Cardiffist targemana tagasi

"Käisime grupiga matkal. Tegemist oli omamoodi eksperimendiga, kuidas sihtkohta jõuame. Mulle kui rühmajuhile anti kompass ja kaart, millel oli ristikesega märgitud sihtkoht. Maastik oli lumine, ilma sissetallatud radadeta. Ei saa öelda, et ma oleks heas füüsilises vormis, aga mis teha. Võtsin kaardi ja kompassi kätte ning hakkasin rühkima, grupp sabas."

Nii algas jutustus, mille võib julgelt kuulutada võtmekõneks konverentsil, kus 16.-17. novembril osalesin. Nimelt on hea õpetamise grandis lubatud kulutada reisiraha enese harimiseks. Selle konverentsi valisin välja suhteliselt googeldades. Teemaks rühmade juhendamine ja asukohaks Cardiff, Wales, Suurbritannia, pre-brexit :) Läksime sinna koos kolleegiga grandikogukonnast. Mõlemad eelistasime lennukit ja pikka lennujaamas viibimist pikale bussi- või rongireisile. Seetõttu saime aega veeta Amsterdami lennujaamas seitse tundi ja nagu kirsiks tordil terve öö Cardiffi lennujaamas, mis on imepisike lennujaam, kus öösel ei tööta ainuski putka ja ümberringi pole ka mitte midagi. Cardiffi lennujaamas magasin algul riivi meenutavatel toolidel. Seal oli vaja toolidevaheline toru vaja täpselt ribide vahele sättida, et väga valus poleks. Mingil hetkel loobusin ja kolisin magama põrandale, mänguautomaatide vahele. Päris korralik kontrast võrreldes viietärnihotelliga, kus konverents toimus ja kus me kaks ööd majutusime. Tagasivaadates ometigi ei muudaks ma tehtud reisiotsuseid.

Konverents oli väga Suurbritannia keskne, osalejate nimekirjas olid lisaks vaid mõned Iirimaa nimed. Aga meie kui välismaalaste üle siiski ei üllatutud. Üllatuti, et me oleme õppejõud. Selgitan. See oli ilmselgelt Mari Karmide konverents. Nad nimetasid end mitut erinevat moodi, aga kõik olid inimesed, kelle töö on toetada ülikoolide õppejõude nende õpetamisel. Kahe päeva jooksul saime üpis hea ettekujutuse nende süsteemist. Ilmselt on britidki hädas olnud õppejõududega, kellele ei meeldi (hästi) õpetada või kes ekslikult peavad oma senist õpetamist suurepäraseks. Sellega võitlemiseks on tehtud igasuguseid trikke ja loodud süsteeme, mis ei võimalda õppejõul päris igale poole kandideeridagi kui pole vajalikku koolitust läbinud. Detailidesse ei lasku, aga söögilauas kuulsime ka kriitikat sellise süsteemi kohta. Igal juhul põnev.

Konverentsil rääägiti nii üleiõpilasgruppide õpetamisest kui õppejõudude töörühmadest. Kohati oligi vaja teha valikuid, kumb rohkem huvitab, kõikjale ei jõudnud.

"Ühel hetkel kui keel juba täitsa vestil, peatusin. Pöörasin ümber, et murelikult üle vaadata kuidas ülejäänud rühm toime tuleb. Hmm... nägin hulka igavlevaid näoilmeid. Siis jõudis kohale, et rühmas oleks kindlasti olnud minust tugevamaid, kes oleks meeleldi rada lahti lükanud. Kindlasti oleks olnud keegi, kes kaardi ja kompassiga minust pareminitoime tuleb. Miks olin nii kohusetundlikult karja etteotsa roninud? Mida ma ise sellest sain? Ilusa vaate puutumata lumele ja tunde, et olen mõttetult kangelaslik."

Kogu konverentsi mõte on selle jutustusega tõesti kenasti edasi antud. Nimetame seda siis student engagement või kuidagi veel. Rühmaliikmete rakendamine ühise ülesande täitmisse ei ole vastutustundetu ega näitarühmajuhi laiskust. Sellisest suhtumisest tuleb lihtsalt üle saada. Tegelikult on juhm liidri järel lonkimine lihtsalt mahavisatud aeg. Rühmaliikmed arenevad ja naudivad rohkem kui nad on kaasatud või üleüldse ongi kogu vastutus nende käes.

