Tähendusliku õpikogemuse kujundamine

Sellise nimega koolitus asetus minu isiklikus edetabelis kindlalt esiviisikusse. Mõeldes tagasi sellele, miks läbitud koolitustest avalikke kokkuvõtteid teen, on üldiselt kaks põhjust. Kui ma ei kirjuta, unustan paljud huvitavad detailid. Varasemaid kirjutisi loen aegajalt üle ja veendun selles. Hea mõnikord mälu värskendada kui tööalaselt ka mingi põhjus selleks ette tuleb. Muidugi loodan, et kellelgi teisel on kirjutisest kasu. Mõnikord olen saanud ise oma postitusele viidata kui keegi paistab sellist tuge vajavat.

Koolitus kuulutati välja peaaegu ainult grandisaajatele (oma õpetamise uurimise ehk hea õpetamise grant), mis oli minu jaoks määrava tähtsusega. See tähendas, et ei alustata nullist ega hakata kedagi veenma, et alati on võimalik oma õpetamist arendada ja et üliõpilaste arengu toetamine on selle keskmes. Koolitajad olid hollandlased Leny Baas ja Chris Jan Geugies. Katri Kütt ei pannud enda nime kuhugi suurelt kirja, aga ma tean, et ilma tema pingutusteta poleks see koolitus nii edukas olnud kui see oli.

Kutse tuli maikuus ja toimuma pidi augustis. Tegelikult toimus jaanuaris. See ajakava on oluline.

Jõudes koolituspaika, anti pihku ümbrik minu nimega. Selles oli tervitus, väheke heaks õppimiseks sobiva meeleolu loomist ja lõiguke täiesti personaalset infot a la tegime Sinu päritolu kohta taustauuringut... See oli üllatav ja tekitas uudishimu, kuidas see koolituse mõttes oluline on. 

Ruumis olid toolid pesadesse paigutatud ja toolidel nimesildid Hollandi postkaartidena. Neljakesi ühes pesas pidime tutvuma, aga see oli korraldatud harjumatult. Igaüks pidi täpselt kolme minuti jooksul endast rääkima, aga täielikult vältima töö teemat. Osad täitsa kohmetusid. Kaaslased pidid tähele panema, mida nad imetlevad selle inimese juures ja selle ka otse näkku ütlema. Inimene ise pani oma postkaardile selle tagasiside märksõnadena kirja. Sellest rühmast sai buddy-group ehk üksteist moraalselt toetavate inimeste grupp. Sellesse gruppi tulime mitmel korral veel tagasi, aga mitte liiga sageli. Postkaardid paluti panna aknalauale. Teise päeva lõpus tuldi nende juurde tagasi, et otsad kokku sõlmida.

Mul on kiusatus kirja panna kõik, mida koolitusest mäletan, aga talitsen end. 

Koolitus oli vormilt küllaltki mitmekülgne ja tihe, aga mitte hüsteeriline tormamine. Jõudis süveneda, aga hoiti tempot. Töötati istudes, seistes, juhtumirühmades, buddy-gruppides, paarides, ringis, omaette, loengu vormis, ühisarutelude ja väikerühmades aruteludena. Juhtumirühmad olid teatud mõttes läbiv liin, mille juurde korduvalt naasesime. Kogusime infot ja oskusi ning naasesime juhtumi lahendamise juurde. Nii läbi kahe päeva. 

Juhtumeid oli neli ja need olid meie oma koolitatavatelt. Rühma ja juhtumi valimine oli ühtaegu lihtne ja raske, sest kõik olid huvitavad ja kõik puudutasid ka mind. Ma kindlasti uurin välja, kuidas lahenes Mari juhtum, kus teemaks oli rühmatöös reaalselt koos töötamine, mitte nagu tudengid enamasti teevad - jagavad ülesandeid ja igaüks töötab ikkagi üksi. Mul on sama mure. Ise valisin Anneli juhtumi. Kui üks üliõpilane teeb esitlust, kuidas teha nii, et seda ka teised kuulaks ja püüaks sellest midagi õppida? 

Juhtumirühma esimesed "koosolekud" olid juhtumiga tutvumiseks ja omavahelise koostöö ettevalmistamiseks. Näiteks üks harjutus oli luua enda vapp, aga vapi neli sektorit olid küsimustega määratud. Vastama pidi sümboli või pildiga. Milline on sinu meelepäraseim roll rühmatöös? Kuidas saavad teised aru, et naudid, mida teed? Kuidas saavad teised aru, et oled stressis? Mida saavad teised teha kui oled stressis? Pärast pidime looma ühise vapi, kus enam suunavaid küsimusi polnud.

Juhtumi lahendamisel ja üleüldse tähendusliku õpikogemuse kujundamisel oli raamistikuks 5E mudel. Excitement ehk elevus, entry ehk sisenemine, engagement ehk haaratus, exit ehk väljumine, extention ehk järellainetus. Ma plaanin oma õppetööd küll, aga enamasti piirdub see vähemate etappidega, nt millest alustan, mis on põhitegevus ja kuidas toimub kokkuvõtmine. Seda skeemi saab kasutada terve kursuse puhul, aga ka ühe kohtumise puhul. Meil küsiti, millal käimasolevast koolitusest esimest korda elevusega mõtlesime, millal tundsime, et nüüd see algaski. Minu jaoks oli elevuse hetk siis kui eelmisel õhtul lugesin osalejate nimekirja. Sisenemise emotsioon oli ümbriku saamine. 

Oluline on teadvustada miks me midagi teeme ja mis on keskne küsimus. Näiteks meie juhtumi puhul sõnastasime keskseks küsimuseks, kuidas toetada õppijaid üksteiselt õppima. Juhtumit koolitajate süsteemse ja hästi detailsete etappide kaupa lahates pidime välja valima, milline on see kõige määravam hetk ajaliselt, kuhu oma energia suuname. Kõike samasuguse intensiivsusega planeerida ja läbi viia pole võimalik. Tuleb need võtmehetked välja valida. Kuigi meie juhtum sai alguse aine lõpus toimuvatest üliõpilaste esitlustest, siis võtmehetkeks valisime aine sissejuhatava kohtumise. Tahame just siis suunata õppijaid tähele panema, mida teised teevad ja mida teistelt õppida saab. Tuvastasime, et lisaks ratsionaalsetele põhjustele võib siin mängida ka kuuluvustundele. Kuidagi jõudsime mõttekäiguga selleni, et aine läbimise käigus võib kasu olla üksteist toetavatest väikerühmadest. Mitte igaüks ei hakka kõigile kõike rääkima ja olgem ausad, aine lõpus olevatest 30-st esitlusest igaühest midagi õppida on ebareaalne. 

Isiklikult veidi pettusin, et meil ei õnnestunud rohkem seda juhtumit lahendada vaid piirdusime ühe pisema elemendi disainimisega. Selleks sai väikerühmade moodustamine mängulises vormis, sest see tundus olevat võtmetähtsusega ja suure mõjuga. Mänguline on siin oluline, et tekiks vaba ja sundimatu õhkkond. Niikuinii on aine läbimises piisavalt ametlikku poolt. Toetussüsteem võiks olla sundimatum. Mõtlesime selle mängu välja. Protsessis oli huvitav, et mitmel korral kippus meelest minema, mis eesmärgil mängu teeme. Alati saime tagasi reele, aga ikkagi huvitav tähelepanek. Mängu eesmärk on leida väikerühm, mis hakkab aine kestel (praktika kestel) üksteist toetama. Me soovime, et rühmad ei moodustuks puhtalt tutvuste alusel vaid et üliõpilased leiaks ka uusi tuttavaid, kellega neil midagi ühist on. See ei peaks olema ülemäära ratsionaalne ja mõõdetav. Oluline on äratundmine, et midagi ühist nagu oleks.

1. Õppijatele räägitakse, et mängu eesmärk on moodustada väikesed (3-4 inimest) rühmad, mille liikmetel on omavahel midagi ühist. Ma alguses jätaks ütlemata, et selles rühmas on vaja tegutseda terve semestri vältel. Kardan, et siis ei mängita siiralt vaid leitakse võimalus vanade tuttavatega kokku jääda. 

2. Kõik saavad paberi, mille võib eeltäita, aga ei pea. Igaüks kirjutab ühte veergu kuus toredat tegevust või mälestust viimasest nädalast.

3. Õppijad hakkavad bingo stiilis vestlema inimestega ja üles kirjutama, kellega neil millised mälestused sarnased on. Oma paberile kirjutatakse näiteks restoranielamuse järele selle inimese nimi, kellel samuti restoranielamus oli. Ka siis kui see teine inimene oma lehele restoranielamust kirja ei pannud. Ei tasu üle mõelda ja üle reguleerida. Eesmärk olgu silme ees. Meie prototüüpimise käigus kuulsin pealt vestlust, kus üks osapool oli teinud puutööd ja teine leidis, et ka küttepuude tuppa toomine on peaaegu nagu puutöö. 

