24 tundi Kohtla-Nõmme staadionil

Kui see oleks kerge, teeks seda kõik. Kuidagi iseenesest tekkis selline mantra. Tekkis ta hetkel kui ultra päriselt pihta hakkas. Kui muidu ütleb mu sisetunne, et päris ultra algab öösel, sest alles siis hakkab raske, siis seekord algas veidi varem. Ja ma tundsin selle alguse ilmeksimatult ära. See tõi mu näole laia naeratuse, kuigi oludega see ei sobinud. Vihm oli see, mis tekitas selle tunde! Oi ja see polnud lihtsate killast vihm. Pealtvaatajad teadsid rääkida, et oli äikesevihm. Ise nägime ka raheterasid. 

Aga olgu siis natuke ka kergest algusest juttu. Algas kell 12 päeval ilusa ilmaga. Ilma teema oli aktuaalne juba enne võistlust, sest osad inimesed jälgivad ilmateadet. Ma ise võtsin teadmiseks, et ilm võib olla heitlik. Nagu Eestis ikka. Mida ilma etteteadmine mulle annab? Niikuinii võtsin kaasa võimalikult erinevaid riideid ja jalanõusid. Treeningud on toimunud samuti iga ilmaga. Treeninguid ilma tõttu pole eales ära jätnud, vaid mõnikord kellaaega tibake nihutanud. Nagu öeldakse, tahtejõud on piiratud ressurss. Ma ei kuluta seda otsustamisele, kas või millal minna trenni. Tahtejõudu on mul muudeks asjadeks rohkem vaja. Distsipliin ja harjumus on need, mille järgi trenni lähen. Kui kavas on kirjas, siis lihtsalt teen.

Ega ma kellaaegu täpselt ei mäleta, aga kunagi pärastlõunal tuli esimene vihmasabin. Õhtupoole see karmim laks (vaadake seda Ivo tehtud klippi!). Kilekas selga, veekindel nokats pähe, kapuuts veel selle peale ja nööridega lõua alt kinni. Kukkus välja selline vahva tunnelnägemine. Lõin endale kitsa silmaringi ja see aitas eriti mõnusasti keskenduda. Mõnel korral oli oht kaasvõistlejale otsa joosta, aga õnneks jõudsin korraks ikka nina kõrgemale tõsta ja märkasin kõrvale põigata. Siis naeratasingi eriti laialt ja mõtlesin - oleks see kerge, teeks seda igaüks. Ma pööraselt nautisin seda, et vihm mind ei heidutanud. Olin rõõmus kõigi nende trennide üle, mis niisugust mentaliteeti olid tugevdanud. Ilm lihtsalt on, ma ei saa seda mõjutada. Saan mõjutada oma käitumist ja oma suhtumist. Õigemini, ainult oma suhtumist, sest käitumist olen otsustanud ilma põhjal mitte muuta.

Kohtla-Nõmme kooli staadion on 308 meetrit pikk ja tartaankattega. Hästi inimsõbralik. Lauad oma asjadega saime jätta otse raja serva ja autodki kohe kõrvale muru peale. Osadel jooksjatel olid kaasas abistajad, paljudel mitte. Olles hea jooksurütmi kätte saanud, ei raatsi seda lõhkuda joogipudeli järele tulemisega või karbist millegi söödava otsimisega. Karbist välja ei saanud vihma tõttu tõsta. Iga kord niimoodi sahmida lõhkus jooksurütmi ja mõnusat kulgu ning pikapeale kogunes palju raisatud minuteid. 

Teadsin, et Kristel tuleb kunagi läbi, sest tal pesakonnaga Ida-Virumaa tripp käsil. Hästi meeldiv oli neid näha, kohe läks tempo reipamaks. Pidin end vaos hoidma. Ühtäkki tekkis staadionile Diana, kelle nägemine täielik üllatus oli. Jälle tempo parem kui vaja. Aga see oli nii tore. Diana öeldud sõnad aasta tagasi enne 12 tunni jooksu on mulle pealuu sisse kulunud ja palju abiks olnud. Midagi sellist, et jäta kõik rajale. Täpset sõnastust ei mäleta. Aasta tagasi oli see minu põhimantra, aga seegi kord tuli aegajalt pinnale.

Kokkulepitult kella 19 paiku tuli staadionile Purtse linnuses tegutseva restorani peakokk Mihkel. Viisime gurmeejooksud uuele tasemele. Teistel olid abistajad, aga minul oli catering. Õhtusöögiks oli veisesüdame tartar. Ühe ringi kõndisin seda süües, jooksukaaslased valdavalt naeratasid. See oli imemaitsev. Taldrikut tagasi andes mõmisesin, et siia sobiks nüüd üks vein. Veini tal polnud, aga ilusa klaasi sisse valas mingit mõttetut, ent ilusat värvi morssi. Nägi välja nagu rose. Ühe ringi kõndisin siis pokaal näpus. Elu on ilus. Ja mitte ülearu tõsine.

Muul ajal toitusin kõhutunde järgi. Teadlikult püüdsin juua ja süüa mitte liiga suurte pausidega ja seda, mis parajasti isutas või vastu ei hakanud. Õhtupoole läksid mingid peened vorstikesed ja kuivatatud puuviljad. Proovisin kummikarusid, sest olin kelleltki kuulnud, et jube mõnus. Ei ole mõnus. Karu läks kurku. Need karud on mul siiani alles. Regulaarselt iga kolme tunni tagant võtsin paki Vespat, millest ma praegu pikemal ei kirjuta, aga olen seda korduvalt varem teinud. Pärast keskööd otsustasin natuke aega kõndides puhata. See on parim aeg millegi enama söömiseks. Siis sõin käigu pealt ära paar vorsti-juustu võikut. Kusjuures saia tegin ise haputaigna baasil. Tainast ise ei teinud. Öösel muutusid eriti popiks banaanid ja šokolaad, mitmel korral kombinatsioonis hapukurgiga. Hommikul oli maailma parim asi soe puder meega. Taas olin igaks juhuks palju rohkem igasuguseid toiduasju kaasa võtnud kui reaalselt tarbisin. Aga see ongi mõistlik.

Energia jäävuse seadus on väga oluline seadus ultrajooksja jaoks. Energia on nii soojusenergia kui toiduenergia. Nii mõnigi kord hakkab külm kui pole piisavalt söönud. Põnev asi. 

Kesköö paiku tuli jälle Kristel. See oli oluline. Ööks valmistumine tähendas riietumist. Ja nüüd sain tunda kui palju lihtsam on elu kui on abiline. Uks! Toss! Püksid! Müts! Või siis - palun pane siia pudelisse pooleks sooja ja külma vett. Siia topsi kohvi piimaga. Võta karbist riba šokolaadi. Justkui väikesed asjad, aga tohutult aitab aega kokku hoida kui ise sellega ei tegele. Jällegi - säästetud energia. 

Kentsakas, aga mõni päev hiljem seda blogi kirjutades ei meenu eriti midagi ööst vahemikus umbes 1-6. Tean, et olin väsinud ja jalalihased olid valusad. Märkasin, et väikestel varvastel oli villid nagu alati, aga need tekkisid palju hiljem kui tavaliselt ning häirisid palju vähem kui tavaliselt. Jalas olid algusest peale olnud Altra Escalante Racer tossud, mis on hästi kerged, jalakujulised ja elastse pealsega. Hästi kiiresti kuivasid ära pärast vihma. 

Alates päikesetõusust hakkasin ootama, et hakkaks soojem. Aga ei hakanud. Ühel korral šokolaadi võttes jäin jänni, sest hammas ei hakanud peale. See mõjus kui tõehetk. Nii külm oli, et šokolaad oli liiga kõva! Sel hetkel jõudis kohale, et äkki ma ei peaks ootama kliima soojenemist vaid paneks ikka riideid peale. Läksin autosse riietuma, et kiiremini sooja saada. Istmesoendus ja küte sisse. Ja siis jõudis päriselt-päriselt kohale, et olin läbi külmunud. Autos istudes hakkasid reaalselt hambad plagisema! Soojenesin 15-20 minutit ja komberdasin autost välja. Mis juhtub siis kui oled liiga kaua istunud? Liikumatus. Koomiline vaatepilt võis see olla, kuidas ma komberdasin ja algul tõesti aegluubis kõndima üritasin hakata. Kiiresti see ei läinud, aga tasapisi taastus normaalne kõnnitempo.

Kella 8 paiku oli tunne, et enam mu varbad koos olla ei taha. Aga mulle tundus, et auto on nii kaugel ja jalanõude vahetamisel vajan abi. Vat kui kiiresti tekib abituse tunne kui oled korraks head elu maitsta saanud. Õnneks Raidu abilisel oli mahti ka mind aidata. Palusin tema soojal ja kuival toolil istet ning palusin autost Vibrami varvikud tuua. Needsamad varvikud, mis päästsid mu esimese 24 tunni jooksu ja mille ostsin enne jooksukarjääri algust. Huvitav, millal nad ära kuluvad? 

