Digitaalne loo jutustamine

Mõnikord tundub mulle, et olen kõik loogilised koolitused läbinud. Samas, õppida ja areneda mulle meeldib. Lage pole olemas. Loomulikult mõtlen sageli, milliseid oskusi või omadusi endas arendama peaks. See on minu töö puhul enesestmõistetav. Lugedes üliõpilaste tagasisidet saan vastuolulist infot. Samade asjade eest, mille eest mõned üliõpilased tänulikud on, on teised jällegi väga pahurad. Samad meetodid ja võtted, mis ühtesid toetavad ja motiveerivad, on teistele häirivad. Need üliõpilased kirjutavad mõnikord, et ma ei mõista neid ega toeta neid nii nagu nad seda vajavad. Ütlen ka ise, et ma ei mõista kõiki üliõpilasi (ja inimesi) võrdselt hästi. Kas kellelgi see õnnestub? Loomulikult saan paremini hakkama avameelsete ja avatud inimestega. Mõtteid ja tundeid ei oska ma lugeda. Aga ma annan endale aru, et ka suletumaid ja õrnahingelisemaid üliõpilasi pean nende õpingutes toetama. Ja ma tahan seda teha. 

Niisiis, empaatiavõime. 

Sattusin lugema teadet koolitusest, mis andis lootust, et selle abil saan oma empaatiavõimet arendada ning õppida selgeks uue õppemeetodi, mis toetab õppijate emotsionaalset eneseväljundust vms. 

Koolitus toimus Budapestis ja kestis terve nädala. Teemaks digitaalne loo jutustamine (digital storytelling). Minu koolitus algas laevale minekuga, sest kohtusin Liisiga, kellest sai minu jaoks nädala staar. Väga kiiresti selgus, et meis on palju erinevat ja palju sarnast. Erinevused olid väga suured ja sarnasused väga tugevad. Vahva kombinatsioon. 

Koolituse esimene päev oli täielikult pühendatud rühmaliikmete omavahelisele tutvumisele. Minu jaoks oli siin liiga suur tähtsus pandud nimede päheõppimisele ja selle kontrollimisele. Muidugi oli ka sisulist tutvumist. Jah, tutvumine on oluline, kui pärast hakatakse tiimides töötama. Lihtsalt võib-olla oleks võinud seda üldist tutvumist teha vähem ja pärast reaalsete töörühmade loomist lisaks. See pole kriitika, vaid tähelepanek iseenda jaoks. Et teiste vigadest õppida. 

Järgmisel päeval tutvusime meetodi endaga ja tegime ettevalmistusi oma loo loomiseks. Minule jäi väheks seda osa, kus meetodi erinevaid rakendamisvõimalusi tutvustati. Oleks rohkem tahtnud teada, milliste mehhanismide kaudu ja kuidas see toimib. Igaüks tutvustas üht võimalikku lugu ja siis pidigi rühmakaaslased leidma. Huvitav väljakutse, sest lood olid isiklikud, aga töötama pidi lõpuks ühe looga ja tiimis. 

Me alustasime neljaliikmelises rühmas. Üks noormees teatas, et ta tahab üksi ühe loo teha, ent soovib ka tiimis töötamist kogeda. Üks naisterahvas ütles, et ta järgmisel päeval ei saa koolitusel osaleda, kuid tuleb ülejärgmisel päeval tagasi. Meie Liisiga olime siis paratamatult "tuumik". Kuigi algne lugu pidi olema selle naisterahva jutustatud lugu. Sellises olukorras algas kõige keerulisem etapp, st stsenaariumi (storyboard) koostamine. Ma ei raatsi mainimata jätta, et sellele naisterahvale osutus häirivaks minu lihalembus. Ta ise oli vegan.

Kolmandal ja neljandal õppepäeval oli fookuses tehniline teostus. Lisaks anti ka loole sisulst tagasisidet. Meie lugu muutus päris kõvasti võrreldes plaanituga. Meid suunati lihtsustamise teele, mis oli igati õige. Algselt üritasime kangesti erinevaid lugusid kombineerida, aga see oli liiga kirju. Oluline on mainida, et valminud produkt ei olnud ise eesmärk vaid osa õppeprotsessist. Osa protsessist oli ka see, et lõpuks olime kahekesi tiimis :) Kuna me mõlemad olime õppima tulnud, siis töötasime loo tehnilise lahendusega eraldi, et saaks kätt proovida. Kasutasime DaVinci programmi, mille kohe pärast koolitust oma arvutist ära kustutasin. Hull energiaröövel! :D 

Lugu ise on siin: 

Ma rabelen nüüd kiusatusega selgitada, mida me siin öelda tahtsime. Samas, lugu peaks end ise jutustama. Facebooki fotoalbumis proovisin ka sellist lähenemist, et ei kirjuta midagi juurde. Üks pilt olevat rohkem kui tuhat sõna :) Ma olen ikka rohkem sõnade usku, ei usalda jutustamist piltidele. 

Kokkuvõttes oli koolitus pigem positiivne. Õppida on alati võimalik. Natuke pidin eile iseseisvalt juurde lugema, et meetodi kasutusvõimalusi enda jaoks selgemaks saada. 

 

 

Koos õpetamine

Vastastikune lugupidamine! Kuidas me selle unustasime? Selliste mõtetega lahkusime “õppejõult õppejõule” konverentsilt, kus esitlesime oma posterit koos õpetamisest. Panime posterile kirja kõige olulisema ja suuliselt püüdsime üldistada ning illustreerida. Rääkisime koos õpetamise olemusest, kasust õppijatele ja meile endile, võimalikest ohtudest ja meie lahendustest ohtude ennetamiseks. Aga vastastikune lugupidamine oleks pidanud olema nagu vesimärk suurelt üle kogu posteri. Sest ilma selleta poleks kogu see asi võimalik. 

Mul on samaaegselt olnud tähelepanu all seesama koos õpetamine ja üliõpilaste toetamine rühmas töötamisel. Kumbki teema pole uus. Koos õpetamisest olen varemgi kirjutanud, aga nüüd on mitme kolleegiga koostöökogemus kuhjunud ja vajas väljundit teistele jagamise näol. Üliõpilaste koostööoskusedki on vana asi. Auditooriumis ühe kohtumise piires pole midagi selle vastu, kui ühe suure paberi kallal värviliste pliiatsitega saab koos töötada. Raskeks läheb siis, kui ülesanne on vastutusrikkam ja pikema kestusega. Olen naljatledes öelnud, et sunnin üliõpilasi koos töötama nii kaua kuni nad selle vastu põtkivad. See ei ole mugav. Üksi on mõnusam.

Minu peas on kogu see teema hästi sota-pota. On asju, mille olen selgeks saanud ja on asju, mille kallal pean veel töötama. On asju, mis on minu võimuses muuta ja asju, millega pean leppima. Olen aru saanud, et kui miski on halvasti, ei ole see täielikult minu süü. Koos töötamisel on alati mitu osapoolt ja üksi ei saa süüdi olla. Nii nagu ei saa ka edu puhul võtta kogu au endale. Sõna “sünergia” on müstiline ja äralörtsitud sõna. Aga see on päriselt võimalik. 

Ainet Bakalaureusetöö seminar olen õpetanud kolme erineva kolleegiga ja see on alati meeldiv kogemus olnud. Koos õpetamine tähendab kõige tegemist koos, mitte tööde ära jaotamist. Korraga on üliõpilaste ees ja seas kaks õppejõudu. Kummalgi erinev juhendamiskogemus, õpetamiskõgemus ja erialane taust. Paaril korral on õppejõud ka kahes erinevas keeles rääkinud. Igal õppejõul on erinev stiil. Üliõpilased saavad kõigele kaks vaadet. 

Koos auditooriumis olles on dünaamika hoopis teine, ei teki asjatuid mõttepause. Kui üks alustab või veab mingit teemat, saab teine rohkem tähelepanu pöörata õppijate reaktsioonidele ja kolleegi jutule vahele segada oma täiendustega. Käib nauditavalt intensiivne ping-pong. Niimoodi saab üliõpilastele ka demonstratsioonesinemisi teha – kuidas soovime, et nad üksteist toetaks. Näiteks tegime sellise näitemängu selgitamaks, kuidas üliõpilased peaks üksteist küsimustega toetama lõputöö uurimisprobleemi sõnastamisel.