4. Sõltuvalt osalejate arvust tuleb kõhutunde järgi anda aeg, kaua neid paarilisi intervjueeritakse. Seejärel lasta üle lugeda, kellega kõige rohkem on ühist. Mängujuht küsib, kellel oli kellegagi kuus ühist. Kui kellelgi oli, saab siit tekkida esimene paar. Muidugi ei tarvitsenud olla paarilisel sama tulemus. Siis tuleb uurida, kellega temal omakorda hea tabamus oli. See inimene võiks samuti liituda. Tuleks veenduda, et ka kõigil kolmel piisavalt ühist on. Üldiselt tasub siin etapis lasta kaosel tekkida, kuid hoida silma peal, et õiget asja aetaks. Lõpus võiks suuliselt koos kontrollida, kui palju ühist neid gruppides on. 

Kangesti tahaks loota, et väikerühmades on lihtsam suunata üksteise kogemusest õppima. Kui aine kestel kogemusi ja emotsioone jagatakse, on suurem huvi ka aine lõpus tulemust jälgida. Nagu ütlesin, meil ei olnud võimalust rohkem vahendeid läbi mõelda, mis üksteiselt õppimist toetaks. Õppisime, kuidas seda teha, aga tegema peame oma ajast ja ise. Või koos. 

Tulen tagasi koolituse ülesehituse juurde. Teise päeva hommikul kogunesime alustuseks buddy-gruppidesse. Alguses oli mingi lihtne sissejuhatav küsimus ja siis paluti silmad kinni panna ning muusikat kuulata. Mind see muusika ei mõjutanud, ootasin, mis tuleb edasi. Kuni meil silmad kinni olid, pandi laudadele arvutid ja ümbrik juhendiga. Arvutis pidi olema kaust nelja videoga.

Šokk! Täielik šokk! Mul vajus suu ammuli ja olin täielikus hämmingus. Koolituse alguses saadud personaalse täiendusega kiri oli poisike selle kõrval! 

Kuna registreerusime ammu, siis enam ei mäletanud, et meilt küsiti kellegi kontakti, kes midagi meie õpetamisest midagi teaks. Mu esimene reaktsioon pärast video vaatamist oli - demagoogia! Väga osav mõjutusvahend luua nii isiklik kogemus. Ma hakkasin õudusega mõtlema, kuidas peaksin või saaksin oma üliõpilastele sellist isiklikku kogemust luua. On vastuvaidlematult selge, et tugev emotsioon ja isiklik lähenemine soodustab õppimist. 

Oma ainete puhul pean läbi mõtlema, mis on need võtmeteemad või võtmekohad, mida võiks kujundada vastavalt selle koolituse põhimõtetele. Tean juba, millistes ainetes loon need väikerühmad. Lisaks loomisele pean neid ka nõustama ja toetama, rühmad hakkavad harva päris ise tööle nii, et sellest ka täiel määral kasu on. Rühmas õppimine on nii emotsionaalselt kui ratsionaalselt kasulik. Ühest küljest võib koos õppides vähem ressursse kuluda ja kiiremini tulemusi saavutada. Teisalt on ka üksteise toetus ja kuuluvuse tunne. Olevat uuringuid, mis näitavad, kuidas kuhugi kuuluvad üliõpilased langevad ülikoolist välja väiksema tõenäosusega. Lisaks muidugi see emotsionaalne side, mille toimemehhanismi ei oska ma selgitada, aga kui on olemas, paneb rohkem pingutama.

Koolituse toimumisega samal ajal jõudis minu infovoogu üks artikkel personaliseeritud õppest ja artikli teemal uskumatult tihe arutelu Facebookis. Tundub, et personaliseerimise toetuseks on võimalik kavalalt rakendada ka rühmades õppimist. See pähkel vajab veel edasi puremist. Ja ka koostöö kolleegidega. Mina olen ju sama inimene, aga osadega õnnestub koostöö ja osadega absoluutselt mitte. Muidugi ei saa ma teisi süüdistada, aga ei saa ka kogu vastutust endale võtta. 

Kõik on kõigega seotud, aga eri perioodidel tuleb erinevaid selgeid sihte ja eesmärke seada. Siis ei kasva asjad üle pea.

How sweet is your blood?

Laulda viisil "how deep is your love" :) Täpsemalt on teemaks pidev glükoosimonitor praktikas.

Minu jaoks kogu LCHF/keto üks mõte on veresuhkru kontrolli all hoidmine. Stabiilne veresuhkur tähendab stabiilset energiataset. Kõikumised ühes tekitavad kõikumise teises. Kunagi kui uudishimust ostsin ketoonide mõõtmise ribad aparaadiga, sain muidugi kaasa ka veresuhkru mõõtmise ribad. Tookord saingi teada, et olen sammu kaugusel eeldiabeedist. Loomulikult on mu perioodiline LCHF asja parandanud. Need perioodid on seotud treeningutes olevate perioodidega. 

Igatahes olen mõnda aega huviga lugenud mittediabeetikutele tehtud CGM-ide kohta. Continuous Glucose Monitor ehk pidev veresuhkru jälgimise vidin. Eestis on isegi diabeetikutel raskusi nende kättesaamisega, nikerdatakse ja trikitatakse välismaalt tellimisega. Sportlastele suunatud Supersapiens oleks mu esimene valik, nende tugisüsteem on isegi ilma tellimiseta suurepärane. Olen nende materjale lugedes palju targemaks saanud. Nende info põhjal kirjutasin loo ka Ajakiri Jooksja numbrisse. Kahjuks nende toodet Eestis veel soetada ei saa. Õiguslikud probleemid. 

Samas olen silmanurgast jälginud ka soomlaste sarnast toodet meile arusaadava nimega Veri. See on samuti mittediabeetikutele, kuid vähem sportlastele. Spordispetsiifikat on vähem, kuid natuke siiski kajastub. 

Mõlema puhul on anduri tootja sama (Abbot Libre), kuid anduri mudel erinev ja mobiilirakendus täiesti erinev. 

Hind on kõigil neil monitoridel üsna krõbe ja omavahel väga suurt erinevust pole kui hinnapoliitika sisse vaadata. 14 päeva komplekt alla 100 euro. Selle ajaga on võimalik saada esmane ettekujutus, milline söök veresuhkrut kuidas mõjutab, kuidas uni ja treeningud seotud on jms. Hästi oluline kõigile, eriti algajatele - veresuhkrut ei aja kõrgele igaühel ühesugused toidud! Keegi saab laksu banaanist, teine talub seda rahulikumalt. Kellegi veresuhkur läheb lakke kaerahelvestest või isegi lihakäntsakast, kellelgi teisel mitte. Keto või mitte keto, veresuhkru reaktsioon ei ole kõigil ühesugune.

Eile sattusin lugema üht blogi, mille autor jagas sooduskoodi ja ostsin lõpuks VERI ära. Selgus, et nüüd saan ka ise 25% sooduskoodi jagada. Niiviisi on 90 euro asemel 67 eurot see esimene 14 päeva komplekt. 

Kui keegi veel hakkas huvi tundma, siis... Go to https://get.veristable.com/3nztFRi Use my code v3844i at the checkout. And get 25% off from your first order.

Kirjutan siia oma kogemustest nende tekkimise järjekorras. Lühidalt - ei kahetse seda ostu, väga huvitav on. 1) nagu paljudest kohtadest lugeda saab, on parim asi glükoositaseme järsu tõusu vastu söögikorra järel jalutada. 2) madalaim veresuhkur on öösel, aga ma pole veel aru saanud, kas peaksin midagi selle vastu ette võtma. Panen tähele, et sel kellaajal kui vs madalaks kukub, ärkan korraks üles. 3) Rahulik trenn ei mõjuta eriti, aga ma olen ka fat-adapted ja treenin enamasti tühja kõhuga. Lihtsalt meeldib nii. 4) Särtsakama trenni või väikese võistluse puhul leiab keha vajaliku glükoosi kehast üles ja graafikul väljendub see veresuhkru taseme tõusuna täpselt pingutuse ajal. Lugedes teiste kogemusi, on see hea märk. Keha on tark ja ei jäta end nälga kui intensiivsemaks pingutuseks glükoosi vajab. 5) Olen selgeks teinud paar toitu, mis veresuhkrut kohe üldse ei mõjuta. Samas, enamus toidud mngil määral ikka tõstavad. Kuigi ma pole midagi ekstreemset veel testinud ja ega see tõus ka dramaatiline pole olnud. 

Esiteks on oluline öelda, et see ei ole universaalne, veresuhkur sõltub ka unetundidest ja selle päeva liikumisest. Sama söök teisel päeval võib teisiti mõjuda. Ja erinevatel inimestel on veidi erinev, selleks ongi kasulik ennast tundma õppida. Pidev glükoosimonitor ei ole kohustuslik, aga annab väga ilmekalt pildi kätte. Mul oli see "ideaalne toit" kalamari, avokaado, muna, maitsestamata jogurt ja natuke eelmisest toidukorrast üle jäänud kanakintsuliha.