Proovisin jooksusammu. Jalatallad tundusid ümmargused ja hellad olevat. Ei mõjunud usutavalt, et võiks jooksmisega tegeleda. Jätkasin kõnniga. Nüüd hakkasin esimest korda matemaatikaga tegelema, st kas saanisikliku rekordi ületatud. Minu energiat ei jätkunud selleks matemaatikaks. Tundus, et napilt ületan. Kuna kõndisin teisel rajal, siis läbisin palju lisameetreid. Hommikuks olid osad jooksjad lahkunud või raja kõrvale jäänud. Kasutasin hõredust ära ja püüdsin ka kõndides kurve lühemaks teha. Jälgides, et paarile jooksusammul liikuvale inimesele jalgu ei jääks. 

Kuskil 10 paiku hakkasin Kristeli peale mõtlema. Et kui ta nüüd varsti tuleks, sätiks natuke riietumist. Aga kui ta niipea ei tule, peab selle ikka ise ära tegema. Sel hetkel ei osanud ma nii täpselt hinnata kui palju abistaja aitab aega kokku hoida, aga hiljem tegin arvutused. Strava teab kui palju on liikumises oldud aega. Mina tean, et oli kaks pausi, kus ma reaalselt puhkasin puhkamise pärast. Üks kestis viis minutit kui veidi masseerisin jalgu. Teine oli see eelpool kirjeldatud soendamise paus. Kõik teised pausid olid nö logistilised. Raske on riideid vahetada käigu pealt, kuigi maailmarekordeid tehakse just nii. Samuti on raske ise karbist süüa või vahetusriideid otsida. Isegi laua pealt joogi võtmine ja tagasi panemine võtab aega. Võiks öelda, et ka logistilise pausi ajal puhkab, aga see ei ole nii. Karbis sahmimine ei ole puhkus, see vaid hakib jooksurütmi. Kokkuvõttes aidanuks abiline säästa umbes 45 minutit. See ei ole kõige optimistlikum ega kõige konservatiivsem hinnang vaid kuskil vahepeal. Ise küsimus, mida selle 45 minutiga jooksja teha suudab. Muidugi ei garanteeri see paremat tulemust. Aga võimalus oleks suurem.

Umbes pool tundi enne lõppu sain teada, et olen oma isikliku rekordi ületanud. Võib-olla keegi oleks selle teate peale liikumise lõpetanud, aga mul tegelikult ei olnud üldse halb olla. Lihtsalt väsinud ja arvasin, et jooksmiseks on jalad liiga valusad. Rõõmusõnum tõi kergendustunde, millest sain energiat äkitselt jooksma hakata. Lihtsalt hakkasin ja kõik. Polnud see mingi teadlik otsus või eneseületus. Lihtsalt hakkasin jooksma ("just felt like running" Forrest Gump). Tempo oli samasugune nagu eelmisel päeval, aga samm raskem ja vaadata inetum. Pool minutit enne lõppu tegin ka kiirenduse, mis on omade seas tuntud väljendina "Aedu sirge". 

Kallistamised-õnnitlemised-rõõmustamised. Paar ringi sundisin veel Kristelit endaga kaasa kõndima, lihtsalt tahtsin veel kõndida. 

See oli imeline jooksukogemus. Jooksmine teeb mind õnnelikuks. Mitte midagi ei ole kahetseda, isegi õppetunnid on positiivsed. Mitte nii nagu mõnikord, et läbikukkumine on õppetund. 

Aftekaks läksime Kadri ja Anuga Purtsesse sööma. Seal tulid veel jalad ajutuks, et ei taha teada, mis tossu sees toimub. Alles kodus duši alt tulles tegin inventuuri. Villid olid ainult väikestel varvastel. Mingeid muid kahjustusi ei tuvastanud. Magasin hästi. Hommikul ärgates olid jalad kangepoolsed, aga ei midagi hullu. Tööl kasutasin lifti. Teisipäeval polnud muud enam midagi, ainult trepis allaminek oli veidi kohmakas. Kolmapäeval olid alles jäänud vaid mälestused. Neljapäeval tegin jooksutiiru ja see oli imekerge ning mõnus. Lõpp. 

Toiduga seotud pildid Kadri Kuurmann, suunamuutuse video Diana Kaljuvee, lõpuvideo Kristel Vallaste, ülejäänud fotod Kaidi Sootalu.

Õppekavaarendus regionaalses kolledžis ongi ühiskonnateenimine!

Ajalooliselt oli ülikooli esimene ülesanne õpetamine. 19. sajandi keskel lisandus sellega tihedas seoses olev teadustöö. Ühiskonnateenimist nimetatakse ülikooli kolmandaks rolliks, see kujunes aktuaalseks 20. sajandi viimastel kümnenditel. Kõik kolm rolli on risti-rästi omavahel seotud.

Mind hakkas teema täiesti praktiliselt huvitama mingil hetkel kui olin kohaliku omavalitsuse korralduse eriala programmijuht. Programmijuhina oli võimalus end harida ja arendada äärmiselt mitmekülgselt. Muuhulgas sai harjutada rahvusvahelise akrediteerimise jaoks veenva ja tegelikkusele vastava eneseanalüüsi aruande teksti koostamist. See ei saanud piirduda faktide loetlemise ja statistikaga. Samuti ei olnud mõeldav võrrelda pisikest perifeerias tegutsevat eriala suurte ülikoolide sarnaste erialadega, kus iga aine jaoks on eraldi spetsialiseerunud professor. Selles valguses oli vaja mõista ja mõtestada, miks me seda teeme ja kuidas seda veelgi paremini teha. Nii see algas.

Alustasin artikliga üksi. Soov oli teha veidi hägusest ühiskonnateenimise mõistest detailne ja praktilise väärtusega ülevaade. Ja panna see regionaalse kolledži konteksti. See oli väga äge juhus, et me Annega üksteist leidsime. Ka teda huvitas sarnane teema ja ta oli huvitatud ühise artikli kirjutamisest. Mina siis Narvast, Anne Kuressaarest. Minul Tartu Ülikool, temal Tallinna Tehnikaülikool. Minul pehme eriala, temal kõva eriala – väikelaevaehitus. 

Seadsime sihiks loetleda kõik võimalused ühiskonna teenimiseks, mis lähevad õppekavaarenduse pealkirja alla. Kuidas toetab kolledžite regioonispetsiifiliste valdkondade õppekavaarendus, teadus- ja arendustegevus ning sotsiaal-kultuurilises tegevuses osalemine koostööd regioonis ning ühiskonna teenimise ülesannet? See küsimus andis meile võimaluse terviklikult ja detailselt uurida selliseid alateemasid: õppekava sisu ja ülesehitus, õppe- ja hindamismeetodid, õppetöövälised tegevused (nt õppesõidud, avalikud üritused), lõputööde teemad, lõputööde juhendajad ja retsensendid, täienduskoolitus, õppejõudude endi teadustöö, praktika, suhted partneritega, turundus. Ilma tagasihoidlikkuseta agiteerin artiklist lugema konkreetseid näiteid. Need on head. Näiteks, miks on kasulik kui koos õpivad värsked gümnaasiumilõpetajad ja juba kogenud spetsialistid; nii oma piirkonnast kui mujalt Eestist. Või kuidas aitab kaasa õppekava turundusele nutikas retsensendi valimine. Miks tegime eurorahade eest nii palju ekskursioone kui jaksasime ja arendasime e-õpet juba siis kui seeveel paratamatus polnud.

Regionaalsed kolledžid on oma olemuselt teadmiste vahendajaks emaülikooli ja kohalike vajaduste vahel. Kolledžid kannavad ühest küljest ülikooli kompetentsi ja kvaliteedistandardeid, teisest küljest on paindlikud ning aitavad kohandada ülikooli kompetentsi regioonile rakendatavaks. Aga see ei ole ühesuunaline vahendustegevus. Kolledžid teavad midagi, mida emaülikool ei tea. Kolledžid teevad midagi, mida emaülikool ei tee.

Analüüsisime kõikvõimalikke tegevusi OECD raamistiku alusel. Üldistades, kõik tegevused saab jaotada kolmeks: teadusega seotud ühiskonnateenimine, õppetööga seotud ühiskonnateenimine ja “muu” või “klassiväline tegevus”. 

Kolledžite teadus- ja arendustegevus on suunatud oma õppevaldkondade arendamisele, ettevõtluse ja innovatsiooni hoogustamisele ning piirkonna arengupotentsiaali tõstmisele tervikuna. Regioonides tehakse enam rakendusuuringuid ja teadustöö maht on mõnevõrra väiksem kui teaduskondades, kus ühiskonnateenimise erinevad tegevused on selle võrra vähemkaalukad. 

