Grandiakadeemia 2018

Nakkus levib. Varasemad grandisaajad aitasin välja valida uue grupi. Grandiakadeemia ongi see koht, kus eri lennud kokku saavad. Uusi oma õpetamise uurijaid on nii tore tundma õppida. Selline patroneeriv tunne tuleb peale - jah, ma olin ise samamoodi segaduses ja ei suutnud välja valida, milline vapustav idee see kõige geniaalsem on.

Alustuseks sain teada maailma trendidest oma õpetamise arendamises ja uurimises. Kõigepealt olevat olnud õpetamise arendamine. Siis jõuti tõdemusele, et selleks on vaja ka õppimist arendada (taa, viide minu blogi nimele!). Ja siis tuli õppijate kaasamine õpetamise arendamisse.

Mõtlema pani üks mõttekäik töökäskude selgusest-täpsusest-hägususest. Teatud määral segased töökäsud arendavad loovust, liiga täpsed pärsivad. Aga liiga segane ei tohiks ka olla. See tekitab lihtsalt ebakindlust.

Rääkisime taas avaldamise võimalustest. Kui uurime, siis tuleks oma uurimise tulemusi ka levitada, muidu on kasu ainult uurijal. Nii ei ole õiglane. Ülikooli täienduskoolituse veebilehele tekib pesa, kuhu paneme oma nn raportid. Ausalt öeldes tekitab see võimalus minus taas samasugust tunnet nagu grandiga alustades. Mida sinna kirjutada? Mida oma mitmetest huvitavatest avastustest kirjutada? Hakkasin seda blogi just seepärast kirjutama, et erinevaid avastusi ja tähelepanekuid ja kogemusi tekkis uurimise käigus. Aga nad on kõik erisuunalised. See, mida taotluses kirjutasin ja kõige teaduslikumalt uurida olen püüdnud, ei ole kindlasti kõige olulisem osa mu kahe aasta avastustest. See on vaid üks jupike.

Õnneks on sellel jupikesel selge väljund jaanuaris toimunud konverentsi kogumikus. See tuleb suvel valmis kirjutada ja värskelt pärast grandiakadeemiat olen küll ünksu täis ja tahan juba kirjutama hakata. Kolmas väljund on kellade ja vilede mõttes kõige väärtuslikum. See oleks EHA artikkel, mille me kavatseme kirjutada koos kahe kolleegiga. Hüppan grandiakadeemia dokumenteerimise mõttes nüüd ajas ette järgmisse päeva kui oligi aeg artiklite edasiarendamiseks ja aruteludeks. Kirjutame ennastjuhtiva õppija toetamisest tema arenemisel veelgi iseseisvamaks. Panime enda väljamõeldud sildi sellele teemale: suunatud valikuvabadus. Esialgu pole veel terminoloogias kindel. Konsulteerides spordipsühholoogiga selgus, et kui oled ise valinud mingi tegevuse, siis on motivatsioon kõrgem. Vat seda tahamegi õppetöös kavalamalt rakendada. Väidetavalt liiga suur valikuvabadus ei ole hea. Väidetavalt ei ole valimise protsess meeldiv. Siia ka pilt töö protsessist (kolm autorit murul kõhuli).


Aga siia veel pilte tunnistused kätte saanud teisest lennust, poole peal olevast kolmandast lennust ja uuest lennust. Ja lõpetuseks lihtsalt kena pilt jalutuskäigust. See on nii vahva kuidas need grandikogukonna kokkusaamised alati mingit liikumist sisaldavad. Taas oli ka hommikuvõimlemine kavas. Jah, lausa ametlikus koolituskavas.

Koos õpetamine

Olen hakanud mõtisklema põhjuste üle, miks pean koos õpetamist suurepäraseks viisiks õpetamisoskusi arendada. Intuitiivselt olen selles veendunud, aga sellega teisi ei veena.

Kui mõelda erinevate võimaluste üle enda õpetamisoskusi arendada, siis koolitused on klassika. Saab uusi teadmisi kompaktsel kujul. On laiemaid, on spetsiifilisemaid koolitusi. Saab ka iseseisvalt õppida õpikutest, blogidest, teadusartiklitest. Saab külastada kolleegi õppetööd ja temalt õppida. Või kutsuda kolleeg oma õppetööd vaatlema ja tema kommentaaridest õppida. Need kaks viimast on tavaliselt struktureerimata ja võtavad vaatlejalt palju aega. Ja see on vaatleja seisukohast üpris passiivne tegevus väikese kasuteguriga. Peab olema kas väline motivaator või uskumatult palju sisemist motivatsiooni, et käia rohkem kui üks kord kedagi vaatlemas.

Koos õpetamise all pean silmas seda, et kaks õppejõudu viivad ühte ainet läbi koos. Koos planeerivad ja koos on ka auditooriumis. Arusaadavalt ei maksta või ei arvestata koormuses mõlemale selle eest täit koormust vaid pool, aga võit tuleb mujalt. Mina väidan, et eelkõige võidavad õppijad, aga ka mõlemad õppejõud. Raudselt mõlemad!