Üllatas kui vähe mõjutas veresuhkrut leivaviil - suhkruvaba ja juuretisega valmistatud. Isegi sibul ja õun mõjutavad rohkem.

On piisavalt levinud teadmine ja uuringutega kinnitust leidnud, pärast sööki teeb veresuhkru tõusu leebemaks jalutuskäik. Väidetavalt isegi 10 minutit on piisav, et mõjuda. On soovitusi, et päris otsekohe polegi vaja uksest välja tormata. Umbes pool tundi pärast sööki on veel piisav, et startida. Minu esimese nädala üks suurimaid järeldusi ongi vist see, et pean pidevalt liikumises olema. Näiteks isegi kui sõin konverentsi lõunapausil peaaegu süsivesikutevabalt (kala oli üliõhukeses paneeringus, liha oli tomatikastmes), aga pärast seda istusin konverentsiruumis, siis veresuhkur tõusis. Järgmisel konverentsil oli alustuseks õhtusöök. Ma ei jätnud midagi söömata, ka saia sõin, mis pole muud kui puhas süsivesik. Kolmekäiguline õhtusöök kestis kaks tundi ning enne ja pärast õhtusööki jalutasin 20 minutit. Tulemuseks väga hea hinnang mobiilirakenduselt. Hommikusöögil sõin jälle kõike, mida pakuti ja pärast seda tegin paarikümneminutilise jalutuskäigu. Hommikusöögi kestel 20 minutiga tõusis veresuhkur päris kõrgele, aga jalutuskäiguga tuli sama kiiresti normi tagasi. Lõunasöögi järel jalutamise võimalus puudus ja sain kogu senise katseaja madalaima skoori. Selle avastuse ja mõttekäigu tipuks osutus õhtusöök Tsunftis. Lisaks põhitoidule, mis oli veresuhkrusõbralik, sõin hapusaia ja jõin kaks pokaali veini. Pärast seda jalutasin. Hindeks perfektne 10 punkti. Meenub, et keegi kuskil mainis, et kerge vein võib samuti aidata veresuhkrut siluda. Niisiis, jalutamine ja vein. 

Konverentsijärgsel päeval oli fookuses hapusai ja haputaignast saiakesed. Neid sai palju tarbitud ja koju kaasa ostetud. Sõin neid kolmes osas ja ei liigutanud end üldse. Veresuhkur reageeris ootuspäraselt ja oli mitu tundi järjest liiga kõrge. Enesetunne on mul sel puhul natuke nagu purjus olles. Ei midagi väga hullu, sest hapusai on siiski leebem variant kui sukrused koogid ja tordid. nende puhul hakkab reaalselt pea ringi käima ja sumisema. Pärastlõunal koju jõudes läksin kergele jooksutiirule, mis tõi veresuhkru normi tagasi. 

Mitmed kasutajad on Veri'le pahaks pannud, et rakendus ei erista toidust tekkinud tõusu trennist saadud veresuhkru tõusust. Üks Facebooki-tuttav kirjutas oma kogemusest Veri ja Supersapiensiga. Tema kiitis Verit just selle eest, et tehakse seda, mida on lubatud – elustiili ja toitumise teemad on kaetud. Supersapiensi kohta pigem laitis, sest seos spordiga on ühekülgne. Talle jäi mulje nagu oleks kogu jutt liiga süsivesikutekeskne. Mitte et see vale oleks, mõõdetaksegi ju veresuhkrut, aga siingi saaks seostada paastudes sportimisega ja pikematel distantsidel rasva kasutamisega kütuseks. See kommentaar oli mulle üllatav, sest üks selle toote väljatöötajaid ja tutvustajaid on valdkonnas tunnustatud kui vähese süsivesikute teema uurija ja rakendaja (teadlane + triatleet). Nimetatud facebooki-tuttav ütles, et talle ei tulnud erilise üllatusena reaktsioonid toidule ja kui enamasti süüa vähem süsivesikuid, siis ei tunne vajadust mõõtmise järele. Ta nõustus, et parim võte süsivesikutest tuleneva järsu veresuhkru taseme tõusu leevendamiseks on jalutamine. 

Mulle jäi veel arusaamatuks, kas ja kuidas võiks reageerida tõusudele, mis tekivad talisuplisest ja intensiivsemat trennist. Kõikjal on kirjas, et need tõusud on head, aga see jääb mulle segaseks. Talisupluse puhul pean mõistlikuks seda kui ei torma otse saunast vette ja vastupidi vaid lasen vahepeal keha püsitemperatuurihoidjal tegutseda. Mida teha pärast trenni? Ilmselt saab kerge sörgiga ehk lõdvestusjooksuga olukorda leevendada, aga kas see on hädavajalik või millekski peale lihaste lõdvestamise veel kasulik? 

Lõpetuseks veidi üldisem jutt. Igasugused mõõtmised ja kirjapanemised on kasulikud. On teada, et kui inimesed hakkavad toitumispäevikut pidama, siis see mõjutab nende toitumist. Sageli isegi alateadlikult. Mõnikord teadlikult – enne mingi näksi haaramist käib peast läbi mõte, et see nüüd ka kirja vaja panna... Julgen väita, et pikaajaliselt see ei mõju. 

Teisest küljest võib mõõtmistega ka liiale minna. Nii võivad mingid numbrid muutuda eesmärgiks, mitte vahendiks tegelike eesmärkide saavutamisel. Näiteks kui nutikell ütleb, et magasid halvasti, aga ise tunned end väljapuhanuna, mida rohkem usud? Kas igale jalutuskäigule või sörgile on ikka vaja pulsikellaga minna? Kui sammud pole mõõdetud, siis nagu polekski samme teinud? 

Veresuhkur ei ole kindlasti kõige olulisem või ainus näitaja, mida jälgida. Samuti nagu kalorid pole ainsad asjad, mis midagi määravad ja nagu pole seda ka makrotoitainete jaotus. Inimene on tervik. Kõik need näitajad on määravad, kuid mitte eraldi ja mitte ainult need. Palju määravad hormoonid, naiste puhul kuutsükli faas jne. 

Pidev glükoosimonitor mittediabeetikutele on väga kasulik vidin ja olen rahul, et seda proovisin. Aga nagu iga vidina puhul, ei ole mõtet sellegagi hulluks minna ja lasta end liialt igast jõnksatusest häirida. See tehnoloogia on selgelt oma arengus algusjärgus. Siin saab lugeda päris head tasakaalustatud mõttekäiku:https://www.outsideonline.com/health/training-performance/supersapiens-continuous-glucose-monitor/ Selle autori sulest on ka teisi teadusülevaateid huvitav lugeda.

Kuue ööpäeva jooks 2021

Mugavustsoon on põnev asi. Isegi 24 tunni jooks eeldab mugavustsoonist väljumist. Tuleb pingutada. On ajaportse kui kaod oma mulli sisse ära ja naudid, kuid aegajalt väljud mullist ja vaatad kella – kui kaua veel. Kuue päeva jooks on mitmel moel erinev 24 tunni jooksust, aga mugavustsoon on siin eesmärk. See on minu hinnangul kõige olulisem erinevus. Kohe algusest peale on eesmärgiks leida mugavustsoon, et püsida selles võimalikult kaua ja meeldivalt. Tänu sellele ei oota lõppu vaid isegi kurb hakkab kui taipad, et see kõik saab mingil hetkel otsa. 

Varasematest teiste jooksjate intervjuudest lugesin välja, et vaimujõudu on vaja rohkem kui füüsilist. Või umbes nii. Ma ei saanud sellest aru ega saa ka nüüd, omades isiklikku kogemust. Kui olen leidnud oma mugavustsooni, siis selles püsimiseks ei ole vaja mingit vaimujõudu. Tuginedes värskelt läbiloetud raamatule saab öelda, et vaimujõud läheb käiku alles viimase käiguna viimasel päeval. Kui vaja. Ja tegelikult on kõige rohkem vaimujõudu vaja hoopis võistluseks valmistumisel trennides. Siis kui on kole ilm või treeningkavas on midagi aukartustäratavat. Trennid aitavad nihutada mugavustsooni. 

See oli kõige olulisem asi, mida tahtsin kogu kuue ööpäeva jooksu kohta kokkuvõtlikult öelda. Detailid päevade kaupa on kõige täpsemalt kirjas minu Facebooki albumi abil tehtud reportaažis. Neid ise hiljem lugedes sain aru, et paljud asjad poleks mulle meelde jäänudki. Endalgi huvitav lugeda. Püüan siinses postituses end mitte liialt korrata. Püüan üldistada ning kirja panna enda jaoks kõige väärtuslikumad õppetunnid või kogemused.