Üks ülilevinud argument, miks rühmatöid õppetöös kasutada ei saa, on "mul on liiga suur rühm". Naeruväärne. Rühma suurus ei määra rühmatööde võimalikkust. Rühmatööde kasuks otsustamisel on teised kriteeriumid. Igal asjal on põhjus. Ka rühmatööl peab olema. Rühmatöid tuleb tea siis kui teised võtted ei anna sama head tulemust. See sõltub teemast ja muust sarnasest. Kindlasti mitte osalejate hulgast. Siinkohal annan mõned viited scale-up lähenemise tutvustamiseks. Wikipedia artiklis on lihtne lühikokkuvõte. Siin artiklis aga teaduslikumalt selgitatud ja põhjendatud. Sisuliselt on tegemist väikeste projektitöödega ja ümberpööratud klassiruumiga.

Arutati, kas ja kuidas rühmatööde põhjal hindeid panna. Lisaks rühmatöö tulemuse hindamisele märgiti ära võimalus, et rühmatöö on eetööks põhihindamisele. Räägiti rühmatöö reeglite kokkuleppimisest. Siinkohal jään skeptiliseks. Kui see, et üksteist ei solvata, on vaja sõnaselgelt kokku leppida, on midagi juba väga valesti ja sellisel juhul ei saa rühmatööst niikuinii asja. Minu subjektiivne hinnang.

Ühel sessioonil tegime läbi ühe harjutuse, mis sobib õppuritele rühmatööks harjutamiseks. Et kui pole harjunud rühmatöid tegema. Harjutuse nimi oli "akvaarium". Esmalt võeti paaridesse ja jagati ära, kes on A, kes on B. Siis läksid B-d ruumi ühte nurka ja neile selgitati nende ülesanne vaikselt. A-de ülesanne selgitati avalikult. A inimestele jagati suvalises järjekorras ja terve ports paberilipikuid. Öeldi, et lipikutel on nii ülesanne kui detailid selle lahendamiseks. Ülesande lahendamiseks anti 10 minutit. Küsimus oli midagi sellist, et kui palju aega läks ühest kohast teise jõudmiseks. Abiinfo oli väljamõeldud mõõtühikutes. Lipikuid ei tohtinud üksteisele näidata. Grupi liikmed pidid jagama omavahel infot, et tekiks piisav ülevaade ja et saaks arvutada lõpptulemus. Igatahes meil läks kõik kenasti ja saime hakkama. Samal ajal B-d jälgisid meie tegevust kõrvalt. Seejärel liitusime oma esialgsete paarilistega ja need andsid tagasisidet meie tegevusele rühmatöös. Just isiklikult. Ilmselt olid neil mingid vihjed, mida jälgida. Toodi välja meie roll rühmas, kirjeldati dünaamikat jne. Oli põnev. Loomulikult arutasime pärast ülesande läbitegemist, mida sellest saime ja kuidas sedalaadi ülesannet õppetöös rakendada saab.

Jagan veel ühe sessiooni sisu, kus arutasime töökaaslaste rühmade teemat. Märksõnaks oli "koogi söömine".  Sisuliselt lahati nn asjalikke töiseid arutelusid ning selliseid, kus mitteformaalsemalt asju arutatakse. Veidi lihtsustades - mis on ühe või teise tugevused, võimalused, nõrkused. Kuidas veenda kolleege või ülemusi, et nn koogi söömine on ka töö ja et mõnes olukorras on sedalaadi arutelu tulemuslikum kui mingi ametlik koosolek.

Konverents tekitas mõtteid, kuidas saaks ergutada õppejõude omavahel koostööd tegema. Näiteks kuidas toetada ühe aine koos õpetamist. Mitte nii, et aine on omavahel ära jagatud vaid tõesti koos õpetamist. Nii nagu mul praegu on kogemus Elena ja Merjuga või eelmisel aastal Katrinaga. Auditoorne töö on kohe tihedam ja mitmekülgsem. Ka auditooriumivälise töö puhul saab omavahel rollid ja ülesanded ära jagada, et igaüks teeks just seda, mis temal eriti hästi välja tuleb. Kogu asja käigus toimub paratamatu ja meeldiv üksteiselt õppimine. See on aktiivsem õppimine kui lihtsalt üksteise õppetöö külastamine.