Kuigi agiteerime üliõpilasi füüsiliselt kohale tulema, siis alati kõik ei saa. Meil on alati olemas virtuaalruumis osalemise võimalus. Kui virtuaalruumis on rohkem inimesi, on üks õppejõududest rohkem ninapidi arvutis ja toetab sealsetes rühmades arutelusid. Mõlemas ruumis osalejad saavad õppetööst võrreldava kogemuse, nii nagu heale hübriidüritusele kohane. 

Kirjalikele töödele tagasiside andmisel lepime näiteks kokku, et üks alustab hilisematest ja teine varaseimatest esitajatest. Jälgime, et anname enam-vähem sama detailsuse astmega tagasisidet. Lepime kokku, kui palju anname lisaaega puuduste kõrvaldamiseks. Segasemad juhtumid arutame koos läbi. Ausalt öeldes on mõnikord ka hea auru välja lasta. Mõnikord tunned, et oled kõik vahendid ära kasutanud, aga üliõpilaseni pole sõnum jõudnud, siis on parem omavahel susiseda kui üliõpilase peale pahurdada.

Et ei jääks kõlama nagu tegeleksime kogu aeg millegi kokku leppimisega, kinnitan, et mänguruumi oleme endale küllaldaselt jätnud. Aga olulistes asjades ongi vaja kokku leppida. Loengus räägitavat juttu me täpselt kokku ei lepi. Ei ole mingit stsenaariumit. Räägime läbi, mida ja kuidas teeme, aga teemasid või rolle omavahel ära ei jaga.

Aine koos õpetamine on samal ajal ka kui täienduskoolitus õppejõududele või nagu kolleegi õppetöö vaatlus. Ma mõtlesin uue sõna välja, see on loenguosalusvaatlus! Ma olen kolleegidelt nii palju õppinud! Ja see on nii lõbus viis õppimiseks!

Muudan järsult teemat. Miks üliõpilased koostööd samamoodi ei naudi nagu meie? Ei tohi üldistada, kindlasti keegi naudib, aga silma torkavad draamad. 

Lihtsa guugeldamisega saab teada rühmatöö faasid ja seal on enne koostöö faasi konfliktifaas. Muidugi pole see kohustuslik, aga suurema ja raskema töö puhul võõraste inimestega üpris loomulik. Põhiline probleem seisneb selles, et töö tegemise rütm on erinev ja ootused tulemusele samuti. Keegi on pahane, et teine looderdab, teine on pahane, et teda on kõrvale jäetud. Aastast aastasse. Saan aru, et koostööoskust ei arendata üldhariduskoolides piisavalt. Ka kolleegid ülikoolis ei tee seda nii palju kui võiks. Inimlikult saan aru – ebamugav. Hindamisel tekib ebakindlus, kas nii on ikka õiglane. Olen püüdnud õppijaid toetada, aga annan endale aru, et võiks paremini. Ma ei taha liiga palju toetada, sest see pärsib ise avastamise võlu. Toetamata ei saa jätta, sest täielikus teadmatuses ja ebakindluses olles ei tarvitse arengut toimuda. 

Tegin nii endale, kolleegidele kui õppijatele mõeldes ühe vahva intervjuu. Kohe paar päeva pärast selle intervjuu tegemist osalesin rühmatöö toetamise koolitusel. 

Koolitusest võtsin kaasa mitmeid häid teaduslikke materjale ja praktilisi vahendeid. Enda jaoks võtsin kaasa ühe põhilise järelduse, et koostöö algusesse pean rohkem energiat suunama. Tutvumismängud kõlavad totakalt, aga ilmselt on need algajaile koostöötajatele vajalikud. Õppijad peavad omavahel arutama ja ka ise mõtlema, mida nad peavad teadma üksteisest, et koostöö oleks edukas? Internet on täis igasuguseid versioone rühmatöös esinevatest rollidest. Nendega tutvumisest ja iseenda tugevamatest-nõrgematest külgedest teadlik olemisest on kasu. Selle protsessi toetamiseks on olemas igasuguseid töölehti. Võib proovida kaardistada võimalikke ettetulevaid probleeme. Rääkida varasemast koostöökogemusest. Sõnastada rühmatöö edu kriteeriumid ja töö lõppedes anda nende saavutatusele hinnang. Leppida kokku, millistel põhjustel keegi rühmast välja jäetakse. Leppida kokku töökorraldus ja vahetähtajad. Siin saan ka mina õppejõuna abiks olla ja ise vahetähtaegu määrata.

Mõtlen, kas peaks sarnaseid võtteid kasutama ka siis kui mul endal on vaja teha koostööd kolleegidega, kellega ei lähe nii intuitiivselt ja ladusalt nagu eespool kirjeldatud õppeaines. Mul on äärmiselt raske ette kujutada, et suudaksin selle kolleegidele maha müüa. Mind ignoreeritaks või saadetaks kukele :) Äkki on see just see koht, kus tuleb olukorraga leppida. Koostöö ei peaks olema ideaal, mida igas olukorras taga ajada. Paljudes olukordades piisab, kui hoiame lugupidavalt üksteisest eemale ja anname ruumi. Aine terviklikkuse huvides on vaja kokku leppida põhiasjad ja kokkulepetest ka kinni pidada. Sellest ma ei tagane.

Niisiis, vastastikune lugupidamine. Võib-olla ei tule see meelde puhkudel, kui kõik toimib ja koostöö on nauditav. Ilmselt on põhjuseks mingid sõnastamata jagatud väärtused ja sarnane hoiak. Muudes asjades on erinevused rikastavad. Ma ei usu, et kedagi saab kohustada lugu pidama. 

Kuue ööpäeva jooks 2022

Kuus ööpäeva, aga seitse päeva. Oma võistlust kirjeldades läheb mul pidevalt sassi, mis päeval miski juhtus. Täpsem reportaaž toimus võistluse ajal Facebooki fotoalbumis. Selles postituses ma neid asju liialt ei korda, püüan üldisemalt kirjutada. Kindlasti viitan ka eelmise aasta võistluse ülevaatele, millest mul endal palju kasu oli. Õppimise ja õpetamise blogis ongi asjakohane oma kogemusest õppida. See õnnestus mul päris hästi. 

Eelmisel aastal nimetasin kogu ettevalmistust ja võistlust hellitavalt "brutal fun". Kohe pärast võistlust sain aru, et see on täiesti vale nimi. Kuue ööpäeva jooksus pole mitte midagi brutaalset. Vastupidi, see on rahu, rõõm ja õnnetunne. Mitmepäevajooks erineb märkimisväärselt 24 tunni jooksust. Nii füüsiliselt kui vaimselt. 24 tunni jooks nõuab pingutust, kuue ööpäeva jooks nõuab mugavustsooni leidmist ja selles püsimist. Pingutamiseks on vaid viimane päev. 

See intiimne tunne oli tugevaim öösiti. Noh, nagu ikka :) Ööd olid erilised, aga enamik öödel ma vähemalt osaliselt magasin. Viimasel ööl tahtsin olla võimalikult palju rajal ja liikumises. Selle nimel tegin eelmisel keskpäeval kuumemal ajal lõunauinaku. Viimasel ööl olid mu jalad päris valusad. Eelkõige jalatallad. Kõndimise tegi valusaks kanna all olevad villid. Jooksmise tegid valusaks varvaste lähedal päka all olevad villid. Lõpuks andsin järele paljude inimeste soovitustest tulenevale survele klappidest muusikat kuulata. Ma ei tee seda kunagi! Mõnikord kergemates ja pikemates trennides kuulan podcaste, aga muusikaga ei ole sõbraks saanud. See viib mõtted oma keha tajumiselt mujale. Aga ju just seda mul vaja oligi, et mitte panna tähele kuhjuvat väsimust ja valu. 

Niisiis, esimesel poolikul päeval tegelesin sisseelamisega. Tutvusin rajaga. Ses mõttes, et otsisin optimaalset trajektoori ja harjutasin seda endale lihasmälusse. See oli minu jaoks väga oluline, sest eelmisel aastal tegid järsemad pöörded mu jalale pikapeale haiget. Kombinatsioonis tavaliste plätudega käimisega viis see luuümbrise põletikuni, mis ei lubanud mul viimasel ööpäeval üldse liikuda. See optimaalse trajektoor pidi olema sarnane ralliauto sõitmisega. Kuidas kurvidesse sisse sõita ja kuidas neist väljuda. Samuti kõndimine - millistes kohtades rajal on mõistlik alati kõndida ja kus võib tunde järgi nii joosta kui kõndida. Esimese pooliku päeva eesmärk oli minna magama ilma igasuguste probleemideta ja ilma selge väsimuseta. See õnnestus.