Ma sain selles Ungari võistlusest teada 2019. aastal ja kohe tekkis äratundmine, et see on minu jaoks. Hakkasin end korraldajatele pakkuma ning uurima, millal ja kuidas registreeruda saab. Poole aasta pärast kui olin isegi korraldajate mobiilinumbrid leidnud ning neile SMS-i saatnud, sain lõpuks ka vastuse. Plaanis oli eriti elitaarne kümnendale juubelile kohane võistlus, kuhu on eelkõige oodatud püsikunded ja eliit. Ma pole kumbki, aga see-eest olen väga järjekindel. Igatahes lõpuks müüsin end maha ja registreeritud ma sain. Võistluse avakohtumisel tutvustati kõiki jooksjaid nende saavutuste järgi, aga minu kohta öeldi: “ta väga tahtis siia tulla”. Nii ongi. Ja tahan uuesti.

Võistluseks valmistumise perioodil sain olulist abi firmadelt, keda juba niigi fännasin. See ei ole tavaline, et ilma eriliste sportlike tulemusteta sportlast keegi sponsoreerib. Seda suurem kummardus neile, kes seda tegid. Pean oluliseks neid siin tänada, kuigi olen seda oma varasemates Facebooki postitustes ka konkreetselt ja eraldi teinud. Fortaco Estonia, Juustukuningad, Kohe Coffee, Vibram FiveFingers Estonia, Vespa Power. Kuigi mitte samal kujul vaid tööandjana on mind toetanud Tartu Ülikooli Narva Kolledž. Terviseedenduse kulud on läinud võistluste osavõtutasudeks ja viimase aasta jooksul füsioterapeudi visiitideks. Minu füsio pole massöör. Ta on ka ise jooksja ja on aidanud ennetada võimalikke vigastusi. Ta on otsinud tugevdamist vajavaid kohti ning andnud harjutusi. Ühte asja saan ka iseenda kiituseks öelda. Ma päriselt teengi neid harjutusi. Igal hommikul.

Nüüd veidi võistluste käigust. Mul on raske rääkida kuuest ööpäevast kui tegelikult kestis võistlus seitse päeva. Algas esimesel ja lõppes seitsmendal. Esimene ja viimane olid lihtsalt poolikud päevad. Päev lõpeb ikka magamaminekuga, mitte keskpäeval.

Esimesel päeval olin muidugi ettevaatlik ja tähelepanelik. Püüdsin aru saada, mis toimub ja kuidas tegutsevad kogenumad. Ausalt tunnisades kõigest veel aru ei saanud. Küll aga toimisin mõnes asjas intuitiivselt õigesti. Näiteks kui puhata, siis tuleb teha mitut asja korraga – söök sisse, jalad seinale. Päris täis kõhuga pigem kõndida kui punnitada joosta. Niikuinii vajab keha ka kõndivat puhkust. Kuna soe söök toodi majade juurde lauale jahedana, oli seda niikuinii vaja mikrolaineahjus soendada, mistõttu polnud vahet, millal täpselt süüa. Muretsesin põhjendatult oma väikeste varvaste pärast. Olin need elastse teibiga sisse mässinud, et nad järgmise varba alla ei läheks, mis on mu ainus villide tekkimise põhjus. Esimesel päeval see mind villidest päästiski. Õhtupoole vahetasin vahelduseks Altrad Vibrami varvikute vastu kui teadsin, et niikuinii kõnnin. Jooksmiseks on varvikud head lühiajaliselt, minu puhul mõni tund maksimum. Edasi on väsitav. Nagu ütles Karl, varvikuid tuleks vaadata kui treeningvahendit. Minu puhul lisaks ka villiennetust. 

Blogi põhifotol on vanad tossud, mis olid niigi varba kohalt katki ja võtsin need kaasa teades, et mitmepäevajooksjad tuunivad oma tosse kääridega. See on minu jaoks mitmepäevajooksu sümbol. Ja kääridega tossude tuunimine tundus kui rebaste ristimine koolis. 

Igal õhtul enne magamaminekut sõin korralikult, lasin Air Relax massaažisaabastel tegutseda ja samal ajal kirjutasin Facebooki midagi. Magasin ilma äratuskellata neli tundi. Hommikul tegin kohvi ja putru ning lasin massaažisaabastel oma keha käima tõmmata. Nii iga päev. 

Teisel päeval sain samuti kenasti joosta, kuid väikesed varbad hakkasid vaatamata tugevdustele hellaks muutuma. Õhtuks saabuski esimene vill. Meditsiinitelk muidugi tegi oma töö korralikult, aga villiga varbale lisavalu ei taha ju teha. Niisiis proovisin nii varvikute kui tavaliste plätudega liikumist. Muid hädasin mul polnud. Kahjuks see oli pöidadele kurnav ja põhimõtteliselt nii jäigi kuni võistluse lõpuni – tallad tulitasid ja pahkluu piirkond sai suurima pinge osaks. Kuna see oli minu nõrgim lüli ja takistas ülejäänud kehal töötegemist, siis ülejäänud keha ei saanudki eriti väsimust tunda. Seetõttu jäi ära võistlusjärgne lihasvalu ja kõik muu sarnane. See on nüüd teema, millega tuleb tegeleda enne järgmise aasta võistlust. Võistluse kestel sai meedikute abil aega juurde võita ja edasi liikuda, aga iga kord vajas jalg üha rohkem abi. Just üks jalg. Teisel polnud midagi häda. Ma arvan, et kogemuse puudusest ei osanud ma kohe algusest peale järsemates kurvides õigesti liikuda. Ja neid järsemaid kurve oli ühes suunas paar tükki ringi peale rohkem kui teises suunas. 

Võistluse viimasel poolikul päeval liikusin nii aeglaselt, et Garmin ei tuvastanud liikumiskiirust. Ma ei liikunud selleks, et mingeid üksikuid lisakilomeetreid koguda. Liikusin emotsioonide kogumiseks. Need viimased tunnid on võistluse kõige ägedamad. Keegi pingutab viimaseid kilomeetreid koguda, et mingi enda jaoks oluline number kätte püüda. Keegi on rahul tehtuga ja pidutseb. Neid teisi on rohkem kui esimesi. Nende viimaste tundide pärast tasub osaleda sedasorti võistlustel. Need jäävad kõige eredamalt meelde.

Nädal pärast võistluse lõppu on luuümbrise põletik taandunud ja uni taastunud. Teen trenni ja kogun veidi jooksunälga, st veel ei jookse.

Siia otsa tasakaalustamiseks kirjutan, milles olen hea. Mul on mitmepäevajooksuks sobiv meelelaad. Oskan süüa ja juua. Treenin meelsasti ja mul on treener, kes oskab mu koormusi täpselt parajaks plaanida. Mul on sõbrad, kes mind toetavad. Kas see just minu enda headust näitab, aga see on väärtuslik ressurss! 

Ja mis sobib eriti hästi blogi üldise pealkirjaga – ma olen uudishimulik ning õppimisvõimeline. 

Kajatused ajakirjanduses:

https://menu.err.ee/1608323240/eesti-ultrajooksja-osaleb-ungaris-kuue-paeva-jooksul

https://vikerraadio.err.ee/1608312827/vikerhommik-kirke-ert-ja-priit-kuusk/1360778?fbclid=IwAR3jBpkDjPd8UmKxlCLtAOBRHJ9p8GHMGt9kZdyI7awqBPXZVE0Lbu_YYlA

https://sport.err.ee/1608333101/galerii-aet-kiisla-labis-ungaris-kuue-paevaga-ule-430-kilomeetri

https://pohjarannik.postimees.ee/7328741/narva-kolledzi-oppejoud-aet-kiisla-startis-ungaris-kuus-paeva-jarjest-kestval-jooksul

https://pohjarannik.postimees.ee/7335518/aet-kiisla

https://www.youtube.com/watch?v=4xsI7rur4dM 

https://gorod.ee/2021/10/aet-kiysla-ob-uchastii-v-6-dnevnom-zabege-s-4-chasovymi-pereryvami-na-son/ 

Sillamäe 12 tunni jooks

See jooks oli mõeldud lohutamaks mind, et kuue päeva jooks jälle edasi lükati. Tegime selle iseteenindusultra formaadis, st maksime kõik võrdselt ajavõtu eest. Kõik muu korraldas igaüks endale ise. Meid oli kümme jooksjat. Aega võttis Nelson, mida ma olen nüüdseks hakanud kinnisilmi usaldama, eriti just selliste ajapõhiste jooksude puhul. Keegi teine polegi neid teinud. Kogemus ka õpetab. 