Rühmajuhendamine massidesse vol 2 ja 3

Ma ikka ei oska oma vaimustust endale hoida. Tartus kolleegidega koos läbiviidud lõputööde grupijuhendamise koolitus andis mitmeid uusi mõtteid. Samuti registreerusin lõputööde juhendamise koolitusele, mis aasta jooksul ühepäevaste kohtumistena toimub.
Hiljuti paluti, et räägiksin grupijuhendamisest ja selle kombineerimisvõimalustest individuaaljuhendamisega TLÜ Rakvere kolledži kolleegidele. Oli õpetlik. Muidugi oli huvitav kuulata kolleegide kogemusi. Sain hea kogemuse, kuidas selleteemalist koolitust läbi viia. Tagasi vaadates oleks ühtteist saanud paremini teha. Arutelu tempo rauges vahepeal, lõpus jäi mõttekäik veidi õhku rippuma. Olin just jõudnud enda jaoks järeldused teha kui sain ka järgmise kutse grupijuhendamisest rääkima. See TÜ kolleegidele sotsiaalteaduste valdkonna sügispäevadel.

Arusaadavalt tahan koolitusi läbi viia nii, et need moodustaks mingi selge terviku ja et oleks mitmekülgset tegevust ja et sisaldaks istumisele alternatiivseid tegevusi. Algul rääkisin sissejuhatuseks arenemisest ja õppimisest, vihjega sellele, et ka juhendaja õpib.

Rääkisin mugavustsoovist ja sellest väljatulemisest. Siinkohal kasutasin juhendamise koolitusel nähtud joonist, mida endale käepärasemaks kohendasin. On mugavustsoon, on õppimise või arenemise tsoon ja siis on paanika või ületreeningu tsoon. Minu arvates hästi universaalne joonis.

Siinkohal rääkisime piiridest, mida juhendaja endale seab ja neis ei kahtle. Näiteks juhendatavate arv, teema sobivus. Mina arvan, et need piirid pole absoluutsed. Teemat võib kõrghariduse esimesel astmel juhendades mitte vallata kui seda teeb üliõpilane ise või on kaasjuhendaja. Tõin näiteks paar oma teemat, mis mul ausalt öeldes juhtme kokku ajas, aga sain hakkama, sest üliõpilane tundis valdkonda. Juhendatavate arv ongi see, mis võiks mängulisust luua. Igal juhendajal on mingid oma nipid, aga minu asi oli oma nippe tutvustada. Peaasi, et oma piiridesse ülemäära tõsiselt ei suhtutaks.

Edasi andsin ülevaate sellest, mida esimesel koolitusel Mari rääkis ja mida eelmisel suvel norrakad rääkisid. Ehk siis individuaaljuhendamise ja erinevate gruppide kombineerimisest. Norrakatel oli see kohustuslik üliõpilaste kogunemine, kus ükski õppejõud ei sekkunud ja sai hingel kõik ära rääkida ning üksteist toetada. Niisiis, individuaaljuhendamine on eksklusiivne ja luksuskaup, seda aega ei tohiks raisata tegevustele, mida on võimalik grupiviisiliselt teha või kuskil aines õppida. Siis on nn lõputöö seminari tüüpi ained ehk formaalne grupijuhendamine. Aine läbimiseks on teatud tingimused, on tunniplaan jne. Mitteformaalne grupijuhendamine on see nipp, mida olen harjutanud ja mille käigus saadud kogemusi nii siin blogis kui ka koolitustel peamiselt jagan.

Seejärel tegime laudkondades arutelud. Igal laual oli ühe teemaga suur paber, kuhu kõik laudkonnad järjest midagi kirjutasid. Loomulikult ei liikunud paberid vaid inimesed. Algul ütlesin kui oli aeg edasi liikuda, varsti kujunes see iseenesest välja. Kui ring oli peale tehtud, tegi iga laudkond temani jõudnud paberist sütitava ettekande. Võis teha kokkuvõtte, väljavõtte või lihtsalt improviseerida etteantud teemal. Siia panen video kõige sütitavamast etteastest.