Vaadates lähemalt neid valdkondi, mida kolledžites õpetatakse, võib täheldada, et regiooni­spetsiifiline võib olla nii selle regiooni tugevus kui ka nõrkus. Mõni eriala luuakse regiooni tugevuste rakendamiseks, mõni regiooni nõrkuste leevendamiseks. Õpetatavad valdkonnad peaksid praktilisest küljest olema omavahel mingilgi määral seotud, vastasel korral kannatab erialade jätkusuutlikkus. Samas ei saa olla eesmärgiks fokuseerimine, sest niiviisi võivad katmata jääda olulised regiooni­spetsiifilised valdkonnad ja võib kannatada kolledžite jätkusuutlikkus tervikuna. 

Kolledžid laiendavad oma piirkonnas ligipääsu haridusele, seda nii noorte õppima asujate jaoks kui elukestva õppe võimaluste pakkumisel. Koostöö kohalike partneritega tagab aja- ja asjakohase õppesisu ning toetab protsessi, et kõrgharitud spetsialistid leiaksid piirkonnas ka kvalifikatsioonile vastavat tööd. Kohapeal õppides on suurem tõenäosus sinna tööle jääda, samuti jäävad mitmed teistest regioonidest õppima asunud tudengid kohalikule tööturule. 

Ühiskonnateenimine ei ole ülikooli eraldiseisev lisategevus, vaid on integreeritud tema tegevuse kõikidesse valdkondadesse. Kolmanda rolliga seotud ülesanded peavad olema seotud regionaalse kolledži erialadega. See toetab erialade õppekavaarendust, õppetöö kvaliteeti ja õppekava turundust, samas ollakse regioonile mitmekülgselt kasulik. Kõiki ühiskonnateenimise ülesandeid saab ja peabki täitma seoses konkreetsete erialadega – teadustöö, koostöö partneritega, projektitegevus, üritused jne. Võib väita, et erialadega mitteseonduv ühiskonnateenimine pigem killustab kolledži tegevusi, hajustab selle eesmärke ning pole seetõttu jätkusuutlik.

Artikkel avaldati aastal 2014 ja praegu seda uuesti lugedes julgen öelda, et see pole aegunud. Kuigi kolledžid ja kirjeldatud erialad on muutunud. 

Lugeda saab siit: https://www.researchgate.net/publication/307695749_University_implementing_its_community_service_role_through_curriculum_development_in_a_regional_college

Organisatsioonikultuuride erinevused erineva rahvusliku koosseisuga omavalitsusüksustes

Teen taas ühe eestikeelse kokkuvõtte varem ilmunud teadusartiklist.

Kohaliku omavalitsuse võimekus mõjutab kõige otsesemal moel elanike heaolu. Aga kust see võimekus tuleb? Geomedia on võimekust mõõtnud ja seal on terve hulk mõõdikuid. Minu jaoks on need kõik “liiga mõõdetavad”. Minu sisetunne ei ole mõõdetav ja see ütleb, et lisaks mõõdetavale on veel midagi. See “midagi” tekitas minus vastupandamatut uudishimu. Mu kõhutunne ütles, et mingi erinevus on omavalitsuste vahel, kus on erineva rahvuse esindajaid pooleks või on emmas-kummas suunas ülekaal ja et rolli mängib ka see, kas ülekaalus on sama rahvusrühm, mis riigis tervikuna. Minu sisetunne ütles, et see ei ole kinni kultuuride erinevuses vaid just jõudude vahekorras. 

Selles artiklis otsisin ja kirjeldasin erinevusi omavalitsuste vahel, kus on erineva proportsiooniga erinevate rahvuste esindajaid. Paljuski just selle väljaselgitamiseks tahtsin doktoriõppesse astuda. Maadlesin kaua, et aru saada, mida ma siis õigupoolest uurin. Liiga udune oli mu soov. Ja nii jäigi, ei saanud endale selles artiklis kitsast fookust lubada. Lähenesin asjale äärmiselt seikluslikult ja otsisin ka uurimismetoodikat, mis sellisele lähenemisele sobib. Ma ei saanud esitada teoorial põhinevaid küsimusi, sest siis oleksin ilma jäänud paljudest olulistest vastustest. Metoodiliselt oli see uuring minu jaoks erakordselt põnev, aga kindlasti mitte lihtsaim väljakutse. Nagu ütleb mu t-särgi tekst: kuidas saada vastuseid küsimustele, mida ma ei tea? Selle t-särgiga toetasin oma osalemist posterettekannete konkursil. Sain teise koha. 

Esmalt mängisin Geomedia ja rahvaloenduse andmetega. Viimati sai seda teha aasta 2011 andmetega. Omavalitsuste võimekuse ja omavalitsuse rahvusliku koosseisu vahel on olemas nõrk, ent tähelepanuväärne korrelatsioon. Kui võrrelda võrreldavaid – antud juhul ainult linnu – on see korrelatsioon suurem. Kui vaadata võimekuse erinevaid koostisosi, siis avalike teenuste osutamise osas oli korrelatsioon kõige suurem, 0,35. Mida suurem eestlaste osakaal omavalitsuses (nii linnavalitsuses kui elanikkonnas), seda kõrgem võimekus. Ei pea vist selgitama, et ükski rahvus ise ei saa olla võimekusega seotud. Teoreetiliselt ei tohiks olla probleem ka keeleoskuses, sest ametnikele on C1 taseme nõue. Siin vahelepõikena tuleb mainida, et elanike rahvuslik koosseis ja ametnikkonna rahvuslik koosseis on üpris sarnased. See on täitsa eraldi põnev lugu, kuidas seda kontrollisin. Artiklist saab täpsemalt lugeda. 

Järelikult on erineva rahvusliku koosseisuga omavalitsuste organisatsioonikultuurid (kuidas meil asju aetakse) millegi poolest erinevad. Siin artiklis toongi välja organisatsioonikultuuride erinevused väga erineva rahvusliku koosseisuga omavalitsustes. Erinevusi kaardistan Ida-Virumaa omavalitsuste põhjal, sest siin on (2011 seisuga) esindatud terve skaala. On omavalitsusi, kus elavad peaaegu ainult eestlased, kus elavad peaaegu ainult venelased ja ühtlaselt igasugused vahepealsed kombinatsioonid.

Ma teadsin, et tahan teha fookusrühma intervjuud linna- ja vallasekretäridega. Nemad on parajalt apoliitilised, teavad kõike ja küllaltki pika kogemusega. Tahtsin kindlasti, et nad ühe laua taga omavahel räägiks ja neid kuulates lootsingi teada saada, milliseid erinevusi organisatsiooni­kultuuris nad ise oluliseks peavad. Enne fookusrühma tegin kaks pilootintervjuud, et oma eelarvamusi neutraliseerida ja võimalikult asjakohased küsimused sõnastada. Ühe kolleegi abiga sõnastasin fookusrühmale võimalikult intrigeerivad küsimused, mis andsid võimaluse inimestel omavahel arutada ja küllaltki erinevaid seisukohti tutvustada. Oi, see fookusrühm oli vägev. Inimesed niikuinii, aga ma nautisin seda protsessi ka ise täiega. Küpsetasin lihapirukaid fookusrühmas osalejatele! Meelitamine ehedaimal kujul.

Fookusrühma intervjuu tekste analüüsides hakkasin märkama teatud mustreid. Ikka veel oli kõik liiga hägune. Tegin olemasolevate andmete täpsustamiseks veel intervjuusid, sealhulgas linnapeade ja vallavanematega. Mustrid hakkasid ilmet võtma.

Nüüd jätan mitu sammu vahele, millest saab artiklist lugeda ja lähen tulemuste juurde.

Tulemused võib jaotada kolmeks. Märkimisväärseimad erinevused on seotud kommunikatsiooniga, millest omakorda mõjuvaim asjaolu on keel. Siia oleks kohane reaktsioon: “taaa!” Jaa, keeleteema ja Ida-Virumaa... aga siin ei ole tüüpiline olukord vaid on hulga nüansirikkam. Muu kommunikatsiooni osa ma siin ei kirjelda, piirdun keelega.

Nimelt, a) osades kakskeelse elanikkonnaga omavalitsustes tõlgitakse kõik olulisemad õigusaktid ja elanikkonnale suunatud info kahte keelde, mis tähendab suuremat kulu; b) omavalitsustes, mille elanikkonna enamuse moodustab riigi mõistes vähemus, jälgitakse vähem riigikeelset meediat ega olda paljude asjadega kursis. Tekib olukord, kus omavalitsuse ametnikud selgitavad elanikele riigis toimuvat oma põhitöö arvelt. Seega jääb võrreldes teiste omavalitsuste ametnikega vähem aega oma põhitööle pühendumiseks. 

Aga see pole veel kõik! Tulen keele juurde veel tagasi!