Koos õpetamisel saab rakendada mõlema õppejõu tugevusi ning "peita" nõrkusi. Enamasti on need kahel inimesel erinevad. Mida mina eriti hästi ei oska, oskab paariline. Tema pealt õpin. Sisuliselt vaatlus, aga aktiivsem, sest olen ka ise kaasatud. Iseseisvate tööde tagasisidestamises saab tööjaotuse kokku leppida, aga keerulisemates olukordades saab ka koos arutada. Kontaktõppes on mõistlik, et ühel korral või ühe teema käsitlemisel on üks nö juhtõppejõud ja teine assisteerib. Niimoodi tekib väga hea dünaamika ja õppijatel ei teki lünka õppejõu mõttepausi ajal. Assisteeriv õppejõud saab tähelepanelikult õppijaid jälgida. Saab jälgida, mis jäi segaseks ja vajaks lisaselgitusi. Kui ise midagi selgitad, ei suuda täie tähelepanuga õppijate reaktsioone ja näoilmeid vaadata. Näited räägitu illustreerimiseks tulevad kahelt õppejõult, mitte ühelt. Asjakohaste näidete eest saavad õppejõud õppijailt alati kiita. Järelikult võiks neid pakkuda nii palju kui vähegi (kahte) pähe tuleb.

Eelnev jutt oli loengukeskne. Eriti suur kasu kahest õppejõust on rühmatöödes. Esiteks juba nende väljamõtlemisel ja planeerimisel. Igaühel on oma tööriistakast ja kahe kasti peale leiab kindlasti parimad võtted ja meetodid. Kaasõppejõud on meetodi valimisel esimene testija ja hea kriitik. Kõike ei pea õppijate peal katsetama. Kahe peale saab ka rohkem mänguruumi rühmatöö ülesande läbiviimiseks. Kogu vastutus ja koormus pole ühe inimese peal. Kahekesi jõuab rohkem käia rühma juurest rühma juurde, keegi ei jää tähelepanuta.

Minu esimene koosõpetamine toimus eelmisel õppeaastal väga radikaalses olukorras. Olime ootamatult ilma jäänud ühe aine õppejõust ja seda ainet ei saanud mingil juhul edasi lükata. Pärast pikki otsinguid ja läbirääkimisi ei jäänud muud üle kui astuda välja oma mugavustrsoonist. Mina ja kolleeg olime tegelikult hariduse poolest pädevad seda ainet läbi viima, aga polnud sellega piisavalt tegelenud ja otseselt polnud ka isiklikku huvi aine õpetamiseks. Olime vägagi ebakindlad, aga otsustasime oma nõrkused tugevuseks pöörata. Et tegemist oli õpetajakoolituse ainega, kavatsesime õppijad ise õpetama ja õppima panna. Plaan oli õppetegevus niimoodi läbi mõelda ja ära korraldada, et meie ei peakski midagi õpetama. Meist said nagu liikluse reguleerijad, kes on ise ka liiklusseaduse välja töötanud. Küsisime kohe esimese kohtumise lõpus õppijate tagasisidet ja see oli julgustav. Niisiis, aine sai tehtud ja äärmiselt õpetlik kogemus saadud. Uuesti seda ei teeks, aga ei kahetse ka.

Sel õppeaastal viisin koos kahe kolleegiga läbi lõputöö kirjutamist toetavat ainet. Ühega ühes rühmas, teisega teises rühmas. No esiteks, see oli teatud mõttes edasiarendus mu enda grupijuhendamistest. Sain rakendada kogu seda kogemust. Kõvasti oli abi läbitud koolitustest, mis juhendamist käsitlesid. Aga õppijad olid taas mitte minu eriala omad. Mu kolleegidele olid teemad veidi tuttavamad, aga nemad olid vähem kogenud just protsessi juhendamise osas. Niisiis tegime aine, kus lõputööde sisusse ei sekkunud. Aine toetas protsessi. Muidu oli kõik hästi, ÕISi tagasiside oli hea, aga üks soovitus üliõpilastelt siiski tuli. Selle aine puhul oleks hea kui see toetaks kirjutamise protsessi pikemalt, mitte ainult alguses. Tasub kaaluda, et aine kestaks läbi kahe semestri.

Kokkuvõttes tahan kindlasti ka edaspidi koos kolleegidega õpetada. Usun, et see on normaalse koostöö puhul kasulik nii üliõpilastele kui meile kui õppejõududele. Mitu kärbest ühehoobiga. Vastutus on jagatud, üksteiselt õpitakse aktiivselt erinevaid õpetamismeetodeid, üliõpilastel on huvitavam.

Mis hinnet sa väärid?

Mul on ühes aines suuline eksam. Seekord esimese vastaja puhul läks nii, et selgitasin, mis tal läks hästi ja mis puudu jäi ning küsisin, mis ta arvab, mitu punkti see kokku teeb. Ja läks täppi. Täpselt sellise punktisumma kavatsesingi panna. Mulle hakkas see mõte meeldima, et üliõpilased ise oma hinde mu kommentaaride põhjal tuletaks. Vastamise ajal esitasin ka suunavaid küsimusi kui vaja oli. Mõnel puhul ka vihjeid, kui tudeng jännis oli ja mingist kännust kuidagi üle ei saanud. Arusaadav, et seda kõike sai hindamisel arvestada. Ilmselt see ongi suulise eksami üks eeliseid, et saab kaasa aidata. Päris nulli kirja ei saa.