Võistlust kirjeldades ei saa ma ümber toitumise kirjeldamisest. Võiks kirjeldada treeninguid, aga siin on mul tubli täidesaatja roll. Mõnikord Strava või Connecti põhjal jääb mulje, et olen kõige väiksema treeningkoormusega Eesti ultrajooksja. Mõnikord ka igatsen neid ülipikki jookse, millest teised räägivad. Aga ma usaldan oma treenerit. Mul ei ole ei füüsiliselt ega vaimselt midagi häda. Ikka on raskemaid ja kergemaid trenne ja minu aastane koormus on hästi periodiseeritud. Mul pole umbes viie aasta jooksul olnud ühtegi korda olukorda, et ei viitsiks trenni minna. Tõsiselt. Ju siis miskit on õigesti tehtud. 

Aga söök on minu pärusmaa, isegi kui mõned jooksukaaslased mõnikord seda naljatledes kahtluse alla seavad või skeptiliselt aru pärivad. Kui treening on periodiseeritud, on loogiline ka toitumist periodiseerida. Rahulikematel aegadel saab keha oma rasvast joosta. Seda saab kehale õpetada perioodilise paastumisega (lihtsamini - hommikusöögi ärajätmisega) ja madala süsivesikutekogusega toiduga. Viimane periood enne võistlust on süsivesikud peaaegu nullis ja võistluse eelõhtul veidi kõrgemad. Näiteks seekord oli selleks roaks siga, ahjukartul ja veidi hapusaia võiga. Võistlus algas kell 8, enne seda ei söönud midagi.

Vahetult enne starti võtsin sisse esimese Vespa. See on mu sponsori toode, mis toetab rasvade kasutamist kütusena. Midagi kellegi eest ära ei tee, aga toetab olemasolevat protsessi. Olen seda korduvalt katsetanud tempokrossi päevadel ja on tõesti toeks. Ma ei tea, kui palju kasu oleks siis kui oleks nö tavatoidul. Vespat võtsin võistluse kestel iga kolme tunni tagant. Jõin ligikaudu 2,2 liitrit elektrolüütidega jooki, ühe Vitautase ja ühe energiajoogi. Hiljuti olen taas rohkem lugenud kofeiinist võistluse kestel, mis lubas julgemalt riskida. Võtsin 12 tunni jooksul kolm kofeiinitabletti siis kui tundsin, et hakkan väsima. Söögiks olin kaasa võtnud kõike, mida kunagi ultrajooksul ihaldanud olen: vorstikesed, kartulikrõps, šokolaad, hapukurk, banaan, pähklite ja rosinate segu. Kui toituda nii nagu mina toitun, siis sellise intensiivsusega joostes pole liiga palju turbokütust vaja. Vajan stabiilset energiat oma olemasoleva energia toetuseks. Muidugi saab joosta ka ilma kaloriteta, aga see on mõttetu ja pole optimaalne. Ma ei oska seda selgitada, aga mul ei olnud isu mitte millegi muu järgi kui see pähklite ja rosinate segu. Nii umbes peotäie kaupa ma seda nosisin. Võistluse lõppedes hindasin pilguga pakki, mis polnud tühjaks söödud - olin söönud 200 grammi, mis pakendil oleva info põhjal on veidi üle 1000 kcal. Ma ei uhkusta, ilmselt oleks mõistlikum rohkem tarbida, aga isu polnud ja toppimine oleks võinud vale tulemuse anda. No ja... võistluse tulemus ei vihja ka, et midagi oleks valesti teinud.

Pärast võistlust kodus püüdsin süüa eelnevalt valmis tehtud sööki, aga ma ei olnud väga edukas. Meega tee sobis, natuke kartulit ja natuke kana läks ka, aga tõesti natuke. Natuke hakkasin isegi muretsema, aga mitte liigselt.

Öösel ei maganud ma eriti hästi, aga hommikul mõõdetud puhkeolekupulss oli vaid 5 lööki tavalisest kõrgem. Hommikul kell 6 sõin aeglaselt päris suure kausitäie putru, mille sees oli valgupulbrit, banaan ja muna. Ehk siis ideaalne taastumiseks. Ja ma lausa tahtsin seda. Mõned tunnid hiljem läksin lemmikrestorani ja sõin kolm käiku. Natuke väiksem isu oli kui tavaliselt, aga kõik oli nii pööraselt maitsev, et sõin ikka ära. Toidust nüüd kõik.

Võistluse käigust. Pulssi ei mõõtnud. Selle asemel tegelesin pideva body-scanninguga. Skaneerisin, kuidas maandun, kuidas puusad õiges asendis on, kuidas käed vabalt liiguvad, kuidas õlad parajalt taga on, et tervete kopsudega hingata saaks, milline on peaased, millise tempoga hingan. Ja nii pidevalt, algusest lõpuni. Pulss ei anna sellisel jooksul mitte mingit kasulikku infot. Üsna pidevalt oli meeles Diana soovitus "jäta kõik rajale". Pakun, et ei jätnudki. Lõpukiirenduseks erilist särtsu ei jätkunud. Kiirendasin ikka, aga mitte nii nagu mõnel varasemal korral.

Võistluse eelõhtul kui võistluse hommikul määrisin varbad heldelt Bepantheni salviga kokku ja tõmbasin jalga varvassokid. Alustasin ilusate valgete Saucony tossudega, mis säästavad jalga. Kaheksa tunni täitudes käis juba tuttavaks saanud hele plaks ja parema jala toss valgus sooja vedelikku täis. Kohe kui uuesti oma asjade juurde jõudsin, tõmbasin jalga Vibrami varvikud, mis jäid lõpuni jalga. Varvastega rohkem probleeme polnud. Naljakas oli õhtul kodus avastada, et see plahvatanud vill jõudis nii pika aja peale äragi paraneda. Teise jala samal varbal oli mõõdukas vill, mis ei teinud valu. Kiire jalanõudevahetus oli võtmetähtsusega. Vibramitega jooksmine on mulle juba harjumuseks saanud ja sulghüpetega on pöida tugevdatud, mistõttu amortisatsioon toimib piisavalt. Kui enam väga piisavalt ei toimi, lendan madalamalt. Sel viisil ei ole ma kunagi Vibramitega joostes jalgu ära põrutanud. Mõeldes kuue päeva jooksu peale, pole selline strateegia siiski piisav. Võtan end kokku ja ostan Altra'd. 

Kohe algusest peale valisin tempo, mis poleks logelemine, kuid ei tõmbaks liiga kiiresti rihmaks. Aegajalt lõbustasin end tähelepanekuga, et keskmine tempo on kehtiva Eesti rekordi graafikus. Samal ajal see rekordiomanik tegi mulle järjest ringe sisse. Seda keskmist tempot jätkus mul peaaegu viieks tunniks. Kui olin jooksnud 3,5 tundi, hakkasin mõtlema, mis see maratoniaeg võiks tulla. Iga ringiga muutus tõenäolisemaks, et teen 12 tunni jooksu sees oma maratonirekordi. Selle 4:31 olin teinud 2017 ja ühel hilisemal katsel see ei paranenud. Siis tüdinesin maratonist ja liikusin edasi. Uus isiklik 4:16:04. Veerand tundi parandust. Treener rikkus selle elevuse kohe ära kui küsis, mida Garmini kell ennustas. 3:23 ennustas. Aga mina ei usu Garminisse. Viimastel maratoni ringidel pingutasin päris korralikult, elevus aitas kaasa. Pärast seda tegin puhkepausi. Muide, ma ei kõndinud kogu võistluse jooksul eriti palju. Vaid paar minutit järjest aegajalt. Puhkasin seistes või lamades. Hiljem vaatasin Garminist liikumises olnud aega ja sain teada üsna ehmatava fakti - ma EI liikunud 1 tund ja 14 minutit! Kui kokku keskmine tempo oli 7:04, siis liikumises olemise keskmine tempo oli 6:24. Tavaline pika jooksu tempo trennis on 6:30-7. Minu jaoks on see erakordselt huvitav ja mõtlemapanev fakt. Äkki see totaalne puhkamine pikali ongi hea.

Järgmiseks sihikuks võtsin 50 km ja 6 tunni rekordid. Kui need ka käes olid, langesin väsinult pikali ja teatasin teiste jooksjate abilistele, et nüüd olen ma elus kõik saavutanud. Päriselt ka, järgmiste verstapostideni tundus liiga palju maad olevat. Järgmine pidi olema senine parim 12 tunni rekord ehk 92 km kopikatega. See vahe oligi kõige raskem vist. Tegin rohkem pause, aga ilus ilm aitas kogu aeg rõõmsat meelt hoida. Norgu ei vajunudki vist kordagi. Igatahes jõudsin ma 92-ni ja teadsin, et 100 km on võimalik. Puhas matemaatika. Sellegipoolest ronisid pähe mõtted, et tegelikult olen niigi palju ära teinud ja ei peaks nukrutsema kui 100 täis ei saa. Ja siis kohe - jäta kõik rajale! Ma olin ikka päris rõõmus kui 100 km täitudes kriidi sain, et 12 tunni täitudes asfaldile finišeerumise koht märkida. Proovisin tempotki lisada, aga ega seda palju tulnud. Kokkuvõttes läks kirja 101,651 km. Ma olen sellega väga rahul. See seab mind kõigi aegade Eesti naiste edetabelis kaheksandale kohale. Ka vahetulemused 6 tundi ja 100 km on igati arvestatavad tulemused. Kriidiga märgitud kohast võistluskeskuse poole jalutades särasin õnnest ja tundsin, et teen just seda, mida mulle meeldib teha.