Teine oluline erinevus erineva kohaliku enamusega omavalitsustes on ametnike suhtumine enesetäiendamisse. Natuke olen seda suhtumise erinevust kohanud ka mujal, mitte ainult selle uuringu kontekstis. Mingil kummalisel põhjusel eestlastele pigem meeldib enese arendamine ja koolitustel osalemine, venelastele pigem mitte. Huvitav sõnastus tuli ühest varasemast uuringust välja – vene rahvusest ametnikud ootasid ülemusepoolset motiveerimist. Näen, et sõna “motivatsioon” on meie keeltes erineva varjundiga. Samal ajal tundsid vene rahvusest ametnikud rohkem, et nad vajavad koolitusi. Artiklis analüüsin olemasolevaid andmeid ja püüan leida seoseid, aga leian neid vähevõitu. Teema vajab edasist põhjalikumat süvenemist, sest seos omavalitsuse võimekuse ja ametnike enesetäiendamisega on enesestmõistetav. 

Kolmas tulemuste plokk on organisatsioonikultuuri kohta. Esimese asjana võib väja tuua tõdemuse, et omavalitsuste organisatsioonikultuur on muutuv ning seda saab juht mõjutada. Võimekuse seisukohast on see oluline, sest võimekus on tõenäolisem kui organisatsioonikultuur ja juhtimisstiil omavahel sobivad. 

Varasemad uuringud väidavad, et kui organisatsioonikultuur ja juhtimisstiil on sarnased, siis on suurem tõenäosus headeks tulemusteks. Seda konti närisin ma pikalt ja põhjalikult. Kasutasin siin kõigi intervjuude andmeid ja Geomedia võimekuse näitajaid. Selgus, et kui klapp organisatsioonikultuuri ja juhtimisstiili vahel on suurem, siis võimekus on tõepoolest suurem, aga mitte kõigi omavalitsuste puhul! See loogika kehtib omavalitsuste kohta, kus kohaliku enamuse moodustavad riigi mõttes vähemus (antud juhul venelased) ja siis kui rahvusrühmad on võrdse suurusega. Siis tõepoolest ennustus kehtib. 

Siia pilti ei paista üldse sobivat eestikeelsed omavalitsused. Nii võimekama kui vähem võimeka omavalitsuse puhul on klapp organisatsioonikultuuri ja juhtimisstiili vahel suurem kui ühelgi eelnevalt nimetetud omavalitsusel. See uuringu osa pidi olema puhtalt organisatsioonikultuuri kohta, aga ikka jõudsin keeleteemani välja.

Nüüd juba artikliväliselt mõtlen, mida saadud teadmistega peale hakata. See keele asi ei anna rahu. Puhtalt keeleõpe poleks lahendus. Kui omavalitsus on saanud elanikkonnaga hea kontakti, oleks rumal inimesi minema peletada kui nad oma küsimustega tulevad ja need küsimused KOVi tööd ei puuduta. Solgutamine ei meeldi kellelegi. Aga oma töö arvelt infopunkti pidada pole ka nagu õige. Kas peaks siis integratsiooniraha omavalitsustesse suunama, et seal rohkem aega elanikega suhtlemiseks tekiks? 

Oma artikli suurimaks väärtuseks pean seda, et sain kirjeldatud erinevusi, mis pole põhjustatud kultuuridevahelistest erinevustest vaid erinevate rahvusrühmade proportsioonidest. Suurim tulemus on see, et see ON teema. Ja teine väärtus on kindlasti see, et kõik need erinevused tulid välja omavalitsuste endi igapäevatööst ametnike endi sõnastuses, mitte polnud suunatud ja struktureeritud intervjuu tagajärg.

Sport ja integratsioon

See on ilmselgelt eestikeelne kokkuvõte teadusartiklist, mille me Andrey'ga kirjutasime. Minu arvates on see väga põnev. Mul endal oli ülipõnev seda uuringut läbi viia ja ma arvan, et tulemused on praktiliselt rakendatavad. Selleks rakendamiseks ja tulemuste levitamiseks vist peangi kasulikuks selle kokkuvõtte tegemist. Oleks naiivne loota, et keegi kunagi juhuslikult satub meie artiklit lugema ja siis maagiliselt iseenesest hakkavad asjad edenema. Artikli teemal saab kuulata ka venekeelset intervjuud.

Integratsioon on levinud väljend ja ka teaduses üsna risti-põiki läbiuuritud mõiste. Spordi kohta võib väita, et see on piisavalt mittepoliitiline valdkond, mis aitab inimesi lähendada. Integratsioon spordi abil annab nähtavaid tulemusi. Ses mõttes, et need ongi päriselt väga avalikud ja kõigile näha. Samas pole see ka päris poliitikakauge. Osad varasemad uurijad väidavad, et spordi ja integratsiooni kohta pole piisavalt “põllutöid” ehk empiirilisi ja juhtumiuuringuid. Siin tuleme mängu meie.

Meie uuringus on kasutusel neli erinevat meetodit. Esiteks, meediamonitooring. Põhimõtteliselt huvitasid meid erinevad näited teemal “sport ja integratsioon” ning jälgisime nii eesti- kui venekeelset meediat. Lugesime uudiseid, arvamuslugusid ja kommentaariume. Teiseks oli visuaalne analüüs. Vaatasime spordistaaride osavõtuga meelelahutuslikke saateid ja jutusaateid. Üheks keskseks kujuks siin oli Konstantin Vassiljev ehk "meie Kostja". Sain teaduse ettekäändel otse tegijatelt vaatamiseks filmi “kastist väljas”, millest tegin ekraanitõmmiseid ja väljavõtteid põnevamatest mõttekäikudest. Kolmanda meetodina saab välja tuua osalusvaatluse. Meie puhul tähendas see asjakohastel konverentsidel, seminaridel ja avalikel aruteludel osalemist. Samuti spordivõistlustel osalemist, sest nii saime suurepärast mitteformaalset taustainfot, mis edaspidi aitas uuringu tulemusi konteksti paigutada. Neljas meetod oli intervjuu. Intervjueerisime tippsportlasi, harrastajaid, meeskondlikelt aladelt ja individuaalaladelt, nooremaid ja vanemaid, eestlasi ja venelasi, korraldajaid ja vabatahtlikke, ühte noorsportlase lapsevanemat ja ühte spordifänni. Intervjueeritavate leidmisel oli osaliselt abi teistest meie kasutatud uurimismeetoditest, aga kindlasti tuleb tunnistada Eesti väiksuse võlu. Enamiku sportlasteni jõudsime läbi oma tutvuste, mis loob alati veidi usalduslikuma õhkkonna kui täitsa võõra inimese ootamatul pöördumisel. Üldine teema oli jätkuvalt integratsioon ja sport. Üks lihtsamaid teemasid oli keel ja kultuur. Vestluse sees kogusime näiteid edukast integratsioonist ja kirjeldusi takistustest või raskustest. Samuti oli oluliseks teemaks kodakondsus, sest see on seotud riigi esindamisega tiitlivõistlustel. Huvitav oli arutada individuaalalade ja meeskonnaalade erinevuste üle integratsiooni toetamisel. See pole üldse väga ühene. 

Oma rikkaliku saagi süstematiseerimiseks ja analüüsimiseks võtsime aluseks kolm omavahel põimitud mõistet: integratsioon, vastutus ja esindamine. 

Integratsioonist ja vabaajategevuste rollist selles on üpris palju kirjutatud. Aga! Aga enamasti kirjutatakse uusimmigrantide integreerimisest. Me ju teame, et meil on teistsugune olukord. Integratsioon on poliitiline teema ja ajaloolise taagaga. Ja veel, vabaaja tegevustest tõesti kirjutatakse, aga niiöelda puhtalt spordist kirjutatakse vähem. Pean silmas sporti-sporti. Seda, kus võisteldakse. Mitte lihtsalt ei tehta enda heaolu nimel. Võistlemisel võib hoopis vastandumine tekkida. Seda võimalust ei saa eirata. Võistlemise sport toimib integreerivana läbi 'vastutuse' mehhanismi.

Vastutus (responsibilization) tähendab antud juhul seda, et spordis sõltub edukus eelkõige iseendast. Kindlasti on olemas mingeid piiranguid, aga riietusruumis on kõik lihtsalt kehad nagu ütles üks meie intervjueeritav. Meie intervjuude põhjal pole vastuolu rahvusliku mitmekesisuse ja isikliku vastutuse vahel. Kuulsime palju näiteid, kuidas tiimides on erinevate kultuuride esindajad ja tänu koos treenimisele õpitakse üksteist paremini tundma. Keel ja rahvus tundus pea kõigi intervjuude põhjal nö mõttetud asjad, mis sportimisel ei ole olulised.

Esindamine (representation) on samuti hästi spordile iseloomulik vahend integreerumiseks. Paned koondise vormi selga ja tunned, et esindad Eestit. Ükskõik, mis on emakeel. Me ju teame, et venekeelsed Eesti inimesed muutuvad välismaal enamasti eestlaseks. See ei võta ära kellegi kultuuritausta, lihtsalt nii juhtub, see on loomulik. Nii et sport on ses mõttes suur ühtlustaja. Aga mitte halvas mõttes nagu tasalülitamine või millestki ilma jätmine. Esindamise juures on üks huvitav spordispetsiifiline nüanss, mis tekitab vaidlusi – kodakondsuse nõudmine rahvusvahelistel tiitlivõistlustel osalemiseks. On veenvaid argumente, miks oleks hea kui Armeenia kodakondsusega sportlane saaks Eestit esindada, aga on ka sama veenvaid vastuargumente. Intervjuudest tuli välja juhtumeid, et lastevanemad ei toeta lastele Eesti kodakondsuse saamist. Seeläbi võetakse lapselt ära võimalus rahvusvahelistel tiitlivõistlustel osaleda. Osadele on see nõue vastupidi heaks viimaseks tilgaks kodakondsuse taotlemisel. 