Ma ütleks, et see on õppeprotsessi osa. Pealegi, pärast eksamit ei saa vist sellist tunnet jääda, et tegelikult väärisin enamat. Ma oletan.

Kasutasin seda hindamise võtet peaaegu kõigi puhul. Peaaegu kõik pakkusid pärast mu kommentaare üsna täpselt. Paar inimest pakkusid veidi rohkem ja põhjendasid, et alati tuleb kõigepealt rohkem küsida, et jääks kauplemisruumi :) Paar inimest pakkusid veidi vähem. Küsisin põhjendust ja need konkreetsed inimesed arvasid, et neil oli raskusi eneseväljendamisega. Tegelikult ei olnud.
Alles pärast eksamit taipasin, et ma polnud sama võtet kasutanud puhkudel kui eksam ebaõnnestus. Kommenteerisin vastust ja selgitasin, mis puudu jäi ja mis täppi läks, aga hinnet ei küsinud. Ei teagi, miks. Äkki sellepärast, et isegi kui mõistad, et seekord ei õnnestunud, on kole raske öelda, et jajah, pange negatiivne hinne. Kui saaks aega tagasi keerata, teeksin uuesti samamoodi.

Ma pean hästi oluliseks, et õppijad mõistaks, mida ja milleks me teeme. Et nad mõistaks, miks me mingi teema läbimisel kasutame grupitöid, mingi teema puhul käime õues õppimas jne. Ma usun, et selline teadlik õppimine on kestvama tulemusega ning lisaks selles aines saadud teadmistele arenevad ka õpioskused, mida saab kasutada ka siis kui võib-olla aines õpitu juba unustatud. Lisaks ma arvan, et selline lähenemine on tarkadele inimestele kohane. Me ei õpeta siin mingeid juhmardeid, kes peaks asju pähe tuupima ja siis käsu järgi kõike tegema. Kõrgharidus võiks tähendada mõtlevat inimest, kes suudab oma tegevust mõtestada. Ja selline hindamine, mille peale kogemata sattusin, sobib siia konteksti suurepäraselt.

Õllest ja laktaadist

Paned kivikesed klaasi, tundub, et klaas on täis. Lisad liiva, jälle täis. Nagu tuntud jutustuses lõpetuseks öeldakse, veidi õlut mahub ikka juurde. Ja natuke veel ja natuke veel... Ühel hetkel tunned, et võib-olla mahubki veel juurde, aga oled juba täitsa anaeroobses tsoonis ja kõik kohad laktaati täis. See ei ole absoluutselt hea või halb, sõltub doseerimisest. Natuke laktaati ehk lühiajaliselt anaeroobses tsoonis on hea ja arendav; pikaajaliselt talumatu.

Kes aru sai, mida silmas pidasin?

Ma arvan, et praeguseks olen piisavalt pikalt olnud aeroobses tsoonis ja õlu ei voola üle ääre. Saan teha kokkuvõtteid ja järeldusi kogetust.

Õppedirektoriks saades olid mul üpris selged kokkulepitud kohustused. See oli huvitav ja väljakutseterohke aeg. Kindlasti arendav. Igas organisatsioonis toimub muudatusi ja igati objektiivsetel põhjustel hakkasid mõned muudatused mind isiklikult mõjutama ja töö hulk hakkas tasapisi suurenema. Liiva valati juurde. Ka õlle valamine oli algul OK. Ma olen alati olnud see, kes hea meelega areneb ega pelga mugavustsoonist väljumist selle nimel. Lisaks otsestele vanadele ja uutele ametikohustustele tuli teha ka neid asju, mille olin ise endale ülesandeks võtnud. Näiteks lasteülikool või "muna õpetab kana" esseekonkurs. Ka hobiharidustehnoloogi rolli olin endale ise võtnud. Pisiasju veel, mis siiski piisavalt olulised olid, et neid ära jätta ei saanud. Näiteks intervjuude andmine teemal "is Narva next" või majatuurid või linnaekskursioonid inimestele, kellega võib tulevikus milleski koostööd teha. Ehk siis hulk asju, mis otseselt ametikohustus pole, aga ära jätta nagu ka ei saa. Nojah, lisaks olin ju ka õppejõud. Õigemini, mitte "lisaks" vaid lausa poole kohaga. Tegelikult oli õppedirektori töö raudselt rohkem kui pool minu kogutööst, siin pole midagi keerutada. Enamasti mõjus loengusse minek kui meeldiv vaheldus ja puhas nauding võrreldes administratiivtöö väljakutsetega. Mõjus kui meeldiv hobi, mis "päris" töölt mõtteid kõrvale viib. Aga jätkuvalt oli õppedirektori töös väga palju huvitavat ja seetõttu ka meeldivat.