Nii nagu eelmisel aastal, nii ka seekord ei pannud ma äratuskella. Magasin nii palju kui vaja. Keha pole rumal. Ta teab, et on võistlus ja tavalist kaheksat tundi ei saa. Samas teab keha, kui palju on hädavajalik, et olla tegus. Seekord kulutasin magamiseelsetele ja magamisjärgsetele tegevustele vähem aega kui eelmisel aastal. Massaažisaapad olid eelmisel aastal küll väga head ja asjakohased, aga sel aastal panustasin igaõhtusse päris massaaži. Seda mitte magamise eel vaid õhtul kella 21-22 paiku. Tänu sellele sain väga mõnusalt veel paar tundi liikuda. Õhtune aeg oligi liikumiseks väga mõnus. Ei olnud enam palav ja "lõpp on lähedal" tunne oli kah mõnus. 

Magamise eel on kindlasti mõistlik süüa. Üleüldse on söömisel suur tähtsus nii pika väitluse puhul. Süüa tuleb kehasõbralikke toite ja võimalikult energiatihedaid. Une-eelseks toiduks kujunes enamasti banaan pähklivõiga. 

Esimesel ööl magasin kolm tundi. Hommikusöögiks puder ja kohv. See oli samamoodi eelmisel aastal ja toimis hästi. Ma väidan, et ilma oma kohvita oleks ma suures hädas. Muidugi oli olemas kohv ka ühisel toidulaual, aga see oli toidulaual, mitte minu toas. Ja see polnud selline nagu ma päeva esimeseks kohviks tahan. Ühise toidulaua puder või munaroog tuli alles kell 8. Seega, oma toa hommikusöök oli kohustuslik. Ma pean taas kiitma ainuvõimalikku kohvivalikut, milleks oli Kohe Coffee. Tavalist lahustuvat kohvi ei tahaks ma nii mitu päeva järjest juua ja purukohviks polnud aega. Olen õnnega koos, sest sain võistluse ajaks kohvi kaasa kingitusena. 

Toitumisega on seotud ka minu teine toetaja Vespa. See pisike geelilaadne toode toetab mu oma keha oskust rasva kütusena kasutada. Kõhnaks nii ei saa, aga energia ei saa kunagi otsa ja haamer on mulle tundmatu asi. 

Niisiis olin rajal tagasi kella 4 paiku. 

Päeva jooksul ma kilometraaži eriti ei jälginud. Talitasin tunde järgi. Kui oli hea jooksutunne, siis jooksin. Kui oli tunne, et tahaks puhata, siis kõndisin. Päeva lõpetamiseks ei seadnud ma samuti kilomeetrites sihte. Mõnikord tegin otsuseid kellaaja järgi. Näiteks kui võistluse ööpäev kell 12 täitus, tegin lõunapuhkepausi. Peaaegu kõigil päevadel tähistasin ööpäeva täitumist jäätisega. Kes tahab palju energiat saada, söögu jäätist. Nii saab ka paksuks kui palju jäätist süüa. Puhkepaus oli hea jalgade jahutamiseks ja Facebooki väikese vahekokkuvõtte tegemiseks. Reportaaži jaoks ei võtnud ma kunagi eraldi aega. See oli alati samaaegselt puhkamisega ja jahutamisega. Jahutasin külmakottidega, mille andis kaasa MedPoint. 

Pärast lõunapuhkust oli ilm veel üpris palav, mistõttu jooksin vaheldumisi kõndimisega. Sel korral polnud mul suuri probleeme, mida tulnuks ravida. Selle asemel sain tegeleda väikeste probleemidega, milleks oli jalgade tulitamine ja villid. Ma ikka väga-väga tahtsin, et neid suuri probleeme ei tekiks. Kiirusest ega tugevusest pole mingit kasu kui saad vigastuse. Nii pidi juba teisel päeval rajalt lahkuma noormees, kelle nimel on seitsme päeva jooksulindil jooksmise maailmarekord. Põlvevigastus. Oli üks mees, kes jäi palavikku. Oli mitu-mitu inimest, kes võistluse teisel poolel olid hädas luuümbrise põletikuga.

Oma soorituse puhul olen kõige rõõmsam stabiilsuse üle. Jah, üks ööpäev oli kilometraaži mõttes nadi, aga see oli keskel, mitte lõpus. See näitab, et sain vahepealsetest probleemidest jagu. 

Ööpäevade kilometraažid: 100, 85, 90, 59, 97, 84. Üldjärjestuses päevade kaupa: 55, 44, 36, 36, 33, 28. Üldjärjestus on nii pika võistluse puhul asjakohane, sest naiste ja meeste sooritused mõnevõrra ühtlustuvad. Aga olgu seegi märgitud, et 15 naise seas oli mul 6. koht.

Ametlik lõpptulemus 514,695 km. Keskmine kiirus (sisaldab kõiki pause, sh magamist) 3,574 km/h (tempo 16,8 min/km). Vanusekoefitsiendiga arvestatud tulemus 564,235 km. Kuna kehtiv Eesti rekord 537,520 km on tehtud noore inimese poolt ja tema vanusekoefitsient tulemust ei muuda, siis tinglikult ma siiski tegin Eesti rekordi :) Ma tean, et see ei loe, aga ikkagi on egole pai.

Eesti rekordiga seoses on vast sobilik öelda, et mu võistlust toetas Eesti Kultuurkapital. Ausalt öeldes poleks ma ise selle peale tulnud, et isiklikel eesmärkidel toetust küsida, aga sain healt inimeselt vihje. 

Maailma hooaja edetabelis annab mu tulemus 28. koha, Euroopas 17. Kõigi aegade edetabelis 270. koha.

Endale teeb rõõmu ka see stabiilsus, et kui jooksin, siis kogu aeg ühtmoodi. Filmides esimesel või viimasel päeval mu jooksutehnikat, ei näe olulist erinevust. Seda nägin ise paarilt fotolt ja seda mainis paar teist jooksjat.

Mitte kordagi ei olnud mul vaimselt raske. Füüsiliselt ka kõige keerulisematel hetkedel tundsin mingit õnne ja rahu tunnet. Oli vaid üks hetk, kus olin tiba pahur. Minu kõige väiksema kilometraažiga päeval kui jalatallad tulitasid ja maailma kõik villid hakkasid minu jalgadele kogunema, üritasin sandaalide rihmasid kohendada. Ma arvasin, et sandaalid on sellises olukorras ainuvõimalikud jalanõud. Need sandaalid oli esimese õhtu vihmasajus super! Kuigi mu jalad polnud otseselt paistes, siis natuke suuremad olid need ikkagi. Pärast poolt ringi tundsin vajadust rihmasid veidi kohendada. Ühe sandaali puhul õnnestus see normaalselt, aga teisega läks kõik vussi. Rihmad läksid lausa puntrasse. Püüdsin teha täpselt nagu teisel sandaalil, aga no lausa hullult puntrasse läks kõik. Püüdsin säilitada rahu ja võtta aega meisterdamiseks, aga sellest polnud mingit kasu. Siis tuli torisemise ja jonnimise tunne peale. Kummaline, aga ma ei mäleta enam, kuidas see asi lõppes. Oma meisterdamisega tegelesin ma ringi keskel ja ilmselt läksin oma majani paljajalu. Aga edasi ei mäleta. Enam vahet polegi.

Olen palju mõelnud füüsilise ja vaimse peale. Nii pingutuse, rahu kui eneseväljenduse mõttes. Kõige paremini sõnastas selle võitja. Tõlge ungari keelest inglise keele kaudu eesti keelde kõlaks umbes nii: Me oleme enamat kui meie keha. Kui keha on väsinud ja valus ning isegi pea otsib võimalust ettevõtmise saboteerimiseks, siis mis on see, mis ikka edasi viib? Keha on instrument ja vahend oma olemuse ning tahte väljendamiseks. 