Koondasime Narva ja Venemaaga seotud mõttearendused eraldi peatükki. Siin on mitmeid huvitavaid detaile ja nüansse, aga kokkuvõttes ei räägi siin miski vastu jutule vastutusest ja esindamisest. Pigem toetab. 

Kokkuvõttes annab sport võimalusi, mida ei anna samal määral haridus, poliitika ja kultuur. Sport annab võimaluse tõmmata piire mitte rahvust mööda vaid vanusegruppide ja soo kaupa, spordialade põhjal, professionaalsuse ja amatöörsportlase staatuse järgi. Ja nende piiride puhul puudub igasugune vastandumise võimalus. 

Tähendusliku õpikogemuse kujundamine

Sellise nimega koolitus asetus minu isiklikus edetabelis kindlalt esiviisikusse. Mõeldes tagasi sellele, miks läbitud koolitustest avalikke kokkuvõtteid teen, on üldiselt kaks põhjust. Kui ma ei kirjuta, unustan paljud huvitavad detailid. Varasemaid kirjutisi loen aegajalt üle ja veendun selles. Hea mõnikord mälu värskendada kui tööalaselt ka mingi põhjus selleks ette tuleb. Muidugi loodan, et kellelgi teisel on kirjutisest kasu. Mõnikord olen saanud ise oma postitusele viidata kui keegi paistab sellist tuge vajavat.

Koolitus kuulutati välja peaaegu ainult grandisaajatele (oma õpetamise uurimise ehk hea õpetamise grant), mis oli minu jaoks määrava tähtsusega. See tähendas, et ei alustata nullist ega hakata kedagi veenma, et alati on võimalik oma õpetamist arendada ja et üliõpilaste arengu toetamine on selle keskmes. Koolitajad olid hollandlased Leny Baas ja Chris Jan Geugies. Katri Kütt ei pannud enda nime kuhugi suurelt kirja, aga ma tean, et ilma tema pingutusteta poleks see koolitus nii edukas olnud kui see oli.

Kutse tuli maikuus ja toimuma pidi augustis. Tegelikult toimus jaanuaris. See ajakava on oluline.

Jõudes koolituspaika, anti pihku ümbrik minu nimega. Selles oli tervitus, väheke heaks õppimiseks sobiva meeleolu loomist ja lõiguke täiesti personaalset infot a la tegime Sinu päritolu kohta taustauuringut... See oli üllatav ja tekitas uudishimu, kuidas see koolituse mõttes oluline on. 

Ruumis olid toolid pesadesse paigutatud ja toolidel nimesildid Hollandi postkaartidena. Neljakesi ühes pesas pidime tutvuma, aga see oli korraldatud harjumatult. Igaüks pidi täpselt kolme minuti jooksul endast rääkima, aga täielikult vältima töö teemat. Osad täitsa kohmetusid. Kaaslased pidid tähele panema, mida nad imetlevad selle inimese juures ja selle ka otse näkku ütlema. Inimene ise pani oma postkaardile selle tagasiside märksõnadena kirja. Sellest rühmast sai buddy-group ehk üksteist moraalselt toetavate inimeste grupp. Sellesse gruppi tulime mitmel korral veel tagasi, aga mitte liiga sageli. Postkaardid paluti panna aknalauale. Teise päeva lõpus tuldi nende juurde tagasi, et otsad kokku sõlmida.

Mul on kiusatus kirja panna kõik, mida koolitusest mäletan, aga talitsen end. 

Koolitus oli vormilt küllaltki mitmekülgne ja tihe, aga mitte hüsteeriline tormamine. Jõudis süveneda, aga hoiti tempot. Töötati istudes, seistes, juhtumirühmades, buddy-gruppides, paarides, ringis, omaette, loengu vormis, ühisarutelude ja väikerühmades aruteludena. Juhtumirühmad olid teatud mõttes läbiv liin, mille juurde korduvalt naasesime. Kogusime infot ja oskusi ning naasesime juhtumi lahendamise juurde. Nii läbi kahe päeva. 

Juhtumeid oli neli ja need olid meie oma koolitatavatelt. Rühma ja juhtumi valimine oli ühtaegu lihtne ja raske, sest kõik olid huvitavad ja kõik puudutasid ka mind. Ma kindlasti uurin välja, kuidas lahenes Mari juhtum, kus teemaks oli rühmatöös reaalselt koos töötamine, mitte nagu tudengid enamasti teevad - jagavad ülesandeid ja igaüks töötab ikkagi üksi. Mul on sama mure. Ise valisin Anneli juhtumi. Kui üks üliõpilane teeb esitlust, kuidas teha nii, et seda ka teised kuulaks ja püüaks sellest midagi õppida? 

Juhtumirühma esimesed "koosolekud" olid juhtumiga tutvumiseks ja omavahelise koostöö ettevalmistamiseks. Näiteks üks harjutus oli luua enda vapp, aga vapi neli sektorit olid küsimustega määratud. Vastama pidi sümboli või pildiga. Milline on sinu meelepäraseim roll rühmatöös? Kuidas saavad teised aru, et naudid, mida teed? Kuidas saavad teised aru, et oled stressis? Mida saavad teised teha kui oled stressis? Pärast pidime looma ühise vapi, kus enam suunavaid küsimusi polnud.

Juhtumi lahendamisel ja üleüldse tähendusliku õpikogemuse kujundamisel oli raamistikuks 5E mudel. Excitement ehk elevus, entry ehk sisenemine, engagement ehk haaratus, exit ehk väljumine, extention ehk järellainetus. Ma plaanin oma õppetööd küll, aga enamasti piirdub see vähemate etappidega, nt millest alustan, mis on põhitegevus ja kuidas toimub kokkuvõtmine. Seda skeemi saab kasutada terve kursuse puhul, aga ka ühe kohtumise puhul. Meil küsiti, millal käimasolevast koolitusest esimest korda elevusega mõtlesime, millal tundsime, et nüüd see algaski. Minu jaoks oli elevuse hetk siis kui eelmisel õhtul lugesin osalejate nimekirja. Sisenemise emotsioon oli ümbriku saamine. 

Oluline on teadvustada miks me midagi teeme ja mis on keskne küsimus. Näiteks meie juhtumi puhul sõnastasime keskseks küsimuseks, kuidas toetada õppijaid üksteiselt õppima. Juhtumit koolitajate süsteemse ja hästi detailsete etappide kaupa lahates pidime välja valima, milline on see kõige määravam hetk ajaliselt, kuhu oma energia suuname. Kõike samasuguse intensiivsusega planeerida ja läbi viia pole võimalik. Tuleb need võtmehetked välja valida. Kuigi meie juhtum sai alguse aine lõpus toimuvatest üliõpilaste esitlustest, siis võtmehetkeks valisime aine sissejuhatava kohtumise. Tahame just siis suunata õppijaid tähele panema, mida teised teevad ja mida teistelt õppida saab. Tuvastasime, et lisaks ratsionaalsetele põhjustele võib siin mängida ka kuuluvustundele. Kuidagi jõudsime mõttekäiguga selleni, et aine läbimise käigus võib kasu olla üksteist toetavatest väikerühmadest. Mitte igaüks ei hakka kõigile kõike rääkima ja olgem ausad, aine lõpus olevatest 30-st esitlusest igaühest midagi õppida on ebareaalne. 

Isiklikult veidi pettusin, et meil ei õnnestunud rohkem seda juhtumit lahendada vaid piirdusime ühe pisema elemendi disainimisega. Selleks sai väikerühmade moodustamine mängulises vormis, sest see tundus olevat võtmetähtsusega ja suure mõjuga. Mänguline on siin oluline, et tekiks vaba ja sundimatu õhkkond. Niikuinii on aine läbimises piisavalt ametlikku poolt. Toetussüsteem võiks olla sundimatum. Mõtlesime selle mängu välja. Protsessis oli huvitav, et mitmel korral kippus meelest minema, mis eesmärgil mängu teeme. Alati saime tagasi reele, aga ikkagi huvitav tähelepanek. Mängu eesmärk on leida väikerühm, mis hakkab aine kestel (praktika kestel) üksteist toetama. Me soovime, et rühmad ei moodustuks puhtalt tutvuste alusel vaid et üliõpilased leiaks ka uusi tuttavaid, kellega neil midagi ühist on. See ei peaks olema ülemäära ratsionaalne ja mõõdetav. Oluline on äratundmine, et midagi ühist nagu oleks.