Ega ma täpselt teagi, millal see õlu tasapisi üle ääre hakkas nirisema. See ei toimunud ühe korraga ja järsku. Igatahes mingil hetkel hakkasin tajuma, et olen muutunud hajameelseks ja ei tule enam kõigi asjadega toime. Argiasjades väljendus see kohvipuru lisamises pudrule, selle asemel, et see kannu panna. Või avalikus WC-s ukse mittelukustamine. Jne. Tööasjus kah igasugused sellised vead, mida terve mõistuse juures eales ei teeks. Aga nagu lõigutrennis, polnud ka minul mahti kõrvale astuda ja mõtiskleda, mida võiks teisiti teha. Ülesanne oli anaeroobses tsoonis kihutada. Haamer oli paratamatu.

Ma ei lasku detailidesse, aga suvel sai tehtud uus kokkulepe ja alates sügisest pole ma enam õppedirektor. Mõned varasemad ülesanded siiski jäid, puhtalt õpetamisega seotud asjad - kolleegide nõustamine e-õppes ja vajadusel ainekavade koostamisel või metoodilistes küsimustes. Ja ühiskondlik aktiivsus sai lisategevusest osaks mu tööst.

Eelmisel pühapäeval kell 9 algavale õppetööle minnes tabasin end mõttelt, et midagi on muutunud. Nagu eelnevalt mainisin, olen alati nautinud otsest õppetööd. Siiski, varasemalt ma ei nautinud seda kui nii vara pidin kooli minema. Ja sageli olin masenduses, et polnud puhkepäevi. Nädala sees pidin olema kättesaadav ka siis kui olin terve nädalavahetuse kas õpetanud või lasteülikooliga möllanud. Teoreetiliselt võis ju öelda, et võtku ma puhkepäev nädala sees, aga praktiliselt oli see teostamatu. Minu aeg ei olnud minu oma. Niisiis, eelmisel pühapäeval mõistsin, et isegi pühapäeval ja vara hommikul on mul ikkagi ainult puhas rõõm tööle minna. Ei mingeid hägustavaid muremõtteid. Ei saa mainimata jätta, et boonuseks on uskumatult tore üliõpilaste rühm. Jah, ainult rõõm ja nauding... Kas nii tohib? Kas see on ikka õige? Äkki peaks ikka raske ja vaevaline olema?

Minu uues tööelus on äkitselt aega oma õppetööd edasi arendada, ainekavasid ja Moodle-kursuseid täiustada, lugeda. Jah, lugeda! Ma ei räägi ilukirjandusest vaid oma töövaldkonda puudutavast kirjandusest. Äkitselt on mul aega rahulikult kolleegidele e-õpet selgitada ja mittekärsitult nendega koos nende kursuste kallal nokitseda. Ma suudan asju näha kõrvalt ja see on huvitav. Tunnen nagu oleks hapnikku peale lastud. Hapnik on hea. Teeb paljud asjad selgemaks. Natuke olen veel hädas teadustööga, aga tules on mitu projekti ja väljakutset. Ent üheks neist väljakutsetest pole aeg vaid puhtalt iseenda võimekus. Lõputööde juhendamisi oli ka eelmisel õppeaastal palju, sel aastal see jätkub. Siin muudatusi pole, lihtsalt mul on rohkem aega seda protsessi nautida ja mõtestada. Ei-ei, aga töö ei peaks ju ainult nauding olema? Kus on lõigutrenn? Kus on laktaat? Kas ma teen ikka piisavalt?

Iseenda rahustamiseks olen kalendrisse kõik tööalased liigutused kirja pannud ja mõnel nädalal reaalselt töötunnid kokku lugenud. Seda pole keegi mult küsinud, puhtalt enda jaoks. Ma ei tee enam ületunde, aga 40 tundi nädalas nagu seadus ette näeb, töötan täis lõdva randmega. Pealegi usun, et olen jätkuvalt kasulik mitte ainult endale vaid ka teistele - nii kolleegidele kui ümbritsevale keskkonnale.

Nüüd on mu õlu ja laktaat mu enda teha. Siis kui on plaanis õlu, siis on õlu. Kui laktaat, siis laktaat. Mina ise otsustan, millal mis.

PS. mõni aasta tagasi kirjutasin loo õllest ajakirjale Oma maitse, just praegu kirjutan lugu õllest ajakirjale Jooksja.

Nihelemise tähe all

Mõni ettepanek on lihtsalt nii totakas, et see tuleb vastu võtta. Kolleeg Jaanus oli mind kuskil ja kellelegi turunduslikel eesmärkidel maha müünud kui 'nihelemise spetsialisti'. Direktor loopis omakorda hagu alla ja lubas ametikirjelduse koostada.

Järgemööda. Hea õpetamise grandi raames korraldasin oma kolleegidele sel nädalal liikumiskoolituse. Koolitajad olid Tartu Ülikooli liikumislaborist ja kuulajaskonnas nii akadeemilisi kui mitteakadeemilisi töötajaid, lisaks ka külalisõppejõude. Merike liikumislaborist palus, et annaksin tagasisidet, et kui peaks nelja tunni asemel kolm tegema, millest loobuda. Arutasin ka kolleegidega ja meie otsus oli, et mitte millestki ei saa loobuda. Koolitus oli täiuslik/terviklik. Oli liikumist, oli põhjuseid, oli argumente, oli teaduslikkust, oli kõike. Oli teiste näiteid ja oli oma mõttearendusi. Oli ülikoolitöötajaile täpselt sobiv. Mitu inimest ütles pärast, et ei kujutanud ette, et olukord niivõrd masendav on.