Üks asi, millest veel soovin kirjutada, on teiste jooksjatega vestlemine. Baladev ütles võistlusejärgsel päeval, et ta tavaliselt eriti ei jutusta kellegagi. Mina olin teda palunud, et ta ütleks kindlasti kui ma olen tüütu ja ta ei soovi rääkida. Ta ei öelnud midagi sellist ja vestles minuga. Mul oli miljon küsimust 3100 miili jooksu kohta, millel ta osalenud on. Teinekord on lihtsam aru saada, kas keegi tahab rääkida või mitte. Sageli sõltub ka tempost, kas klapib omavahel või mitte. Mitme jooksjaga sattusin jutustama viimastel päevadel. Siis oli jutustamine kui valuvaigisti, viis mõtted väsimuselt ja valult mujale. Tegelikult tunneb sidet ka nende jooksjatega, kellaga sõnagi ei vaheta. Ma ei oska seda kirjeldada. See on mingi väga intiimne tunne.

Kohe kui muusika mängima panin, tuli põhjendamatu tuhin joosta. Tegin paar kiiremat ringi ja see äratas mõneks ajaks üles. Oli tore, aga mitte jätkusuutlik. Edasi kõndisin. Nagu zombi. Mingil hetkel oli kõnnitrajektoor juba liiga tiira-taara. Haigutasin lõualuud paigast, silmad vajusid kinni. Riietes nagu ma olin, viskasin kümneks minutiks pikali ja jäin otsekohe tukkuma. Pärast tukastamist oli paar tundi jälle parem olla. Niimoodi käisin kaks korda kümneks minutiks magamas. Isegi jalanõusid ei võtnud jalast. Öösel oli küllaltki vähe inimesi rajal. Hommikupoole hakkas neid juurde tulema ja mina hakkasin ka oma mullist vaikselt väljuma. 

Mingil hetkel hommikupoole hakkas silme ees terendama 500 km täitumine. Kuigi kirjutasin siin eespool, et kilomeetrites endale sihte ei seadnud, siis eks see ikka meelitas. Oma isikliku rekordi olin esimese viie ööpäevaga ära teinud. Selles mõttes oli juba tunne hea. Aga ikka on tore kui mingid uued ilusad tulemused teoks saavad. Viimastel kilomeetritel 500 suunas olin ninapidi telefonis nagu teismeline. Mu parimad jooksusõbrannad viskasid hagu alla ja andsid igasuguseid lubadusi ning korraldusi seoses 500-ga. Pärast 500 täitumist korraldused ja soovitused jätkusid. Ma polnud mõnda aega mõelnud mingile võistluse edetabelile, aga nüüd tuli soovitus sakslanna kinni püüda. Vaatasin tulemuste veebilehte ja sain aru, et see on teostatav. Ettevaatlikult kiikasin ka järgmist võimalikku kinnipüütavat. See oli juba keerulisem, ent mitte välistatud. 

Võistluse lõpuni oli paar tundi kui hakkasin igal ringil veidi rohkem jooksma ja vähem kõndima. Ma teadsin, et ainult jooksmiseks pole mul jaksu. Aga ma teadsin ka seda, et lõpus tahan joosta. Hingetuks! Ma väga tahtsin, et võistluse lõpp oleks võistluse lõpu moodi pingutus. Kuigi nägin rajal üha rohkem neid, kes olid kuulutanud oma võistluse lõppenuks. Nad jalutasid ja tundsid rõõmu tehtust. Ma leian, et see on lugupidav võistluse suhtes kui pingutan lõpuni. Samuti enda suhtes, sest ma tahan jätta rajale nii palju kui minus olemas on. Ma ei taha järgmisel päeval mõelda "oleksite" teemal. 

Võisltejad pidid võtma oma numbriga väikese veepudeli, mis finišisingaali kõlades tee peale panna. See viimane osaline ring mõõdetakse ning lisatakse täisringidele. Ma ei osanud õigesti hinnata, millal see pudel võtta. Jooksin päris mitu ringi veel koos pudeliga. Mulle meeldis mõte lipuga jooksmisest, aga see oleks olnud tempo arvelt. Jätsin ära. Pingutasin. Minu viimane täisring oli kiireim kogu võistluse kestel. Strava oskas ka kilomeetrite aegu öelda. Kilomeetri kohta 5.40 pärast seda kui üle 500 km juba joostud. 

Kui kõlas finišisignaal, olin läbimärg ja hingetu. Ja pööraselt õnnelik. Praegugi seda kirjutades tulevad õnnepisarad silma. Miks ma seda teen? Sest see teeb mind õnnelikuks. 

  

24 tundi Kohtla-Nõmme staadionil

Kui see oleks kerge, teeks seda kõik. Kuidagi iseenesest tekkis selline mantra. Tekkis ta hetkel kui ultra päriselt pihta hakkas. Kui muidu ütleb mu sisetunne, et päris ultra algab öösel, sest alles siis hakkab raske, siis seekord algas veidi varem. Ja ma tundsin selle alguse ilmeksimatult ära. See tõi mu näole laia naeratuse, kuigi oludega see ei sobinud. Vihm oli see, mis tekitas selle tunde! Oi ja see polnud lihtsate killast vihm. Pealtvaatajad teadsid rääkida, et oli äikesevihm. Ise nägime ka raheterasid. 

Aga olgu siis natuke ka kergest algusest juttu. Algas kell 12 päeval ilusa ilmaga. Ilma teema oli aktuaalne juba enne võistlust, sest osad inimesed jälgivad ilmateadet. Ma ise võtsin teadmiseks, et ilm võib olla heitlik. Nagu Eestis ikka. Mida ilma etteteadmine mulle annab? Niikuinii võtsin kaasa võimalikult erinevaid riideid ja jalanõusid. Treeningud on toimunud samuti iga ilmaga. Treeninguid ilma tõttu pole eales ära jätnud, vaid mõnikord kellaaega tibake nihutanud. Nagu öeldakse, tahtejõud on piiratud ressurss. Ma ei kuluta seda otsustamisele, kas või millal minna trenni. Tahtejõudu on mul muudeks asjadeks rohkem vaja. Distsipliin ja harjumus on need, mille järgi trenni lähen. Kui kavas on kirjas, siis lihtsalt teen.

Ega ma kellaaegu täpselt ei mäleta, aga kunagi pärastlõunal tuli esimene vihmasabin. Õhtupoole see karmim laks (vaadake seda Ivo tehtud klippi!). Kilekas selga, veekindel nokats pähe, kapuuts veel selle peale ja nööridega lõua alt kinni. Kukkus välja selline vahva tunnelnägemine. Lõin endale kitsa silmaringi ja see aitas eriti mõnusasti keskenduda. Mõnel korral oli oht kaasvõistlejale otsa joosta, aga õnneks jõudsin korraks ikka nina kõrgemale tõsta ja märkasin kõrvale põigata. Siis naeratasingi eriti laialt ja mõtlesin - oleks see kerge, teeks seda igaüks. Ma pööraselt nautisin seda, et vihm mind ei heidutanud. Olin rõõmus kõigi nende trennide üle, mis niisugust mentaliteeti olid tugevdanud. Ilm lihtsalt on, ma ei saa seda mõjutada. Saan mõjutada oma käitumist ja oma suhtumist. Õigemini, ainult oma suhtumist, sest käitumist olen otsustanud ilma põhjal mitte muuta.

Kohtla-Nõmme kooli staadion on 308 meetrit pikk ja tartaankattega. Hästi inimsõbralik. Lauad oma asjadega saime jätta otse raja serva ja autodki kohe kõrvale muru peale. Osadel jooksjatel olid kaasas abistajad, paljudel mitte. Olles hea jooksurütmi kätte saanud, ei raatsi seda lõhkuda joogipudeli järele tulemisega või karbist millegi söödava otsimisega. Karbist välja ei saanud vihma tõttu tõsta. Iga kord niimoodi sahmida lõhkus jooksurütmi ja mõnusat kulgu ning pikapeale kogunes palju raisatud minuteid. 

Teadsin, et Kristel tuleb kunagi läbi, sest tal pesakonnaga Ida-Virumaa tripp käsil. Hästi meeldiv oli neid näha, kohe läks tempo reipamaks. Pidin end vaos hoidma. Ühtäkki tekkis staadionile Diana, kelle nägemine täielik üllatus oli. Jälle tempo parem kui vaja. Aga see oli nii tore. Diana öeldud sõnad aasta tagasi enne 12 tunni jooksu on mulle pealuu sisse kulunud ja palju abiks olnud. Midagi sellist, et jäta kõik rajale. Täpset sõnastust ei mäleta. Aasta tagasi oli see minu põhimantra, aga seegi kord tuli aegajalt pinnale.