Selle postituse kirjutasin Amsterdami lennujaamas teel Cardiffi sellisele konverentsile:

Developing Teaching Excellence: Supporting and Developing the Work of Groups and Teams

Mõttekaardid lõputöö kirjutamisel

Saatsin kutse lõputööde grupijuhendamisele 17-le tudengile, kelle lõputööd juhendada püüan. Arvatavasti mõni neist on juba ammu loobunud, aga minu asi on olla avatud. Kohale tuli nö kaks vana juhendatavat ja kolm uut. Alustuseks tegime seda, mida alati - üliõpilased selgitasin üksteisele, millist probleemi nad lahendavad ja siis kontrollisime, kuidas teised neist selgitustest aru said. Sellest harjutusest on õigustatult saanud traditsioon. Õpetab oma mõtteid selgelt sõnastama ja annab võimaluse teistelt üliõpilastelt heas mõttes rumalaid küsimusi kuulda. Rumalad küsimused annavad võimaluse oma tööd veidi teise pilguga vaadata.

Teine ja selle kohtumise põhiülesanne oli üpris individuaalne. Mõnes mõttes läheb see lahku minu sooviga grupijuhendamisel omavahelisel suhtlemisel tuginevaid ülesandeid teha. Põhjendasin individuaalset ülesannet endale sellega, et üliõpilased on võtnud kohtumisele tulemiseks aja, mis on eksklusiivselt lõputöö jaoks. Kui on mingi ülesanne, mis aitab lõputöö edenemisele kaasa, siis tuleb seda teha. Punkt. Isegi kui teoreetiliselt võiks seda ka kodus ja omaette teha. Miskipärast arvan, et kodus sellist ülesannet keegi ei teeks. Tahaks ikka lõputööd kirjutada, mitte mingeid mänge mängida. Vist.

Proovisime õppida mõttekaarte koostama. Peamiseks inspiratsiooniks suvine koolitus, millest ka blogis kirjutasin. Mõttekaardi olemuse tutvustamiseks võtsime teemaks hea sünnipäevapeo korraldamise. Loomulikult olin eelneval päeval toimunud sünnipäeva tugeva mõju all. Mis siin rääkida, see polunud mingi lihtne sünnipäev, see oli Katri Raik 50! Igatahes tegime vat sellise pildi ja suuliselt arutasime, kuidas erinevad mõisted või märksõnad omavahel seotud on. Sõnum - kõik peavad millegagi seotud olema. Kui ei oska seost sõnastada, siis on see mõiste liigne. Teine asi, mida võib teha, on mõistete ja märksõnade grupeerimine ja süstematiseerimine.

Järgmisena hakkasidki üliõpilased oma lõputöö mõttekaarti koostama. Siinkohal rõhutan, et post-it-id on põhjendatud. Ei ole niisama, silmailu pärast. Hea kui saab lehekesi ümber paigutada. Oma töö sellisel kujul visuaalne kujutamine võib aidata mõtteselguse saavutamisel ja oma töö tervikuna tajumisel. Ma jään praegu veidi jänni selle ülesande mõttekuse põhjendamisel, aga see, mida nägin üliõpilaste skeemides, oli julgustav. Põnev, et mõne jaoks oli raskem lipikutele mõistete kirjutamine, mõne jaoks seoste sõnastamine.


Enne laialiminekut leppisime kokku, et igaüks leiab järgneva nädala jooksul aja segamatult lõputööga tegeleda. See tuleb kalendrisse kirja panna ja kooskõlastada nendega, kes võivad pahatahtmatult segada. Usun sellesse, et kalendrisse kirjutamisaja konkreetne kirja panemine on kasulik. Siis on raskem kõrvale hiilida ja "ideaalset aega" ootama jääda.

10000 sammu õppetööd

Tööpäeva lõpus vaatasin tarka kella ja seal oli kirjas, et olin 10 000 sammu läbinud. Aga see oli õppetöö päev! Aga see oli ka imeline vananaistesuve päev. Ja kevadsemestri ÕISi tagasisidest meenusid kiidusõnad mitteformaalses keskkonnas õppimise kohta.

Esimene aine oli bakalaureusetöö seminar ja seda teeme koos kolleegiga. Rühma suurus on ligikaudu 15. Seekordselt kohtumisel pidid üliõpilastel väljatrükitud kujul kaasas olema nende lõputöö projektid ja pidime nende kallal väikestes gruppides töötama. Samamoodi nagu eelmisel kohtumisel võõraid näidiseid uurisime.