Mida saame ise kolledžis teha? Osalejate arutelu tulemus: tandemergutus, liikumispausid, promenaadiminutid, püstijalakoosolekud, helistamise asemel kolleegi juurde minemine, lifti asemel trepp, autovabad päevad, arutelud paaris jalutades, hommikune tervitusring, õppetöö ajal vahetada asendit, võiks olla seisulauad. Konkreetselt auditoorses töös: püsti tõusmine ja joondumine rühmadeks jagunemiseks, põrandale skaalad, millel saab oma seisukohta väljendada, seistes plaksutamine ettekannete lõppedes, pargitunnid-kõndimistunnid, auditooriumis asukohta vahetav õppejõud sunnib ka õppuril asendit vahetama, siseorienteerumine.

Järgmisel päeval ühel koosolekul rääkis Jaanus mingitest turundustegevustest ja et kuidas koole külastama hakkame ja mida kuskil messidel või suurematel üritustel tegema hakkame. Ja siis tuligi see ettepanek, et mina peaks tegema nihelemise töötoa. See on nüüd seotud eelneva jutuga liikumiskoolitusest. Ega see koolitus ootamatult ja tühjalt kohalt tekkinud. Olen ammu ja läbivalt propageerinud liikumist ja liigutamist edukama õppimise eesmärgil.

Nädala lõpus toimus kolledži väljasõiduseminar, kus mulle oli antud võimalus tutvustada mulle hingelähedasi teemasid. Juhendasin töötuba suurtes gruppides õpetamisest ja liikumispausi. Selle töötoaga võib täitsa rahule jääda. Sain ära rääkida mõned gruppides töötamise põhi-ideed, osaliselt inspireerituna Cardiffi konverentsist. Sain seda siduda ennastjuhtiva õppija mõistega, millele toetun oma posterettekandes järgmise nädala konverentsil Tartus. Ja siis saime läbi teha ühe paljudest grupitöö formaatidest, kus teemaks samuti gruppides töötamine. Kogu see grupitöö oli äärmiselt sisukas. Veel järgmisel päeval tulemusi üle vaadates nautisin. Ja formaat oli ka nihelemist toetav. Inimesed liikusid ja vahetasid pidevalt asendit. Alateemasid oli viis:

1) Üldpädevused, mida just suurtes rühmades on eriti loomulik arendada,
2) Millised on takistused ja ohud suurtes rühmades õpetamisel,
3) Mis tüüpi ainetes on suured rühmad ja rühmatööd kõige mõistlikumad,
4) Füüsilised või tehnilised vajadused suurtes rühmades õpetamiseks ja rühmatööde kasutamiseks,
5) Milliseid pädevusi on vaja õppejõul, kes suurtes rühmades õpetavad.
Vastused on siin üles pildistatud kujul.

 

Väljasõiduseminaril jagasime rahvale sammulugejad, mis liikumislaborilt kuuks ajaks laenatud. Eesmärgi seab endale igaüks ise. Võtame teadmiseks, et tervena püsimiseks on miinimum 10 tuhat sammu. Iga nädala lõpus anname aru, kas saime oma eesmärgi täidetud. Kui keegi kolleegidest loeb seda postitust ja tal pole sammulugejat, küsige. Need on minu käes. Ka patareide tühjenemise korral pöörduda minu poole.

Veel üks asi, mille üle väljasõiduseminaril rõõmustasin, oli liikumispausil kolleegide kaasalöömine ning initsiatiiv. Liikumislabor soovitas, et pause ei pea õppejõud ilmtingimata ise sisustama, seda võivad ka õppijad teha. Nii oli meilgi. Mina näitasin paar harjutust ette ja siis paar kolleegi käisid oma mõtteid välja. Harjutuste kollektsioon täienes.

Ahjaa, sel nädalal käisin Ahtme koolis õppetööd läbi viimas ja mind kohutavalt piinas mõte, et miks mul gümnasistidega ei õnnestu õppetööd nii lõbusalt läbi viia kui mõnikord üliõpilastega. Tegin pärast esimast kohtumist olulisi korrektiive kasutatavates meetodites ja need õigustasid end. Õpilased töötasid rühmades väga sisukalt ja aktiivselt. Pidin leidma võimaluse seda maksimaalselt ära kasutada. Küll aga ei osanud ma kuidagi liikumist loomulikult õppetöösse põimida. Tahtsin just midagi ainega seonduvat, mitte lihtsalt pausi. Tegime veidra asja, mis ootamatult hästi õnnestus. Vedasin klassitäie välja koridori ja ainsaks ülesandeks oli olla hästi tähelepanelik. Tegime koolimajale tiiru peale ja klassi tagasi jõudes kasutasime saadud kogemust aine kokkuvõtmiseks. Näiteks rääkisime seekord keskkonna mõjudest organisatsionile ja organisatsiooni võimalustele keskkonda mõjutada. Pärast tuuri arutasime, millist mõju me ise tajusime tuuri ajal ja kuidas meie teisi mõjutasime. Või siis eestvedamise mõiste, mida saime kinnistada just selle tuuri abil. Ja nii edasi. See kõik oli puhtalt intuitiivne, mitte põhjalikult ette valmistatud. Tuleb tunnistada, et mida rohkem oled igasuguste võtete ja meetodite kasutamist uurinud ja teadlikult rakendanud, seda tõenäolisem on, et oskad intuitiivselt ka ootamatutes olukordades reageerida ja seda 'tööriistakasti' kasutada.