Kokkulepitult kella 19 paiku tuli staadionile Purtse linnuses tegutseva restorani peakokk Mihkel. Viisime gurmeejooksud uuele tasemele. Teistel olid abistajad, aga minul oli catering. Õhtusöögiks oli veisesüdame tartar. Ühe ringi kõndisin seda süües, jooksukaaslased valdavalt naeratasid. See oli imemaitsev. Taldrikut tagasi andes mõmisesin, et siia sobiks nüüd üks vein. Veini tal polnud, aga ilusa klaasi sisse valas mingit mõttetut, ent ilusat värvi morssi. Nägi välja nagu rose. Ühe ringi kõndisin siis pokaal näpus. Elu on ilus. Ja mitte ülearu tõsine.

Muul ajal toitusin kõhutunde järgi. Teadlikult püüdsin juua ja süüa mitte liiga suurte pausidega ja seda, mis parajasti isutas või vastu ei hakanud. Õhtupoole läksid mingid peened vorstikesed ja kuivatatud puuviljad. Proovisin kummikarusid, sest olin kelleltki kuulnud, et jube mõnus. Ei ole mõnus. Karu läks kurku. Need karud on mul siiani alles. Regulaarselt iga kolme tunni tagant võtsin paki Vespat, millest ma praegu pikemal ei kirjuta, aga olen seda korduvalt varem teinud. Pärast keskööd otsustasin natuke aega kõndides puhata. See on parim aeg millegi enama söömiseks. Siis sõin käigu pealt ära paar vorsti-juustu võikut. Kusjuures saia tegin ise haputaigna baasil. Tainast ise ei teinud. Öösel muutusid eriti popiks banaanid ja šokolaad, mitmel korral kombinatsioonis hapukurgiga. Hommikul oli maailma parim asi soe puder meega. Taas olin igaks juhuks palju rohkem igasuguseid toiduasju kaasa võtnud kui reaalselt tarbisin. Aga see ongi mõistlik.

Energia jäävuse seadus on väga oluline seadus ultrajooksja jaoks. Energia on nii soojusenergia kui toiduenergia. Nii mõnigi kord hakkab külm kui pole piisavalt söönud. Põnev asi. 

Kesköö paiku tuli jälle Kristel. See oli oluline. Ööks valmistumine tähendas riietumist. Ja nüüd sain tunda kui palju lihtsam on elu kui on abiline. Uks! Toss! Püksid! Müts! Või siis - palun pane siia pudelisse pooleks sooja ja külma vett. Siia topsi kohvi piimaga. Võta karbist riba šokolaadi. Justkui väikesed asjad, aga tohutult aitab aega kokku hoida kui ise sellega ei tegele. Jällegi - säästetud energia. 

Kentsakas, aga mõni päev hiljem seda blogi kirjutades ei meenu eriti midagi ööst vahemikus umbes 1-6. Tean, et olin väsinud ja jalalihased olid valusad. Märkasin, et väikestel varvastel oli villid nagu alati, aga need tekkisid palju hiljem kui tavaliselt ning häirisid palju vähem kui tavaliselt. Jalas olid algusest peale olnud Altra Escalante Racer tossud, mis on hästi kerged, jalakujulised ja elastse pealsega. Hästi kiiresti kuivasid ära pärast vihma. 

Alates päikesetõusust hakkasin ootama, et hakkaks soojem. Aga ei hakanud. Ühel korral šokolaadi võttes jäin jänni, sest hammas ei hakanud peale. See mõjus kui tõehetk. Nii külm oli, et šokolaad oli liiga kõva! Sel hetkel jõudis kohale, et äkki ma ei peaks ootama kliima soojenemist vaid paneks ikka riideid peale. Läksin autosse riietuma, et kiiremini sooja saada. Istmesoendus ja küte sisse. Ja siis jõudis päriselt-päriselt kohale, et olin läbi külmunud. Autos istudes hakkasid reaalselt hambad plagisema! Soojenesin 15-20 minutit ja komberdasin autost välja. Mis juhtub siis kui oled liiga kaua istunud? Liikumatus. Koomiline vaatepilt võis see olla, kuidas ma komberdasin ja algul tõesti aegluubis kõndima üritasin hakata. Kiiresti see ei läinud, aga tasapisi taastus normaalne kõnnitempo.

Kella 8 paiku oli tunne, et enam mu varbad koos olla ei taha. Aga mulle tundus, et auto on nii kaugel ja jalanõude vahetamisel vajan abi. Vat kui kiiresti tekib abituse tunne kui oled korraks head elu maitsta saanud. Õnneks Raidu abilisel oli mahti ka mind aidata. Palusin tema soojal ja kuival toolil istet ning palusin autost Vibrami varvikud tuua. Needsamad varvikud, mis päästsid mu esimese 24 tunni jooksu ja mille ostsin enne jooksukarjääri algust. Huvitav, millal nad ära kuluvad? 

Proovisin jooksusammu. Jalatallad tundusid ümmargused ja hellad olevat. Ei mõjunud usutavalt, et võiks jooksmisega tegeleda. Jätkasin kõnniga. Nüüd hakkasin esimest korda matemaatikaga tegelema, st kas saanisikliku rekordi ületatud. Minu energiat ei jätkunud selleks matemaatikaks. Tundus, et napilt ületan. Kuna kõndisin teisel rajal, siis läbisin palju lisameetreid. Hommikuks olid osad jooksjad lahkunud või raja kõrvale jäänud. Kasutasin hõredust ära ja püüdsin ka kõndides kurve lühemaks teha. Jälgides, et paarile jooksusammul liikuvale inimesele jalgu ei jääks. 

Kuskil 10 paiku hakkasin Kristeli peale mõtlema. Et kui ta nüüd varsti tuleks, sätiks natuke riietumist. Aga kui ta niipea ei tule, peab selle ikka ise ära tegema. Sel hetkel ei osanud ma nii täpselt hinnata kui palju abistaja aitab aega kokku hoida, aga hiljem tegin arvutused. Strava teab kui palju on liikumises oldud aega. Mina tean, et oli kaks pausi, kus ma reaalselt puhkasin puhkamise pärast. Üks kestis viis minutit kui veidi masseerisin jalgu. Teine oli see eelpool kirjeldatud soendamise paus. Kõik teised pausid olid nö logistilised. Raske on riideid vahetada käigu pealt, kuigi maailmarekordeid tehakse just nii. Samuti on raske ise karbist süüa või vahetusriideid otsida. Isegi laua pealt joogi võtmine ja tagasi panemine võtab aega. Võiks öelda, et ka logistilise pausi ajal puhkab, aga see ei ole nii. Karbis sahmimine ei ole puhkus, see vaid hakib jooksurütmi. Kokkuvõttes aidanuks abiline säästa umbes 45 minutit. See ei ole kõige optimistlikum ega kõige konservatiivsem hinnang vaid kuskil vahepeal. Ise küsimus, mida selle 45 minutiga jooksja teha suudab. Muidugi ei garanteeri see paremat tulemust. Aga võimalus oleks suurem.

Umbes pool tundi enne lõppu sain teada, et olen oma isikliku rekordi ületanud. Võib-olla keegi oleks selle teate peale liikumise lõpetanud, aga mul tegelikult ei olnud üldse halb olla. Lihtsalt väsinud ja arvasin, et jooksmiseks on jalad liiga valusad. Rõõmusõnum tõi kergendustunde, millest sain energiat äkitselt jooksma hakata. Lihtsalt hakkasin ja kõik. Polnud see mingi teadlik otsus või eneseületus. Lihtsalt hakkasin jooksma ("just felt like running" Forrest Gump). Tempo oli samasugune nagu eelmisel päeval, aga samm raskem ja vaadata inetum. Pool minutit enne lõppu tegin ka kiirenduse, mis on omade seas tuntud väljendina "Aedu sirge". 

Kallistamised-õnnitlemised-rõõmustamised. Paar ringi sundisin veel Kristelit endaga kaasa kõndima, lihtsalt tahtsin veel kõndida. 

