuse. Muul ajal nautisin vaikust.

Hommikul 8 paiku hakkasin end uuesti käima ajama. Ja kefiiri jooma. Tehakse alles maitsvaid jooke! Kui lõpuni oli 4 tundi, sain plaani paika. Jooksin ja tegin regulaarselt kõnnipause. Kõnnipause vajasin mitte üldise väsimuse tõttu, mis muidugi olemas oli, vaid jalgade tõttu. Lihtsalt valusad ja puised. Kolm tundi enne lõppu teadsin, et varsti saab isiklik rekord ületatud ja seda otsustasin teha peamiselt kõndides. Otsustasin, et kohe kui isiklik käes, hakkan edetabeli kohti ründama ja seda kavatsesin teha joostes nii palju kui võimalik. Kui Marika tulemuse kätte sain, olin kindel, et saan ka järgmise. Saingi. Võib-olla oleksin suutnud ka 8. koha tulemuse kätte saada, aga veidi kahtlane. Eks see lõpp oli ikka raske. Aga samas nii lõbus ja vägev! Olgu siia üks Ringo tehtud video sellest ajahetkest. PS. Ringo Krilovs on maailma parim toetaja! Tema tehtud foto sai ka marathon100 uudise põhifotoks.

Pärast 9. koha kättesaamist otsustasin, et pingutan lõpuni, kuigi 8. koht otseselt ei motiveerinud. Minu jaoks oli seks hetkeks pinge maas. Tegin niisama lõbu pärast võistluse kiireima ringi. Kokku läbisin 387 ringi. Neist 215 aeg oli alla 3 minuti. Ja kiireim, mida mainisin, oli 378. ring tulemusega 1.51. Need on vaid numbrid, aga ma ka ise tundsin, et kui jooksen, siis üpris normaalse kergusega. Ka lõpus. Mul ports videomaterjali sellest viimasest osast. Ka praegu vaatan ja imestan kuidas ma sellise suhteliselt kerge sammuga liigun. Siia panen stiilinäiteks jupi, mida Aktuaalses kaameras näidati: https://menu.err.ee/970445/galerii-vokas-joosti-ringi

Finišiloendus on kah videosse saanud. Fotol on hetk pärast finišipauku. Pildile on jäänud ka ema (staadioni servas) ja isa (üleval, pingil). Pärast jooksu käisingi suvilas ema tehtud kotlette söömas ja isa küttis sauna. Ema oli staadionil poistele rääkinud, et nad on juba harjunud/leppinud minu ettevõtmistega. Mäletan kuidas nad mu esimese maratoni ajal muretsesid.

Niisiis, varasema 143 km asemel 155 kopikatega. Mu sisetunne pärast Kokkolat ei valetanud.

Kui tulevikust rääkida, siis tahaks teada, kas saab seda osa arendada, et jalad nii valusaks ei läheks. Vaadates Eesti edetabeli tippu, siis Eesti rekordi saaks kui keskmine tempo oleks ligikaudu 7.30. Maagilise 200 km piiri ületamiseks peaks keskmine tempo olema ligikaudu 7. Raske, aga ei midagi ulmelist. Kuue päeva jooksu osas olen optimistlik. Seal on niikuinii vaja vahepeal magada. Nii et minu põhiküsimus on ikka - kuidas teha nii, et lihased vähem valusaks läheks?

Finišipäeva õhtul natuke väntasin hästi kergelt veloergomeetril 15 minutit. Järgmisel päeval käisin jalutamas. Iga korraga läheb ka treppidel käimine lihtsamaks.

Ja lõpetuseks veel kord suurimad tänusõnad treener Margus Pirksaarele! Ta arvestab minu võimete ja võimalustega. Trennid on parajalt pingutust nõudvad, sageli mõnusalt kerged, kuid mitte kunagi tüütud. Ma pole veel kunagi kaalunud trennist viilimist. Senikaua kuni 24-tunnise jooksu lõputundidel naeratan õnnetundest, teen õiget asja ja õigesti. See ei oleks ilma hea treenerita võimalik.

Mida ma siis õppisin? Panen vastused teemade kaupa kommentaaridesse.

Mida vajan, mida tahan?

Enesetunne, sportlik sooritus ja hea kehakaal on naljakad asjad. Nad võivad, aga ei tarvitse käia käsikäes. Minu otsingud algasid sügisel kui sain üheselt aru, et "liiguta rohkem ja söö vähem" minu puhul ei toimi. Kirjutasin sellest siin. Intermittent fasting ehk perioodiline paastumine on kindlalt minu elu uus rütm ja ma ei näe ainsatki põhjust seda muuta. See annab mulle teatud kergusetunde ja on peatanud lihasmassi vähenemise. Ketotoitumisega olen katsetanud alates veebruarist ja teatud tähelepanekud olen kirja pannud fotoalbumisse koos piltidega toitudest.

Lühidalt keto põhimõttest. Keha kasutab kütuseks seda, mis on kergemini kättesaadav ehk süsivesikuid. Ja isegi kui kannad kaasas teistsugust kütust ehk rasva, siis keha ei oska seda kasutada. Pole ju kunagi vaja olnud. Keto või lchf (low carb high fat)* olemus seisneb selles, et süsivesikud viiakse miinimumi ja õpetatakse keha ka oma rasva kütusena kasutama. Valgu hulk jääb tavaliseks, lisaks süüakse rasva nii palju, et täiskõhutunne tekiks. Süsivesikuid peaks sööma 5-10% kaloraažist ja kokkuvõttes päevane kaloraaž ei ole teema, st süüa tuleb nii palju kui keha vajab. 