Ksenia küsis pärast, kumb on raskem, kas 24 tundi või 12 tundi ja ma jäin vastuse võlgu. Jään ikka veel. 12 tundi on jooksuvõistlus. 24 tunni puhul on muutujaid rohkem. 

Lõpetuseks magustoit. Liina ja Vova tegid uued Eesti rekordid. Mitu jooksjat uuendasid isiklikke rekordeid. Mida veel tahta?

Õhtul mõnulesin kaua kuuma duši all, lugesin ära kõik teavitused, mis olid 12 tunniga kogunenud ja tegin oma keha inventuuri. Nagu eelnevalt öeldud, villidega OK. Aga 2018 Sillamäe ultraga võrreldes olid ikka mõned asjad väga teistmoodi. 2018 postitused kirjeldasin kuidas olin paistes ja kuidas vaevaliselt kõndida sain. Tol ajal toitusin nii nagu kõik teised. Normaalne toidupüramiid. Nüüd ei ole minu kehas enam neid aineid, mis laseks põletikulistel protsessidel niimoodi möllata kui toona. Isegi võistluspäeva õhtul polnud ükski koht paistes. Isegi mitte pahkluud, mis vanasti esimese asjana paisusid. Võistlusjärgsel päeval käisin ringi ja toimetasin igapäevaasju, käisin jalutamas ja ilmselt ei olnud minu kõnnakust aimata, et oleks eile endale kuidagi liiga teinud. 

Uudis: https://www.err.ee/1608229689/sillamael-toimus-iseteenindusjooks 

Õiged ja valed jalanõud

Ma lähen alati veidi turri kui keegi ühtainsat õiget tõde kuulutab. Minu ideaalmaailmas inimesed mõtleks julgelt ja piiranguteta. Loeks ja kuulaks erinevaid seisukohti, küsiks "miks?" ja kujundaks endale sel eluetapil sobiva seisukoha. Minu arvates kehtib selline soov ja soovitus väga paljudes valdkondades.

Näiteks jalanõud. Väga kiire guugeldamise tagajärjel võib leida kirglikke sõnavõtte sel teemal, kuidas kaasaegsed jalanõud on kurja juur ja sama kirglikke, mis põhjendavad kaasaegseid jalanõusid kui loomulikku progressi. Võiks arvata, et need vaidlused on juba tuhat korda ära peetud. Paar nädalat tagasi oli ühes ultrajooksu FB-grupis postitus, mis kuulutas taas "tõde". Kommentaare laekus minutiga sada tükki ja need olid lausa tigedad. Grupi adminn sulges kommenteerimise võimaluse. 

Ka eesti keeles võib leida seisukohavõtte poolt ja vastu. Harvem leiab selliseid arutelusid, mis mõlemat leeri erinevateks olukordadeks sobivaks tunnistab. 

Kui mina jooksen ultrat, siis tunnen vajadust jalanõusid vahetada. Tean paljusid jooksjaid, kes seda ei tee. Kui miski toimib, ei ole mõtet seda muuta. Isegi trennides kasutan erinevaid jalanõusid. Mõnikord tavalisi, mõnikord minimalistlikke. Enamasti intuitsiooni põhjal. 

Aga väljaspool jooksuelu on samuti elu :) Tuleb tunnistada, et tavalised jalanõud on peaaegu alati ebamugavamad kui ükskõik, millised jooksujalanõud. Niisiis, mind ei näe ülemäära tihti kontsadel liikumas. Aga ma tahan tegelikult rääkida tavalisest kõndimisest või jalutamisest või matkamisest. 

Eelmise aasta algusest mäletan selgelt, kuidas plantaarfastsiit ligi hiilis. Tol ajal kõndisin päris palju. Jalas olid vägagi kvaliteetsed Ecco jalatsid. Aga need olid kõrgema kannaosaga. Toona ei osanud seost näha. Terve aasta jooksul tallahäda kummitas. Ma ei lasknud sellel väga halvaks minna, aga lahti ka ei saanud.

 

Sügisel kui pool-ootamatult tekkis mõte Sillamäe ultral joosta, olin veidi mures, kas just tallaprobleemi tõttu olen valmis. Aga kaotada polnud midagi. Märgade jalgade tõttu sain hoopis villid ja need osutusid ebameeldivamaks kui muud asjaolud. Paar päeva pärast võistlust märkasin, et olen plantaarfastsiidist lahti saanud. Omapärane raviviis. Etteruttavalt - nii jäigi, tagasi ei tulnud. Villide tõttu hoidsin vist jalgu kuidagi imelikult, sain naljaka sinika ja muhu jala pealmisele osale. Selle vastu aitas Veetka ultra. Reaalselt päev pärast Veetkat märkasin, et muhk on kadunud. Tekkis küll uus sinikas, aga see oli valutu ja kadus kiiresti. 

Talve lähenedes panin jalga oma Eccod ja hakkasin uuesti rohkem kõndima. Ja ühel päeval tundsin talla all tuttavat ebameeldivat tunnet. Seekord tundsin erkordselt ilmset seost konkreetsete jalanõudega. See viis mind taas tuttavasse poodi, kus kõrge kontsaga kingi ei leidu. 

Nüüd olen nende Furoshiki saabastega liikunud iga ilmaga ja mitu kuud testinud. Olen nii jooksnud kui kõndinud, megakülmas ja vastiku ilase ilmaga. Soojemat sisetalda pole veel vaja läinud, kuigi need on kaasas. Ometigi on sel talvel 20 külmakraadi olnud. Libeda ilmaga on üpris turvaline, kuigi ega naelikud need pole. Suurim miinus on natuke vaevaline jalgatõmbamine. Kannaosa on veidi jäik. Aga ma olen mõelnud, kas see saakski teistsugune olla ja säilitada kõik positiivsed omadused. Vist mitte. Erakordse avastusena selgus, et istudes on saapaid kergem jalga tõmmata. 

Ma ei kirjutaks seda postitust kui plantaarfastsiit oleks tagasi tulnud või edasi arenenud. Kunagi ammu soovitas üks massöör mulle kõrgema kannaosaga jalanõude kandmist. Minu kogemus näitab, et pikemaks kõndimiseks sobib mulle just ilma kõrgenduseta jalanõu. Selle postituse eesmärk on ergutada katsetama. Kui miski ei toimi, tuleb edasi nuputada. Ei pea valima leeri - minimalistlik vs Hokad. Igaks jalanõuks võib olla sobiv olukord ja aeg. Ja täitsa OK on ka see kui kogu aeg samade jalanõudega ringi liikuda. Kui toimib, pole mõtet katki parandada. 

Sillamäe ultra 2020

Testing-testing 1-2-3

Esmaspäeval selgus, et kuue ööpäeva jooks, mida olin oodanud poolteist aastat, jäetakse ära. Minu motivatsiooni ja kirge sellel osaleda on raske kirjeldada. Kui ma kevadel 2019 teada sain, et selline asi on olemas, oli see äratundmise hetk. Jälgisin eelmise aasta võistlust, hakkasin lugema osalejate muljeid ja pommitama korraldajaid. Nad miskipärast olid väga tagasihoidlikud ja ei tahtnud uusi kuupäevi ning registreerimist välja kuulutada. Imekombel ei pandud mulle pahaks, et iga kuu järjekindlalt kirjutasin. Kui kirjadele ei vastatud, otsisin üles korraldajate sotsiaalmeediakontod ja isegi telefoninumbrid. Mingil hetkel teatati, et 2020. aasta võistlus on ainult neile, kes juba varem osalenud + maailma eliit. Mul oli üsna kama kaks, mis kategooriasse paigutuda, mina pidin sellele võistlusele pääsema. Järjekindus viib sihile ja sain mitteformaalse kinnituse, et võetakse vastu. Siis aga vahetus korraldaja. Rääkisin ka uue korraldaja ära. Siis tuli registreerimine, maksmine, kõva treenimine, edasilükkamine maikuust septembri lõppu, veel kõva treenimine ja siis põmaki. 

Põmaki, lükkame jälle edasi. Ma lubasin endale tervelt pool päeva vingumist ja hädaldamist. Ma panin lauale kolm lahendusvarianti: 1) kui mulle ei tehta, teen ise 2) teen esimese ametliku FKT (fastest known time) Eestis. Idee Heleene artiklist Jooksjas. Üks pikk matkarada Eesti ühest nurgast teise 3) osaleda lohutuseks iseenda korraldataval Sillamäe ultral sama nädala laupäeval. 