See oli imeline jooksukogemus. Jooksmine teeb mind õnnelikuks. Mitte midagi ei ole kahetseda, isegi õppetunnid on positiivsed. Mitte nii nagu mõnikord, et läbikukkumine on õppetund. 

Aftekaks läksime Kadri ja Anuga Purtsesse sööma. Seal tulid veel jalad ajutuks, et ei taha teada, mis tossu sees toimub. Alles kodus duši alt tulles tegin inventuuri. Villid olid ainult väikestel varvastel. Mingeid muid kahjustusi ei tuvastanud. Magasin hästi. Hommikul ärgates olid jalad kangepoolsed, aga ei midagi hullu. Tööl kasutasin lifti. Teisipäeval polnud muud enam midagi, ainult trepis allaminek oli veidi kohmakas. Kolmapäeval olid alles jäänud vaid mälestused. Neljapäeval tegin jooksutiiru ja see oli imekerge ning mõnus. Lõpp. 

Toiduga seotud pildid Kadri Kuurmann, suunamuutuse video Diana Kaljuvee, lõpuvideo Kristel Vallaste, ülejäänud fotod Kaidi Sootalu.

Õppekavaarendus regionaalses kolledžis ongi ühiskonnateenimine!

Ajalooliselt oli ülikooli esimene ülesanne õpetamine. 19. sajandi keskel lisandus sellega tihedas seoses olev teadustöö. Ühiskonnateenimist nimetatakse ülikooli kolmandaks rolliks, see kujunes aktuaalseks 20. sajandi viimastel kümnenditel. Kõik kolm rolli on risti-rästi omavahel seotud.

Mind hakkas teema täiesti praktiliselt huvitama mingil hetkel kui olin kohaliku omavalitsuse korralduse eriala programmijuht. Programmijuhina oli võimalus end harida ja arendada äärmiselt mitmekülgselt. Muuhulgas sai harjutada rahvusvahelise akrediteerimise jaoks veenva ja tegelikkusele vastava eneseanalüüsi aruande teksti koostamist. See ei saanud piirduda faktide loetlemise ja statistikaga. Samuti ei olnud mõeldav võrrelda pisikest perifeerias tegutsevat eriala suurte ülikoolide sarnaste erialadega, kus iga aine jaoks on eraldi spetsialiseerunud professor. Selles valguses oli vaja mõista ja mõtestada, miks me seda teeme ja kuidas seda veelgi paremini teha. Nii see algas.

Alustasin artikliga üksi. Soov oli teha veidi hägusest ühiskonnateenimise mõistest detailne ja praktilise väärtusega ülevaade. Ja panna see regionaalse kolledži konteksti. See oli väga äge juhus, et me Annega üksteist leidsime. Ka teda huvitas sarnane teema ja ta oli huvitatud ühise artikli kirjutamisest. Mina siis Narvast, Anne Kuressaarest. Minul Tartu Ülikool, temal Tallinna Tehnikaülikool. Minul pehme eriala, temal kõva eriala – väikelaevaehitus. 

Seadsime sihiks loetleda kõik võimalused ühiskonna teenimiseks, mis lähevad õppekavaarenduse pealkirja alla. Kuidas toetab kolledžite regioonispetsiifiliste valdkondade õppekavaarendus, teadus- ja arendustegevus ning sotsiaal-kultuurilises tegevuses osalemine koostööd regioonis ning ühiskonna teenimise ülesannet? See küsimus andis meile võimaluse terviklikult ja detailselt uurida selliseid alateemasid: õppekava sisu ja ülesehitus, õppe- ja hindamismeetodid, õppetöövälised tegevused (nt õppesõidud, avalikud üritused), lõputööde teemad, lõputööde juhendajad ja retsensendid, täienduskoolitus, õppejõudude endi teadustöö, praktika, suhted partneritega, turundus. Ilma tagasihoidlikkuseta agiteerin artiklist lugema konkreetseid näiteid. Need on head. Näiteks, miks on kasulik kui koos õpivad värsked gümnaasiumilõpetajad ja juba kogenud spetsialistid; nii oma piirkonnast kui mujalt Eestist. Või kuidas aitab kaasa õppekava turundusele nutikas retsensendi valimine. Miks tegime eurorahade eest nii palju ekskursioone kui jaksasime ja arendasime e-õpet juba siis kui seeveel paratamatus polnud.

Regionaalsed kolledžid on oma olemuselt teadmiste vahendajaks emaülikooli ja kohalike vajaduste vahel. Kolledžid kannavad ühest küljest ülikooli kompetentsi ja kvaliteedistandardeid, teisest küljest on paindlikud ning aitavad kohandada ülikooli kompetentsi regioonile rakendatavaks. Aga see ei ole ühesuunaline vahendustegevus. Kolledžid teavad midagi, mida emaülikool ei tea. Kolledžid teevad midagi, mida emaülikool ei tee.

Analüüsisime kõikvõimalikke tegevusi OECD raamistiku alusel. Üldistades, kõik tegevused saab jaotada kolmeks: teadusega seotud ühiskonnateenimine, õppetööga seotud ühiskonnateenimine ja “muu” või “klassiväline tegevus”. 

Kolledžite teadus- ja arendustegevus on suunatud oma õppevaldkondade arendamisele, ettevõtluse ja innovatsiooni hoogustamisele ning piirkonna arengupotentsiaali tõstmisele tervikuna. Regioonides tehakse enam rakendusuuringuid ja teadustöö maht on mõnevõrra väiksem kui teaduskondades, kus ühiskonnateenimise erinevad tegevused on selle võrra vähemkaalukad. 

Vaadates lähemalt neid valdkondi, mida kolledžites õpetatakse, võib täheldada, et regiooni­spetsiifiline võib olla nii selle regiooni tugevus kui ka nõrkus. Mõni eriala luuakse regiooni tugevuste rakendamiseks, mõni regiooni nõrkuste leevendamiseks. Õpetatavad valdkonnad peaksid praktilisest küljest olema omavahel mingilgi määral seotud, vastasel korral kannatab erialade jätkusuutlikkus. Samas ei saa olla eesmärgiks fokuseerimine, sest niiviisi võivad katmata jääda olulised regiooni­spetsiifilised valdkonnad ja võib kannatada kolledžite jätkusuutlikkus tervikuna. 

Kolledžid laiendavad oma piirkonnas ligipääsu haridusele, seda nii noorte õppima asujate jaoks kui elukestva õppe võimaluste pakkumisel. Koostöö kohalike partneritega tagab aja- ja asjakohase õppesisu ning toetab protsessi, et kõrgharitud spetsialistid leiaksid piirkonnas ka kvalifikatsioonile vastavat tööd. Kohapeal õppides on suurem tõenäosus sinna tööle jääda, samuti jäävad mitmed teistest regioonidest õppima asunud tudengid kohalikule tööturule. 

Ühiskonnateenimine ei ole ülikooli eraldiseisev lisategevus, vaid on integreeritud tema tegevuse kõikidesse valdkondadesse. Kolmanda rolliga seotud ülesanded peavad olema seotud regionaalse kolledži erialadega. See toetab erialade õppekavaarendust, õppetöö kvaliteeti ja õppekava turundust, samas ollakse regioonile mitmekülgselt kasulik. Kõiki ühiskonnateenimise ülesandeid saab ja peabki täitma seoses konkreetsete erialadega – teadustöö, koostöö partneritega, projektitegevus, üritused jne. Võib väita, et erialadega mitteseonduv ühiskonnateenimine pigem killustab kolledži tegevusi, hajustab selle eesmärke ning pole seetõttu jätkusuutlik.

Artikkel avaldati aastal 2014 ja praegu seda uuesti lugedes julgen öelda, et see pole aegunud. Kuigi kolledžid ja kirjeldatud erialad on muutunud. 

Lugeda saab siit: https://www.researchgate.net/publication/307695749_University_implementing_its_community_service_role_through_curriculum_development_in_a_regional_college

Organisatsioonikultuuride erinevused erineva rahvusliku koosseisuga omavalitsusüksustes

Teen taas ühe eestikeelse kokkuvõtte varem ilmunud teadusartiklist.