1. Õppijatele räägitakse, et mängu eesmärk on moodustada väikesed (3-4 inimest) rühmad, mille liikmetel on omavahel midagi ühist. Ma alguses jätaks ütlemata, et selles rühmas on vaja tegutseda terve semestri vältel. Kardan, et siis ei mängita siiralt vaid leitakse võimalus vanade tuttavatega kokku jääda. 

2. Kõik saavad paberi, mille võib eeltäita, aga ei pea. Igaüks kirjutab ühte veergu kuus toredat tegevust või mälestust viimasest nädalast.

3. Õppijad hakkavad bingo stiilis vestlema inimestega ja üles kirjutama, kellega neil millised mälestused sarnased on. Oma paberile kirjutatakse näiteks restoranielamuse järele selle inimese nimi, kellel samuti restoranielamus oli. Ka siis kui see teine inimene oma lehele restoranielamust kirja ei pannud. Ei tasu üle mõelda ja üle reguleerida. Eesmärk olgu silme ees. Meie prototüüpimise käigus kuulsin pealt vestlust, kus üks osapool oli teinud puutööd ja teine leidis, et ka küttepuude tuppa toomine on peaaegu nagu puutöö. 

4. Sõltuvalt osalejate arvust tuleb kõhutunde järgi anda aeg, kaua neid paarilisi intervjueeritakse. Seejärel lasta üle lugeda, kellega kõige rohkem on ühist. Mängujuht küsib, kellel oli kellegagi kuus ühist. Kui kellelgi oli, saab siit tekkida esimene paar. Muidugi ei tarvitsenud olla paarilisel sama tulemus. Siis tuleb uurida, kellega temal omakorda hea tabamus oli. See inimene võiks samuti liituda. Tuleks veenduda, et ka kõigil kolmel piisavalt ühist on. Üldiselt tasub siin etapis lasta kaosel tekkida, kuid hoida silma peal, et õiget asja aetaks. Lõpus võiks suuliselt koos kontrollida, kui palju ühist neid gruppides on. 

Kangesti tahaks loota, et väikerühmades on lihtsam suunata üksteise kogemusest õppima. Kui aine kestel kogemusi ja emotsioone jagatakse, on suurem huvi ka aine lõpus tulemust jälgida. Nagu ütlesin, meil ei olnud võimalust rohkem vahendeid läbi mõelda, mis üksteiselt õppimist toetaks. Õppisime, kuidas seda teha, aga tegema peame oma ajast ja ise. Või koos. 

Tulen tagasi koolituse ülesehituse juurde. Teise päeva hommikul kogunesime alustuseks buddy-gruppidesse. Alguses oli mingi lihtne sissejuhatav küsimus ja siis paluti silmad kinni panna ning muusikat kuulata. Mind see muusika ei mõjutanud, ootasin, mis tuleb edasi. Kuni meil silmad kinni olid, pandi laudadele arvutid ja ümbrik juhendiga. Arvutis pidi olema kaust nelja videoga.

Šokk! Täielik šokk! Mul vajus suu ammuli ja olin täielikus hämmingus. Koolituse alguses saadud personaalse täiendusega kiri oli poisike selle kõrval! 

Kuna registreerusime ammu, siis enam ei mäletanud, et meilt küsiti kellegi kontakti, kes midagi meie õpetamisest midagi teaks. Mu esimene reaktsioon pärast video vaatamist oli - demagoogia! Väga osav mõjutusvahend luua nii isiklik kogemus. Ma hakkasin õudusega mõtlema, kuidas peaksin või saaksin oma üliõpilastele sellist isiklikku kogemust luua. On vastuvaidlematult selge, et tugev emotsioon ja isiklik lähenemine soodustab õppimist. 

Oma ainete puhul pean läbi mõtlema, mis on need võtmeteemad või võtmekohad, mida võiks kujundada vastavalt selle koolituse põhimõtetele. Tean juba, millistes ainetes loon need väikerühmad. Lisaks loomisele pean neid ka nõustama ja toetama, rühmad hakkavad harva päris ise tööle nii, et sellest ka täiel määral kasu on. Rühmas õppimine on nii emotsionaalselt kui ratsionaalselt kasulik. Ühest küljest võib koos õppides vähem ressursse kuluda ja kiiremini tulemusi saavutada. Teisalt on ka üksteise toetus ja kuuluvuse tunne. Olevat uuringuid, mis näitavad, kuidas kuhugi kuuluvad üliõpilased langevad ülikoolist välja väiksema tõenäosusega. Lisaks muidugi see emotsionaalne side, mille toimemehhanismi ei oska ma selgitada, aga kui on olemas, paneb rohkem pingutama.

Koolituse toimumisega samal ajal jõudis minu infovoogu üks artikkel personaliseeritud õppest ja artikli teemal uskumatult tihe arutelu Facebookis. Tundub, et personaliseerimise toetuseks on võimalik kavalalt rakendada ka rühmades õppimist. See pähkel vajab veel edasi puremist. Ja ka koostöö kolleegidega. Mina olen ju sama inimene, aga osadega õnnestub koostöö ja osadega absoluutselt mitte. Muidugi ei saa ma teisi süüdistada, aga ei saa ka kogu vastutust endale võtta. 

Kõik on kõigega seotud, aga eri perioodidel tuleb erinevaid selgeid sihte ja eesmärke seada. Siis ei kasva asjad üle pea.

How sweet is your blood?

Laulda viisil "how deep is your love" :) Täpsemalt on teemaks pidev glükoosimonitor praktikas.

Minu jaoks kogu LCHF/keto üks mõte on veresuhkru kontrolli all hoidmine. Stabiilne veresuhkur tähendab stabiilset energiataset. Kõikumised ühes tekitavad kõikumise teises. Kunagi kui uudishimust ostsin ketoonide mõõtmise ribad aparaadiga, sain muidugi kaasa ka veresuhkru mõõtmise ribad. Tookord saingi teada, et olen sammu kaugusel eeldiabeedist. Loomulikult on mu perioodiline LCHF asja parandanud. Need perioodid on seotud treeningutes olevate perioodidega. 

Igatahes olen mõnda aega huviga lugenud mittediabeetikutele tehtud CGM-ide kohta. Continuous Glucose Monitor ehk pidev veresuhkru jälgimise vidin. Eestis on isegi diabeetikutel raskusi nende kättesaamisega, nikerdatakse ja trikitatakse välismaalt tellimisega. Sportlastele suunatud Supersapiens oleks mu esimene valik, nende tugisüsteem on isegi ilma tellimiseta suurepärane. Olen nende materjale lugedes palju targemaks saanud. Nende info põhjal kirjutasin loo ka Ajakiri Jooksja numbrisse. Kahjuks nende toodet Eestis veel soetada ei saa. Õiguslikud probleemid. 

Samas olen silmanurgast jälginud ka soomlaste sarnast toodet meile arusaadava nimega Veri. See on samuti mittediabeetikutele, kuid vähem sportlastele. Spordispetsiifikat on vähem, kuid natuke siiski kajastub. 

Mõlema puhul on anduri tootja sama (Abbot Libre), kuid anduri mudel erinev ja mobiilirakendus täiesti erinev. 

Hind on kõigil neil monitoridel üsna krõbe ja omavahel väga suurt erinevust pole kui hinnapoliitika sisse vaadata. 14 päeva komplekt alla 100 euro. Selle ajaga on võimalik saada esmane ettekujutus, milline söök veresuhkrut kuidas mõjutab, kuidas uni ja treeningud seotud on jms. Hästi oluline kõigile, eriti algajatele - veresuhkrut ei aja kõrgele igaühel ühesugused toidud! Keegi saab laksu banaanist, teine talub seda rahulikumalt. Kellegi veresuhkur läheb lakke kaerahelvestest või isegi lihakäntsakast, kellelgi teisel mitte. Keto või mitte keto, veresuhkru reaktsioon ei ole kõigil ühesugune.

Eile sattusin lugema üht blogi, mille autor jagas sooduskoodi ja ostsin lõpuks VERI ära. Selgus, et nüüd saan ka ise 25% sooduskoodi jagada. Niiviisi on 90 euro asemel 67 eurot see esimene 14 päeva komplekt. 

Kui keegi veel hakkas huvi tundma, siis... Go to https://get.veristable.com/3nztFRi Use my code v3844i at the checkout. And get 25% off from your first order.