Kohe kui Ungari korraldajad olid otsuse teatavaks teinud, kirjutas mulle Olle. Pakkus end appi tegema mida iganes vaja. "Kindlasti jookse Sillamäel, jube hästi aitab masenduse vastu!" Kunagi korraldamise algfaasis rääkisime ka Renega, et võib-olla tahan ise joosta. Niisiis, esimesena rääkisin sel teemal Ollega, siis treeneriga ja siis Renega. Treener vaatas korra treeningplaani, leidis, et pole mind viimase nädala jooksul liiga palju väsitanud ja et tema poolt roheline tuli. No mis siin enam mõelda. 

See oli alles sissejuhatus. Lisaks pikalt jooksmisele paistab mulle meeldivat ka pikalt kirjutamine. Aga see on minu viis mingid asjad enda jaoks läbi mõelda. Pealegi, ma olen hästi tänulik kõigile, kes on pikalt kirjutanud mitmepäevastest jooksudest. Olen saanud nii palju targemaks. Päris kõiki vigu ei pea ise läbi tegema. Näiteks see postitus on olnud kui kullaauk http://bobhearn.blogspot.com/2018/05/emu-six-day-race-world-trophy-2018.html  Ja ma näen, et on lugejaid. 

Niisiis, start. Hästi hea on olla. Juba paari tunni pärast märkan, et pidevalt uitavad mõtted kuue ööpäeva jooksu suunas. Kõike, mida teen, võrdlen mitmepäevaste jooksude võimalike strateegiatega. Näiteks - samm on kerge, minek hea, aga kuida tajuksin ära, millal on mõistlik hoopis kõndida. Kas ma suudaks eelnevalt otsustada, et pool ringi jooksen, pool kõnnin? Või püüaks ikka tunde järgi otsustada? Ja nii kõiges. Ka joomises, söömises, riietuses, kõiges.

Mõni tund pärast starti mõmisesin Reelikale, et lihased hakkavad valusaks jääma. Mind see üllatas, sest olen trennis pikemaltki jooksun ja pole sellist lihasvalu tundnud. Püüdsin aru saada, millest see tuleb. Ei mõelnudki välja. Võtsin aegajalt CBD õli, mida olen tagasihoidlikult mõnda aega testinud. Just sellele mõeldes, et kui on leebe valu, ei peaks valuvaigisteid õgima. Aga väidetavalt määravad geenid osaliselt selle, kuivõrd vastuvõtlikud me CBD-le oleme. Tundub, et mulle see eriti ei mõju. Valu pole tugev, lihtsalt üllatav ja mõtlemapanev. Vast 4-5 tundi pärast starti hakkasin kergelt tundma, et tossud häirivad väikeseid varbaid. Mul on väga hästi meeles kui see paar aastat tagasi samal rajaljuhtus ja ma keset võistlust Narva varvikute järele sõitsin, Siis sain teada, et vibramitega võib edukalt ka ultraid joosta. Vahetasin jalanõud ja tundsin end kui uuestisündinud. Need konkreetsed varvikud on nii roosad ja silmatorkavad, et sain vähemalt kümnelt inimeselt komplimente. 

Jätkuvalt mõtteis mitme päeva jooksudes kinni. Hakkasin analüüsima riideid, mis mul seljas ja kaasas. Püksid ja alussärk compresspordilt sobivad mulle sellisel puhul ideaalselt. Neid ma ei vahetanud kordagi. Vaid lisasin ilma jahenedes kihte. Mütside vahetus oli tunde järgi ja miskipärast tekitas see hea tunde kui uue ja kuiva mütsi pähe sain. Analüüsisin ja olin hästi tähelepanelik joomise ning söömise osas. Veidi enne starti ja mõned korrad veel võtsin Vespat, mis aitab kaasa rasvade kasutamisele energia saamiseks Sellise tempo juures oleme niikuinii peamiselt rasva peal. Süsivesikuid sõin päris toidu kujul ja mitte vähe. kuna tavaliselt neid eriti palju ei tarbi, on nende mõju särtsakam. Täitsa tuntav. Lemmikjook oli Vitautas. Tehakse alles häid jooke! Jälgisin ka joomisele-söömisele järgnevat teist loomulikku tegevust. Isegi kui häda ei tunne, tasub aegajalt minna ja anda endale võimalus. Keha ei jätnud seda võimalust kordagi kasutamata ja alati oli pärast parem olla. 

Õhtul hakkas sadama. Treeninud olen ma ju väga sageli vihmas, aga mitte nii kaua. Minu ilusad roosad vibramid ei ole veekindlad, aga alguses ei olnud sellest probleemi. Ilm oli ju tegelikult soe. Üha sagedamini tabasin end mõttelt, et ma ei tunne erilist tungi oma isiklikku rekordit parandada. Olin küll pähe õppinud, millise keskmise tempoga millise lõpptulemuse saab. Isegi Eesti rekordi saavutamise keskmise tempo. Aga ultra ei ole matemaatika. Ma arvan, et olen vaimselt päris tugev. Talun hästi rutiini ja ei vaja mingit utsitamist. Eelmise aasta Voka 24 h oli selle parimaks näiteks. Aga kui peas pole kihku "ära teha" vaid tegeleb millegi muuga, siis järelikult on selleks põhjus. Otsustasin, et punnitan ikka keskööni ära ja siis puhkan veidi. Tundsin, et mõlemal jalal suure ja järgmise varba vahel hakkab midagi tekkima. Joostes seal survet ei tunne, aga kõndides avaldab jalanõu veidi teismoodi mõju. 

Muide, mui käimise tempo püsis väga hea. Jälgisin, et ei jääks jalutama vaid ikka kõnniks reipalt. Ja mina isiklikult julgen väita, et kõndimist tasub kah harjutada. Talvel olid mul treeningplaanis päris pikad matkad, aga ka igapäevaselt olen harjunud palju kõndima. Küll mitte järjest vaid mitmes jupis päeva jooksul.

Niisiis, kell 12 läksin veidi puhkama. Enne aga tegin ühe kiirema ringi. Lihtsalt endale, "because I can". Kuivatasin jalad, panin ühe plaastri, kuivad sokid ja järgmised tossud, mis on natuke veekindlamad. Pikalt ei puhanudki. Jalgu sattusin kuivatama Swedbanki rätikuga, kuhu on peale kirjutatud "liikumises on väge". Minu silm luges aga esimese hooga "liikumine on viga".

Kell 1 öösel sain kätte puljongi, kõndisin vist ühe ringi ja sain aru, et ei taha pingutada nii, et pärast raske taastuda. Läksin magama. Toidutelgis lubasin, et hommikul kui päike tõuseb, hakkan jooksma. Mitmepäevastel jooksudel soovitatakse enne magamaminekut korralikult süüa, seda tegingi. Muul ajal olin veidi tagasihoidlikum ja päris kurgumulguni end täis ei puginud. Mitmepäevastel jooksudel tehakse vigu ja jõutakse sama võistluse kestel neist ka õppida. Jõutakse väsida ja ka taastuda. Põhjendasin endale magamaminekut kui testimist, kuidas suudan uinakuga taastuda nii, et pärast on mõnus edasi liikuda. Nagu olekski uus päev. Räägitakse, et pärast puhkamist on raske uuesti liikuma saada. 

Pärast uinakut olid esimesed kümme meetrit veidi puine tunne. Kümme! Edasi oli kõik OK. Mingil hetkel oli tekkinud vill kanna alla, Panin sinna plaastri, aga võib-olla oleks pidanud ka katki tegema. See vill häiris peamiselt kõndimist. Jooksmist häirisid teised villid :) Mingil hetkel taipasin, et lihasvalu enam pole. Eks selle vastu aitasidki kõnnipausid. Vist. 

See hommikune jalutuskäik oli ilus. Kord ühes, kord teises erakordselt meeldivas seltskonnas. Jooksmise ajal pole mahti lobiseda, aga kõndides on tore. 

Ja siis hakkas päike tõusma. Rene teab. Laul "päikeseratas" on päikesetõusul just see, mis mu käima tõmbab. Lisaks ka liigutusest pisarad silmis, et Rene nii tähelepanelik on. Siin pildil jätsingi meeldiva seltskonna maha ja panin ajama. Mõõduka tempoga, kuid rõõmsalt ja reipalt.

Edasi oli mitu tundi vaheldumisi jooksu ja kõndi, sest nii said erinevad villid vaheldumisi puhata. Kell 8 maailma parim puder ja lubadused iseendale, et finiši eel hakkan eriti kiiresti jooksma. Kui tundus, et ilm on kindlalt kuivaks jäänud, panin uuesti kuivad sokid ja esialgsed kergemad tossud.