Niisiis kõik tingimused soosisid raamatukogu terrassile töötama minemist. Kes võttis fuajeest pehme istumisaluse, kes eelistas tooli, kes lauspäikese käes olemist, kes veidi varjulisemasse nurka hoidumist. Tavalisest keskkonnast väljakolides tuleb alati arvestada, et inimesed on erinevad ja ka uusi olukordi võtavad vastu erinevalt. Seetõttu oli ka see võimalus olemas, et kui õues ei soovi olla, saab kohe kõrval raamatukogus töötada.
Töö sisusse ma siinkohal eriti detailselt ei sukeldu. Töötasime väikestes rühmades, vahetasime rühmasid ja igaüks püüdis võimalikult palju oma tööst rääkida. Teised avaldasid oma arvamust ja meie kolleegiga kuulasime pealt ning vajadusel lisasime ka enda poolt ühtteist. Lõpus tegime väikese tagasisideringi, kus igaüks tõi välja kõige olulisema, mida ta sellest ülesandest enda jaoks kaasa võtab.

Paus pool tundi. Päike ikka veel väljas, termomeeter näitab septembri lõpule sobimatult 20 kraadi. Järgmine aine on Ühiskonnakorraldus ja seal rühm suurem. Olin kimbatuses, ei olnud väga head mõtet, kuidas auditooriumist välja saada. Terrassile ei mahuks, sisehoovis pole päikest... Aga poole tunni jooksul jõuab palju variante läbi mõelda.

Varem kohalejõudnud üliõpilastega arutasin põgusalt, kas nad oleks üldse huvitatud õue minemisest. Rõhutasin, et tööle, mitte niisama jalutama. Tundus, et võib sobida. Sissejuhatuse teemasse tegin auditooriumis. Siis selgitasin plaani, mida edasi teeme. Oluline oli siinkohal seose loomine tulevase kodutööga. See on hea lisamotivaator kui kellelgi peaks tekkima tahtmine töötamise asemel niisama mõnuleda.

Olen ka varem õuesõpet teinud ja jalutamise käigus õppimist õpetanud. Eelmine kord oli jalutamine lihtsalt taustategevus ja ülesande sisu oli üksteisele mingi varem ettevalmistatud teema selgitamine. Seekord oli jalutuskäigu sisuks ka ümbritseva linnakeskkonna vaatlemine ning märgatud probleemide lahenduste arutelu. Siinkohal oli ülesanne väga selgelt lahterdada, milliste asjadega saab hakkama üksikisik, millega võiks tegeleda KOV, millega eraettevõtted, MTÜd ja riik. Marsruudi valisin mina, et üliõpilased läbiks väga kauneid kohti ja ka rääbakaid ja hooldamata kohti.

Teen mõned järeldused ja soovitused, kuidas jalutades õppida. Kindlasti ei saa seda teha suures rühmas. Arutelurühmad on optimaalselt 3-4 inimest. Kõigil peab olema ülesanne hästi selge, sest jalutamise ajal lisaselgitusi jagada on ebamugavam. Ülesanne peab olema piisavalt mahukas, et ei teki olukorda "aga meil ol kõik tehtud". Õppejõud määrab marsruudi ja peab suutma iga rühmaga aegajalt vestelda. Huvitaval kombel on üliõpilased selliste vestluste ajal palju avatumad kui auditooriumis. Julgevad rohkem küsida. Ei ole hea kui jalutamisega kõik ka piirdub. Väike ühine kokkuvõte oleks hea. Eelmine kord tegime seda RoRos teed juues, seekord tulime tagasi auditooriumisse. Veel üks soovitus nagu ka raamatukogu terrassi juures oli - alati peaks jääma valikuvabadus mitte kaasa tulla. See on lihtsalt lugupidav. On hea kui õppur mõistab, et tal on valikuvabadus. Ka seekord jäi meil üks rühm auditooriumisse ja teised naasesid pärast jalutuskäiku kokkuvõtete tegemiseks.

Öösel 00:16 tuli kolledži töötajate listi kiri direktorilt, kes oli märganud minu Facebooki-postitusi õuesõppest. Ta edastas meile kirja ühelt Tartu kolleegilt, kelle kirjas omakorda sisaldus kirjutis ühelt välismaa kolleegilt. Olgu siia toodud selle välismaa kolleegi postitus, milles on palju sellist, mida minagi olen täheldanud.