Kirjutan siia oma kogemustest nende tekkimise järjekorras. Lühidalt - ei kahetse seda ostu, väga huvitav on. 1) nagu paljudest kohtadest lugeda saab, on parim asi glükoositaseme järsu tõusu vastu söögikorra järel jalutada. 2) madalaim veresuhkur on öösel, aga ma pole veel aru saanud, kas peaksin midagi selle vastu ette võtma. Panen tähele, et sel kellaajal kui vs madalaks kukub, ärkan korraks üles. 3) Rahulik trenn ei mõjuta eriti, aga ma olen ka fat-adapted ja treenin enamasti tühja kõhuga. Lihtsalt meeldib nii. 4) Särtsakama trenni või väikese võistluse puhul leiab keha vajaliku glükoosi kehast üles ja graafikul väljendub see veresuhkru taseme tõusuna täpselt pingutuse ajal. Lugedes teiste kogemusi, on see hea märk. Keha on tark ja ei jäta end nälga kui intensiivsemaks pingutuseks glükoosi vajab. 5) Olen selgeks teinud paar toitu, mis veresuhkrut kohe üldse ei mõjuta. Samas, enamus toidud mngil määral ikka tõstavad. Kuigi ma pole midagi ekstreemset veel testinud ja ega see tõus ka dramaatiline pole olnud. 

Esiteks on oluline öelda, et see ei ole universaalne, veresuhkur sõltub ka unetundidest ja selle päeva liikumisest. Sama söök teisel päeval võib teisiti mõjuda. Ja erinevatel inimestel on veidi erinev, selleks ongi kasulik ennast tundma õppida. Pidev glükoosimonitor ei ole kohustuslik, aga annab väga ilmekalt pildi kätte. Mul oli see "ideaalne toit" kalamari, avokaado, muna, maitsestamata jogurt ja natuke eelmisest toidukorrast üle jäänud kanakintsuliha.

Üllatas kui vähe mõjutas veresuhkrut leivaviil - suhkruvaba ja juuretisega valmistatud. Isegi sibul ja õun mõjutavad rohkem.

On piisavalt levinud teadmine ja uuringutega kinnitust leidnud, pärast sööki teeb veresuhkru tõusu leebemaks jalutuskäik. Väidetavalt isegi 10 minutit on piisav, et mõjuda. On soovitusi, et päris otsekohe polegi vaja uksest välja tormata. Umbes pool tundi pärast sööki on veel piisav, et startida. Minu esimese nädala üks suurimaid järeldusi ongi vist see, et pean pidevalt liikumises olema. Näiteks isegi kui sõin konverentsi lõunapausil peaaegu süsivesikutevabalt (kala oli üliõhukeses paneeringus, liha oli tomatikastmes), aga pärast seda istusin konverentsiruumis, siis veresuhkur tõusis. Järgmisel konverentsil oli alustuseks õhtusöök. Ma ei jätnud midagi söömata, ka saia sõin, mis pole muud kui puhas süsivesik. Kolmekäiguline õhtusöök kestis kaks tundi ning enne ja pärast õhtusööki jalutasin 20 minutit. Tulemuseks väga hea hinnang mobiilirakenduselt. Hommikusöögil sõin jälle kõike, mida pakuti ja pärast seda tegin paarikümneminutilise jalutuskäigu. Hommikusöögi kestel 20 minutiga tõusis veresuhkur päris kõrgele, aga jalutuskäiguga tuli sama kiiresti normi tagasi. Lõunasöögi järel jalutamise võimalus puudus ja sain kogu senise katseaja madalaima skoori. Selle avastuse ja mõttekäigu tipuks osutus õhtusöök Tsunftis. Lisaks põhitoidule, mis oli veresuhkrusõbralik, sõin hapusaia ja jõin kaks pokaali veini. Pärast seda jalutasin. Hindeks perfektne 10 punkti. Meenub, et keegi kuskil mainis, et kerge vein võib samuti aidata veresuhkrut siluda. Niisiis, jalutamine ja vein. 

Konverentsijärgsel päeval oli fookuses hapusai ja haputaignast saiakesed. Neid sai palju tarbitud ja koju kaasa ostetud. Sõin neid kolmes osas ja ei liigutanud end üldse. Veresuhkur reageeris ootuspäraselt ja oli mitu tundi järjest liiga kõrge. Enesetunne on mul sel puhul natuke nagu purjus olles. Ei midagi väga hullu, sest hapusai on siiski leebem variant kui sukrused koogid ja tordid. nende puhul hakkab reaalselt pea ringi käima ja sumisema. Pärastlõunal koju jõudes läksin kergele jooksutiirule, mis tõi veresuhkru normi tagasi. 

Mitmed kasutajad on Veri'le pahaks pannud, et rakendus ei erista toidust tekkinud tõusu trennist saadud veresuhkru tõusust. Üks Facebooki-tuttav kirjutas oma kogemusest Veri ja Supersapiensiga. Tema kiitis Verit just selle eest, et tehakse seda, mida on lubatud – elustiili ja toitumise teemad on kaetud. Supersapiensi kohta pigem laitis, sest seos spordiga on ühekülgne. Talle jäi mulje nagu oleks kogu jutt liiga süsivesikutekeskne. Mitte et see vale oleks, mõõdetaksegi ju veresuhkrut, aga siingi saaks seostada paastudes sportimisega ja pikematel distantsidel rasva kasutamisega kütuseks. See kommentaar oli mulle üllatav, sest üks selle toote väljatöötajaid ja tutvustajaid on valdkonnas tunnustatud kui vähese süsivesikute teema uurija ja rakendaja (teadlane + triatleet). Nimetatud facebooki-tuttav ütles, et talle ei tulnud erilise üllatusena reaktsioonid toidule ja kui enamasti süüa vähem süsivesikuid, siis ei tunne vajadust mõõtmise järele. Ta nõustus, et parim võte süsivesikutest tuleneva järsu veresuhkru taseme tõusu leevendamiseks on jalutamine. 

Mulle jäi veel arusaamatuks, kas ja kuidas võiks reageerida tõusudele, mis tekivad talisuplisest ja intensiivsemat trennist. Kõikjal on kirjas, et need tõusud on head, aga see jääb mulle segaseks. Talisupluse puhul pean mõistlikuks seda kui ei torma otse saunast vette ja vastupidi vaid lasen vahepeal keha püsitemperatuurihoidjal tegutseda. Mida teha pärast trenni? Ilmselt saab kerge sörgiga ehk lõdvestusjooksuga olukorda leevendada, aga kas see on hädavajalik või millekski peale lihaste lõdvestamise veel kasulik? 

Lõpetuseks veidi üldisem jutt. Igasugused mõõtmised ja kirjapanemised on kasulikud. On teada, et kui inimesed hakkavad toitumispäevikut pidama, siis see mõjutab nende toitumist. Sageli isegi alateadlikult. Mõnikord teadlikult – enne mingi näksi haaramist käib peast läbi mõte, et see nüüd ka kirja vaja panna... Julgen väita, et pikaajaliselt see ei mõju. 

Teisest küljest võib mõõtmistega ka liiale minna. Nii võivad mingid numbrid muutuda eesmärgiks, mitte vahendiks tegelike eesmärkide saavutamisel. Näiteks kui nutikell ütleb, et magasid halvasti, aga ise tunned end väljapuhanuna, mida rohkem usud? Kas igale jalutuskäigule või sörgile on ikka vaja pulsikellaga minna? Kui sammud pole mõõdetud, siis nagu polekski samme teinud? 

Veresuhkur ei ole kindlasti kõige olulisem või ainus näitaja, mida jälgida. Samuti nagu kalorid pole ainsad asjad, mis midagi määravad ja nagu pole seda ka makrotoitainete jaotus. Inimene on tervik. Kõik need näitajad on määravad, kuid mitte eraldi ja mitte ainult need. Palju määravad hormoonid, naiste puhul kuutsükli faas jne. 

Pidev glükoosimonitor mittediabeetikutele on väga kasulik vidin ja olen rahul, et seda proovisin. Aga nagu iga vidina puhul, ei ole mõtet sellegagi hulluks minna ja lasta end liialt igast jõnksatusest häirida. See tehnoloogia on selgelt oma arengus algusjärgus. Siin saab lugeda päris head tasakaalustatud mõttekäiku:https://www.outsideonline.com/health/training-performance/supersapiens-continuous-glucose-monitor/ Selle autori sulest on ka teisi teadusülevaateid huvitav lugeda.

Kuue ööpäeva jooks 2021

Mugavustsoon on põnev asi. Isegi 24 tunni jooks eeldab mugavustsoonist väljumist. Tuleb pingutada. On ajaportse kui kaod oma mulli sisse ära ja naudid, kuid aegajalt väljud mullist ja vaatad kella – kui kaua veel. Kuue päeva jooks on mitmel moel erinev 24 tunni jooksust, aga mugavustsoon on siin eesmärk. See on minu hinnangul kõige olulisem erinevus. Kohe algusest peale on eesmärgiks leida mugavustsoon, et püsida selles võimalikult kaua ja meeldivalt. Tänu sellele ei oota lõppu vaid isegi kurb hakkab kui taipad, et see kõik saab mingil hetkel otsa. 