Märkmeid kirjutamislaagrist

Teisipäev 14.30. Kirjutamislaagri teine päev. Hommikusöögi ja lõunasöögi vaheline aeg oli täielik tühjus. Täiesti võimetu midagi tegema. Miks - ei tea. Enne lõunale minekut võtsin sisse pool purki energiajooki ja otsustasin, et pärast lõunat peab asi muutuma. Oli ju eile ometi nii hea algus kirjutamislaagrile. Tulles lõunalt ja pärast kerget lobisemist kolleegidega, oli tunne parem. Just sel hetkel otsustasin, et hakkan märkmeid tegema kuidas laagris töö edeneb. Paljuski mõeldes meie üliõpilastele ja neile, kellele ma aktiivselt kirjutamislaagreid soovitan. Jaanuaris Nelijärvel oli hea ja tulemuslik. Viimasel päeval saatsingi artikli ära ajakirja. Ei hakka detailidesse laskuma, aga praegu on käsil täpselt seesama artikkel, mida retsensentide soovituste järgi pean muutma ja teise ajakirja saatma. Loodetavasti kirjutamislaagri viimasel päeval.

Niisiis, eile saabusime Pühajärvele, saime põgusalt tuttavaks ja asusimegi tööle. Esimese asjana istusin spaa konverentsikeskuse koridori pehmesse tugitooli ja lugesin - pastakas käes - uuesti läbi retsensioonid. Joonisin alla ja panin soovitused olulisuse järjekorda. Kaks olulisimat asja - selgemalt välja tuua artikli panus ja väärtus ning teha artikli struktuur loogilisemaks.

Vahelepõige. Meie ühine kirjutamisruum on konverentsiruum nr 2. Esmaspäeval konverentsiruumis nr 1 viis aga koolitust läbi Kristi, kelle lõputööd ma hiljuti juhendasin. Eesti on ikka lahedalt väike.

Esmaspäeval pärast lõunasööki töötasin edasi oma toas. Peamiselt viisin end kurssi ajakirja nõudmiste ja stiiliga. Pagan, kas kunagi ühtlustub see arusaam, mis on parem, kas "mina kirjutan" või "kirjutati"?! See on küll vähim mu probleemidest, aga vähemalt on hoomatav ja lihtne asi, mille peale toriseda. Avastasin, et ajakirjal on 2019 tulemas erinumber, kuhu mu artikkel võiks kenasti sobida. Aga sobib ka tavalistesse numbritesse, selle tegin juba eelmisel talvel selgeks. Kuidas saaks kursis olla, kui mingi call for papers on taas avaldatud? Selgub, et selle ajakirja puhul ainult koduleht ja Twitter. Facebooki ega infokirja ei paista neil olevat. Lihtsalt tähelepanek.

Esmaspäeva õhtul oli meil ühine bowling planeeritud. Ma ei tea, mis juhtus, aga tegin elu parima partii. Esimese "lehekülje" tulemus 125 punkti. Järgmised leheküljed vastasid mu tegelikule tasemele.

Teisipäeva hommikul jäime pikemalt hommikusöögilauda maailma parandama. Võtsime esialgu ette ainult kaks riiki - Georgia ja Eesti. Hommikusöök venis nii pikaks, et lõunasöök ähvardas varsti peale tulla. Tulin tuppa ja tundsin kohe, et tööks pole võimeline. Natuke tegelesin tühja-tähjaga ja siis keerasin uuesti magama.

Teisipäeva pärastlõunal võtsin üle hulga aja taas kätte oma artikli ja esimese asjana lugesin selle lihtsalt läbi, tehes siin-seal märkmeid, tuginedes retsensioonidele. Õhtul käisin trennis ja pärast seda nokitsesin lihtsamate asjade kallal. Peaaegu kogemata leidsin hea artikli, mida oma töös kasutada. Üks põhjendatud kriitika retsensentidelt oli, et ühe argumendi olen üles ehitanud liiga vanale kirjanduse ülevaatele. See artikkel on aastast 2000 - ok, mitte just ideaalne - ja sobib sisuliselt hästi.

Kolmapäeva hommikul püüdsin vähem süüa, et sama uimane poleks kui teisipäeval. Õnnestus. Lisaks tegin ka värskendava jooksu. Äratas üles küll. Taas nokitsesin ja natuke kritseldasin märkmeid artiklisse. Tõsisemaks tööks läks pärast lõunasööki kui võtsin asjad kaasa ja läksin Elsa kohvikusse tööle. Selleks hetkeks oli välja kujunenud tõsine kohvipuudulikkus. Kohv oli kange ja hea, muusikaks Eesti rocki lapsepõlv, rahvast vähe ja diivan mugav. Oli edukas töösessioon.