Suveakadeemia 2017

Suveakadeemia pealkiri oli Uute ideede rakendamine õpetamisel: mõistekaardist teadusliku mõtteviisini. Kui ma praegu, ilma oma märkmeid ja loenguslaide piilumata püüan sellele kahele päevale mingit läbivat järeldust või kokkuvõtet teha, siis see ei õnnestu. Peas on vaid killud. Head, aga siiski killud. Pärast oma märkmete läbilugemist saan tõdeda - ka paberil on vaid killud.

Esmalt mõtted loengust kui õpetamisvormist. Mida teha nende tudengitega, kes jõuavad varem kohale ja peavad niisama passima? Lektoril oli näitena slaidishow mängukaartidega, mis sunnib veidi mõtlema. Siis küsis lektor meie käest, mis on loengu eesmärk. Et millistel põhjustel valime just loengu formaadi. Etterutates, teise päeva lõpus küsisin sedasama temalt endalt, et miks ta meie harimiseks loengu valis. Ausalt öeldes polnud see vastus selge ega veenev. Loengud olid kenasti struktureeritud, aga ikkagi loengud. Istumine, istumine, istumine. Kuulamine, kuulamine, kuulamine... Loengu struktureerimise puhul tuleb mõista, et meie endi arvates võib ülesehitus loogiline olla, aga õppuri loogika võib teistsugune olla ja meie loogiline struktuur ei tarvitse õppurile loogiline olla. Kindlasti tuleb loenguid tükeldada - erineva loomuga elemente miksida ja kindlasti lasta juba kohe alguses küsimusi esitada. Esimesed küsimused võiks olla lihtsamad, et ei tekiks kartust valesti vastata. Ise õppuritelt küsimusi küsides ei tohiks rutata ise neile vastamisega, sest siis jääb mulje, et tegelikult vastust ei oodata.
Lektor rääkis sellest, et bulletid slaidil võivad luua valearusaama nagu need punktid moodustaks hierarhia. Soovitas bulleteid mitte kasutada, ometi kasutas neid ise pidevalt.

Concept mapping oli üks läbivaid teemasid koolitusel. See on siis mõistekaart? Igatahes tuleks seda kasutada kui õppurid teemast juba midagigi teavad, muidu läheb musta auku. Ei õnnestu. Kui õppejõud kasutab mõistekaarti, tuleb mõista, et enamus õppijad soovivad näha nii teksti kui skeemi. Ainult ühest jääb väheks. Ühte loevad, teiselt saavad kinnitust, kas said õigesti aru.

Rääkisime mõistest pedagogic frailty ehk pedagoogiline haprus. See on olukord kui inimene on stressis, pettunud, ei jaksa enam kõiki muutusi taluda. Viimaseks piisaks enne plahvatust võib olla pisiasi nagu küpsiste mittepakkumine koosolekul. Sellises olukorras võib inimene tunda, et ei sobi sellesse kollektiivi või osakonda. See ei iseloomusta õppejõudu vaid seisundit.
Pedagoogilise hapruse dimensioonid:
1) Kas koosolekutel räägime tunniplaanist ja eelarvest või õppimisest ja õpetmisest? Mida see meie väärtuste kohta ütleb? Kas meil on jagatud väärtused?
2) Pedagoogika ja aine sisu - kui elulähedane on õpetamine.
3) Teadus ja õpetamine - on need seotud? On eraldi osakondi ja inimesed omavahel ei suhtle; on neid osakondi, kus kõik teevad kõike ja on sel põhjusel stressis.
4) Kontrollikese. Kes otsustab ja loob reegleid? Üleval või väljas või ise? Kas õppejõul on hääl? Osad eelistavadki otsustamisest kaugel olla, osad tahavad kaasatud olla.

Resilience - kuidas taastuda tagasilöökidest? Frail vs resilience. Erinevatel tasanditel erinev (võilille seeme, võilill üksi, võilill kui liik).