Varasematest teiste jooksjate intervjuudest lugesin välja, et vaimujõudu on vaja rohkem kui füüsilist. Või umbes nii. Ma ei saanud sellest aru ega saa ka nüüd, omades isiklikku kogemust. Kui olen leidnud oma mugavustsooni, siis selles püsimiseks ei ole vaja mingit vaimujõudu. Tuginedes värskelt läbiloetud raamatule saab öelda, et vaimujõud läheb käiku alles viimase käiguna viimasel päeval. Kui vaja. Ja tegelikult on kõige rohkem vaimujõudu vaja hoopis võistluseks valmistumisel trennides. Siis kui on kole ilm või treeningkavas on midagi aukartustäratavat. Trennid aitavad nihutada mugavustsooni. 

See oli kõige olulisem asi, mida tahtsin kogu kuue ööpäeva jooksu kohta kokkuvõtlikult öelda. Detailid päevade kaupa on kõige täpsemalt kirjas minu Facebooki albumi abil tehtud reportaažis. Neid ise hiljem lugedes sain aru, et paljud asjad poleks mulle meelde jäänudki. Endalgi huvitav lugeda. Püüan siinses postituses end mitte liialt korrata. Püüan üldistada ning kirja panna enda jaoks kõige väärtuslikumad õppetunnid või kogemused.

Ma sain selles Ungari võistlusest teada 2019. aastal ja kohe tekkis äratundmine, et see on minu jaoks. Hakkasin end korraldajatele pakkuma ning uurima, millal ja kuidas registreeruda saab. Poole aasta pärast kui olin isegi korraldajate mobiilinumbrid leidnud ning neile SMS-i saatnud, sain lõpuks ka vastuse. Plaanis oli eriti elitaarne kümnendale juubelile kohane võistlus, kuhu on eelkõige oodatud püsikunded ja eliit. Ma pole kumbki, aga see-eest olen väga järjekindel. Igatahes lõpuks müüsin end maha ja registreeritud ma sain. Võistluse avakohtumisel tutvustati kõiki jooksjaid nende saavutuste järgi, aga minu kohta öeldi: “ta väga tahtis siia tulla”. Nii ongi. Ja tahan uuesti.

Võistluseks valmistumise perioodil sain olulist abi firmadelt, keda juba niigi fännasin. See ei ole tavaline, et ilma eriliste sportlike tulemusteta sportlast keegi sponsoreerib. Seda suurem kummardus neile, kes seda tegid. Pean oluliseks neid siin tänada, kuigi olen seda oma varasemates Facebooki postitustes ka konkreetselt ja eraldi teinud. Fortaco Estonia, Juustukuningad, Kohe Coffee, Vibram FiveFingers Estonia, Vespa Power. Kuigi mitte samal kujul vaid tööandjana on mind toetanud Tartu Ülikooli Narva Kolledž. Terviseedenduse kulud on läinud võistluste osavõtutasudeks ja viimase aasta jooksul füsioterapeudi visiitideks. Minu füsio pole massöör. Ta on ka ise jooksja ja on aidanud ennetada võimalikke vigastusi. Ta on otsinud tugevdamist vajavaid kohti ning andnud harjutusi. Ühte asja saan ka iseenda kiituseks öelda. Ma päriselt teengi neid harjutusi. Igal hommikul.

Nüüd veidi võistluste käigust. Mul on raske rääkida kuuest ööpäevast kui tegelikult kestis võistlus seitse päeva. Algas esimesel ja lõppes seitsmendal. Esimene ja viimane olid lihtsalt poolikud päevad. Päev lõpeb ikka magamaminekuga, mitte keskpäeval.

Esimesel päeval olin muidugi ettevaatlik ja tähelepanelik. Püüdsin aru saada, mis toimub ja kuidas tegutsevad kogenumad. Ausalt tunnisades kõigest veel aru ei saanud. Küll aga toimisin mõnes asjas intuitiivselt õigesti. Näiteks kui puhata, siis tuleb teha mitut asja korraga – söök sisse, jalad seinale. Päris täis kõhuga pigem kõndida kui punnitada joosta. Niikuinii vajab keha ka kõndivat puhkust. Kuna soe söök toodi majade juurde lauale jahedana, oli seda niikuinii vaja mikrolaineahjus soendada, mistõttu polnud vahet, millal täpselt süüa. Muretsesin põhjendatult oma väikeste varvaste pärast. Olin need elastse teibiga sisse mässinud, et nad järgmise varba alla ei läheks, mis on mu ainus villide tekkimise põhjus. Esimesel päeval see mind villidest päästiski. Õhtupoole vahetasin vahelduseks Altrad Vibrami varvikute vastu kui teadsin, et niikuinii kõnnin. Jooksmiseks on varvikud head lühiajaliselt, minu puhul mõni tund maksimum. Edasi on väsitav. Nagu ütles Karl, varvikuid tuleks vaadata kui treeningvahendit. Minu puhul lisaks ka villiennetust. 

Blogi põhifotol on vanad tossud, mis olid niigi varba kohalt katki ja võtsin need kaasa teades, et mitmepäevajooksjad tuunivad oma tosse kääridega. See on minu jaoks mitmepäevajooksu sümbol. Ja kääridega tossude tuunimine tundus kui rebaste ristimine koolis. 

Igal õhtul enne magamaminekut sõin korralikult, lasin Air Relax massaažisaabastel tegutseda ja samal ajal kirjutasin Facebooki midagi. Magasin ilma äratuskellata neli tundi. Hommikul tegin kohvi ja putru ning lasin massaažisaabastel oma keha käima tõmmata. Nii iga päev. 

Teisel päeval sain samuti kenasti joosta, kuid väikesed varbad hakkasid vaatamata tugevdustele hellaks muutuma. Õhtuks saabuski esimene vill. Meditsiinitelk muidugi tegi oma töö korralikult, aga villiga varbale lisavalu ei taha ju teha. Niisiis proovisin nii varvikute kui tavaliste plätudega liikumist. Muid hädasin mul polnud. Kahjuks see oli pöidadele kurnav ja põhimõtteliselt nii jäigi kuni võistluse lõpuni – tallad tulitasid ja pahkluu piirkond sai suurima pinge osaks. Kuna see oli minu nõrgim lüli ja takistas ülejäänud kehal töötegemist, siis ülejäänud keha ei saanudki eriti väsimust tunda. Seetõttu jäi ära võistlusjärgne lihasvalu ja kõik muu sarnane. See on nüüd teema, millega tuleb tegeleda enne järgmise aasta võistlust. Võistluse kestel sai meedikute abil aega juurde võita ja edasi liikuda, aga iga kord vajas jalg üha rohkem abi. Just üks jalg. Teisel polnud midagi häda. Ma arvan, et kogemuse puudusest ei osanud ma kohe algusest peale järsemates kurvides õigesti liikuda. Ja neid järsemaid kurve oli ühes suunas paar tükki ringi peale rohkem kui teises suunas. 

Võistluse viimasel poolikul päeval liikusin nii aeglaselt, et Garmin ei tuvastanud liikumiskiirust. Ma ei liikunud selleks, et mingeid üksikuid lisakilomeetreid koguda. Liikusin emotsioonide kogumiseks. Need viimased tunnid on võistluse kõige ägedamad. Keegi pingutab viimaseid kilomeetreid koguda, et mingi enda jaoks oluline number kätte püüda. Keegi on rahul tehtuga ja pidutseb. Neid teisi on rohkem kui esimesi. Nende viimaste tundide pärast tasub osaleda sedasorti võistlustel. Need jäävad kõige eredamalt meelde.

Nädal pärast võistluse lõppu on luuümbrise põletik taandunud ja uni taastunud. Teen trenni ja kogun veidi jooksunälga, st veel ei jookse.

Siia otsa tasakaalustamiseks kirjutan, milles olen hea. Mul on mitmepäevajooksuks sobiv meelelaad. Oskan süüa ja juua. Treenin meelsasti ja mul on treener, kes oskab mu koormusi täpselt parajaks plaanida. Mul on sõbrad, kes mind toetavad. Kas see just minu enda headust näitab, aga see on väärtuslik ressurss! 

Ja mis sobib eriti hästi blogi üldise pealkirjaga – ma olen uudishimulik ning õppimisvõimeline. 

Kajatused ajakirjanduses:

https://menu.err.ee/1608323240/eesti-ultrajooksja-osaleb-ungaris-kuue-paeva-jooksul

https://vikerraadio.err.ee/1608312827/vikerhommik-kirke-ert-ja-priit-kuusk/1360778?fbclid=IwAR3jBpkDjPd8UmKxlCLtAOBRHJ9p8GHMGt9kZdyI7awqBPXZVE0Lbu_YYlA

https://sport.err.ee/1608333101/galerii-aet-kiisla-labis-ungaris-kuue-paevaga-ule-430-kilomeetri

https://pohjarannik.postimees.ee/7328741/narva-kolledzi-oppejoud-aet-kiisla-startis-ungaris-kuus-paeva-jarjest-kestval-jooksul

https://pohjarannik.postimees.ee/7335518/aet-kiisla

https://www.youtube.com/watch?v=4xsI7rur4dM 

https://gorod.ee/2021/10/aet-kiysla-ob-uchastii-v-6-dnevnom-zabege-s-4-chasovymi-pereryvami-na-son/