Võtakski nüüd sellest viimasest mõttest kinni ja hädaldaks, et minu keha vajab vähem, aga tahab rohkem. Kuigi paljud targad allikad lubavad, et ketotoitumisega igasugused isud tasapisi vähenevad ja keha õpib ise aru saama kui palju tal toitu vaja, siis minul see õnnestunud pole. Mulle väga meeldib süüa! Ma läksin ilusti üle ketotoitumisele, aga sõin kõike ikka liiga palju. Ja see pole muutunud. 

Algul oli kõige keerulisem ära õppida, millistes muidu tervislikes toitudes liiga palju süsivesikuid on. Arvasin, et kõige raskem on hommikupudrust ja banaanist loobumine. Hommukipudrule leidsin kiiresti alternatiivi ja ei pidanud täielikult ära jätma. Banaan jäi põhitoidust tõesti välja. Õppisin palju uusi toite tegema ja avastasin uusi tooraineid. Söömine on jätkuvalt hea ja maitsev, päris kindlasti ka toitev. 

Trennis hakkasin märkama erinevust juba paari esimese nädala jooksul. Nagu targad allikad hoiatasid, hakkasin tõesti rohkem higistama ja alguses see higi haises rohkem. Hiljem hais vähenes või ma lihtsalt ise harjusin ära. Kohanemise perioodil oli kordi kui intensiivsem trenn kohe üldse ei õnnestunud. Hakkasin üha sagedamini treenima enne hommikusööki kui kehal oli hea kerge olla. Oma keha rasvast sai energiat ja polnud üldse vaevaline. Kahjuks ei vaja keha treeninguteks nii palju energiat, et keharasv oluliselt väheneks. See on olnud suurim pettumus. Üks gramm rasva annab palju rohkem energiat kui üks gramm süsivesikuid. 

Tänaseks olen söömata ja ainult veega jooksnud pikke rahulikke jookse, pikima kestus oli vist 3,5 tundi. Hiljutises laagris tõdesin, et ka intensiivsemaid trenne saan teha tühja kõhuga. Võin öelda, et see on lausa mu eelistus, mitte sundus. Kerguse tunne on määrav. Millestki ilma ei jää. Kõige vahvam asi, mida joostes märkan, et naeratan palju. 

Tänu ketotoitumisele ja perioodilisele paastumisele on päeva jooksul energiatase ühtlasem kui varem. Mingit pärastlõunast loidust pole. Magan paremini. Enesetunne on parem. Kõht on täis. 

Sportlik sooritus on eraldi põnev teema. Valmistudes Kokkola 24 tunni jooksuks järgisin Zach Bitteri kogemust ja eeskuju. See sisaldab nn strateegilist süsivesikute kasutamist. Oluline on ajastus. 

Hiljem, pärast Kokkolat olen leidnud, et aegajalt süsivesikutest joobuda on sama mõnus kui mõnikord alkoholist joobuda. Näen siin palju sarnasusi. Järgmisel päeval on mõlemal puhul raske, aga see läheb üle. Sellist lähenemist võib nimetada tsükliliseks ketoks. Tunnen, et aegajalt süsivesikutega liialdamine ja enese täisõgimine on mulle vaimselt meeldiv. Kui ütlen "aegajalt", siis pean silmas seda, et pidevalt toitun ketopõhimõtete järgi ja siis näiteks kord kuus ühel toidukorral söön mõõdutundetult süsivesikuid. See ei ole vajalik, aga mulle meeldib. Tagasi ketosse naasemine pole raske. 

Sportliku soorituse kohta ei oska ma ultra põhjal midagi öelda. Ehk annab Voka jooks augustis selgust. Viimase aja kaks mõnusat jooksu on olnud staadionimaratonil 10 km ja veteranide võistlusel 5 km. Mõlema puhul olin oma tavakaalust 3-4 kilo raskem, ent tegin elu paremuselt teise tulemuse. Veteranide jooks oli lisaks ka 26-kraadises kuumuses (pildil).

Jah... kõik algas soovist rasvaprotsenti ja kaalu vähendada, aga praeguse seisuga olen hoopis juurde võtnud. Täpselt ei oska tuvastada, mis hetkel kaal lisanduma hakkas. Pärast Kokkolat. Kindlasti on põhjuseks toidu kogus, mitte koostis. Suhtun sellesse üsna / peaaegu pragmaatiliselt ja rahulikult. Katsetused jätkuvad. Jätkuvalt pean oluliseks, et ei pea nälgima ja et toidud oleks võimalikult kvaliteetsed. 

* Ketogeenne dieet ja low carb high fat dieet on suures osas sarnased. Erinevus seisneb selles, et ketogeense dieedi süsivesikute hulk on väiksem ja keha hakkab ketokehi tootma. Need omakorda on kasulikud sajal erineval põhjusel. Hetkel pole see vahetegemine minu jaoks aktuaalne, mistõttu detailsemalt ei selgita. Mina järgin suurema osa ajast ketogeenset dieeti ja lisan strateegiliselt ning tsükliliselt süsivesikuid.