Hakkasin mõtlema, et sarnaselt teaduskollokviumidele võiks olla ka õpetamiskollokviumid. Üks inimene räägib oma õpetamisfilosoofiast ja praktikast, teised küsivad ja täiendavad. Enne kollokviumi võiks mõni kolleeg õppetööd külastada või e-kursusega tutvuda. Nagu retsensent. Lisaks mitmepoolsele kasule professionaalselt võib siit tõusta ka emotsionaalne kasu. Meil ei ole palju aktsepteeritud võimalusi olla pikalt ja põhjalikult tähelepanu keskpunktis. Nii et kõik kohaletulnud ka päriselt huvituvad sellest, mida sa teed ja püüavad sisukat tagasisidet anda. Üks õppejõud pole tavaliselt parem kui teine. Igaühel on oma kogemus ja vaatenurk. Samas on midagi ühist, millele saab toetuda. Mõtete põrgatamine. Retsenseerimisega on veel see hea asi, et vähemalt retsensendid tulevad kohale. Võib-olla aitab see ka mõtet levitada, et kollokviumid on kasulikud.
Eks kollegiaalne tagasiside olekski võinud selline olla. Võrdlus teaduskollokviumiga on kvalitatiivselt asjakohane, kvantitatiivselt tekitab/võimendab põhiküsimust - kuidas kolleege kaasata.

Vähemkogenud õppejõud on vastuvõtlikumad nõustamisele ega karda välja näidata oma nõrkusi. Mõistavad, et nii saab nõrkusi vähendada. Kogenumad kipuvad oma nõrkusi varjama, mitte parandama.

Flipped pedagogy - milliseid pädevusi see arendab? Üldised pädevused, õppimisalased? (vt Bloomi taksonoomia)

Ongi killud kirjas. Siia panen väikese kollektsiooni mõistekaartidest teemal effective teaching. Kuidas mõistekaarte oma õppetöös rakendada, pean veel seedima.

Grandiakadeemia 2017

Hea õpetamise või oma õpetamise uurimise grandiga kaasnevad kooskäimised, üks neist suvel ja seda nimetatakse grandiakadeemiaks. Eelmise kohta kirjutasin siin. Seekord oli ajastus huvitav, grandiakadeemia jäi täpselt jooksulaagri sisse. Lahkusin Otepäält laagrist 29. juuni hommikul akadeemiasse Viljandimaal ja järgmise päeva teiseks trenniks jõudsin tagasi.

Üpris palju oli senitehtu kokkuvõtmist ja esimese lennu poolset kogemuste jagamist. Samuti Lundi konverentsi ümberjutustamist. Selle kohta kohe pilt ka.

Hästi palju oli eksistentsiaalseid mõtisklusi "kes ma olen, mida ma teen, miks ma seda teen, mille arvelt ma seda teen, mida selle tegemine on minus muutnud, mida grant on minu elus muutnud". Kui ma poleks akadeemias käinud ja seda eelmist lauset loeks, arvaksin, et siin on ironiseeritud, aga ei ole. See oli tõesti ühest küljest üllatav, ent teisest küljest täiesti mõistetav. Mullegi on õpetamine alati meeldinud ja minu jaoks pole küsimust, kas minu jaoks on olulisem olla õppejõud või õppedirektor. Grant ja grandiseltskond on kõike aga sügevamalt mõtestada aidanud. Asja mõte selles ongi.

Eelmise aasta juhendamiste koolitusel jäi kummitama mõte, kuidas on reaalselt kasu ja kuidas parimal moel rakendada asja nimega free writing. Sellest korrast jäi lahendamata küsimusena kuklasse mõte, kuidas aitab õppida legodega mängimine. Seda proovisime ise läbi taas inspireerituna lego töötoas, mis oli Lundi konverentsil toimunud. Algul olid soojenduseks lihtsamad ülesanded, st individuaalselt mingi asi kokku panna.

Näiteks teha pikk torn või lind. Keerulisemaks läks kui laudkond pidi ühiselt tegema. Eriti siis kui anti filosoofilisemad ülesanded nagu kujutada õppimist/õpetamist. Siin läks mingil määral vaidlusekski, aga viisakate inimestena püüti ikka kompromissini jõuda. Tulemus nagu kompromisside puhul sageli - segapuder ja stiilitus :)

Teine asi, mis ei jää küll kuklasse, ent jätsin endale koduseks ülesandeks, on mõned mõisted, millekohta vaja juurde lugeda. Minu oma õpetamise uurimise artikli jaoks hädavajalik. Self-directed või self-regulated learning ja selle kohta omakorda readyness scale. Märkmikusse panin kirja lause, millest praegu aru ei saa, mida täpsemalt silmas pidasin: "Ennastjuhtiva õppija arendamise võtted Moodlesse - erineva astmega - väga mittejuhtiv kuni üpris ennastjuhtiv". Huvitav, kas ma mõtlesin anda erinevaid ülesandeid valikuks? Vist pean lugema readyness scale kohta, et selgust saada.