Kohaliku omavalitsuse võimekus mõjutab kõige otsesemal moel elanike heaolu. Aga kust see võimekus tuleb? Geomedia on võimekust mõõtnud ja seal on terve hulk mõõdikuid. Minu jaoks on need kõik “liiga mõõdetavad”. Minu sisetunne ei ole mõõdetav ja see ütleb, et lisaks mõõdetavale on veel midagi. See “midagi” tekitas minus vastupandamatut uudishimu. Mu kõhutunne ütles, et mingi erinevus on omavalitsuste vahel, kus on erineva rahvuse esindajaid pooleks või on emmas-kummas suunas ülekaal ja et rolli mängib ka see, kas ülekaalus on sama rahvusrühm, mis riigis tervikuna. Minu sisetunne ütles, et see ei ole kinni kultuuride erinevuses vaid just jõudude vahekorras. 

Selles artiklis otsisin ja kirjeldasin erinevusi omavalitsuste vahel, kus on erineva proportsiooniga erinevate rahvuste esindajaid. Paljuski just selle väljaselgitamiseks tahtsin doktoriõppesse astuda. Maadlesin kaua, et aru saada, mida ma siis õigupoolest uurin. Liiga udune oli mu soov. Ja nii jäigi, ei saanud endale selles artiklis kitsast fookust lubada. Lähenesin asjale äärmiselt seikluslikult ja otsisin ka uurimismetoodikat, mis sellisele lähenemisele sobib. Ma ei saanud esitada teoorial põhinevaid küsimusi, sest siis oleksin ilma jäänud paljudest olulistest vastustest. Metoodiliselt oli see uuring minu jaoks erakordselt põnev, aga kindlasti mitte lihtsaim väljakutse. Nagu ütleb mu t-särgi tekst: kuidas saada vastuseid küsimustele, mida ma ei tea? Selle t-särgiga toetasin oma osalemist posterettekannete konkursil. Sain teise koha. 

Esmalt mängisin Geomedia ja rahvaloenduse andmetega. Viimati sai seda teha aasta 2011 andmetega. Omavalitsuste võimekuse ja omavalitsuse rahvusliku koosseisu vahel on olemas nõrk, ent tähelepanuväärne korrelatsioon. Kui võrrelda võrreldavaid – antud juhul ainult linnu – on see korrelatsioon suurem. Kui vaadata võimekuse erinevaid koostisosi, siis avalike teenuste osutamise osas oli korrelatsioon kõige suurem, 0,35. Mida suurem eestlaste osakaal omavalitsuses (nii linnavalitsuses kui elanikkonnas), seda kõrgem võimekus. Ei pea vist selgitama, et ükski rahvus ise ei saa olla võimekusega seotud. Teoreetiliselt ei tohiks olla probleem ka keeleoskuses, sest ametnikele on C1 taseme nõue. Siin vahelepõikena tuleb mainida, et elanike rahvuslik koosseis ja ametnikkonna rahvuslik koosseis on üpris sarnased. See on täitsa eraldi põnev lugu, kuidas seda kontrollisin. Artiklist saab täpsemalt lugeda. 

Järelikult on erineva rahvusliku koosseisuga omavalitsuste organisatsioonikultuurid (kuidas meil asju aetakse) millegi poolest erinevad. Siin artiklis toongi välja organisatsioonikultuuride erinevused väga erineva rahvusliku koosseisuga omavalitsustes. Erinevusi kaardistan Ida-Virumaa omavalitsuste põhjal, sest siin on (2011 seisuga) esindatud terve skaala. On omavalitsusi, kus elavad peaaegu ainult eestlased, kus elavad peaaegu ainult venelased ja ühtlaselt igasugused vahepealsed kombinatsioonid.

Ma teadsin, et tahan teha fookusrühma intervjuud linna- ja vallasekretäridega. Nemad on parajalt apoliitilised, teavad kõike ja küllaltki pika kogemusega. Tahtsin kindlasti, et nad ühe laua taga omavahel räägiks ja neid kuulates lootsingi teada saada, milliseid erinevusi organisatsiooni­kultuuris nad ise oluliseks peavad. Enne fookusrühma tegin kaks pilootintervjuud, et oma eelarvamusi neutraliseerida ja võimalikult asjakohased küsimused sõnastada. Ühe kolleegi abiga sõnastasin fookusrühmale võimalikult intrigeerivad küsimused, mis andsid võimaluse inimestel omavahel arutada ja küllaltki erinevaid seisukohti tutvustada. Oi, see fookusrühm oli vägev. Inimesed niikuinii, aga ma nautisin seda protsessi ka ise täiega. Küpsetasin lihapirukaid fookusrühmas osalejatele! Meelitamine ehedaimal kujul.

Fookusrühma intervjuu tekste analüüsides hakkasin märkama teatud mustreid. Ikka veel oli kõik liiga hägune. Tegin olemasolevate andmete täpsustamiseks veel intervjuusid, sealhulgas linnapeade ja vallavanematega. Mustrid hakkasid ilmet võtma.

Nüüd jätan mitu sammu vahele, millest saab artiklist lugeda ja lähen tulemuste juurde.

Tulemused võib jaotada kolmeks. Märkimisväärseimad erinevused on seotud kommunikatsiooniga, millest omakorda mõjuvaim asjaolu on keel. Siia oleks kohane reaktsioon: “taaa!” Jaa, keeleteema ja Ida-Virumaa... aga siin ei ole tüüpiline olukord vaid on hulga nüansirikkam. Muu kommunikatsiooni osa ma siin ei kirjelda, piirdun keelega.

Nimelt, a) osades kakskeelse elanikkonnaga omavalitsustes tõlgitakse kõik olulisemad õigusaktid ja elanikkonnale suunatud info kahte keelde, mis tähendab suuremat kulu; b) omavalitsustes, mille elanikkonna enamuse moodustab riigi mõistes vähemus, jälgitakse vähem riigikeelset meediat ega olda paljude asjadega kursis. Tekib olukord, kus omavalitsuse ametnikud selgitavad elanikele riigis toimuvat oma põhitöö arvelt. Seega jääb võrreldes teiste omavalitsuste ametnikega vähem aega oma põhitööle pühendumiseks. 

Aga see pole veel kõik! Tulen keele juurde veel tagasi!

Teine oluline erinevus erineva kohaliku enamusega omavalitsustes on ametnike suhtumine enesetäiendamisse. Natuke olen seda suhtumise erinevust kohanud ka mujal, mitte ainult selle uuringu kontekstis. Mingil kummalisel põhjusel eestlastele pigem meeldib enese arendamine ja koolitustel osalemine, venelastele pigem mitte. Huvitav sõnastus tuli ühest varasemast uuringust välja – vene rahvusest ametnikud ootasid ülemusepoolset motiveerimist. Näen, et sõna “motivatsioon” on meie keeltes erineva varjundiga. Samal ajal tundsid vene rahvusest ametnikud rohkem, et nad vajavad koolitusi. Artiklis analüüsin olemasolevaid andmeid ja püüan leida seoseid, aga leian neid vähevõitu. Teema vajab edasist põhjalikumat süvenemist, sest seos omavalitsuse võimekuse ja ametnike enesetäiendamisega on enesestmõistetav. 

Kolmas tulemuste plokk on organisatsioonikultuuri kohta. Esimese asjana võib väja tuua tõdemuse, et omavalitsuste organisatsioonikultuur on muutuv ning seda saab juht mõjutada. Võimekuse seisukohast on see oluline, sest võimekus on tõenäolisem kui organisatsioonikultuur ja juhtimisstiil omavahel sobivad. 

Varasemad uuringud väidavad, et kui organisatsioonikultuur ja juhtimisstiil on sarnased, siis on suurem tõenäosus headeks tulemusteks. Seda konti närisin ma pikalt ja põhjalikult. Kasutasin siin kõigi intervjuude andmeid ja Geomedia võimekuse näitajaid. Selgus, et kui klapp organisatsioonikultuuri ja juhtimisstiili vahel on suurem, siis võimekus on tõepoolest suurem, aga mitte kõigi omavalitsuste puhul! See loogika kehtib omavalitsuste kohta, kus kohaliku enamuse moodustavad riigi mõttes vähemus (antud juhul venelased) ja siis kui rahvusrühmad on võrdse suurusega. Siis tõepoolest ennustus kehtib. 