Pärast õhtusööki oli plaanis väike ühistegevus, milleks seekord oli maffiamäng. Päris põnev oli jälgida kuidas inimesed erinevalt mängimisse ja mängureeglitesse suhtuvad.

Õnneks jätkus saadud kofeiini ka mängujärgseks ajaks, aga mõistus polnud kuigi terav, niisiis tegelesin artikli ümbervormistamisega.

Neljapäeval sain end käima kohe pärast hommikusööki, aga kohvist tundsin ikkagi puudust. Suts Otepääle Elsa kohvikusse ja järgmine käik sees. Tööhoog jätkus ka pärast lõunasööki. Pärast õhtusööki oli minu kord korraldada ühistegevus. Ühistegevuse korraldasin söögiteemalise. Üks väljunditest pildil. See tehtud, tagasi tööle.


Neljapäeva võib julgelt pidada tulemuslikuimaks päevaks laagris. Viisin sisse kõik parandused, mida olin plaaninud, rõhutasin artikli väärtust ja tegin struktuuri loogilisemaks. Hästi palju viskasin liigset välja. Tegin ka just selle ajakirja formaadis abstracti valmis. Praegu tundub isegi realistlik laagri lõpus send nuppu vajutada, aga ma ei tee seda. Prindin veel paberil välja ja viimistlen kui koju jõuan. Reedel loen seda uut leitud artiklit ja kasutan, kus saab. Kontrollin viitamist ja vormistust.

Kokkuvõttes edukas laager. Aitäh Tartu Ülikoolile, kes mind (TTÜ doktoranti) oli nõus toetama kui TTÜ selleks nõus polnud.

Vaated toa aknast laagri alguses ehk sügisel ja laagri lõpus ehk talvel:

 

Cardiffist targemana tagasi

"Käisime grupiga matkal. Tegemist oli omamoodi eksperimendiga, kuidas sihtkohta jõuame. Mulle kui rühmajuhile anti kompass ja kaart, millel oli ristikesega märgitud sihtkoht. Maastik oli lumine, ilma sissetallatud radadeta. Ei saa öelda, et ma oleks heas füüsilises vormis, aga mis teha. Võtsin kaardi ja kompassi kätte ning hakkasin rühkima, grupp sabas."

Nii algas jutustus, mille võib julgelt kuulutada võtmekõneks konverentsil, kus 16.-17. novembril osalesin. Nimelt on hea õpetamise grandis lubatud kulutada reisiraha enese harimiseks. Selle konverentsi valisin välja suhteliselt googeldades. Teemaks rühmade juhendamine ja asukohaks Cardiff, Wales, Suurbritannia, pre-brexit :) Läksime sinna koos kolleegiga grandikogukonnast. Mõlemad eelistasime lennukit ja pikka lennujaamas viibimist pikale bussi- või rongireisile. Seetõttu saime aega veeta Amsterdami lennujaamas seitse tundi ja nagu kirsiks tordil terve öö Cardiffi lennujaamas, mis on imepisike lennujaam, kus öösel ei tööta ainuski putka ja ümberringi pole ka mitte midagi. Cardiffi lennujaamas magasin algul riivi meenutavatel toolidel. Seal oli vaja toolidevaheline toru vaja täpselt ribide vahele sättida, et väga valus poleks. Mingil hetkel loobusin ja kolisin magama põrandale, mänguautomaatide vahele. Päris korralik kontrast võrreldes viietärnihotelliga, kus konverents toimus ja kus me kaks ööd majutusime. Tagasivaadates ometigi ei muudaks ma tehtud reisiotsuseid.

Konverents oli väga Suurbritannia keskne, osalejate nimekirjas olid lisaks vaid mõned Iirimaa nimed. Aga meie kui välismaalaste üle siiski ei üllatutud. Üllatuti, et me oleme õppejõud. Selgitan. See oli ilmselgelt Mari Karmide konverents. Nad nimetasid end mitut erinevat moodi, aga kõik olid inimesed, kelle töö on toetada ülikoolide õppejõude nende õpetamisel. Kahe päeva jooksul saime üpis hea ettekujutuse nende süsteemist. Ilmselt on britidki hädas olnud õppejõududega, kellele ei meeldi (hästi) õpetada või kes ekslikult peavad oma senist õpetamist suurepäraseks. Sellega võitlemiseks on tehtud igasuguseid trikke ja loodud süsteeme, mis ei võimalda õppejõul päris igale poole kandideeridagi kui pole vajalikku koolitust läbinud. Detailidesse ei lasku, aga söögilauas kuulsime ka kriitikat sellise süsteemi kohta. Igal juhul põnev.

Konverentsil rääägiti nii üleiõpilasgruppide õpetamisest kui õppejõudude töörühmadest. Kohati oligi vaja teha valikuid, kumb rohkem huvitab, kõikjale ei jõudnud.