Siia paar pilti õhtusest tegevusest miljonimängu kujul. Esimene lend tegi kolmandale lennule meelelahutust.

Rääkides meelelahutusest ja selle sidumisest õppetööga... Koolitus algas õues väikesest tegevusest, mis erines istumisest. Seisti ning grupeeruti erinevatel alustel. Well done, Mari! Õhtul oli täpselt parasjagu aega, et jalutuskäik ette võtta. Muidugi räägiti jalutuskäigul erinevatel teemadel ja mingeid kohustusi polnud, aga eks seegi oli üpris ootuspärane, et ühise teema pakkus koolitus ja räägiti palju ka koolitusel kogetust.  Hea viis reflekteerimiseks. Hommikul sai nn hommikuvõimlemist teha, mida juhendas Merje. Merje on ilusti suutnud valida jõukohased harjutused, mis ometigi ergutavad ja kere õppimiseks ette valmistavad. Mul on neist arengutest tohutult hea meel. Ei saa salata, olen sellele ka ise kaasa aidanud. Aga selliseid asju ei saa peale suruda. Osad inimesed on selliste istumisele vahelduseks tehtavate lihtsate asjade üle väga rõõmsad.

Lõppu panen ühe pildikese ühest paljudest ülesannetest, ent see võtab minu jaoks seekordse grandiakadeemia läbiva joonena kokku. Tervitusi Alarile!

PS. Kirjutan seda postitust tükk aega hiljem. Grandiakadeemia toimus 29.-30. juunil, täna on 30. juuli. Vahetult pärast akadeemiat, nagu mainisin, tormasin tagasi jooksulaagrisse ja kohe järgmisel nädalal algas sisseastumiseksamite trall. Pärast seda omakorda oli selline väsimus, et olin nõus ainult puhkamisega. Puhkamine on ikka tohutult oluline laskmaks mingitel mõtetel settida ja tähtsatel asjadel vähemtähtsatest eristuda. Mõnikord vajame aega, et kõigest eemalduda ja iseennast mõista. Et mis meie jaoks tegelikult oluline on. Ja et väärtustada iga kogemust maksimaalselt. Nagu grandiakadeemia, nii mu oma selle suve mõtted on olnud eksistentsiaalsed.

Ja Ruunipizza's on uus omanik ja hommikuputru enam menüüs pole. Mina küll sain, aga... iga lõpp on millegi algus. Soovitage mõistlikku ja piisavalt vara avatavat pudrukohta Tartu kesklinnas!

Paha kütus autole - hea aines õppetööks

Aines Juhtimine sattus sel kevadel juba teine kord olema kena ilm, mida sai õuesõppeks ära kasutada. Seekord siis raamatukogu terrassil.

Aga see pole postituse põhisisu. Täna oli plaanis lahendada kaasus suhtlemise teemal. Juhtus nii, et kaasust ei pidanud kuskilt otsima vaid elu ise pakkus suurepärase võimaluse. Aprilli lõpus ükskord Tartust Narva sõitu alustades oli kütusepaak täitsa tühi ja pidin tankima mulle võõras tanklas. Ülejärgmisel päeval auto ei käivitunud. Honda keskus leidis, et probleemiks oli ebakvaliteetne kütus. Ma kirjutasin sellest tanklale, et informeerida. Tanklast vastati ja see oli minu jaoks üpris vastakas vastus. Loomulikult ei leidnud nad, et probleem saab nende kütuses olla, sest keegi teine ju ei kaevanud. Süüdlaseks pakuti mu tavalist tanklaketti või autoteeninduse ebakompetentsust. Ma ütlesin neile kohe, et ei kavatse protsessima hakata. See kirjavahetus oli aga niivõrd ilmekas, et otsustasin selle aines Juhtimine ära kasutada. Saime läbi ja lõhki arutleda, mida tankla oma kommunikatsioonis hästi tegi ja mida mitte nii hästi. Igati sobis juhtumi analüüsiks.
Ütle nüüd, kus jookseb piir töö ja eraelu vahel. Iial ei või teada.