Siia pilti ei paista üldse sobivat eestikeelsed omavalitsused. Nii võimekama kui vähem võimeka omavalitsuse puhul on klapp organisatsioonikultuuri ja juhtimisstiili vahel suurem kui ühelgi eelnevalt nimetetud omavalitsusel. See uuringu osa pidi olema puhtalt organisatsioonikultuuri kohta, aga ikka jõudsin keeleteemani välja.

Nüüd juba artikliväliselt mõtlen, mida saadud teadmistega peale hakata. See keele asi ei anna rahu. Puhtalt keeleõpe poleks lahendus. Kui omavalitsus on saanud elanikkonnaga hea kontakti, oleks rumal inimesi minema peletada kui nad oma küsimustega tulevad ja need küsimused KOVi tööd ei puuduta. Solgutamine ei meeldi kellelegi. Aga oma töö arvelt infopunkti pidada pole ka nagu õige. Kas peaks siis integratsiooniraha omavalitsustesse suunama, et seal rohkem aega elanikega suhtlemiseks tekiks? 

Oma artikli suurimaks väärtuseks pean seda, et sain kirjeldatud erinevusi, mis pole põhjustatud kultuuridevahelistest erinevustest vaid erinevate rahvusrühmade proportsioonidest. Suurim tulemus on see, et see ON teema. Ja teine väärtus on kindlasti see, et kõik need erinevused tulid välja omavalitsuste endi igapäevatööst ametnike endi sõnastuses, mitte polnud suunatud ja struktureeritud intervjuu tagajärg.

Sport ja integratsioon

See on ilmselgelt eestikeelne kokkuvõte teadusartiklist, mille me Andrey'ga kirjutasime. Minu arvates on see väga põnev. Mul endal oli ülipõnev seda uuringut läbi viia ja ma arvan, et tulemused on praktiliselt rakendatavad. Selleks rakendamiseks ja tulemuste levitamiseks vist peangi kasulikuks selle kokkuvõtte tegemist. Oleks naiivne loota, et keegi kunagi juhuslikult satub meie artiklit lugema ja siis maagiliselt iseenesest hakkavad asjad edenema. Artikli teemal saab kuulata ka venekeelset intervjuud.

Integratsioon on levinud väljend ja ka teaduses üsna risti-põiki läbiuuritud mõiste. Spordi kohta võib väita, et see on piisavalt mittepoliitiline valdkond, mis aitab inimesi lähendada. Integratsioon spordi abil annab nähtavaid tulemusi. Ses mõttes, et need ongi päriselt väga avalikud ja kõigile näha. Samas pole see ka päris poliitikakauge. Osad varasemad uurijad väidavad, et spordi ja integratsiooni kohta pole piisavalt “põllutöid” ehk empiirilisi ja juhtumiuuringuid. Siin tuleme mängu meie.

Meie uuringus on kasutusel neli erinevat meetodit. Esiteks, meediamonitooring. Põhimõtteliselt huvitasid meid erinevad näited teemal “sport ja integratsioon” ning jälgisime nii eesti- kui venekeelset meediat. Lugesime uudiseid, arvamuslugusid ja kommentaariume. Teiseks oli visuaalne analüüs. Vaatasime spordistaaride osavõtuga meelelahutuslikke saateid ja jutusaateid. Üheks keskseks kujuks siin oli Konstantin Vassiljev ehk "meie Kostja". Sain teaduse ettekäändel otse tegijatelt vaatamiseks filmi “kastist väljas”, millest tegin ekraanitõmmiseid ja väljavõtteid põnevamatest mõttekäikudest. Kolmanda meetodina saab välja tuua osalusvaatluse. Meie puhul tähendas see asjakohastel konverentsidel, seminaridel ja avalikel aruteludel osalemist. Samuti spordivõistlustel osalemist, sest nii saime suurepärast mitteformaalset taustainfot, mis edaspidi aitas uuringu tulemusi konteksti paigutada. Neljas meetod oli intervjuu. Intervjueerisime tippsportlasi, harrastajaid, meeskondlikelt aladelt ja individuaalaladelt, nooremaid ja vanemaid, eestlasi ja venelasi, korraldajaid ja vabatahtlikke, ühte noorsportlase lapsevanemat ja ühte spordifänni. Intervjueeritavate leidmisel oli osaliselt abi teistest meie kasutatud uurimismeetoditest, aga kindlasti tuleb tunnistada Eesti väiksuse võlu. Enamiku sportlasteni jõudsime läbi oma tutvuste, mis loob alati veidi usalduslikuma õhkkonna kui täitsa võõra inimese ootamatul pöördumisel. Üldine teema oli jätkuvalt integratsioon ja sport. Üks lihtsamaid teemasid oli keel ja kultuur. Vestluse sees kogusime näiteid edukast integratsioonist ja kirjeldusi takistustest või raskustest. Samuti oli oluliseks teemaks kodakondsus, sest see on seotud riigi esindamisega tiitlivõistlustel. Huvitav oli arutada individuaalalade ja meeskonnaalade erinevuste üle integratsiooni toetamisel. See pole üldse väga ühene. 

Oma rikkaliku saagi süstematiseerimiseks ja analüüsimiseks võtsime aluseks kolm omavahel põimitud mõistet: integratsioon, vastutus ja esindamine. 

Integratsioonist ja vabaajategevuste rollist selles on üpris palju kirjutatud. Aga! Aga enamasti kirjutatakse uusimmigrantide integreerimisest. Me ju teame, et meil on teistsugune olukord. Integratsioon on poliitiline teema ja ajaloolise taagaga. Ja veel, vabaaja tegevustest tõesti kirjutatakse, aga niiöelda puhtalt spordist kirjutatakse vähem. Pean silmas sporti-sporti. Seda, kus võisteldakse. Mitte lihtsalt ei tehta enda heaolu nimel. Võistlemisel võib hoopis vastandumine tekkida. Seda võimalust ei saa eirata. Võistlemise sport toimib integreerivana läbi 'vastutuse' mehhanismi.

Vastutus (responsibilization) tähendab antud juhul seda, et spordis sõltub edukus eelkõige iseendast. Kindlasti on olemas mingeid piiranguid, aga riietusruumis on kõik lihtsalt kehad nagu ütles üks meie intervjueeritav. Meie intervjuude põhjal pole vastuolu rahvusliku mitmekesisuse ja isikliku vastutuse vahel. Kuulsime palju näiteid, kuidas tiimides on erinevate kultuuride esindajad ja tänu koos treenimisele õpitakse üksteist paremini tundma. Keel ja rahvus tundus pea kõigi intervjuude põhjal nö mõttetud asjad, mis sportimisel ei ole olulised.

Esindamine (representation) on samuti hästi spordile iseloomulik vahend integreerumiseks. Paned koondise vormi selga ja tunned, et esindad Eestit. Ükskõik, mis on emakeel. Me ju teame, et venekeelsed Eesti inimesed muutuvad välismaal enamasti eestlaseks. See ei võta ära kellegi kultuuritausta, lihtsalt nii juhtub, see on loomulik. Nii et sport on ses mõttes suur ühtlustaja. Aga mitte halvas mõttes nagu tasalülitamine või millestki ilma jätmine. Esindamise juures on üks huvitav spordispetsiifiline nüanss, mis tekitab vaidlusi – kodakondsuse nõudmine rahvusvahelistel tiitlivõistlustel osalemiseks. On veenvaid argumente, miks oleks hea kui Armeenia kodakondsusega sportlane saaks Eestit esindada, aga on ka sama veenvaid vastuargumente. Intervjuudest tuli välja juhtumeid, et lastevanemad ei toeta lastele Eesti kodakondsuse saamist. Seeläbi võetakse lapselt ära võimalus rahvusvahelistel tiitlivõistlustel osaleda. Osadele on see nõue vastupidi heaks viimaseks tilgaks kodakondsuse taotlemisel. 

Koondasime Narva ja Venemaaga seotud mõttearendused eraldi peatükki. Siin on mitmeid huvitavaid detaile ja nüansse, aga kokkuvõttes ei räägi siin miski vastu jutule vastutusest ja esindamisest. Pigem toetab. 

Kokkuvõttes annab sport võimalusi, mida ei anna samal määral haridus, poliitika ja kultuur. Sport annab võimaluse tõmmata piire mitte rahvust mööda vaid vanusegruppide ja soo kaupa, spordialade põhjal, professionaalsuse ja amatöörsportlase staatuse järgi. Ja nende piiride puhul puudub igasugune vastandumise võimalus.