"Ühel hetkel kui keel juba täitsa vestil, peatusin. Pöörasin ümber, et murelikult üle vaadata kuidas ülejäänud rühm toime tuleb. Hmm... nägin hulka igavlevaid näoilmeid. Siis jõudis kohale, et rühmas oleks kindlasti olnud minust tugevamaid, kes oleks meeleldi rada lahti lükanud. Kindlasti oleks olnud keegi, kes kaardi ja kompassiga minust pareminitoime tuleb. Miks olin nii kohusetundlikult karja etteotsa roninud? Mida ma ise sellest sain? Ilusa vaate puutumata lumele ja tunde, et olen mõttetult kangelaslik."

Kogu konverentsi mõte on selle jutustusega tõesti kenasti edasi antud. Nimetame seda siis student engagement või kuidagi veel. Rühmaliikmete rakendamine ühise ülesande täitmisse ei ole vastutustundetu ega näitarühmajuhi laiskust. Sellisest suhtumisest tuleb lihtsalt üle saada. Tegelikult on juhm liidri järel lonkimine lihtsalt mahavisatud aeg. Rühmaliikmed arenevad ja naudivad rohkem kui nad on kaasatud või üleüldse ongi kogu vastutus nende käes.

Üks ülilevinud argument, miks rühmatöid õppetöös kasutada ei saa, on "mul on liiga suur rühm". Naeruväärne. Rühma suurus ei määra rühmatööde võimalikkust. Rühmatööde kasuks otsustamisel on teised kriteeriumid. Igal asjal on põhjus. Ka rühmatööl peab olema. Rühmatöid tuleb tea siis kui teised võtted ei anna sama head tulemust. See sõltub teemast ja muust sarnasest. Kindlasti mitte osalejate hulgast. Siinkohal annan mõned viited scale-up lähenemise tutvustamiseks. Wikipedia artiklis on lihtne lühikokkuvõte. Siin artiklis aga teaduslikumalt selgitatud ja põhjendatud. Sisuliselt on tegemist väikeste projektitöödega ja ümberpööratud klassiruumiga.

Arutati, kas ja kuidas rühmatööde põhjal hindeid panna. Lisaks rühmatöö tulemuse hindamisele märgiti ära võimalus, et rühmatöö on eetööks põhihindamisele. Räägiti rühmatöö reeglite kokkuleppimisest. Siinkohal jään skeptiliseks. Kui see, et üksteist ei solvata, on vaja sõnaselgelt kokku leppida, on midagi juba väga valesti ja sellisel juhul ei saa rühmatööst niikuinii asja. Minu subjektiivne hinnang.

Ühel sessioonil tegime läbi ühe harjutuse, mis sobib õppuritele rühmatööks harjutamiseks. Et kui pole harjunud rühmatöid tegema. Harjutuse nimi oli "akvaarium". Esmalt võeti paaridesse ja jagati ära, kes on A, kes on B. Siis läksid B-d ruumi ühte nurka ja neile selgitati nende ülesanne vaikselt. A-de ülesanne selgitati avalikult. A inimestele jagati suvalises järjekorras ja terve ports paberilipikuid. Öeldi, et lipikutel on nii ülesanne kui detailid selle lahendamiseks. Ülesande lahendamiseks anti 10 minutit. Küsimus oli midagi sellist, et kui palju aega läks ühest kohast teise jõudmiseks. Abiinfo oli väljamõeldud mõõtühikutes. Lipikuid ei tohtinud üksteisele näidata. Grupi liikmed pidid jagama omavahel infot, et tekiks piisav ülevaade ja et saaks arvutada lõpptulemus. Igatahes meil läks kõik kenasti ja saime hakkama. Samal ajal B-d jälgisid meie tegevust kõrvalt. Seejärel liitusime oma esialgsete paarilistega ja need andsid tagasisidet meie tegevusele rühmatöös. Just isiklikult. Ilmselt olid neil mingid vihjed, mida jälgida. Toodi välja meie roll rühmas, kirjeldati dünaamikat jne. Oli põnev. Loomulikult arutasime pärast ülesande läbitegemist, mida sellest saime ja kuidas sedalaadi ülesannet õppetöös rakendada saab.

Jagan veel ühe sessiooni sisu, kus arutasime töökaaslaste rühmade teemat. Märksõnaks oli "koogi söömine".  Sisuliselt lahati nn asjalikke töiseid arutelusid ning selliseid, kus mitteformaalsemalt asju arutatakse. Veidi lihtsustades - mis on ühe või teise tugevused, võimalused, nõrkused. Kuidas veenda kolleege või ülemusi, et nn koogi söömine on ka töö ja et mõnes olukorras on sedalaadi arutelu tulemuslikum kui mingi ametlik koosolek.

Konverents tekitas mõtteid, kuidas saaks ergutada õppejõude omavahel koostööd tegema. Näiteks kuidas toetada ühe aine koos õpetamist. Mitte nii, et aine on omavahel ära jagatud vaid tõesti koos õpetamist. Nii nagu mul praegu on kogemus Elena ja Merjuga või eelmisel aastal Katrinaga. Auditoorne töö on kohe tihedam ja mitmekülgsem. Ka auditooriumivälise töö puhul saab omavahel rollid ja ülesanded ära jagada, et igaüks teeks just seda, mis temal eriti hästi välja tuleb. Kogu asja käigus toimub paratamatu ja meeldiv üksteiselt õppimine. See on aktiivsem õppimine kui lihtsalt üksteise õppetöö külastamine.