Elektrooniline ajavõtt registreerib vaid selle kui matist üle astud. Kui finišipaugu ajal olla kuskil mujal, siis need meetrid tuleb lisaks mõõta. Et jooksjad ei peaks selles punktis mõõtmist ootama jääma, antakse kaasa keegi abiline. Pool tundi enne lõppu lonkisin ringi lõpu poole ja oma peas olin juba otsustanud, et järgmise ringi teen nii kiire kui vähegi suudan. Sillamäe noor kergejõustiklane, kes mulle kaasa anti, hakkas kohe ähkima ja puhkima, Ringi lõpuks olin ta paha raputanud. See oli minu jaoks nii lõbus. Vaat et kõige lõbusam hetk terve võistluse jooksul, Ja see pole mingil juhul etteheide noorele. Mu ringiaeg oli võistluse kiireim, 10.07, mis teeb kilomeetriajaks 5.03. Enam-vähem mu 10 km võistluse tempo. Sain ka komplimente jooksusammu kohta. Ise olin pööraselt rõõmus. Korraks jäin pärast seda kiiret ringi mökutama, siis leiti mulle uus kaasajooksja ja panin uuesti ajama. Natuke rahulikumalt, 11 millegagi ringile. Jälle jäin korra passima, aga siis üks lätlane ütles, et me jõuame kilomeetri veel joosta enne kui pauk käib. Paistab, et ma olen kergesti mõjutatav. Panin jälle ajama. Pagan, on see vast lõbus spordiala! 

Finišeerusin Raili ja Ulvi lähedal, kes mõlemad tegid megahea tulemuse. Raili ka uues Eesti rekordi. Teda kallistades tulid jälle pisarad silma nagu ka siis kui Siiri 2018 rekordi tegi. Ma olen hellik. 

Kuna olin võistluskeskusest ligi kilomeetri kaugusel, ei viitsinud niisama loivata vaid sörkisin sinna. Nimetame seda siis lõdvestusjooksuks. Väike supp või kaks, palju risti-rästi üksteis kiitmist, autasustamine. Ja siis koristamine, millest ma osa ei võtnud. Ja ma ei pidanud isegi mitut koormatäit träni korterisse ära viima nagu tavaliselt. Kõik toimis. 

Mida teha olukorras, kus Sa oled nii tänulik nii paljudele inimestele, et sõnadest ei piisa? Kuidas tänada nii, et ka ise tunned, et on vääriliselt tänatud? Kuidas üleüldse tänada inimesi, kes teevad asju hingega ja täie pühendumisega? Palun öelge mulle.

Pärast kõige lõppu käisin vanemate juures kotlette söömas ja saunas. Õhtul pidin veidi esmaspäevaseid loenguid ette valmistama, esmaspäeva hommikul tegin tavapäraseid hommikuvõimlemise harjutusi ja kahe loengu vahel käisin jalutamas Kõik on jälle tavarütmis. Lihased on head, juulikuu Otepää laagris olid need raudselt rohkem läbi kui pärast seda 24 tunni jooksu. Varbad vajavad edaspidi mingit paremat lahendust, peab mõtlema. Eelmisel kahel ultral on olnud kuiv ilm ja märja ilma kogemuse saingi alles nüüd.

Tagasi alguse juurde. Sillamäe ultra 24 tunni jooks veenis mind, et mulle saab meeldima kuue ööpäeva jooks. Ma olen selles nüüd 100% kindel ja ei jõua ära oodata kui see lõpuks aset leiab.

Oma mulli kujundamine

Kuidas keskenduda tööle või teistele asjalikele tegevustele mõnuga ja mitte mõelda saiakestest? Justkui kaks erinevat teemat, aga ühel hetkel selgus mu jaoks, et need on omavahel seotud. Õigemini lahendus on sama - oma mulli kujundamine.

Produktiivsuse ja prokrastineerimise teemal on miljoneid kirjutisi ja midagi uut pole siia ammu lisada. Märtsis 2020 kui üks ülemaailmne jama pihta hakkas, tabasin end mõttelt - mind häirib, et olen häiritud. Mulle on alati kodust töötamine meeldinud, sest saan siin paremini keskenduda. Nüüd oli see keskendumine häiritud. Ma tõesti tahtsin teha oma tööd! Üsna juhuslikult otsustasin snuuzida Facebookis mõned inimesed ja mõned lehed. Minu infovoogu jõudis niiviisi palju vähem negatiivsust ja tundsin end palju paremini. Kui tahtsin ülemaailmse jama teemal uudiseid lugeda, siis avasin uudistelehe ja lugesin. 

Teine asi, mida tegin, keerasin nii telefonil kui arvutil välja need punased mummud, mis teavitavad uuest kirjast, uuest postitusest või veel millestki. Kui tahan teada, kas keegi on mulle kirjutanud, avan postkasti ja näen. 

Need kaks asja tegin intuitiivselt, sest olin selleks küps. Intuitsiooni definitsioon sisaldab teadmisi, kogemust ja muud varasemalt hangitud kapitali, mida mingil hetkel enam-vähem alateadlikult kasutada taipame. Lihtsalt varem polnud ma ilmselt küps nende üldlevinud võtete kasutamiseks. Suvel lugesin üht raamatut läbipõlemiseta saavutamisest. Seal arendati terve raamatu ulatuses sama mõtet korraga nii spordi kui töö teemal. Selles raamatus oli taas mitu korda neidsamu asju kirjeldatud, mida olin varem teadnud, aga varem polnud ma ise vist küps nende rakendamiseks. "Fear of missing out" või lihtsalt soov olla kõigega kursis oli kümme aastat mu jaoks oluline ja nüüd ma enam ei tahtnud seda. Spordi ja töö seostest olen siin blogis varem kirjutanud. Et miks ma ei suuda samasugust hoiakut rakendada teadustöös kui seda treenimises suudan. 

Samuti olen oma blogis varem kirjutaud paastumisest. On üks naljakas väljend - paastumise muskel. See tähendab, et paastumist on võimalik treenida. Algul teed lühemaid paaste, siis suudad veidi pikemalt ja isegi treenimise olemus on siin päris treenimisega sarnane. Ühel hetkel tõi minu kujundatud mull minu silme ette ülilaheda video tahtejõu teemal. Kas tahtejõudu on võimalik treenida? Või on tahtejõud nagu taastumatu ressurss? Selles videos on väga veenvalt ning nauditavalt kirjeldatud, et tahtejõud on jama. Tark inimene teeb kõik selleks, et tahtejõudu ei peaks kasutama. Ehk siis tark inimene keerab kinni kõik punased mummukesed ja snuuzib kõik häirivad postitused. Väga soovitan vaadata: 

Oma mulli kujundamisega seoses on mul veel üks piinlik näide. Hiljuti jooksulaagris tabasin end mõttelt (või automaatselt tegevuselt), et pikema jooksu ajal tahan, et mu ees jookseks ilusa jooksutehnikaga jooksjad. Kui mu ees sattusid olema jooksjad, kelle tehnikat minu treenimata silm väga heaks ei pidanud, muutsin oma asukohta. Tol hetkel intuitiivselt. Mu enda tehnika vajab ikka veel pidevat arendamist, aga näe teiste puhul pirtsutan. Piinlik. Aga seda ma märkasin ja praeguse blogipostituse taustal saan sellest aru. 

See toob lõpuks saiakeste juurde, mida postituse alguses mainisin. Ma olen kogu oma elu kestel kohanud inimesi, kes tunnevad kiusatust magustoidu suhtes ja peavad tahtejõudu kasutama, et seda mitte iga toidukorra lõpus süüa. Kes on tundnud kiusatust tortide, kommide, saiakeste, jäätise või mõne muu konkreetse magusa vastu. Enamasti pole mul sellist magusaisu olnud. Õigemini, seda on ette tulnud, aga see pole olnud püsiv. Mingil hetkel aga tekkis see isu ja ma ei saanud tookord aru, miks. Nüüd - ka selle postituse kontekstis - saan põhjusest päris hästi aru. Minu infovoos oli ühtäkki palju pilte magusast. Jah, need olid sageli low-carb magustoidud, aga pildi peal pole ju vahet. Kusjuures see isu päädis sellega, et hakkasin Facebookis laikima üha rohkem pagariärisid ja mu infovoos oli üha rohkem magustoite, mis ahvatlesid üha rohkem. Idioot ja enesepiinaja :) 

Et ma tegelikult enesepiinaja pole ja "willpower is for losers", olen järjest dislaikinud kõiki neid pagariärisid. Mõned restoranid või muud kokandusega seotud lehed on infovoogu alles jäänud, sest söömine mulle jätkuvalt meeldib ja ka toiduvalmistamine. Pange tähele, et ülemaailmse jama puhul ma snuuzisin, aga magutoitude puhul dislaikisin.

Kokkuvõttes soovitan kõigile ise oma mull kujundada, milles on meeldiv elada ja kus ei pea liiga palju tahtejõudu rakendama. Samas, selle oma mulliga ei tohi ka liiale minna. Tegelikult on ju väga vahva kogeda uusi asju ja tutvuda endast erinevate inimestega.